Original subtitles

Viimane kutse rongile nr 9018, mis väljub kell 10:25 Pariisi.

Rong väljub kohe.

Viimane kutse rongile nr 9018, mis väljub kell 10:25 Pariisi.

Emma-Jane, enam pole vaja joosta. Oli vast ehmatus.

Hästi tegin, et ka Lucienile pileti võtsin, rong on pungil täis.

Nagu alati. - Oota... 22, 23, 24, 25.

Pagan, arvasin, et oleme neljakesi kõik koos.

Istume kokku, et saaks kaarte mängida.

Küsin härradelt, kas nad on nõus kohta vahetama, kas nad on koos.

Vabandust, kas te olete koos? - Ei usu.

Kas te olete koos? - Ei.

Me oleme üks pere, neljakesi, kui vahetaksite kohta,

siis saaksime neljakesi koos istuda.

Kus teie kohad on? - Seal.

Seljaga sõidusuunas, mulle ei sobi. - Ah soo?

Kahju küll.

Vabandust, proua, kas te... - Olete ukse juures, see käib kogu aeg.

Ma ei ole ukse juures.

Seal tuul tõmbab, ma küsisin nimelt selle koha, mul on püsikliendi kaart.

Albertine, jäta, saame hakkama. - Nad kõik on idikad.

Kakapähh, väga pahad inimesed. Täiesti tobe. Mis neil selle vastu?

Neljakesi koos oleks ikkagi hea. - Sõit kestab vaid kolm tundi.

Hakkan tööle, ulata mu arvuti.

Mis see on? Musike.

Kõik korras, Albertine? - Jah.

Albertine! Ettevaatust, ära külmas vees rabandust saa!

Albertine, krabid jäta alles.

Palju õnne sünnipäevaks... - Sissine, Titine, laulame...

NÄDALALÕPP PRANTSUSE MOODI

Voldi kott kokku, seda võib veel vaja minna.

Isa, kas see on saatür? - Mida?

On see saatür? - Jäta jutt, Albertine!

Saatür on peidus, ei naerata päise päeva ajal kõigile.

Teie laps on kohutavalt halvasti kasvatatud.

Ta on väga hästi kasvatatud, tal on põhjust umbusklik olla.

Mõni on ikka täitsa haige. - Just nimelt, neid on igal pool!

Siga! Mida ta tegi?

Tõesti jälk.

Ikkagi imelik. - Ära muretse.

Spermavärvi polokraega sviitris.

Titine! - Tee ruttu, rong peatub vaid kaks minutit.

Pane müts pähe, tuul tõmbab. Võta jakk.

Kõik on kaasas. - Jah, ema, tuleme.

Albertine, ranits! Ära Rahani koomiksit unusta!

St-Malo, peatus kaks minutit.

Pariislased! Tere, proua Prevost. - Tere.

Pisike Loulou, endiselt nii lahke, - Oled kasvanud, Loulou!

Reis läks hästi? - Pole viga, ainult et koidikul tuli tõusta.

Artistid pole harjunud. Tere, Albertine.

Kuidas läheb? - Hästi.

Varsti oled juba naine. Kui vana sa oled? - Üksteist.

Kavaler on? - Ei.

See on hea, oleksin armukade.

Ära löö mu tütrele külge! - Tema kavaler on paps.

Selle ohatisega niipea kavaleri ei leia.

Ema, sa oled vastik! - Tean. - Parkisin topeltrivisse.

Miks ta mulle ligi tükib?

Kus põleb? - Lipakas!

No on juhmard! Muidugi, 75-ga! Mine lolliks!

Kas kõik on kohal? - Kui ära tulin, saabusid Renne'ist Micheline ja Roger,

Fredo ja Linette tulid samal ajal kui meie,

sõitsid Chateaubrianti mammale järele.

Micheline peab vastu? - Pärast Aline'i lahkumist on kõhnaks jäänud.

Fašistist isa juurest laseksin minagi jalga.

Anna, ära nimeta minu pereliikmeid fašistideks!

Ta on su õemees, su ema ütleks, et lisadetail.

Õemees ja vennanaine kaasa arvatud.

Monique ja Gustavo saabuvad keskpäeva paiku autoga.

Lollid, autoga Pariisist! On ikka julgus, sõidavad oma kahehobujõulisega...

Meil oli super. Pariisist St-Malosse vaevu kuus tundi. - Tühiasi.

Kuidas sul tööl? - Tead ju jalkat küll.

Klubi pole iidamast-aadamast võitnud, pean mingi tööotsa otsima.

Nõbu leidis kinnisvara alal ühe nõksu,

Bretagne läheb nagu soojad saiad, eriti rostbiifidele.

Vaata kaabakat! Kuidas mu õeke elab?

Tahtsin üllatada, sa saad jälle onuks.

No ei... - Kui armas!

Te ei saa pidama! Nagu bretooni küülikud! - Nüüd rahuneme maha, neljast piisab.

Bretagne'is pille ei tunta? - Ta läheb sodoomia peale üle, on kindlam.

Mis on sodoomia? - Ei midagi. - Pole tõsi, see on midagi.

Kuidas, palun? - Ema, nad saavad veel ühe lapse.

Tore! Teil on ilusad lapsed, armas Loulou.

Tänan, proua Prevost, olete väga lahke.

Oleks tulnud vihmamantlid kaasa võtta. - Milleks?

Kui ilus aed sul on!

Onu Jeannot, tee mulle gorillat.

Tere, Suzette, kuidas läheb?

Teie kolmekesi magate majas, sina saad kambri ema toa kõrval.

Ei! Ma ei taha teie juurde, tahan koos teistega telki.

Ei mingil juhul, sa jääd majja. - Täna võib ta küll telgis magada.

Ei. See asjandus võib meile pähe kukkuda. - Mis asjandus?

Skylab, satelliit, see pidavat kukkuma Prantsusmaa lääneossa.

Bretagne on ju lääneosas.

Robert, ära kiusa teda päev otsa... - Ahvid sobivad omavahel.

Lase jalga!

Sa magasid kõik maha! Tule.

Robert, ära tee Albertine'iga lollusi. - Ole mureta.

Hoian tal silma peal.

Siit näeb paremini. See oli vastik, ta tegi: "Määä... määä..." Vaata.

Käru on soolikaid täis. Lähme sisse? - Ei, uks pandi lukku.

Kurat! Aga pea? - Pandi puljongisse. - Jälk.

Ema ütleb, et ainult sellega saab hea kuskussi.

Ma ütlen emale-isale, te ei tohi siin olla.

Ja veel Albertine'iga. Saad ränga peapesu.

Ma ütlen isale, et sa suitsetad. - Ütle, lasen sul soolikad välja.

Tere, Christian. - Tere. Laske siit jalga või kutsun ema.

Mis see on? - Šampanja.

Mis šampanja see siis on? - Küll näed, kui maitsed...

Titine, tahad nukuga mängida? - Parem sõidan rattaga.

Jube ilus nukk, mis ta nimi on? - Anastasia. - Ilus.

Ema, võib, ma sõidan rattaga? - Siin on ainult kaherattalised.

Ma oskan sellega sõita. - Ei!

On ka Jean-Luci vana neljarattaline, natuke katki, aga sõidab.

Vaata majas ringi, ütle mammale tere ja anna talle kingitus, see on su kotis.

Paneme pudelid külmikusse. - Jah, aga vähemalt neli.

Mamma! - Albertine, kui ilus sa oled! Kuidas läheb?

Hästi. Palju õnne sünnipäevaks. - Aitäh, kullake.

Tegin sulle pildi. - Kui ilus!

Siin on veel midagi? Kui võluv! On see maja?

Ei, see on kosmoselaev, seal on kõik sees, isegi talu.

