All language subtitles for (2011) - Pink Floyd - Behind the Wall BDRip x264

af Afrikaans
ak Akan
sq Albanian
am Amharic
ar Arabic
hy Armenian
az Azerbaijani
eu Basque
be Belarusian
bem Bemba
bn Bengali
bh Bihari
bs Bosnian
br Breton
bg Bulgarian
km Cambodian
ca Catalan
ceb Cebuano
chr Cherokee
ny Chichewa
zh-CN Chinese (Simplified)
zh-TW Chinese (Traditional)
co Corsican
da Danish
eo Esperanto
et Estonian
ee Ewe
fo Faroese
tl Filipino
fi Finnish
fr French
fy Frisian
gaa Ga
gl Galician
ka Georgian
el Greek
gn Guarani
gu Gujarati
ht Haitian Creole
ha Hausa
haw Hawaiian
iw Hebrew
hi Hindi
hmn Hmong
is Icelandic
ig Igbo
ia Interlingua
ga Irish
ja Japanese
jw Javanese
kn Kannada
kk Kazakh
rw Kinyarwanda
rn Kirundi
kg Kongo
ko Korean
kri Krio (Sierra Leone)
ku Kurdish
ckb Kurdish (SoranĂź)
ky Kyrgyz
lo Laothian
la Latin
lv Latvian
ln Lingala
lt Lithuanian
loz Lozi
lg Luganda
ach Luo
lb Luxembourgish
mk Macedonian
mg Malagasy
ms Malay
ml Malayalam
mt Maltese
mi Maori
mr Marathi
mfe Mauritian Creole
mo Moldavian
mn Mongolian
my Myanmar (Burmese)
sr-ME Montenegrin
ne Nepali
pcm Nigerian Pidgin
nso Northern Sotho
no Norwegian
nn Norwegian (Nynorsk)
oc Occitan
or Oriya
om Oromo
ps Pashto
fa Persian
pl Polish
pt-BR Portuguese (Brazil) Download
pt Portuguese (Portugal)
pa Punjabi
qu Quechua
rm Romansh
nyn Runyakitara
ru Russian
sm Samoan
gd Scots Gaelic
sr Serbian
sh Serbo-Croatian
st Sesotho
tn Setswana
crs Seychellois Creole
sn Shona
sd Sindhi
si Sinhalese
sk Slovak
sl Slovenian
so Somali
es-419 Spanish (Latin American)
su Sundanese
sw Swahili
sv Swedish
tg Tajik
ta Tamil
tt Tatar
te Telugu
th Thai
ti Tigrinya
to Tonga
lua Tshiluba
tum Tumbuka
tr Turkish
tk Turkmen
tw Twi
ug Uighur
uk Ukrainian
ur Urdu
uz Uzbek
vi Vietnamese
cy Welsh
wo Wolof
xh Xhosa
yi Yiddish
yo Yoruba
zu Zulu

Original subtitles

Pete Murray. Tema on mul ikka meeles.

Ta ĂŒtles, et see bĂ€nd pĂŒsib koos kaks nĂ€dalatja kĂ”ik.

See vÔttis tuju vÀga nulli...

PINK FLOYD. MÜÜRI TAGA

Kartmatu, uljas, vahel liialegi minev ja mÔistatuslik Pink Floyd

nihutas muusika piire ja leiutas uue kunstilise vÀljenduse vormi.

Nad alustasid muusika salvestamist veel mustvalge televisiooni ajal

ja lÔpetasid internetiajastul.

Nad on elavad legendid.

Mitte lihtsalt legendid, vaid raamatu algus ja lÔpp.

Nad alustasid psĂŒhhedeelse muusika ajastul,

siis sai neist suurim staadionirokibÀnd.

Nende koosseisus oli see mittemÔistetud geenius,

kellest sai ikoon ja legend.

Kord, kui aparatuuri ĂŒles panime, tuli ta ĂŒleni meigitult

ja seljas... mitte pÀris naiseriided, aga sinnapoole.

Hetkelise pausi jÀrel tegime nÀo, et see ongi normaalne.

Ja jÀtkasime.

Pole kahtlustki, et Syd oli skisofreenik

ja tarvitas samal ajal neid aineid.

Teie otsustate, kui palju meie jutust filmi panete.

Mina ei taha pahandada tema vendi, Ôdesid, onusid, tÀdisid -

kedagi, kes teda armastab.

Aga sellel hetkel varitses ta oma korteri ukse taga,

kitarr kĂ€es, ĂŒritades oma sĂ”bratari Lindsay ajusid sisse lĂŒĂŒa.

RÀÀkisin tema seisundist tema perekonnale,

et nad tema eest hoolitseksid. See igatahes ei Ônnestunud.

MÀletan kergendust, mis jÀrgnes Sydi lahkumisele.

Me teadsime, et paljud publiku hulgas kĂŒsivad, kus Syd on.

Nad on seda kĂŒsinud 30 aastat.

Syd Barretti kaotuse jÀrel

puudus Pink Floydil avalik identiteet muusikast vÀljaspool.

Rock'n'roll'ile iseloomuliku karisma puudumine

pĂ”hjustas pikki arutelusid nende paradoksaalse edukuse ĂŒle.

Nad vÔisid paista pÀris saatanlikud, valgus nÀkku suunatud.

Ja eks uimastid aitasid sellele kaasa...

MÀrkamatuks ei saanud jÀÀda nende tÀielik huvipuudus.

MÀletan, kuidas Roger trotslikult publikule selja pööras.

Nad kÔik nÀgid vÀlja, nagu oleks endale kaltsukast vanad riided saanud.

Oli kohutavalt piinlik.

Selleni vÀlja, et mÀngisin enamasti seljaga publiku poole.

Mul oli tÔesti... vÀga piinlik.

NÀrvis selle pÀrast, mida tegin.

Polnud mingit kindlust, ma ei teadnud, mida mÀngida.

Pink Floyd on loonud ajaloo kuulsamaid muusikapalu.

Kokku on nad mĂŒĂŒnud ĂŒle miljardi albumi.

Ometi kippusid nende avalikud ja teravad lahkuminekud

vahel varjutama nende kunstilisi saavutusi.

Probleem oli selles, kas kakled vÔi lÔbutsed.

Vahepealset varianti ei olnud.

Meie isiklikud probleemid bÀndis hakkasid sel ajal domineerima.

Roger hakkas domineerima.

Meie Dave'iga olime selleks ajaks tÀiesti nugade peal.

Temal oli edasisest ĂŒks arusaam ja minul tĂ€iesti teine.

Mul on hea meel öelda, et minu idee jÀi lÔpuks peale.

Dave ja Nick lÀksid Rogeri juurde

ja ĂŒtlesid, et tahavad Pink Floydina tuurile minna.

Tema vastas: "Minuta te ei saa, mina olengi Pink Floyd."

Nemad ĂŒtlesid, et kĂŒll sa nĂ€ed.

BOB MARDEN

Meie kontserdil ei mĂ€ngitud vĂ€ga palju Rogeri laule. Ütleme nii...

Anna andeks, Roger, aga bÀndi nimi polnud "Roger Waters ja Superstaarid".

See on alati olnud Pink Floyd.

See on klassikaline lugu.

Kui advokaadid ĂŒtlevad, et vaielge, aga Ă€rge seda kirja pange,

on neil ilmselt meeles Rogeri Pink Floydist lahkumise kiri

kui mÔjuv asitÔend sÔnasÔjas...

Sa lĂ€hed psĂŒhhiaatri juurde ravile, et bĂ€ndis mĂ€ngimisest ĂŒle saada...

Pink Floyd sĂŒndis kahest sĂ”pruskonnast.

NIGEL GORDON

Syd Barrett ja Roger Waters olid koolivennad Cambridge'is.

Nick ja Rick tulid Pennerist.

Erinevalt Rolling Stonesist ja Beatlesist polnud nad töölisklass.

Nemad olid jÔukatest peredest.

Kahjuks olin Roger Watersi koolivend. See oli imelik kool.

Cambridgeshire'i Poistekeskkool. TÀiesti keskpÀrane keskkool.

Aga minu esimesed mÀlestused temast on vist ikka kooliajast.

Kool oli karm, tĂŒĂŒpiline akadeemiline kool.

Aga seal jÀtkus ka lorusid nagu mina ja Roger,

kes sinna kooli ei sobinud, sest see oli puhas keskklassi miljöö...