Kas sa oled 67-aastane? - Jah. - Vana, aga mitte nii vana kui memmi.

Amandine, tõin teile Šveitsi šokolaadi.

Tänan, Lucienne. Minu lemmikud. Te ju võtate klaasikese portveini?

Ma ei tohiks, aga ehk tilgakese, see ei tee midagi halba.

Ära puutu, rikud kõik ära.

Philippe, too memmi Lucienne'ile klaas. - Ema, juba oled portveini kallal!

Pärast tänast möllu kulub ära.

Noored ei aidanud? - Nad ei oska puljongit teha.

Rumalus on ainult üheks päevaks siia sõita.

Täna oli vaba päev, tõime Albertine'i ja memmi siia.

Võta, ema, kuni veel meeles on. - Kui kena sinust, kallis...

Aga seda on liiga palju... - Et kuu lõpuni kenasti välja tuleks.

Ettevaatust, käed on rasvased, rikud mu soengu ära.

Flore ei jää magama. - Tädi Clementine.

Kõik hästi? Tegele oma ristitütrega.

Romain, mis ma ütlesin? Jalatsitega diivanil. - Pole hullu.

Põmm, oled surnud! - Küll sa oled tüütu!

Põmm ja surnud... põmm ja surnud...

Arthuril on kõht täitsa lahti. - Jälle? Mida ta sõi?

Kas külmikus on ruumi... - Ei, täitsa täis.

Pariislased saabusid. - Lõpuks ometi.

Kuidas läheb? - Sa oled veel ilusam kui möödunud aastal.

Kõik hästi? - Pole viga. - Sul läheb hästi?

Võta, sünnipäevakingitus. - Aitäh, ristiisa.

Tere, Gustavo. Sõit läks hästi? - Jah. Ära vaevas.

Meeldib? - Väga! Aitäh.

Võta üks aniisinaps. - Sa oled sellega ilus.

Segan sulle aniisinapsi, hoolitsen su eest.

Kõik hästi? - Jah, aga sul?

Hästi. Nägid, missuguse kleidi su isa mulle ostis? - Mul on roosa.

Roosa on tittedele. - Sinine on poiste värv.

Minu meelest on roosa nõme. Aga sulle sobib.

Valus! - Jäta mind rahule!

Lase lahti! - Ära tee! - Jäta järele!

Hullud! Mida te teete?

Lase ta kohe lahti! Sina ka!

Mine tuppa, vaata õe järele. Ja ütle mammale tere.

Albertine, mis lahti? - Miks sa talle samasuguse ostsid?

Ta on mu ristitütar, sünnipäevakingituseks. - Mis siis?

Mina sain sünnipäevaks ja jõuludeks ainult ühe kleidi. See pole õiglane.

Pole minu süü, et sündisin 21. detsembril.

Sa said hulga raamatuid. - Olen su tütar, pean rohkem saama.

Kuule, roosa on ilusam. - Vaata, ma tegin talle pai.

Tehke parem pai. Ära tülitse, mine mängima.

Tule minuga majja. Võtame väikese aniisinapsi.

Salvrätid pole kõik ühtemoodi, kahju. - Kus on Roger ja Fredo?

Tund aega tagasi läksid kookide järele, ilmselt joovad aperitiivi.

Kõik hästi, Micheline? - Jah.

Ma jooksin nüüd midagi. - Mina ka. Aniisinapsi.

Kus sa oma arust oled? Ei mingil juhul! - Mul on janu.

Kuula ema sõna.

Kuidas läheb, Joseph?

Tere, Anna. - Kus lammas on?

Seal, pean ta vardasse ajama. Abi oleks vaja. Tuled aitad?

Anna, lähed talle appi? - Hull oled? - Jean, meil ei lähe kaua.

Ma pole iial lammast vardasse ajanud! - Ole mees!

Ole mees, ole mees... Õhtul näitan sulle.

Korras? - Veel rohkem, püüa sügavale lükata.

Pagana pirakas.

Palju see kaalub? - Umbes kakskümmend kilo.

Kaabakas rabeles kõvasti vastu. Nüüd seome selle kinni.

Ettevaatust, põngerjad, muidu võtan ühe šašlõkiks.

Vaadake, kes saabusid. - Lõpuks ometi.

Minge mängige mujal. - Lapsed, aitab!

Tere, onu Fredo.

Onu Fredo, mul silm valutab. Sa oled arst, kas mul on ajukasvaja?

Näita siia. Ajukasvajast pole märkigi.

Aitäh, onu Fredo, olin väga mures. - Mine teistega mängima.

Tere, tädi Anna. - Tere, Henri.

Me eksisime teel ära. - Ära tüütab. Mine istu.

Artistid, olete endiselt tänaval?

Me anname tänavaetendusi, see on hoopis midagi muud.

Tean, ma tegin nalja. - Su vend norib minuga tüli.

Ta narrib. Ega ta paha pärast. Kõik kombes, Fredo?

Mida sulle? Aniisinapsi? - Kus on Linette? Linette, ole hea...

Aga mulle? Kas magasin sakslastega? - Oota sekund, nad just tulid,

las ma pakun enne neile. - Mulle ei paku. Kaabakas.

Terviseks!

Tervitus kõigile!

Uinak tehakse pärast lõunat, mitte enne.

Need on kanad.

Robert, sa oled vastik.

Mis see on? - Süda!

Haiseb! - Sitahais.

Loomulikult, kui sinu kõht lõhki lõigatakse, on ka sitahais.

Kas Aline ei tule? - Ole vait, Robert!

Mis on? - Ta laskis ühe isa sõbraga jalga.

Vanatoiga. Sa ei tea? - Ta on peaaegu 30-aastane.

Kõik välja! Robert, ära puutu.

Tahan natuke endale jätta. - Palun, natuke soolikaid.

Milleks? - Et mängida. - Kuulge, sitakärbsed, kõik välja!

Kas te aru ei saa, et sellega on ilge mängida?

Lapsed, sööma!

Jäta järele! - Ei!

Robert, Albertine! - Lase jalga! - Tema alustas!

Otsekohe jätke järele! Robert! Lõpeta!

Saate kaks lõiku nagu kõik, jagage omavahel.

Tal on elevandiperse, õgib liiga palju.

Sa oled pask, mu isa ei armasta sind.

Ma vilistan su isa peale. - Tema sinu peale ka.

Mõlemad olete ohmud. - Jah, pekikäntsakad.

Ja sina oled lipakas! Mu isa vilistab ka sinu peale.

Pealegi pole see tõsi, mul pole elevandi tagumik.

Mul on siiber. 17-aastaselt topitakse tittede lauda.

Jean-Luc! Pane nukk ära, sa ajad isa närvi.

Võta minu vorst. Seda on palju, lõikan köögis juurde.

Aitäh, Catherine.

Jänes püksis! Jänes püksis!

Veel veidi? - Meeleldi.

Kohalik väiketootja annab, ma süstin ta diabeetikust naist.

Jõulude ajal oli täiesti purjus, tuli jõuluvanakostüümis,

habe kleepunud siia, jäi elutoas magama.

Laps ärkas ja nägi teda elutoas magamas. Enam jõuluvana ei usu.

Roger tegi täpselt sama. Oli täitsa ümmargune,

habeme unustas kohvikusse. Kuid Henri juba teadis jõuluvanast.

Seekord nad ei unustanud kooke maha, hea seegi.

Kuradi ilusad tissid. Kõrgema sordi pätsid. - Lõpeta!

Bretagne'i kõige ilusamad rinnad on minu Monique'il!

Seda küll, mu õel on uhked rinnad.

Mäletad, kui me sind oma sõpradele tutvustasime?

Nad olid nagu kärbsed, täitsa hullud.

Küsisid, millega ta tegeleb, ja ta ütles, et hõrgutistega.

Jättis neile rabava mulje, nad arvasid, et see on midagi väga peent,

filosoofia või kunst või midagi. Lõpuks üks küsis, et mis hõrgutistega?

Ta ütles, et on kondiiter.

Intelligendid on naljaninad. - Monique!

Kuidas Aline'il läheb? - Roger tahab oma semu maha lüüa, nad ei anna näole.

Nii ei saa, see on ikkagi tema tütar.

Tema rügemendikaaslasega jalga lasta. Ja veel rase ka. Täiskomplekt.

Mina sain tema sama vanalt, ta on täisealine, midagi pole öelda.

Ikka on öelda.

Anname lastele kuskussi? - Suured, tooge kuskuss.

Christian, tõuse ja mine appi.

Kui kena suur pere teil on, Amandine!

Jah, aga nad tuli üles kasvatada, see polnud kerge.

Nüüd näen neid jõulude ajal ja vahel suvel oma sünnipäeval.

Mina sain ainult ühe tütre ja sellegi nii hilja.

Minu Gerard polnud eriti huvitatud.

Ja meil polnud ka võimalik. - Teil vedas.

Minu meestel oli raske pükse jalas hoida.

Ei saanud minutitki puhkust.

Oleksin väga tahtnud ka poissi.

Ainsa tütrega on keeruline. - Ta hoolitseb teie eest hästi.

Ma ju näen, et segan.

Nad on noored, algul aitasin neil last hoida.

Aga nüüd elame 28 ruutmeetril, pealegi ilma vannitoata.

Peseme köögis kraani all. Olen neile tüliks. - Oh ei.

Nende elukutse juures on mugav, et olete seal.

Selles ametis tuleb kõike ette. Näitleja...

Minu väike Jean oleks saanud Chateaubrianti postkontori ülemaks,

aga teatri pärast loobus kõigest.

Jah, teda ootas ilus tulevik.

Ka mina tegin kõvasti tööd, et Anna saaks õppida.

Näitlejanna pole mingi amet.

Memmi, ärge rääkige rumalusi, võtke parem tilgake Cote Rotie'd.

Aga ainult piisk, mulle on väga vähe vaja.

Tilgake emale, mitte väga palju, see on kallis vein.

Albertine oli väga kaua põngerjas, ta on praegugi veel titt.

Issake, Huberti unustasime ära. - Kus Hubert on?

Ta on magamistoas, unustasime äratada. - Pierre, mine aja onu Hubert üles.

Ta sai välja? - Möödunud nädalal. Elab meil.

Kõik normis? - Jah, ta on rohtusid täis topitud, rahulik.

Palun ärme sellest räägime.

Ärme siis räägime.

Asi pole nii hull. - Kas see lastele ohtlik ei ole?

Sinu kord tegutseda. - Kena lambakints.

Pane lauale, Christian. - Tänan, kullake.

Ära mine tühjade kätega, vii see ära.

See ka. Tule siia. - Ja tomatid.

Nüüd peab ta terve päeva puhkama. - Hubert, kuidas läheb?

Tore teid kõiki näha.

Tere, Hubert.

Ta on aeglane, aga normis. - Õeke.

Hea meel sind näha. - Ja nii heas vormis.

Tere, Hubert. - Ah, kuskuss...

Tere, onu Hubert. - Tere.

Kes see on? - Kuku, onu Hubert.

Tere, Clementine. - Ei, ma olen Albertine.

Jah, Albertine, sa oled suur. Kui vana sa oled? - Üksteist.

Oma vanuse kohta räägid hästi.

Eks, ta räägib hästi oma vanuse kohta? - Ma hakkan sööma.

Nii on hästi.

Nii tuleb tükeldada.

Mamma, vaata, kui kena ribitükk. - Imeilus.

Hakkame maiustama.

Ettevaatust!

Pole midagi paremat kui kuskuss bretooni võiga.

Tall on täitsa surnud.

Siit saab ribitükke. - Gustavo, palun ole vait.

Ma vaikin... - Tõsiselt, Gustavo.

Parajalt läbi küpsenud. - See pole lapsemäng.

Igatahes meil Pariisis on nädalavahetusel vahva,

viime ta Luxembourgi aeda, käime näitustel, kinos.

See on tore, ikkagi pealinn.

Meie käime suvel Quiberonis rannas,

aga talvel on ta postkontoris nagu kinni naelutatud.

Kui ma olen Robertiga hädas, pean nädalavahetusel teleri sisse lülitama.

Sa ei pea. - Pean.

Christian käib vähemalt mopeediga sõitmas,

aga sellega on ka muret.

Meie ei käi Pariisis kusagil, Boulogne'i metsas korjame seeni.

Lapsed vaatavad telerit, neil on tegevust.

See rahustab nad maha. - Meie püüame sellest hoiduda.

Alati samad tobedused...

Claude Francois, Johnny Hallyday, Sardou...

Vaese Cloclo kohta pole midagi halba öelda! - Meie jumaldame Johnnyt.

Sardoul on väga ilusaid laule, eriti sõnad, kui hoolega kuulad.

Igatahes Barbarat ja Leo Ferred ei vaata me kunagi.

Minu lapsed jumaldavad Brassensi.

Täpselt! Lapsed jumaldavad Anne Silvestre'it, Boby Lapointe'i.

Aga sealt tuleb ainult see mannetu Chantal Goya. - See on lõbus.

Ei, see nüristab. Ma luban tal pühapäevaõhtust klassikafilmi vaadata.

Võib-olla teised ei taha teles esineda. - Kas ta ära ei väsi?

Ei, ta läheb küll hilja magama, aga on meie rütmiga harjunud.

Pealegi on koolis nii igav. Ei mingit huvi kunsti vastu,

pole joonistamist, muusikat, maalimist... - See vormib nad eluks ühiskonnas.

Mina teen lasteaias maalimis-, loodusõpetus-, tantsupäevi.

See on tore.

Tänavu viisime Albertine'i Cannes'i festivalile.

Õnnestus talle näidata "Plekktrummi" ja "Tänapäeva apokalüpsist".

Mis filmid need on? - "Plekktrumm" on Günter Grassi raamatu järgi.

Muusikafilm? - Ei, lapsest, kes ei kasva.

Ta on haige... - Ei, tal on psühholoogiline tõrge.

Tal on peas tõrge ja ta ei kasva suuremaks.

Kas ta sai filmist aru? - Muidugi sai, miks ta poleks pidanud saama?

See oli küll saksa keeles, aga ta oskab lugeda.

Saksakeelseid subtiitreid? Ajate pilli lõhki.

Subtiitrid olid prantsuse keeles. - Film oli saksa keeles.

Ja millest teine film oli? - Coppola film.

Sõduritest Vietnami sõjas, kuidas sõda teeb meestest psühhid.

Kas Vietnamis käib veel sõda? - Psühhid, psühhid...

Oleneb inimesest, Fredo elas seal väga hästi.

Ta oli laevastikus arst, see pole väga ohtlik.

Need on igatahes džunglis ja lähevad hulluks, see on teistmoodi.

Kas sõjastseenid talle halvasti ei mõjunud?

Ei, aga "Plekktrumm" natuke ikka mõjus.

Jah, see jättis jälje. Ta armastab kinos käia, me ei keela.

Meil Serignacis kino pole.

Ema, kas võib mängima minna? - Minge, kutsume, kui magustoitu saab.

Kuidas ta end tunneb? - Veel on roheline. - Musike!

Metselajad lasti lahti.

Ma muretsen, kui Robert on Romainiga. - Miks? Ei juhtu midagi.

Ma hoian neil ikkagi silma peal. - Vihmavaling tuleb.

Kutsun pisikesed ära. Kallabki!

Robert, tule kohe tuppa! - Ma otsin nälkjaid.

Praegu ei saa, vihma kallab. Tule ruttu.