Meie tegime jalgrattakuuri taga suitsu

ja olime valmis selle maja esimesel vÔimalusel maha pÔletama.

Roger... Ta oli pÀris hirmuÀratav, jube.

JENNY FABIAN

NĂŒĂŒd on ta ju kena poiss, mis!

Siis paistis ta imelik, sest tal oli nii pikk nÀgu.

Tema on ajale hÀsti vastu pidanud.

Cambridge'i Poistekeskkoolis kÀis ka Roger Barrett aka Syd.

Ta oli minust kaks aastat noorem.

Rohkem lÀbi kÀima hakkasime teismelistena.

Kui teesklesime huvi Lawrence Ferlinghetti ja Allen Ginsbergi vastu.

RÀÀkisime narkotsi suitsetamisest, aga ise seda ei teinud.

Oli vist aasta 1959, kui Sydiga esimest korda kohtusin.

Siis oli ta veel Roger Barrett.

KĂ€isime Grantchesteri aasadel, tegime poppi, pidasime piknikke.

See kÔik oli enne seda, kui tuli kanep.

Ja kui kanep lĂ”puks tuli, olime ĂŒlirÔÔmsad.

Minu esimene mÀlestus Sydist on,

et ta oli ĂŒks sĂ€delev printsilik haldja moodi olend.

VÔiks öelda, et vÀga ilus noormees.

Me teadsime, et ta on luuletaja, maalikunstnik, Ôpib kitarrimÀngu.

Cambridge'is, nagu paljudes tolleaegsetes Briti linnades,

oli vÀga elav muusikaelu.

KĂ€isime pĂŒhapĂ€eva pĂ€rastlĂ”unati tema ema kodus Hills Roadil

ja seal toimusid jÀmmid.

MÀletan, kuidas kooliajal tema juures akustilist kitarri mÀngisime.

Roger kÀis samuti Hills Roadi jÀmmidel.

Huvitav, et Sydi pÀrisnimi oli Roger Barrett.

Ja oli Roger Waters. Kaks Rogerit. MÔlemal oli isa surnud.

Arvan, et see muutis nad lÀhedaseks.

MĂ€letan, kui Syd ostis endale Futurama 3, punase plastmasskitarri.

Enne olid kÔik akustilist kitarri tinistanud.

Ja Syd Ôppis elektrikitarri ka.

Syd Barrett, legendaarne Pink Floydi sound'i looja,

muutus ĂŒheks kĂ”ige enam mĂŒtologiseeritud kujuks rokkmuusikas.

Syd oli vÀga inspireeriv. Temas oli midagi haldjalikku.

Ta pani inimesi pead pöörama, tÔsiselt.

Isegi 14-15-aastasena oli ta karismaatiline tegelane,

kellele vaadati jÀrele ja kellest rÀÀgiti,

sest temas oli mingi magnetism.

MÔtlesin, oh kui ilus.

Ta oli armas, nĂ€gi vĂ€lja nagu arhetĂŒĂŒpne surmamĂ”istetud piraat.

Imelised violetsed silmad, sassis mustad juuksed.

NÔtke, kandis huvitavaid riideid, ei rÀÀkinud palju.

Minu ĂŒlesanne oli tema palavikulist laupa pĂŒhkida.

Alles hiljem suutsin temaga suhtlema hakata

ja panna teda mind inimesena mÀrkama.

Ta pÔles laval ereda leegiga.

Kindlasti enamik inimesi, mina kaasa arvatud,

tundis kadedust, et temast sellist valgust kiirgus.

Ei tea, miks, aga meil kÀis alati jutt Londoni vallutamisest.

London oli Meka, kuhu tuli jÔuda. Ja seal hakkasime bÀndi tegema.

Aastaks 1966 oli tekkinud uus underground-muusika suund.

PĂ€rast kahte aastakĂŒmmet sĂ”jajĂ€rgses kasinuses algas majanduses Ă”itseng.

Valitsesid idealism ja optimism.

King's Roadil Londonis on niinimetatud Antiigi supermarket.

Antiik vÔib tÀhendada ka vaid riideid.

Selle daami ajamasin on hÀÀlestatud 20-ndate emantsipatsiooniperioodile.

Sellele reisile lÀheks paljud ajarÀndurid.

Üks variant, kuidas vĂ”imudele ei öelda, on neid parodeerida.

MÔned noored, kelleltjah-sÔna harva kuuleb,

on tulnud Sohosse, Londoni linnaelu tuksuvasse sĂŒdamesse,

kus tĂŒdrukud lĂ€hevad klubidesse vanameeste striptiisi vaatama.

VÔi on see vastupidi?

Armsa nimega kohas I Was Lord Kitchener's Valley

saab osta vanaaegseid mundreid vastandina moodsatele univormidele.

Sel ajal toimus nii palju.

Beatles ja "Sgt. Pepper" ja "All You Need is Love".

Olime selle kĂ”ige sĂŒdames. Oli imeline ja pĂ”nev.

See 60-ndate periood oli unikaalne aeg.

Vahemik 1966. aasta suvest 1967. aasta suveni

oli imeline aktiivsuse ja uuenduslikkuse aeg.

World's End on see, kus lÔpeb King's Road.

Siin on nÀha, mida kohalik rahvas endast arvab.

Granny Takes a Trip, nagu see pood ennast nimetab.

Selle tĂŒĂŒpiline ebatĂŒĂŒpiline kuvand sellest, mis on hetkel "in".

See niinimetatud "vÀljapÀÀs", mis on "moodne", "gruuvib" ja on "hip",

ehk mida vanaema oleks nimetanud "uusimaks moeks, kallike".

60-ndatest on loodud mingi idealiseeritud mÔiste.

Osa sellest on tÔde, osa mitte.

60-ndate keskpaigast rÀÀkides

on kiusatus mÔelda, et see oli uimastikultuuri aeg.

Mitte ainult seks, droogid ja rock'n'roll,

aga et kÔik tarvitasid LSD-d ja seksiti tundide viisi.

KÔik see pidi olema vÀga kurnav, kui see ikka tÔsi on. Ilmselt ei olnud.

Roger Waters, Rick Wright ja Nick Mason

kohtusid Londonis esimesel kursusel arhitektuuri Ôppides.

Nick Mason ja Roger Waters

Ă”ppisid koos Regent Streeti PolĂŒtehnilises Instituudis.

Nagu paljudel, tekkis neilgi tahtmine bÀndi teha.

Mingil hetkel olimegi nagu instituudi majabÀnd,

proovid toimusid selles majas.

Oli mitmeid ĂŒmberkehastumisi ja bĂ€ndinimesid.

Screaming Abdabs, Sigma 6, Tea Set, Meggadeaths...

Osalisi oli alguses veel, nÀiteks Keith Noble ja Clive Metcalfe.

Seega, bÀndi tÔelises alguses olid Syd, Bob, Rick, mina ja Roger.

Paar poissi kolisid Londonisse. Neil oli korter Stanhope Gardensis.

Ja ĂŒhel pĂ€eval ilmus sinna Syd.

Mina olin juba mĂ”ne inimesega bĂ€ndi tegema hakanud. Ja tema ĂŒhines.

Ta elas mingis kogukonnas, kus usuti Timothy O'Leary veendumust,

et LSD teeb vabaks ja toob tÔe pÀevavalgele.

Ta elas kohas nimega Cromwell Road 101.

See oli paras narkourgas.

LSD-d tilgutati tee sisse, nii et inimesele ei öeldudki.

See oli ikka tÔesti liig. Mina tahan teada, kui LSD-d pruugin.

Cromwell Road 101. Elasime mÔnda aega Sydi juures.

Olime viie-kuuekesi. Mina olin ainus naine.

Davidi kirjelduses oli 101 nagu peen salong,

kus kÀisid toredad inimesed.

Ameeriklased, nÀiteks Allen Ginsberg.

Mick Jagger, Marianne Faithful, P.J. Proby...

Ja varane Pink Floyd.

Igal Ôhtul kÀis pidu.

Pidev narkolaks, maja ilusaid naisi tÀis.

VÔtsime LSD-d ja tegime nÀomaalinguid. PÀris segane.

LĂŒsergiinhappe dietĂŒĂŒlamiid 25 ehk LSD vallutas meid.

Ja ma kinnitan, kÔik oli legaalne. VÔta ainult sisse ja mine tripile.