Bretagne on vahva.

Skylab pöörab atmosfääri segi, seda ma ütlen.

Ema, kas Skylab kukub meie peale? - Lääne-Prantsusmaa on trajektooril.

Bretagne on läänes. Kui siia kukub, saame kõik surma.

Loodame, et ei kuku väga lähedale.

Ma kardan, ema.

Armastan sind. - Mina sind ka, tibupojake.

See oli väga väike vihmahoog. - Jah, juba on ilus.

Ilm on jälle ilus. - Lähme välja!

Palju õnne, palju õnne...

Palju õnne, kallis mamma, kallis ema...

Palju õnne sünnipäevaks!

Hurraa!

Härra, ma ei tunnegi teid. - Näidake rindu, muidu lähete krokodillidele.

Ainult mitte krokodille! Teen kõike, mida tahate!

Kõike? - Kõike!

Siis koorige end paljaks. - Mida?

Ma ütlesin paljaks. - Ma ei saa.

Te ütlesite, et kõike! - Jah.

Säh sulle, vastik kodanlane!

Veel! Veel! Nii hea!

Meeldib? - Jah, jah, jah!

Labor teeb väikest uuringut kaasasündinud leukeemiast Aafrikas,

mõnedes Cote d'Ivoire'i külades. - On see surmav?

Jah, tapab kiiresti, kuid see on lokaalne, õnneks vaid mõnedes peredes.

Veider, paljud feministid kannavad tunkesid.

Pole tõsi, paljud feministid kannavad kleiti.

Pikki pükse...

Proua Prevost, kuidas oleks väikese lõunauinakuga?

Mul pole kombeks. - Ma lähen, Vietnamis harjusin ära.

Head und, õeke. - Head und, ema.

Te olete siin! - Suzette! Kuidas läheb?

Hästi. - Tore, et tulid. Tulid sa kaugelt?

Ei, ma elan ju siin, Hubert. - Sa elad siin?

Kas ka lesbid kannavad tunkesid?

Mis tuleb pärast tra-la-la-la'd?

Mehed, tahate jalgu sirutada? Teeme ühe matši?

Liigutage, see mõjub hästi. Päev läbi olete lammast vitsutanud.

See mõjub meile hästi. Ma moodustan meeskonnad.

Joseph, Philippe, Pierre ja Gustavo, teie olete koos. Ja Fredo.

Teie tulge siia.

Asi võtab ilmet. - Susiseb, susiseb. Hädavaevu.

Pagan, onu Hubertil on vile. Kust ta vile sai?

See oli viga!

Edasi, Roger!

Tubli, Roger!

Mängivad nagu jobud!

Korras.

Christian hoiab joostes käsi niimoodi.

Roger võtab mind öösel kakskümmend korda.

Kakskümmend? Seda on palju. - Kakskümmend korda!

Meie Gustavoga teeme seda mitu korda nädalas,

arvasin, et päris hea tulemus. - Kakskümmend korda, igal ööl.

Mul on kange janu.

Ta ajab jama. - Arvad?

Tähelepanu! - Tule siia, Romain!

Ettevaatust, Romain!

Löö, Romain!

Kõik hästi, Micheline? - Jah.

Keegi vett tahab? - Jah.

Micheline, kakskümmend korda öö jooksul? On see tõsi? - Jah.

Liiga palju ei ole? - On liiga palju.

Kas sul tupp valus ei ole? - On. - No muidugi.

Ilma paanikata!

Poolaeg, mehed! - Võtame klaasikese.

Hästi mängisime, mehed.

Palun vala mulle punast.

Võtan meeleldi pisut Cote Rotie'd.

Philippe! Pane kohver kinni ja otsi mulle pikendaja.

Mis asi? - Elektrijuhtme pikendaja.

Mida Gustavo teeb?

Ta teeb teile demonstratsiooni. - Mis asi see on?

Kohe näete. - Kindy sokid ja Singeri õmblusmasinad ei lähe enam peale?

Masinad pole tema rida, aga see on äss.

Kutsun siia oma presentatsiooni assistendi.

Presentatsiooni assistent!

Vaadake seda moodsa ja võluva kujuga objekti.

See on igapäevaelus kasulik. - See on kasulik ja meeldiv vaadata.

See on tumba, selle alla saab istuda.

Peale, mitte alla. - Aga see on ka...

Friteerimisnõu? - Jäätisemasin? - Ei, tolmuimeja.

See on tuleviku tumba-tolmuimeja. - Nutikas.

Esiteks, sissetõmbuv juhe, see ei jää kunagi vedelema.

Üle seitsme meetri pikk. Tähelepanu!

Üks, kaks, kolm, neli, viis, kuus, seitse.

Kuus! - Kuus ja pool!

Vaadake, kui pikk juhe, isegi naabritel saab tolmu võtta.

Praktiline! - Tahaksin seda saada.

Siin on pöörlev pea. Pöörab paremale, vasakule, paremale, vasakule!

Näete, pea pöörab!

See teeb väga vähe müra. Tähelepanu, kuulake.

See oli sissetõmbuv juhe.

Tõesti väga vaikne. - Pole paha.

Sissetõmmatav vaibahari.

Väike vajutus nupule, väga käepärane.

Imemisvõimsus on 650 vatti.

Sobib isegi mu naise tisside jaoks.

Sissetõmbuv juhe! Monique, võta juhe lahti.

Sissetõmbuv juhe!

Võid lahti lasta!

Braavo, Gustavo!

Kurat! - Tuppa!

Ärge laske tujul langeda!

Ema unustasime õue! Memmi jäi õue!

Hoia klaasi! Memmi!

Võta päikesevari!

Võtke minust kinni! - Hoidke Louloust kinni!

Armas Loulou, te olete väga tugev.

Kõigil jätkub silmi vaid Loulou jaoks. Liibuv T-särk tekitab muidugi mõtteid.

Siiapoole!

Märjaks saime! Täitsa pöörane!

Vaata, onu Hubert, puu kohal on ingel.

Vahva, onu!

Tuli vihmahoog, mehed kandsid mind majja.

Kuidas teie vennal läheb? - Ta on vahel hajameelne.

Kardan, et sõda ajab pea segi. Ta näeb kõikjal jaapanlasi.

Keda? - Jaapanlasi.

Nad piinasid teda, kui Vietnami vallutasid.

Meil olid sakslased. Mind oleks äärepealt kinni võetud,

kui Anna oli vaevalt kolmene. Nad marssisid külas

ja Anna hüüdis: "Vastikud fritsud!" Ehmusime hirmsasti.

Seda enam, et meil oli aiahütis paar õnnetut inimest.

Juudid? Seadsite oma pere nende inimeste pärast ohtu?

Mu mees toimetas neid Šveitsi.

Me ei teadnud seda, aga šveitslased lasksid neil kulla panka viia

ja siis võttis politsei nad kinni ning viis Austria piirile.

Minu esimene mees ja Hubert olid kolm kuud ruutmeetrises puuris.

Pärast olid vietkongid veel hullemad, enne tapmist piinasid lapsi ja naisi.

Ootasin nelja esimese lapsega, mürgilusikas peos,

valmis neid mürgitama, kuni mees vietkongidega läbirääkimisi pidas.

Õnneks tundis ta Ho Chi Minhi, see päästis meid.

Meid saadeti laeva kiiluruumis Prantsusmaale.

Nüüd elan üürikorteris, seal on hea ja puhas.

Aga oleksite te näinud, missugune maja meil Saigonis oli...

Saigonis... Mina tunnen ainult Prantsusmaad ja Šveitsi.

Ära nuta, Jeannette.

Ära nuta, Jeannette, paneme su mehele.

Mehele printsi pojale.

Kas printsi või siis paruni, või siis paruni pojale.

Tahan oma sõpra Pierre'i.