SÔnum oli vÀga lihtne. Kuus sÔna. VÔta ainult sisse ja mine tripile.

VÔtad ainult sisse ja lÀhed tripile - nii kÀib uue uimastiga nimega LSD.

LSD-st on saanud elustiil koos oma filosoofidega,

ĂŒks on luuletaja Allen Ginsberg.

USA-s on ilmselt miljoneid, kes tahaks tÀna siia parki tulla,

lastega mÀngida ja koos laulda.

Imelik on olla selles kehas...

Kas saaksin sinuga magada?

Laulame koos?

EnnekÔike ei taha ma end halvasti tunda ega nendega vÔidelda.

Ma ei taha ka endaga pidevalt vÔidelda.

Ma ei taha vÔidelda kaameraga, nÀha kaameras vaenlast.

Kommunikatsioon on vaenlane.

Aga inimesed, kes vaatavad? Mida nemad arvavad?

LSD, IĂŒsergiinhappe dietĂŒĂŒlamiid.

Kemikaal, mida saadakse rukkil kasvavast seenest.

See ei tekita sÔltuvust nagu heroiin vÔi kokaiin,

aga selle mÔju on palju tugevam.

VĂ”etuna tabletina vĂ”i suhkrutĂŒkiga, kestab selle mĂ”ju kuni 24 tundi.

Selle aja jooksul lÀheb kasutaja teise maailma,

kus teadvus on palju laiem, vÀhemalt nÀiliselt.

See on kuulus psĂŒhhedeelne kogemus.

Doktor Timothy Leary, Ameerika LSD ĂŒlempreester

ja selle kirglik avalik kaitsja, nimetab seda meelte kÀivitamiseks,

igavikule keskendumiseks ja hetkest vÀljumiseks.

Aga LSD-I on ka teine, vastuolulisem kĂŒlg.

KÔik tripid pole Ônnelikud. MÔned on vapustavad vÔi lausa hirmutavad.

LSD pakub kindlasti tugevat vaimset laadi kogemust.

Aga ma ei nimetaks seda teadvust laiendavaks droogiks,

vaid pigem teadvust ahendavaks.

Syd hakkas LSD-ga katsetama.

Umbes samal ajal hakkasime huvituma idamaisest mĂŒstitsismist,

sest kogenud ĂŒleilmset armastust ja LSD avatud uksi,

tahtsid paljud meist loomulikult mĂ”ista seda sĂŒgavamat tĂ€hendust.

Vist pooltest meist said niinimetatud satsangid.

Kui tahtsid seda rada minna, pidid loobuma uimastitest ja alkoholist

ning hakkama taimetoitlaseks.

Syd palus, et talle tutvustataks seda meditatsiooni vormi.

Ta tuli ja teatas, et hakkab sellega tegelema

ja loobub uimastitest.

Mina ĂŒtlesin, et ei saa, peab ikka tarvitama.

Ja ta lÀks Ôpetaja juurde juhatust saama.

Charan Singh keeldus ja see oli löök.

Ta oli endast vÀljas. Tundis, et teda on vÀlja tÔrjutud.

Ilmselt Charan Singh nÀgi, et ta oli ebastabiilne

ning et Indiasse sÔitmine poleks ilmselt hea idee.

Meie Jennyga tegelikult kÀisimegi Indias Charan Singhi juures.

Syd ja Lindsay kolisid meie tuppa, aga asjad ei lÀinud hÀsti.

Tulime Cromwell Roadile tagasi

ja nÀgime, et meie Àraolekul olid nad korraldanud marihuaanaÔhtu.

See Àratas politsei tÀhelepanu

ja mina tundsin, et selle paiga parimad pÀevad on möödas.

Siis tuli Roger Waters ja ĂŒtles:

"Ma ostsin auto. Chrysler Plymouth Powerglide'i."

"Kes tahab Kreekasse tulla?"

"Tahan minna Patmosele, kus Johannes ilmutust nÀgi."

"Mida? Autoga?" - "Jah."

Nii istusimegi meie Jennyga, Roger, tema sÔbratar Judy ja Rick,

kÔik koos tema roosasse Chrysler Plymouth Powerglide'i

ja vÔtsime suuna Patmosele.

Nii me siis lÀksime.

Siis keset ööd olime kusagil Saksamaa kiirteel.

Rick oli roolis. Me Àrkasime.

Auto sai sÔita ainult tagurpidi. See oli tÀiesti puru.

JĂ€tsime auto maha, istusime rongile

ja siis saime vÀikese paadiga Patmosele.

Raha meil palju polnud, pidime kÔvasti kokku hoidma.

Leidsime elamiseks vÀikese maja, kus polnud mööblitki.

Roger ja tema sĂ”bratar Judy olid madratsiga ĂŒlakorrusel.

Meie Nigeliga magasime vist köögis.

Ja tuli vÀltimatu tripp.

Seal tegi Roger Waters oma esimese LSD-tripi.

Patmose saarel, kus vaatasime pĂŒha Johannese pilte,

kus valguskiir oli tema pead tabanud, selles kahtlemata pĂŒhas paigas.

See kogemus oli tal vist pÀris veider ja enam ta seda ei korranud.

MĂ€letan, et kĂŒsisin Rogerilt, kas ta tahab kuulsaks saada,

ja tema vastas: "Jaa!"

Nad tulid tagasi ja siis hakkas kÔikjuhtuma.

Arvestades hilisemate aastate muusikalist kÔrgtaset,

on raske kujutleda Pink Floydi keskpÀrase bluusibÀndina.

Aga ometi just nii nad alustasid.

Pink Floydist pidi saama bluusibÀnd.

Aga mingis mÔttes oli bluusiaeg mööda lÀinud.

Floydi poisid vist polnudki nii hullud bluusifanaatikud

nagu mÔned teised bÀndid.

Uimastite ja muude asjade pĂ€rast tĂŒdinesime lĂŒhikestest poplauludest

ja tahtsime midagi pikemat, millesse sĂŒveneda.

Floyd oli esimene LSD-teadvusele sobiv bÀnd.

Nemad vĂ”isid mĂ€ngida ĂŒhte lugu 40 minutit.

Muusika lihtsalt kestis ja meile see meeldis.

Kadusime nende soolode vahele.

Aastaks 1966 oli Beatles ja paljud teised bÀndid avastanud Ravi Shankari

ning sellega kaasnevad sitarid ja raagad.

Raaga vÔib kesta pool tundi ja see on ainult sissejuhatus.

Roger oli kindlasti kÀinud Ravi Shankari kontserdil.

Kahtlustan, et mÔju tuli nimelt sealt.

Me alustasime bluusist. Ja ma ei usu, et keegi meist...

Mina kĂŒll ei aimanud, milline bĂ€nd meist tuleb.

Varane Pink Floyd mÀngis bluusi ja R'n'B-d.

Syd pani nad pikalt jÀmmima,

kuna teda huvitasid tol ajal levivad uued lained.

MĂ€letan, kuidas istusin koos Sydiga, paberileht ees,

ja panin kirja, mis aparatuuri meil vaja on.

Leidsime, et kahest AC30 kitarrivĂ”imust piisab kĂŒll.

Laul ja soolokitarr tulevad lĂ€bi ĂŒhe vĂ”imendi

ning bass, rĂŒtmikitarr ja klahvid lĂ€bi teise.

Enamasti oli see kogu plaan.

Ansambel hakkas ĂŒritustel mĂ€ngima.

Nad said esinemisvÔimaluse Kensingtoni klubis Countdown,

kus oli vaja mÀngida Ôhtul kolm 90-minutilist setti.

Nad said aru, et lauludestjÀÀb puudu.

Nii hakati laule pikemaks tegema, improviseerima.

Sellest said alguse Pink Floydi pikad instrumentaallÔigud.

Notting Hilli keskel oli koht nimega All Saints Hall

ja Floyd mÀngis seal.

LĂ€ksime neid kuulama ja saime aru, et see on raudselt tulevikumuusika.

MÀletan kontserdist, et see oli kÔige valjem, mida olin elus kuulnud.

KÔrvad vilistasid hiljem mitu tundi.

VÔiks öelda, et suur osa meie muusikast oli pÀris kehv.

Aga kahtlustan, et meid kannatati vÀlja, kuna publik oli kÔik pilves.

Klubi muusikajuht Chris Welch nimetas neid lÀrmitsejateks

ja ta ei talunud improvisatsioone. See oli ĂŒsna skisofreeniline bĂ€nd.