Tahan oma sõpra Pierre'i, kes istub vangikongis.

Ei saa sa sõpra Pierre'i.

Ei saa sa sõpra Pierre'i, ta oksa tõmbame.

Ja tõmmati Pierre oksa.

Ja tõmmati Pierre oksa ja Jeannette ühes temaga.

Braavo, lapsed!

Veel üks laul, veel üks laul!

Võib, ma laulan ühe laulu, mille ära õppisin?

Selle nimi on "Lennuk".

Lennuk, lennuk, lennuk tõstab pilgu üles.

Naine, naine, naine tõstab riista üles.

Paruness hüüdis "Polt persse!", kui nägi paruni munasid.

Ennem olgu need perse sees, kui et vedeleks tänaval maas!

Robert, sa saad keretäie!

Ma ei kuulnud hästi, tule laula minu juures.

Ei-ei, proua Prevost! Ei, Robert!

Lennuk, lennuk, lennuk tõstab pilgu üles.

Naine, naine, naine tõstab riista üles.

Paruness hüüdis "Polt persse!", kui nägi paruni munasid.

Ennem olgu need perse sees, kui et vedeleks tänaval maas!

Nutikas poiss!

Titine! Laula! Oma laulu!

Ma oskan ainult ühte salmi. - Pole viga, hakka pihta.

Mind ei koti... kurat!... valedevõrk, mis ehtis me hällisid.

Ega vaglad, kes puruks närivad vanu uhkeid räbalaid.

Su embuses, kallis sõber, jääb elu püsima.

Me naer ja me pisarad, õnn ja me piinad ka,

nutma sunnivad armunuid. Õnn ja me piinad ka,

kuid kahekesi on nuttagi parem.

Braavo!

Telekas on multikas!

Tohib?

Sa tead mõnda laulu?

Arvasin, et sa tead ainult ühte. - Mis siis?

Ah see laul! - Seesama!

Pilk löödud, nägu kurb, põsed kaamed,

sa und ei saa, sinust järel vaid vari.

Üksi tänaval hulgud kui piinatud hing,

tema akna all seisad, et ta näha saaks sind.

Tean, teda jumaldad sa! - Bambino! Bambino!

Kaunid silmad on tal! - Bambino! Bambino!

Kuid liiga noor oled veel! - Bambino! Bambino!

Et olla armunud mees!

Mandoliini tinista, mu väike bambino.

Su muusika on kaunim veel, kui Itaalia taevavõlv.

Laulda võid sa lõpmata, sind tõsiselt ei võta ta.

Armastus ja kiivus koos! - Bambino! Bambino!

Need pole laste mängulood! - Bambino! Bambino!

Viisteist aastat laulab, aga ikka pole sõnad peas!

Erakordne! Kohe saate näha!

Tähelepanu!

Neid on vähem kui üks mees sajast, kuid nad on olemas!

Enamasti hispaanlased, mine tea, miks!

Hispaanias neid ilmselt ei mõisteta. Anarhistid!

Kui ilus! - Vapustav!

Mis laul see oli? - Vasakpoolsete lollused.

Maha artist!

Me vana maakera on täht, kus särad sinagi.

Tahan sulle laulda ballaadi õnnelikest inimestest.

Tahan sulle laulda ballaadi õnnelikest inimestest.

Sul pole tiitlit ega aukraadi, kuid jumalat sinatad.

Tahan sulle laulda ballaadi õnnelikest inimestest.

Tahan sulle laulda ballaadi õnnelikest inimestest.

Ajakirjanik, su avalugu...

Sina... kes sa...

Braavo!

Võta lonks šampanjat, Hubert!

Kas teate, et lambad on jobud?

Maha jobud! Maha jobud!

Multikas on nõme. - Ei!

Kao ära! Kes siin peremees on? - Jäta järele!

Kes valib kanali, jobukakk?

Palun, poisid, küll te olete tüütud! Lõpetage!

Mis sul arus on, Christian! Ära kiusa väikesi.

Jäta järele, ära kiusa venda!

Kõtt!

Järgmine kord tuleb sul isaga tegemist.

Oledki terve, mine mängima. - Aitäh, tädi Suzette.

Mõelda, et võitlesime sugupoolte võrdsuse eest,

aga kõik su õed on kodus ja kasvatavad lapsi. Peale Clementine'i.

Suzette on medõde, see pole nali. - Aga ta teeb kõik tööd ära.

Hoolitseb laste eest, teeb süüa, käib tööl. On see võrdsus?

Mis sul sellest? Sinul nii ei ole.

Vastu hakkab. Milleks me 68. aasta mais võitlesime?

Et meie tütred ei peaks pliidi ees seisma nagu meie emad.

Sinu ema pliidi ees? Ta kamandas eluaeg su isa.

Ta oli nii talumatu, et mees suri ära.

Nagu minu ema - kolm meest tappis ära.

Ja pärast kasvatas üksi kuut jõmpsikat.

Minu tütrest ei saa teenijaplikat, seda ma sulle ütlen.

Kindel see, kui ta on sama talumatu kui sina.

Ükski mees ei kannata teda välja.

Sul vedas, et mehe leidsid. Võtsid ühe tobu vahele.

See on kolooniate mõju. Teie perel olid alati jooksupoisid.

Ekspluateerisite vietnamlasi, araablasi, neegreid. Kõiki.

Et keegi poleks kade. Nüüd on teil naisukesed. - Ma olen ju feminist.

Mis kuradi feminist! Te olete kamp orjapidajaid!

Naised on ikka tõesti lollid.

Igavene tüütus!

Tibusid näete? - Ükski pole valmis?

Peab olema. Peaaegu valmis. - Super!

Ma natuke pelgan. - Pane käed nii.

Ma kardan.

Lükka natuke. Niimoodi. Tibu on õrn.

Ära liiguta. - Ta on nii väike.

Ettevaatust, lömastad ta ära. - Küll on armas!

Tulge vaadake! Onu Hubert on seal.

Mis toimub?

Kurat, ta poob enda üles. - Eelmine aasta juba poos.

Ruttu! Onu Hubert, ei tohi, võite enda ära tappa.

Ei tea, mis mulle sisse läks. - Peab mammale ütlema.

Parem mitte. Eks? Ei...

Me armastame teid, seda ei tohi teha, Hubert.

Te olete armsad. - Hubert! Tibupoega tahate?

On see minule? Aitäh.

Tema nimi on Pompoon. - See sobib talle, Pompoon.

Lähme, onu Hubert.

Aitäh, et ta mulle andsite.

Kas nüüd on parem? - Jah.

Lähen näitan teda mammale.

Ta arvab kindlasti, et mu väike Pompoon on armas.

Mida me nüüd teeme? - Ei tea.

Hakkame koeral puuke tapma. - Jah!

Toon 90-kraadist alkoholi.

Mida sa otsid? - 90-kraadist alkoholi, et koeral puuke tappa.

Alkoholi? Ei, eetrit on vaja.

Et puuk uinutada, muidu jääb pea sisse. Saad aru?

Võta. - Pärast läheb vaja.

Ühe leidsin. - Eetril on paha lõhn.

Mulle see lõhn meeldib. - Võib-olla homme oleme kõik surnud.

Miks? - Skylabi pärast. - Mille? - Skylabi.

Öösel kukub maakerale satelliit, see on jube ohtlik.

Ema ütleb, et see on jälle tädi Anna rumal jutt.

Mu ema ei räägi rumalusi! Ta luges seda Le Monde'ist,

see pole parempoolsete lollus, mida sinu vanemad loevad.

Pole teada, kuhu see kukub. - Ema on kindel, et Bretagne'i.

Bretagne on suur. - Siia ei kuku, siin on liiga vaikne.

Taevast võib kukkuda ükskõik kuhu.

Ma ütlen teile, et homme oleme surnud nagu puugid ja lammas.

Mida te teeksite, kui täna oleks elu viimane päev?

Ma ei läheks enam kooli. - Loomulikult! Aga ütle üks soov!

Tahaksin imeilusat printsessikleiti, päikesekarva nagu "Eeslinahas".

Ma tahaksin tulevikku näha, kosmoses käia ja Jan Solod suudelda.

Lollus.

Ja sina, Jean-Luc? - Ei tea, tahaksin nii suuri rindu nagu tädi Monique'il.

Perekond! Lähme suplema! - Hea mõte!

Ei-ei, meie jääme õhtusööki valmistama.

Supluseta ma Pariisi tagasi ei sõida. Jean! - Albertine, lähme suplema.

Ära rannas lollusi tee. - Ma valvan teda.

Ma pole purjus, tool vajus kokku.

Panen supeltrikoo selga. Jean!

Hea auto. Maksis palju? - Räägi juttu, onu Jeannot.

See jutt on merikogrest.

See väike kalake jalutab meres ringi

ja kohtab paari sireeni, kes nutavad. Koger küsib, miks nad nutavad.

Nad vastavad: "Me nutame, sest meie kuningas on surnud,

hai sõi ta ära.

Kuninganna on lohutamatu ja meie nutame."

Kuidas vees pisaraid näeb? - Jah, kuidas?

Sest ta nutab kuldseid pisaraid. - See on ilus. - Kõik sireenid?

Nojah. - Ma ei teadnud. - Mina ka mitte.

Ta nutab kuldseid pisaraid. Koger uitab meres edasi

ja märkab kuningannat, kes on rõdul ning aina valab kuldseid pisaraid.

Kuninganna on nii ilus, et koger armub temasse meeletult.

Koger on poiss? - Igatahes.

Koger ütleb, et tapab hai, kas siis kuninganna abiellub temaga?

Kuninganna on nõus. Koger on väga tark,

laseb ehitada spetsiaalse puuri, kuhu ta hai sisse meelitab

ja vangi võtab, et valvurid ta tapaksid.

Puuri tagaküljel on väike luuk, et koger saaks põgeneda.

Koger meelitab haid puuri.

Uu-uu, suur tobuuu! Uu-uu, paksmaguuu!

Püüa kinni, suur tobu, suur tobu!

Hai läheb väga närvi.

Oota sa, kitsepabul, ma pistan su nahka!

Koger kihutab tulistvalu puuri, hai järgneb talle.

Poiss paneb ukse kinni, hai on käes.

Aga kuningannal pole mingit tahtmist kalakesega abielluda,

kuigi tollel saba vabiseb.

Ta käsib valvuril luugi kinni panna.

Kuninganna on paha. - Päris lipakas.

Ta on päris lipakas nagu kõik... - Mida?

Nagu kõik kogred.

Ei, ta on ju sireen. - Nagu kõik sireenid.

Jah, nagu kõik sireenid.

Koger on täiesti paanikas, ta karjub: "Ma armastan teid, kuninganna!"

Ta pääseb veel kord hai hiigellõugade vahelt.

"Armastan teid üle kõige, kuninganna!"

Kuid kuninganna ei pööra talle tähelepanu.

Siis, armastuse- ja meeleheitehoos suleb koger silmad,

mõtleb väga kõvasti armastusele, mis tal võinuks kuningannaga olla

ning äkki muutuvad tema uimed käteks ja ülakeha meheks.

Temast saab sireen. Ja väga ilus sireen.

Temast saab sireenide Marlon Brando.

Oma väikeste musklis kätega avab Marlon luugi ja põgeneb.

Kui kuninganna teda näeb, läheb ta päris märjaks. - Jean!

Loomulikult, nad on ju vees nad on läbimärjad.

Kuninganna võib-olla pisut rohkem kui teised.

Ta armub kogresse ja ütleb talle:

"Koger, koger, kas saate eales mulle andestada?

Ma armastan teid!"

Ja kuninganna palub tema kätt, sest tal on nüüd ju käed.

Koger ütleb kõrgelt oma musklis torso kohalt:

"Ma võiksin keelduda, sest te olite paha

ja armastus teie vastu oleks mu äärepealt tapnud.

Kuid see armastus andis mulle eluisu." Siis nad suudlevad.

Ja embavad teineteist.

Ja teevad nii!

Trump! - Belote!

Memmi, teil on veel üks belote. - Mida? - Veel üks belote.

Jah, mängus veab mul kõvasti, kuid armastuses mitte kunagi.

Pole hullu, Scrabble'is löön kõiki. - Teie kord.

Riskantne, aga me võtame tihi. - Ilus tihi!

Albertine, vesi on külm!

Vaadake, seal on ruumi.

Me läheme krabisid korjama. - Hoidke, et nad ei näpista.

Vaata, kui ilus. - Super!

Sa mait! Oleme nudistide rannas. - Isa...

Tere. Ma ei teadnud, et see on siin kõrval.

Nad on naeruväärsed, värgid ripuvad.

Lähme ära, isa. Vastik on, laseme jalga.

Jean!

Chantal!

Kõik kombes? - Ja sinul?

Ja sinul? Tere, Albertine.

Mida te siin teete? - Korjasime kõrvalrannas krabisid. Näita ämbrit.

Tõesti ilusad. Anna elab hästi?

Jah, ta on kõrvalrannas. Kuidas Titil läheb?

Pole viga, Titi on Strasbourgis, töötab.

Ma olen Mathieuga puhkusel, ta võtab sukeldumistunde.

Me elame Saint-Helene'is. - Meie peatume mu õe juures.

Homme sõidame ära, meil on etendus.

Õhtul külapeole lähete? - Peole? Vaevalt küll.

Mathieu tuleb. - Oled kasvanud.

Kuidas läheb? - Tere. Hästi.

Tere. Vabandust. - Pole midagi.

Vaata, kui suure kala ta kätte sai. Mis kala see on? - Huntahven.

Pidu on rohkem lastele ja noortele, tantsuõhtu.

Kui Albertine tahab minna... Mathieu on diskor.

Mu õde peaks kursis olema. Kui me ei tule, siis kunagi helistame.

Kooliaasta algul sööme koos, kui Titi on ka.

Võib-olla Albertine tuleb koos nõbudega läbi.

Lähme nüüd teise randa tagasi. - Jah, muidu jääme meretõusu vangi.

Tervita Annat. - Hüvasti.

Tead ka, kõrval on nudistide rand? - Tõesti?

Ja tead, keda me nägime? - Keda?

Chantal Couturier'd ja tema poega Mathieud. - Kuidas tal läheb?

Pole viga. Titine jäi tummaks, kui Mathieu tilli nägi.

Jäta järele, isa! - Käe asemel oleks äärepealt nokust kinni võtnud.

Vastik oled! - Jäta järele.

Ei üllata, et Chantal oli paljas kui porgand. 68. aastal käis ta maal kitsi lüpsmas,

69-ndal tõmbas Strasbourgis terve kool ta läbi. - Tõsi ka?

Tal on vägev tutt. - Sa vaatasid tema tutti?

Seda ei saanud mitte näha. Eks, Titine? Chantali tutt...

Natuke ikka naerad ka.

Mathieu hüpnotiseeris su nii ära, et sa ei näinud midagi.

Sinuga ma enam ei räägi.

See vaevab neid juba 11-aastaselt! - Titine! Ta teeb nalja!

Albertine, krabid hoia alles.

Ja sina?

Minge, lasen teid vabaks.

Mine edasi.

Loll oled, mitte sinnapoole. Meri on seal. Mine.

Aga teid, krabid, sööme ära, sest te olete ilusad ja suured.

Võib-olla oleme homme kõik küpsed. Nagu teie.