PÀris pikka aega olid nad kaubanduslikus mÔttes null.

Ma ei usu, et plaadikompaniid neid tunda tahtsid.

Publik kindlasti ei tahtnud tunda.

Nende hilisemat edu arvestades nÀib uskumatu,

et mitme aasta jooksul ei jÔudnud nad kuhugi.

NĂ€gin Floydi esimest korda heategevusĂŒritusel Notting Hillis.

MÔtlesin, et nad on Àgedad!

Joe Boyd oli Underground-bÀndide seas tunnustatud produtsent.

Joe oli Ameerikast Inglismaale naasnud,

tunnustatud plaadiprodutsent ja muusikamaailmas toimuvaga kursis.

1966. aasta suveks oli Pink Floyd vĂ”tnud endale kaks mĂ€nedĆŸeri,

Peter Jenneri ja Andrew Kingi.

Ma tundsin Peter Jennerit ja Andrew Kingi.

Olin ainus, keda nemad muusikaÀris teadsid.

Nad andsid mulle nende salvestise.

Üritasin otsekohe veenda Electrat nendega lepingut sĂ”lmima.

Electra boss tuli Inglismaale, me korraldasime neile esinemise,

aga boss polnud huvitatud ja mind lasti lahti.

Ma tahtsin Inglismaale jÀÀda, aga vajasin sissetulekut, et ĂŒĂŒri maksta.

Hakkasin inimesi kutsuma, et keegi tuleks Floydi kuulama.

Ei pidanud olema geenius, saamaks aru,

et Syd kirjutas suurepÀraseid laule ja bÀnd oli vÀga huvitav.

Joe Boyd leidis uue ameti psĂŒhhedeelse roki klubis.

Avasime UFO 23. detsembril 1966 ja esines Floyd.

Me ei teadnud, kes kohale tuleb. Meie ainsad pisireklaamid

olid Melody Makeris ja International Times'is,

jagasime ka Portobello Roadil eelmisel laupÀeval reklaamlehti.

Olime vÀga nÀrvis.

Olime lubanud maksta tantsusaali ĂŒĂŒriks reede Ă”htul 15 naela.

Ilm oli vĂ€ga kĂŒlm ja me ei teadnud, kes kohale tuleb.

Aga saal oli rahvast tÀis

ja ma vÔiksin öelda, et enamik publikust olid tÀielikud friigid.

UFO oli ĂŒsna rĂ€pane koht. Istuda polnud kusagil.

Vedelesid kusagil, vaatasid lava vÔi filmi.

See oli koht, kuhu oma LSD-tripi ajal minna.

Rahvast oli kÔvasti.

Olime ĂŒsna ĂŒllatunud, et neid nii palju oli.

Nad tulid ja lĂ€ksid, aga me polnudki pĂ€ris ĂŒksi.

Mina ja mu sÔbrad polnudki ainsad,

kes olid tobedalt riides, tarvitasid imelikke aineid

ja tahtsid sellist muusikat kuulata.

Minu ja publiku jaoks jaoks oli see kui ilmutus,

nÀhes nii paljusid huvilisi.

Pink Floyd, keda on nimetatud ka underground-majaorkestriks,

mÀngib koos teiste bÀndidega reede Ôhtuti UFO-s.

UFO ehk tundmatu lendav objekt, pakub öist keskkonda,

selles ööklubis nÀidatakse filme ja kÔlab muusika.

Maa-alusest ööklubist on saanud meelelahutuskeskus.

Muudel pÀevadel on siin iiri tantsusaal.

Siin saab underground'ist noorteliikumine.

Ainsad ĂŒle 30-aastased on reporterid, kes uurivad, mis toimub.

Nende uurimisobjektid kohtlevad neid lÔbusa sallivusega.

Üks siinne eesmĂ€rk on muuta muusika tajutavaks kogemuseks,

ĂŒhendada valgus ja heli ning viia koos kuulajani.

Seda katsetust nimetatakse psĂŒhhedeelseks ja meelilaiendavaks.

PsĂŒhhedeelne on rumal termin, mida kasutavad kommentaatorid,

et kajastada kÔike seda, millest nad lÔpuni aru ei saa.

Kui see on psĂŒhhedeelia,

siis vĂ”ib psĂŒhhedeelne muusika jÀÀda meiejuurde veel kauaks.

Paljud kinnitavad, et selline on uus popmuusika.

Muusika, mida kogetakse, mitte ainult meloodiana.

Tegin seal paar trippi ja vedelesin pÔrandal, kui nad mÀngisid.

Mitte oma kehas. Liikusin sealt Àra.

Sadade miljonite valgusaastate kaugusele kosmosesse -

nende muusika helide saatel.

BÀnd kaunistas vÀgevaid lugusid pikkade improvisatsioonidega,

mÀngides vilkuva valguse ja pulseerivate vÀrvide sees.

See oli uhke, vÔimendas tervet kogemust.

Ma polnud ainus, kes nii tundis, kÔik tundsid sedasama.

See oli vĂ€ga veider kogemus. MĂ”ju oli hĂŒpnotiseeriv.

Neil olid uhked siidist kostĂŒĂŒmid, proĆŸektorid valgustasid neid.

Nad olid nagu omamoodi vÀrvikad skulptuurid.

Londoni underground-liikumine on veel vÀike.

Mujal on saanud sellest suurjÔud.

Improteater, hÀppeningid, valguse ja heli etendused,

psĂŒhhedeelne muusika - kĂ”ik see levib.

TÀnane Underground vÔib olla homne tavameelelahutus.

Meie olime niinimetatud ilusad inimesed.

Aga ajaleht News Of the World, kes asjast kuulis ja vaatama tuli,

ĂŒles, et siin on koos ainult sĂŒstivad narkomaanid.

Jah, muidugi tehti ka seda.

Aga vÀlismaailm hakkas huvi tundma, mis selles underground'is toimub.

News of the Worldi toimetaja kĂŒsis, kas mul on fotosid Pink Floydist.

Ütlesin, et ei ole. Aga korraldasin pildistamise Peter Jenneri kaudu.

Ta oli Pink Floydi mĂ€nedĆŸer. Ütles, et tule ja pildista.

Olin nĂ€rvis, kui ta ĂŒtles,

et ei tohi lubada toitu, jooke, sigarette ega midagi sellist.

Ma ei kĂŒsinud, miks, olin lihtsalt nĂ”us.

LÀksin kohale. Nad olid vÀga lahked ja toredad,

pakkusid tassi teed... Ja mina keeldusin. Olin hirmul.

Nad olid nagu haritud erakoolipoisid ikka.

Nad olid pildistamise ĂŒle pĂ€ris segaduses. Jah, "segaduses" on hea sĂ”na.

Neil polnud vist kunagi palutud oma pille sÀttida.

Nad vaatasid ĂŒsna mĂ”istmatult ĂŒksteisele otsa,

nagu kĂŒsides, mida see hull naine tahab.

Mind saadeti uuesti pildistama,

sest esimesel korral paistsid nad kÔik veidi imelikud.

Jenner ĂŒtles, et ta tahaks uusi pilte,

kus nad ei oleks nii krambis.

Aga teisel pildistamisel vĂ”ttis Syd juhtimise ĂŒle.

Mina tÀitsin terve sessiooni vÀltel tema soove.

News of the World avaldas foto ja arvamuse, et nad olid narkouimas.

Ma polnud aru saanud, et selleks neil pilte vaja oligi.

MĂ”tlesin, et paha lugu, nĂŒĂŒd kaevatakse mind kohtusse.

On raske öelda, kui paljud kĂŒlastajatest pilves olid.

Ilmselt esimesel kuul oli see protsent pÀris suur.

Aga kuna avalikkuse tÀhelepanu tÔmbas ligi uusi inimesi,

kellel polnud uimastite tarvitamise kogemust,

politseil tekkis huvi ja inimesi hakati vÀljas jÀrjekorras lÀbi otsima,

hakkas kĂŒlastajate arv kasvama ja kainete hulk samuti.

Floydi prioriteet oli plaadi vÀljaandmine.

Jaanuaris 1967 tÔi Joe Boyd bÀndi Chelseasse

Sound Techniquesi stuudiosse,

et salvestada Barretti kirjutatud laul "Arnold Layne".

Nendega oli rÔÔm töötada. Meil oli vÀga lÔbus,

salvestades nii "Arnold Layne'i" kui ka singli B-poole lugu...