Isa! Võib, ma lasen selle lahti, see on liiga väike?

Lase lahti, keda tahad. - Lase lahti...

Mine edasi. Niimoodi.

Gustavo! Loulou! - Jah?

Lähme? - Raudselt!

Kuhu te lähete? - Nudiste vaatama.

Ainult kaeme natuke. - Kui sa lähed, siis mina enam lõunauinakut ei tee.

Ma jään. - Ei-ei-ei, oota. Ei!

Ole ikka! - Monique... - Sutsti!

Natukeseks? - Hea küll. Tehku, mida tahab.

Loulou, me sõidame tagasi, sa tuled pöidlaküüdiga. - Viis minutit!

Ärge venitage, mamma läheb marru, kui hilja peale jääme. - Ole mureta.

Kuhu nad lähevad? - Nudistide randa.

Ma tahan ka näha, tahan ka uudistada.

Ma kastan end enne ärasõitu. Tuled, Jean? - Jah.

On ta poiss või tüdruk? - Ei tea veel.

Sa ei karda, et tal on Downi tõbi? - Ei.

Kuidas teada saab, on või ei ole? - Ei tea.

Loodan, et tal ei ole Downi tõbe. - Mina samuti.

Me saime palju krabisid.

Isegi ühe taskukrabi. - Hea saak!

Hiigelsuur! - Jah. Isa püüdis.

Mul hakkab kõht tühjaks minema, me ei jää enam kauemaks.

Christian!

Jääte siia kauaks? - Terveks koolivaheajaks.

Sinu nõod ei tule meiega suitsetama? - Nad on maakad, ei suitseta.

Mulle Pierre meeldib.

Ei, ainult Pierre.

Suzanne ja Tatiana on Rouenist.

Pierre. Lähme suplema? - Ei, oleme vaikselt siin.

Tahate õhtul mopeediga sõita?

Peab vanematelt küsima.

Christian!

Kohtume kell kümme peol. - Nõus.

Oli juba aeg. Oli tore?

Kas me sõime tema poja ära? - Jah.

Ta pole kurb? - Lammastel on iga kevad talled.

On tal veel lapsi? - Üks tall jäetakse, muidu on nad närvis.

Kuidas te valite selle, kes alles jääb? - Huupi.

Näis, mis saab, Balthazar! - Mida see tähendab?

On niisugune väljend.

Romain lükkas. - Romain, mis viga?

Henri käskis lükata. - Ära kuula Henrid.

Henri! Tule siia.

Mida ma sinu käitumise kohta ütlesin?

Ära nuta, mehed ei nuta.

Skylabist räägitakse.

Satelliit on muutunud peaaegu juhitamatuks.

See ei ütle, kuhu ta kukub. - Tasa, see on tohutult tähtis!

See on siis tõsi? - Jah.

...miljonid satelliidid, mis kaaluvad mõnest kilost tonnideni

ja osutavad meile loendamatuid teeneid meteoroloogias, kommunikatsioonis...

Ameeriklased oma vanarauaga. - Kosmos muutub prügikastiks.

Mida nad vietnamlastega tegid!

Vietkongid on kaabakad. Ameeriklastel ei jäänud muud üle.

Nägid, mis Kambodžas juhtus?

Kui siia lähedale kukub... See asjandus on radioaktiivne.

Skylab on määratud hukule. See läheneb väga kiiresti Maale.

See on maailma lõpp! - Ära muretse, musike.

Viimased valimised olid vasakpoolsetele katastroofilised,

kuid sotsialistid saavutasid edu.

Härra Mitterrand koondab endiselt oma pooldajaid.

Mulle sai selgeks, et poliitilised ideed, mida ta kaitses,

võitlus, mille kehastuseks ta vasakpoolsetele oli...

Seda ma ütlen, järgmistel valimistel võidavad vasakpoolsed.

Oh ei, vaatamata sinu trotskistidest semude toetusele, nad ei võida.

Prantslased on idioodid, kuid nad pole ometi hullud.

Meil pole trotskistidest sõpru, sa ajad kõik segi.

Vasakpoolsed ei võida, nad ei suuda valida

isegi Mitterandi ja Ricardi vahel... Rocardi vahel.

Eks me näe. Ja siis on peremeestel ja kasumitel lõpp.

Peremehed on aegade algusest töötajaid ekspluateerinud, nüüd lasku jalga!

Me leppisime kokku, et minu sünnipäeval poliitikast ei räägita.

Catherine, pane teler kinni.

Kuni surmanuhtlust ei puudutata, tehku oma võimuga, mis tahavad.

See lendab esimesena vastu taevast.

Riiki võib tule ja mõõgaga rüüstata, tapmine on sama hõlbus kui bussisõit.

Vastupidi! - Kui su tüdruk vägistatakse ja tapetakse,

siis oled rahul, et on surmanuhtlus. - See on barbaarsus! - Täpipealt!

Kui te räägite surmanuhtlusest, siis lähen lauast ära. - Ole nüüd, ema.

Eluaegse vangi toitmine olevat kallis,

neil on õigus süüa kõike, mida tahavad.

Isegi kaaviari, kui tahavad. Hommikueineks, lõunaks, iga kord.

Rumalus! - Ma lugesin. - Kõike ei maksa uskuda.

Ma olen eluaegse vangistusega nõus, kui on kaaviar. - Monique, see on jama.

Miks siis, kui mina midagi ütlen... - See pole võimalik.

See võib tõsi olla, olen sinuga nõus. - Ma lugesin seda!

Proua Prevost, veel tükike talleliha? - Kui te peale käite.

Hakaku ka nõidu põletama, Bretagne'is on neid palju.

Surmanuhtlus pole kunagi mõrvu ära hoidnud.

Pealegi on palju kohtuvigu, rassilist ebaõiglust,

araablase pea raiutakse hõlpsamalt maha kui prantslasel. - Nüüd läks lahti!

Minu isa ütleb, et mustad haisevad.

Pole tõsi, nii on väga õel öelda. - Sinu isa on rassist.

Minu vanematel on palju musti sõpru ja mu parim sõbranna on korealane.

Küree ütleb, et kõiki peab armastama. - Pidid sa ka vasakpoolsega abielluma!

Juba Alžeeria sõja ajal kippusid alati murjaneid kaitsma.

Mida? - Mul on suva, alati keerutatakse...

Vasakpoolsed ei võida või ma lahkun riigist.

Lase käia! - Ma ei taha Agenis Vene tanke näha!

Murjan!

Ma jumaldan seda sõna. Murjan! Vaata, su naine on murjani nägu!

Anna, kurat! Pea suu! - Mina olen Korsikalt.

Mul on halb. Me otsustasime, et ei räägi poliitikast.

Kõik teavad, et murjanid liikusid üle Korsika.

Korsika elanikud on murjanite ja makaroniõgijate segu.

Mina olen makaroniõgija, meis kõigis on pisut murjanit.

Pane tal suu kinni, või lugu lõpeb halvasti. - Tal on ju õigus.

Araablased vallutasid kogu Vahemere basseini.

Lõugavad nagu Hispaanias. - Näe, tema on araablane.

Ei! - Pole ma mingi araablane.

Minu perekonnas on läbi sajandite Rodriguesed. - Vabandust.

Läheb lõbusaks.

Kas Rodrigues pole araabia nimi? - Ei ole! See on hispaania nimi!

Käsi neil vait jääda! - Nad vaidlevad...

Jean, kui sa oleksid Alžiiris minu vastas barrikaadil olnud,

oleksin kõhklemata tulistanud. - Tõsi ka?

Olemegi kohal! OAS SS, OAS SS!

See ei kordu! Alžeeria on kauge minevik!

Kõigil on suva. - Ma tunnen end halvasti. Lõpetage ära!

Soovite suhkrutükki münditilkadega? - Anna, viska vett tulle.