Ühe Ă”htuga saime lood linti ja jĂ€rgmise Ă”htuga miksitud.

See polnud pikk protsess, aga vÀga lÔbus oli.

Laul tÔusis tabelites umbes 20. kohale.

Radio London pani loole eetrikeelu,

sest see Ôhutas transvestismi ja mida veel...

Lugu rÀÀgib poisist, kes tagaĂ”uel tĂŒdruku aluspĂŒkse nuusutab.

See on veidi vallatu teema. Ja aasta oli 1967.

BBC oli alles alustanud popmuusika mÀngimist.

Ja korraga ilmus lugu poisist, kes on omamoodi pervert.

Nende esimene reaktsioon oli lugu Àra keelata,

mis loomulikult tÔi kaasa suure avalikkuse tÀhelepanu.

Minu meelest oli lugu piisavalt hea, et tabelites kÔrgemalegi tÔusta,

kui seda poleks Àra keelatud. Aga sama hÀsti vÔib ka vÀita,

et tĂ€nu Ă€rakeelamisele see ĂŒldse tabelitesse jĂ”udiski. Kes teab...

Plaadifirma EMI oli ĂŒllatunud ja sĂ”lmis Pink Floydiga lepingu,

tingimusel, et töötatakse EMI produtsentidega

nende oma stuudios Abbey Roadil. Seega sai Joe Boyd lihtsalt kinga.

Peter Jenner ja Andrew King jÔudsid EMI-ga lepinguni.

Summaks oli 5000 naela.

Ma polnud pahane, et nad EMI-ga lepingu tegid, kuigi...

Jah, olin pahane, et nad ei teinud lepingut minu firmaga lÀbi Polydori.

Aga eriti vihastas mind EMI jutt, et Joe Boydi ei saa kasutada,

kasutatakse nende oma produtsente. See polnud ĂŒldse hea.

Joe oli meiega vÀga tubli ja produtseeris kaks head singlit.

Siis aga lÀks kÔik teises suunas.

BĂ€nd hakkas salvestama oma esikalbumit "Piper at the Gates of Dawn"

Abbey Roadi 3. stuudios.

Samal ajal kÔrval 2. stuudios

sĂŒndis Beatlesi "Sgt. Pepper's Lonely Hearts Club Band".

Meile aga sobis EMI kui plaadikompanii vÀga hÀsti.

Muutsime lepingut nii, et saime ĂŒsna piiramatult stuudioaega

ja veetsime seal Ôppides palju aega. Palju sai selgeks tÀnu Beatlesile.

Nad salvestasid Abbey Roadil plaati "Piper at the Gates of Dawn"

ja kÔrval tegi Beatles "Sgt. Pepperit".

Loomulikult kĂŒlastasid nad ĂŒksteist ja kuulasid, mida teised tegid.

Sellest sai Beatlesi kĂ”ige psĂŒhhedeelsem album.

"Piper at the Gates of Dawn" ja "Pepper" olid vÔrdluse objektid,

nii ilmumise aja kui ka Briti mĂŒĂŒgiedu teemal.

Head rokkmuusikud, nagu ka head heliloojad ja kunstnikud kÔikjal,

on kogu aeg valvel. Varastavad tĂŒkikesi siit ja sealt.

KÔik teevad seda ja selles polegi midagi halba,

eeldades, et sĂŒnnib midagi uut.

Nii avatud ja terava kÔrvaga muusik nagu John Lennon

ei jÀtnud kindlasti mÀrkamata teiste uuendusi,

proovides neid ka ise kasutada. Selles pole midagi halba.

Selline protsess kÀib igasuguses suures kunstis.

Syd kasutas Zippo tulemasinat slide-kitarri efekti tekitamiseks.

Rick Wright pĂŒĂŒdis kogu aeg klahvidest uusi hÀÀli vĂ€lja vĂ”luda.

Lennon tajus, et Pink Floyd on ĂŒhe olulise saavutuse lĂ€vel.

Neil oli ĂŒhine seos Indiaga, nad olid kĂ€inud Maharishi juures...

LĂŒhikest aega olid nad ka kandnud helmeid, lilli juustes

ning ajanud oma jama transtsendentaalsest meditatsioonist,

mis oli muidugi tÀielik jura...

Olime kĂŒllalt LSD-d pruukinud. See oli teinud kĂ”ik, mida suutis.

Enam edasi minna ei saanud, selle mÔju on piiratud.

Kas viibite praegu alateadvuse seisundis?

Ei, laman rohu peal...

Mida peab tegema, et sellisesse mÔtteseisundisse jÔuda?

Vaid mÔned juhised healt Ôpetajalt ja juba saabki seda kogeda.

Kui palju see aega vÔtab? - Umbes pool tundi.

Ja kust te teate, et olete "kohal"?

Kohe algusest peale tunned end IÔdvestunult,

MÔnel lÀheb enesetunne paremaks...

Sa tunned end energilisemana ka lihtsalt tööd tehes.

Sa just tuled sellest vÀlja, ja juba tahaks tegutseda!

"Piper at the Gates of Dawn" vÔeti vaimustusega vastu

ja bÀndist sai lillelastekultuuri muusikaline lemmik.

Andsime peaaegu iga pÀev kontserte.

Olid kiljuvad tĂŒdrukud ja Syd oli tĂ”eline staar.

Tegelikult see meeldis talle.

Usun, et seda osa kuulsusest Syd tÔesti nautis,

aga kĂ”ik ĂŒlejÀÀnu tekitas ebamugavust.

Esimene album oli pÀris edukas.

Aga kui saates Top of the Pops oli neil lugu "See Emily Play",

mis tĂ”usis edetabeli esikĂŒmnesse,

siis kontserdil kÔlas neil pooletunnine "Interstellar Overdrive".

Nad olid muusikas avastajad, ometi tegid edukaid poplaule.

Mingi aja oli neil kÔik tasakaalus, kuni korraga tuli muutus.

Juba selles varases staadiumis

nÀitas Syd Barrett mÀrke vaimsest haprusest.

Nad ei mÀnginud enam UFO-s, sest olid juba liiga suur bÀnd,

aga lubasid, et tulevad suvel tagasi ja esinevad oma endise hinna eest,

lihtsalt vanade aegade mÀlestuseks.

Seda nad ka tegid. Syd astus sisse, ma vaatasin teda, kui ta möödus...

Korraga oleks nagu keegi tuled Àra kustutanud.

Tema silmad olid tĂ€iesti tĂŒhjad. Seda oli hĂ€iriv vaadata.

PĂ€rast esimest albumit "Piper at the Gates of Dawn"

ĂŒtles Syd, et tema ei hakka pantomiimi tegema.

Sellel hetkel vÔis tunda,

et Syd hakkas bÀndist kaugenema ja lausa lagunema.

Ta tahtis sÀilitada oma terviklikkuse kunstnikuna.

Talle ei meeldinud muusika kommertslikkus.

"See Emily Play" sai kuulsaks

pÀrast nende esimest esinemist saates Top of the Pops.

Nad esinesid selle singliga saates kolm korda,

kuigi Syd keeldus kolmandast esinemisest.

Juba oli nÀha, kui hÀiritud ta oli. Ta mÀssas popstaariks olemise vastu,

juba ammu enne seda, kui neist tÔelised popstaarid said.

Salvestasime Radio 0ne'i saadet BBC-s ja Syd ei ilmunud kohale.

Oli vist reedene pĂ€ev ja keegi ei leidnud teda ĂŒles.

Me muudkui ootasime ja vist pidime salvestuse Àra jÀtma

vĂ”i tegime midagi ilma temata... MĂ€nedĆŸerid otsisid teda taga.

Nad leidsid Sydi vist pĂŒhapĂ€eval vĂ”i esmaspĂ€eval...

Ja ĂŒtlesid, et Sydiga on midagi juhtunud.

Midagi oligi juhtunud, ta oli tÀiesti teine inimene.

KÀisin nendega mÀngimas, kui kÔlas "See Emily Play".

Syd oli muutunud mees.

Ei paistnud mind Àragi tundvat, nagu jÔllitas minust lÀbi.

Nagu Roger vĂ€ga tabavalt ĂŒtles -

tal olid silmadeks taevased mustad augud.

Lugusid Sydi tasakaalutust kÀitumisest liikus palju.

Olin West Endis ja kohtusin Sydi sÔbratariga Cambridge Circuses.

TĂŒdruk nĂ€is hĂ€iritud ja ĂŒtles, et Syd istub kusagil rentslis.

Pisikesel kÔrvaltÀnaval, mis viis Seven Dialsi poole.

Ta lisas, et Syd oli seitse pÀeva jÀrjest LSD-d pruukinud.

Tundus, et tal on katus tÀiesti Àra sÔitnud.

Oli ĂŒsna raske öelda, millal ta oli LSD mĂ”ju all ja millal mitte.

Lyndsay ja Syd, Nigel ja mina lĂ€ksime ĂŒhte maamajja Walesis.

VÔtsime kÔik LSD-d.

Sydiga ei saanud enam eriti suheldagi. Teda nagu polnudki kohal.

Ta kÀitus vÀga imelikult.

Veetis terve Ôhtu veinipudelil tasakaalu hoides.

Paljajalu veinipudelil ja kĂ€ed laetala kĂŒljes.

Ilmselt ta naeris selle ĂŒle.

Lihtsalt kÔigutas end edasi-tagasi.

Olin rohkem mures tema sÔbratari Lindsay pÀrast,

sest ta oli vÀga endast vÀljas.

Siis ei osanud meist keegi selles olukorras midagi ette vÔtta.

PĂŒĂŒdsime ise selget mĂ”istust sĂ€ilitada.

Aga sel hetkel ei osanud me teda kuidagi aitama hakatagi.

Ta oli geniaalne poeet.

See oli lihtsalt LSD, narkootikumist pÔhjustatud hullus.

Meie seda ei teadnud. Meil polnud kogemusi vaimuhaigustega.

Ta muutus pikkamööda teistele mÔistetamatuks.

Ja keegi meist ei osanud teda aidata.

NĂŒĂŒd teame selliseid mĂ”isteid nagu bipolaarsus ja Skisofreenia.

On ĂŒsna tĂ”enĂ€oline, te teda vaevas midagi sellist.

Lisaks tegi ta suurtes kogustes LSD-d, mis ta lÔpuks kontrollimatuks muutis.

Oktoobris 1967 alustas Pink Floyd Ameerika turneed.

Juba esimestel pÀevadel Àhvardas Sydi vaimne tervis tuuri rikkuda.

Olime 1968. aastal tuuril USA-s, lÀÀnerannikul, vist kolm kontserti...

Siis oli selge, et ta on lÀinud.

Ta polnud enam meiega selle sÔna tegelikus tÀhenduses.

Kogu aeg mÔtlesime, kas Syd saab Ôhtul hakkama.

Kas ta ĂŒldse lavalegi tuleb?

Siis tuli keegi tuppa. Ma ei mÀleta, kas bÀndiliige vÔi keegi...

Ja ĂŒtles: "Tulge vaadake, mida Syd teeb."

Ta oli oma Mandraxi tabletid pulbriks teinud,

seganud kokku Brylcreemi juuksehooldusvahendiga,

hÔÔrunud juuksed sellega kokku.

Siis tuli lavale ja see hakkas sulama. Haiglane.

Ühel kontserdil keeras ta laval kitarri hÀÀlest Ă€ra.

Teisel korral mĂ€ngis ainult ĂŒhte nooti.

Siis tuli appi kutsuda David 0'List, kes oli nagu Sydi asendaja,

kuna Syd ei suutnud alati kitarri mÀngida.

Probleemsele solistile vaatamata

jÀtkas bÀnd Inglismaal kontsertide andmist.

Nad hakkasid ĂŒhel pĂ€eval kontserdile sĂ”itma

ja tekkis kĂŒsimus, kas peaks Sydi ka kutsuma. Keegi ĂŒtles, et mĂ”ttetu.

Nad ei vÔtnud Sydi ja oligi kÔik. Ta oli bÀndist vÀlja arvatud.

Kui nĂŒĂŒd mĂ”tlen, kuidas Sydi kohtlesime,

siis ma ei nÀe, et kamp toredaid inimesi teinuks kÔik, mida teha sai.

KÔik mÔtlesid ainult, kuidas asja kontrolli alla saada,

et vĂ”iks ĂŒldse jĂ€tkata. NĂŒĂŒd on raske öelda...

TagantjÀrele tarkusena vÔiks öelda, et vÔinuks valida mÔne muu tee.

6. aprilil 1968 teatati ametlikult, et Syd pole enam Pink Floydi liige.

Roger Waters helistas mulle ja ĂŒtles,

et Floydil on Ôhtul Brightonis kontsert, aga Syd sinna ei jÔua,

Ă€kki kĂŒsin David Gilmourilt, kas tema saaks mĂ€ngima tulla.

David liitus bÀndiga ja Roger vist enam tagasi ei vaadanud.

Alguses polnud mul aimugi, mida teen. KÔlas ilmselt pÀris jubedalt.

Polnud kuigi lĂ”bus, pean ĂŒtlema.

Oli tohutu kergendus, kui Dave bÀndi tuli.

Ei pidanud enam kartma, mis jÀrgmiseks juhtub.

Siis Ôppisimejuba lugusid kirjutama, Roger, mina ja Dave.

Kindlasti just siis Ôppisin ka klahvpillidel improviseerima.

Laulud, mida kirjutasid juba Roger ja Dave,

on vÀga erinevad Sydi lauludest.

Need pole nii sisutihedad, nii vaimukad ega nii energilised.

PÀrast bÀndist lahkumist aastal 1968

oli Syd ĂŒlejÀÀnud aasta ĂŒsna halvas seisus.

Olin Harrodsi kaubamajas ja nÀgin Sydi.

Ei usu, et ta mind nÀgi, aga mina teda nÀgin.

Tal oli pruun paberkott. Ta ostis komme...

Ta ainult kommide peal elaski. See oli viimane kord, kui teda nÀgin.

Sydi lahkumine sattus samale ajale, kui nad eduni jÔudsid.

Kaubanduslikus mÔttes. Seega oli siin kohutav dilemma.

Roger armastas ju Sydi nagu venda. See oli veel midagi enamatki.

Ta tundis Sydi ees teatud vastutust. Nad olid head sÔbrad.

Olid koos olnud teab kui palju aastaid.

See oli tÔsine tragöödia ja Roger oli aastaid selle pÀrast mures.

On siiamaani mures.

Kui Syd suri, oli Roger ikka veel mures.

Ta suri aastal 2006 pankreasevÀhi tÔttu.

Aga kiiduvÀÀrt on see, et lÔpuni vÀlja

hoolitses bÀnd selle eest, et ta saaks kÀtte oma autoritasud.

Kahju, et inimesed mÀletavad teda kui omamoodi lÀbipÔlenud tegelast.

Ta on ĂŒks tĂ”elisi geeniusi popmuusika ajastus.

Kuigi tema panus on haletsusvÀÀrselt vÀike,

on see vÀgagi mÔjukas.

Sydi lahkumine kummitas meid kaua.

"Wish You Were Here" loomulikult lÀks selle teema juurde tagasi.

Pink Floyd oli laval suhteliselt vÀheliikuv,

vÔimaldades publikul tÀielikult keskenduda muusikale

ja uusimatele multimeedia vÔimalustele.

Aastal 1973, pÀrast 8 albumit, tÔstis "Dark Side of the Moon"

Pink Floydi populaarsusse, mida on kogenud vÀhesed bÀndid.

Sellest sai ĂŒks muusikaajaloo edukamaid albumeid,

mis oli mĂŒĂŒgiedetabelites enneolematud 26 aastat.

Uus plaat "Wish You Were Here"

oli kÔigi aegade edukaim jÀrg bÀndi menualbumile.

"Wish You Were Here" on ilmselt muusikaliselt kÔige tasakaalustatum,

samas tohutu suure emotsionaalse tugevusega.

Minu jaoks toimib see paremini kui "Dark Side of the Moon".

PĂ€rast plaati "Wish You Were Here"

hakkas kvarteti omavaheline keemia kiirelt kaduma.

Kui seda plaati tegime,

arvestades, kui edukas oli olnud "Dark Side of the Moon"...

Ma mingis mÔttes teadsin,

et meie kui sÔprade bÀnd oli kadumas.

Me polnud enam nii lÀhedased ja ei saanud enam selleks.

See vist oli viimane album, mille puhul meie koostöö sujus.

Tean, et sellega alustades polnud me sĂŒdamega asja juures.

Siis tekkisid erimeelsused.

Umbes sel ajal lÀksin lahku oma esimesest naisest.

MÀletan, kuidas Abbey Roadi sööklas nÀrvivapustuse sain.

Vist ainult nii saab seda kirjeldada. See kĂ€is vĂ€ga lĂŒhidalt, aga oli...

Istusin seal ja sÔin midagi...

Halvas seisus.

Korraga oli elu kui teleskoobis.

KÔik oli teleskoobi teises otsas. KÔik kadus...

MĂ”tlesin, et kurat kĂŒll, ma lĂ€hen hulluks! Vist nii see kĂ€ibki.

Loomulikult oli reaalsus tÀielikult muutunud.

Aastal 1979 ilmus "The Wall".

See oli Roger Watersi ambitsioonikas topeltalbum,

millega kaasnes vÔimas kontsertja film.

"The Wall" sai muusikaajaloo ikooniks.

Roger Waters tuli minu juurde vist kĂŒmme aastat tagasi

ja mÀngis "The Walli" salvestisi.

Ta ĂŒtles, et teeme sellest filmi ja eraldi kontserdi. Tegimegi.

Hakkasime mÔtlema, mis kujundid muusikaga sobiksid

ja milliseid osi illustreerida.

Tegin valmis pÔhijoonistused ja andsin animaatoritele,

kes omakorda joonistasid valmis pÔhilised liikumised.

"The Wall" oli ilmselt nende kÔige uhkem lavaline etendus.

Veidral kombel sai kĂ”ik alguse sellest, kui Roger laval fĂ€nni pihta sĂŒlitas

ja otsustas, et tahab esineda laval publikust eraldatult.

KĂ”ik viis selleni, et bĂ€nd oli laval suure mĂŒĂŒri taga

ja lĂ”puks mĂŒĂŒr lammutati.

Sellega oli jÔutud lava-show' piirideni, kuhu isegi Rolling Stones polnud lÀinud.

Nad olid tÔesti maailma suurim bÀnd.

See oli tol hetkel suurim ja parim tuurikontsert.

Tagasi vaadates on see kÔik lihtne ja labane,

aga tol hetkel oli see tehnika tipptase.

Tuuril osales 120-130 inimest.

See oli vÀga hÀsti korraldatud, nii suur masinavÀrk pidigi olema.

Sa olid rattake masinavÀrgis.

NÀgin "The Walli" Napolis. See oli tÀielik hullumeelsus.

Rock'n'roll'ist sai 80-ndatel show.

Oli vaja lasereid, projektsiooniekraani, suitsumasinaid,

Mick Jaggerit maa alt ilmumas kui messias

ja Madonnat enneolematult koonusjate rindadega.

Vabandust, aga see on nÔmedus. KÔik see ei puutunud enam muusikasse.

Kui mÀngida staadionil 50-60000 inimesele, nagu nemad sageli tegid,

siis sa ei tee enam muusikat. Sa ei kuule enam iseennast.

Publik ei kuule korralikult, kĂ€ra kostab muusikast ĂŒle.

KĂ”ik sĂŒĂŒtavad kĂŒĂŒnlaid... TĂ€ielikjama!

Staadionidel pole muusikaga mingit pistmist.

NĂŒĂŒd olid nad hiigelbĂ€nd ja plahvatus oli tulemas.

BĂ€ndi sees oli tekkinud mingi kokaiiniprobleem,

mitu liiget olid seotud. Sellest ei tule kunagi head.

Albumi "The Final Cut" salvestamise ajal lasi Roger Ricki bÀndist lahti,

mis oli vÀga kurb tegu nii toreda inimese vastu.

Ja see ei muutnud midagi.

Rahas polnud ju kĂŒsimus... Tal lubati jÀÀda.

Ühel hetkel liigitati ta ainult palgaliseks muusikuks.

Ta oli bÀndist lahkunud, tagasi tulnud ja talle maksti palka.

Arvan, et olla palgal bÀndis, mida ta ise oli aidanud kokku panna...

See oli pÀris jÀlk kogemus.

Rogeris peituv Àng pani teda inimesi pÀris halvasti kohtlema.

Rick oli tore rahulik hÀrrasmees, tema pihta tuli pÔhilöök.

Nad ei suutnud aru saada, milline oli Ricki panus.

MÀletan mitmeid Vestlusi bÀndi teiste liikmetega, nimesid nimetamata...

Ta meeldis neile, aga nad ei taibanud, mis oli tema panus.

Minu meelest oli see tÀiesti ebaÔiglane.

Aga kui selline idee on juba kord idanema pandud,

siis hakkadki mÔtlema, milline on siis ikka tema panus...

80-ndate keskpaigaks hakkas bÀnd lagunema.

Rogeri suhted ĂŒlejÀÀnud bĂ€ndiga olid vĂ€ga halvad.

Ta reisis omaette.

Viimane album valmis tÀielikult tema dikteerimisel.

Selle nimi oli "The Final Cut" ja kÔik lood olid Rogeri kirjutatud.

Ja siis ta lahkus. Aastaks 1985 oli ta lÀinud.

Seda juhtub. Nad kasvasid koos ĂŒles, see oli pikk aeg.

Aga oodata, et elu lÔpuni rÔÔmsalt koos elatakse -

seda ei juhtu. See on vÔimatu.

Mul pole mingit vÔimu selles otsustamisprotsessis,

sest vanema materjali Ôigused on kompaniil Pink Floyd Music Ltd.,

millel on neli aktsionÀri: Rick Wright, Nick Mason, Dave Gilmour ja mina.

Meil kĂ”igil on vaid ĂŒks hÀÀl. Nii saab mind alati maha hÀÀletada.

Ma ei vaevagi end selle teemaga, see on energia raiskamine.

PĂ€rast Roger Watersi lahkumist

lĂ€ksid ĂŒlejÀÀnud liikmed igaĂŒks oma teed,

aastani 1987, kui Gilmour ja Mason jÀtkasid Pink Floydi nimega,

andes vÀlja albumeid ja korraldades kontserttuure.

Esimese asjana taastati Rick Wright bÀndi tÀieÔigusliku liikmena.

Nad ei lÔhu hotellitubasid ega peida end turvameeste taha.

Kujutlete, et Rolling Stones oleks muusikaajakirjanikele nii lÀhedal?

Kas olite mulluste kontsertide ĂŒle uhke? -Jah, muidugi...

Mis pÔhjusel? - Need olid vÀga head kontserdid.

Oleme uhked uue albumi ĂŒle.

Arvan, et tegime... Usun, et see on ĂŒks meie parimaid kontserte.

Mulle ei tule meelde ĂŒhtki teist bĂ€ndi,

kes alustanuks mÀngimist narkouimas hipidele

ja mÀnginuks lÔpuks valitsuse konservatiivsetele ministritele.

See pole kriitika. Kas kujutasite ette, et nii kaugele jÔuate?

MÔnes mÔttes oleme tÔesti teinud taandarengu.

Meile kÔigile meeldib endiselt olla edukas ja kuulus.

TĂ€pselt samamoodi, kui 20 aasta eest alles ĂŒritasime endale nime teha.

Olete maailmaturneel.

Kas Londonis mÀngimine on teie jaoks ka kuidagi eriline?

Londonis on paras segadus. Tuhanded inimesed tahavad pileteid...

Ei, kÔik lÀheb kenasti.

Kuigi paljud nimetavad seda suureks kÔrtsiks,

on see tegelikult vÀikseim koht, kus mÀngime.

On tuuri viimane osa, pÀrast siinseid kontserte ongi kÔik.

Miks te seda edasi teete? - See on mu töö. Miks teie oma tööd teete?

Floyd on 100 miljonit naela maksval maailmaturneel.

1200 istekohaga tribĂŒĂŒn vajus kokku mĂ”ni minut enne kontserdi algust.

Earl's Court evakueeriti. Pink Floydi kontsertjÀeti Àra.

PÀÀsteamet uurib varingut, et teada saada, mis lÀks valesti.

Äpardusi juhtus pĂ€ris tihti.

Veneetsias toimus meie kontsert pargasel.

Pargas oli 110 meetrit pikk, 36 meetrit lai ja 3,6 meetrit sĂŒgav.

See oli nagu suur teraspaak.

Kogu lava ehitati sadamas ĂŒles, see asus pargasel.

See oli suur festivali vÀlilava.

LÀbi varahommikuse udu sÔitsime kahe puksiiri jÀrel sadamasse,

mereröövlilipud lehvimas.

See oli kÔrguselt kolmas ehitis Veneetsias.

Dave seisis lava keskel ja vaatas seda hullust enda ĂŒmber.

LĂ€ksin ta juurde ja ĂŒtlesin: "AitĂ€h, Dave, see on Ă€ge."

Ta vastas: "See on suurim nÔmedus, mida elus teinud olen."

"Ma ei suuda uskuda, et seda teeme."

See pidi olema kÔige vaatemÀngulisem kontsert rokkmuusika ajaloos.

200000 inimest tuli kokku, et Pink Floydi kuulata.

Sada miljonit jÀlgisid kontserti televiisorist.

Aga jÀrgmisel hommikul vÔis nÀha uut vaatemÀngu,

kui PĂŒha Markuse vĂ€ljak oli ĂŒleni saastakihi all.

VĂ€likĂ€imlaid oli vaid mĂ”ni ĂŒksik.

MĂ”ned fĂ€nnid ĂŒritasid endale paremaid vaatamiskohti leida,

tagajÀrjed olid vÀltimatud.

VĂ€hemalt ĂŒks ajalooline mĂ€lestis sai kannatada.

Veneetslased on raevus. Et segadus veel suurem oleks,

teatas linnapea, et vÔib koos linnavolikoguga tagasi astuda.

Veneetsia toibub möödunudnÀdalasest kontserdist.

RĂŒhm arhitekte oletab, et Pink Floydi muusika detsibellitase

vÔis hooneid jÀÀdavalt kahjustada.

Sel juhul vÔib Veneetsia veel kaua kahetseda pÀeva,

mil Pink Floyd linna tuli.

Aastal 1996 vÔeti Pink Floyd vastu USA rock'n'roll'i Kuulsuste Halli.

Sama au Suurbritannias sai neile osaks aastal 2005.

Tore on olla armastatud ja panuse eest tunnustatud saada.

Olen nÔus, et meil on olnud oma mÔju.

Usun, et oleme vÀga rahul.

See on au. Hea on olla ise tunnustatud,

selmet teiste tunnustamist kÔrvalt vaadata.

...Rock'n'roll'i Kuulsuste Hall!

Ilmselt tĂ€hendab see nĂŒĂŒd ametlikult,

et me ei pea enam kunagi olema soojendusbÀnd. AitÀh!

2. juulil 2005, esimest korda peaaegu 25 aasta jooksul,

tuli Pink Floyd kokku oma viimaseks esinemiseks.

Kui Pink Floyd suudab kokku leppida, mida mÀngida,

siis kindlasti suudab ka G8 mÔelda, mida teha Aafrika heaks.

VÀga pÔnev oli seda nÀha.

Roger nĂ€is olevat vĂ€ga rÔÔmus tagasituleku ĂŒle, Dave veidi vĂ€hem.

Kehakeel oli veidi imelik. Muidugi oli vaenulikkust.

Kui ka oli pingeid, olid need nutikalt varjatud.

Kui aus olla, mida ma olen,

siis mulle oli tÀhtsam taas Nicki, Ricki ja Dave'iga laval olla.

Selles oli tohutu suur rÔÔm.

Hetkest, mil tulime proovi ja hakkasime mÀngima...

See oli lihtne, muusikas pole midagi keerulist.

Mingil hetkel vaatasin ringi. Inimesed olid pisarais.

Keegi polnud lootnud seda enam nÀha.

Pisar tuli silma, kui neid kÔiki koos nÀgin. RÔÔmust.

Iive Aidi probleem oli selles, et sa ei teadnud, miks seal oled.

Sel puhul tekkis kĂŒsimus, kas oled seal tĂ€htsa eesmĂ€rgi nimel

vÔi lihtsalt rÔÔmustad neid nÀhes.

Paljudel bÀndidel on keerulised suhted, on lahkuminekud ja muud.

Üks pĂ”hjus, miks laval nii rÔÔmustasin,

oli see, etjah, meil on erimeelsused. Mis siis!

Nad seisid laval, kĂ€ed ĂŒksteise ĂŒmber. Jumal tĂ€natud, et see juhtus.

SĂ”jakirves maeti maha ja mul on selle ĂŒle hea meel,

sest Rick Wright suri ĂŒsna varsti pĂ€rast seda.

15. septembril 2008 suri Richard Wright aka Rick vÀhi tÔttu.

Ta oli 65-aastane.

Olin vÀga endast vÀljas, tema lahkumine nÀis nii arusaamatu.

Olin uudist kuuldes vapustatud. Ütlesin oma meeltes nii mĂ”ndagi.

AitÀh sulle, Rick. AitÀh kÔige eest, mida meie heaks tegid.

Mul on hea meel, et sinuga tuttav olin ja sinuga koos töötasin.

Sa olid vÀga armas inimene, jÀÀme sind kurvalt igatsema.

Ta oli nagu Pink Floydi elujÔud. Oli vÀga alahinnatud.

Tema oli see nÀhtamatu liige.

Kui rÀÀkida geeniustest, siis selle osa oli pÀrinud tema.

Mind kutsuti esitlema Pink Floydi

2009. aastal elavate legendide auhinna ĂŒleandmisel.

See oli kolm nÀdalat pÀrast Rick Wrighti surma.

David pani terve Grosvenori hotelli koos pĂŒsti tĂ”usma

ja tÔstma klaasi Ricki mÀlestuseks.

Ei nÀe just sageli, kuidas inimesed tulevad, pisarad silmis,

ja ĂŒtlevad, et see oli ĂŒks imelisemaid asju, mida nad on elus nĂ€inud.

Roger lihtsalt ei tahtnud teada. Ei uskunud, ei tahtnud kuuldagi.

Seda mĂ”isteti ekslikult ĂŒkskĂ”iksusena.

Aga see, kuidas ta kuulutas, et ei taha teada,

ĂŒtles paradoksaalsel moel, et ta hoolis vĂ€ga.

Ta oli vÀga endast vÀljas. Samamoodi nagu Sydiga.

Syd Barretti puhul oli tÀpselt sama olukord.

Roger Waters ja David Gilmour jÀtkasid soolokarjÀÀriga.

Vahel on nendega ĂŒhinenud ka Nick Mason.

Rogeri jaoks on kui teraapia oma psĂŒĂŒhikat uurida,

mis mÔjub veidi endale vabanduste otsimisena.

Samas on inimesi, kes seda mÔistavad

ja ta rÀÀgib terve pÔlvkonna temasuguste inimeste nimel.

VĂ”tan tema ees mĂŒtsi maha. See nĂ”uab kĂ”vasti vaeva.

Dave Gilmouri peetakse praegugi Pink Floydi esindusnÀoks,

kuigi ta on teinud sooloplaate, mis on olnud vÀga edukad.

Ta andis heategevuseks oma maja Londoni lÀÀneosas.

Arvan, et ĂŒheks pĂ”hjuseks on tema arvamus,

et ta ei vÀÀri kÔike seda raha, mida praegu teenib.

Ta ei karda ka eksperimenteerimist.

Äsja salvestas uue albumi Dr. Alex Patersoni ja Orbiga.

Neli aastakĂŒmmet pĂ€rast nende esimest albumit

inspireerib Pink Floyd endiselt rokkmuusikasÔpru kogu maailmas.

Olen sÔitnud taksoga veidrates kolmanda maailma riikides.

Kindalaegas kukub lahti ja selles on kaks kassetti -

ĂŒks on "Dark Side of the Moon" ja teine Madonna.

Kui keegi öelnuks mulle aastal 1967,

et 25 aastat hiljem nÀen Indoneesias kellegi autos neid kassette,

siis oleksin teda hulluks pidanud. Aga on imeline, et see on tÔsi!

KÔik teavad Pink Floydi.

Sa vÔid oma vanaemaga Pink Floydist rÀÀkida. See on omamoodi veider.

Uhke! Tore, kui inimesed tulevad ja autogrammi paluvad.

Ning mitte oma vanaemale, vaid oma lastele!

Pink Floydi muusika inspireerib meid veel ka tulevatel sajanditel.

Nad on jÀÀdvustanud nii palju oma ajastu vaimsusest.

Nende muusika on ajatu, sĂŒgav ja imeline.

TÔlkinud Tom Karik

Can't find what you're looking for?
Get subtitles in any language from opensubtitles.com, and translate them here.