Ta ütles, et oleks su pihta tulistanud. - Ta ei mõelnud seda tõsiselt.

Jäta järele! - Ma ei tohi enam oma arvamust avaldada.

Suu kinni! - Fašistid!

Fredo, mu vend, Fredo, mu vend, tahan sulle midagi öelda.

Sa oled mu vend

ja hoolimata meie poliitilistest lahkarvamustest,

ei unusta ma iial, et kaks aastat tagasi,

kui olin purupurjus päästsid sa mu elu,

kui tahtsin ragbimehega tüli norida.

Suur tänu, vennas, selle eest.

Me oleme üks pere.

Tahtsin näha, kas ta on ainult paljas muskel.

Ma eksisin pisut teelt kõrvale, sest see juhtus iseenesest.

Kui vasakpoolsed võidavad, siis tean, mida teha ja ma pole üksi.

Teeksid oma eksdessantnikutega riigipöörde? Nagu Pinochet.

Kas mitu tükki on juba su tütre ette võtnud? - Ei, aitab!

Hoidke mind kinni! Ma tapan selle sitapea!

Roger, istu! Rahune maha!

Jätke järele, ärge kakelge! Mu süda! Ma suren ära, te tapate mu!

Ma enam ei suuda! - Me ei kakle, ema, me vaidleme.

Sa tapad ema ära! - Mamma, on sul paha?

Su ema tapab mu, aga pole midagi, kullake.

Vanad peavadki minema, nii on ette nähtud.

Amandine, tõin teile pisut kosutust. - Tänan, Lucienne.

Teate, enam pole mingit austust. - Noored on nii energilised!

Tahaksin tõsta klaasi oma kalli ema terviseks,

kes saab täna 67-aastaseks. - Hubert...

Tänu temale oleme kõik siin.

Tegin nalja, ta on mu väike õde.

Tahtsin näha, kas arvate, et ma olen pisut metsa poole.

Oli hea nali?

Hubert, sa oled naljamees.

Mäletad, kuidas sa vannitoas ilutulestikku tegid?

Ma lähen.

Ei, Philippe, Pierre, istuge, me pole lõpetanud.

Peol näeme. - Sina ootad ka.

Raisk... - Mida sa ütlesid?

Christian, sa ajad mulle hirmu peale. Ma võin rihma välja võtta.

Sa oled küll seitseteist, aga ma ei kavatse sellega leppida.

Istu.

Võib, ma lähen pittu, kõik lähevad. Sissi, Robert ja Catherine.

Jah, me kõik läheme, see on lähedal. - Aga mitte rattaga.

See on siinsamas, lähevad jala. - Tee on purjus bretoone täis.

Ära liialda. - Ole ettevaatlik.

Ärge temast sammugi eemale minge.

Catherine, enne keskööd olge tagasi. - Jah, ema, ära muretse.

Titine, võib, ma teen sulle soengu?

Jean-Luc, aitab juba sellest harjast! Anna siia.

Mine mängima.

See on ta nukule. Päev läbi kammib nukkusid.

Võib-olla tahab juuksuriks saada. - See pole mingi nali. Anna veini.

Terviseks. - Terviseks!

Elagu perekonna kokkutulekud! - Kuramuse vennas.

Palju õnne, ema. - Hea, et enam natsideks ei sõima.

Terviseks! Elagu perekond! - Palju õnne sünnipäevaks!

Louis tuleb ka.

Kes on Louis?

Kas Louis on sinu kallim? Tunnista üles.

Tule, hakkame lõbutsema. Tule tantsima!

Keelega pole suurem asi. - Tüdrukutel on tissid.

Kõik kombes? - Jah.

Sul tuleb päris hästi välja. - Tänan.

Mulle disko eriti ei meeldi, järgmine on punk. Tead? - Pisut.

Tantsida oskad? - Jah.

Hoia mu prille, ma tantsin punki.

Megalahe oli. - Jah.

Aeglast foksi tantsime? - Võib.

Pean tagasi minema, lõbutse hästi. - Tänan.

Mida sa siin teed? Pane jakk selga.

Arvad, et nad armuvad? - Ei, need on ainult teod.

Mina arvan, et need kaks on armunud.

Mis sul viga on? - Ei midagi.

Ma tahaksin, et ükskord keegi minusse armuks. - Mina ka.

See juhtub sinuga, see juhtub kõigiga. - Aga mitte onu Hubertiga.

Jah, aga tema on isevärki tegelane.

Ta on imelik, aga lahke ja keegi pole temasse armunud.

Sellepärast oledki kurb?

Ole mureta, sa pole nii imelik nagu onu Hubert. - Ma ei tea.

Lähme. Ema ütles, et hiljemalt keskööks.

Võta. Mul on sulle midagi rääkida.

Christian? - Ma olen veel veidi.

Ei, isa käskis ka sinul tulla. - Kurat, mul on kõrini!

Lahe oli pliksidega hüpata. - Miks sa neid pliksideks kutsud?

Nad on neitsid. - Mis on neitsi?

Kõik näkid siin kolkas on neitsid.

Tõesti? - Ka teie olete neitsid, pole veel mehega maganud.

Mina igatahes keelega ei suudle, see on vastik.

Kuidas Harrison Ford sinu arvates oma naist suudleb? - Kindlasti ilma keeleta.

Jama.

Täna on libahundid liikvel. - Miks ta seda ütles?

Niisama, ma seletan. Tule.

Kas mõni pudel on veel?

Šoti viskit?

Ma lähen oma pehmesse pesakesse. - Head ööd kõigile. Homseni.

Suzette, me võime naabrite pool ööbida. - Ei, linad on vahetatud, jääge siia.

Aitäh, Suzette. - Mul kaart ei jookse, isu on täis, lähen magama.

Mängime edasi. - Ei, lähen magama.

Vaadake, mis kaardid mul olid! - Head ööd kõigile.

Ma lähen magama.

Oodake, praegu ei saa magama minna, mul on super käsi.

Tahtsin revanši võtta.

Lapsed, läksime! Tudumaale! - Kus see Tudumaa on?

Tahan ka Tudumaale minna. - Tudumaa on voodis, seal tudutakse.

Isa! Ma pole väsinud, ma ei taha magada.

Meie läheme kõik suurde telki.

Mina tahan ka telki minna - Ei, telk on metsa servas.

Ja mets on haldjaid täis. Pealegi, telki ei mahu. Ära vaidle.

Head ööd.

Jah? - Mamma, mida sa teed?

Palvetan. Laste, lapselaste, terve pere eest.

Meie kõigi? - Jah, igaühe eest.

Ka sinu ema ja memmi eest. - Miks sa palvetad?

Et kogu pere oleks hea tervise juures.

Aga miks sina siin oled?

Tahtsin öelda, et armastan sind. - Mina sind ka, kullake.

Tahtsin öelda, sest võib-olla homme sind enam pole.

Vanad inimesed võivad öösel surra ja enam ei ärka.

Ära sellepärast kurvasta.

Ma ei taha, et sa lahkud.

Ma ei lahku ju nii äkki.

Lähen ütlen memmile, et armastan teda.

Kui ta öösel sureb, olen vähemalt hüvasti jätnud. - Tore, kullake, mine.

Head ööd, memmi, armastan sind kangesti. - Mida?

Head ööd, memmi! - Head ööd, Albertine.

Musi ja voodisse!

Telki tuled? - Ema täna ei luba, Skylabi pärast.

Me hakkame vaime välja kutsuma. Isegi suured inimesed tulevad.

Tuled või ei? - Võtan tuhvlid.

See jutt on ühest perekonnast, kes sajandi algul kolis mäejalamile.

Algul oli kõik hästi, kuni saabus talv.

Talv oli hirmus, kaks kuud sadas vahetpidamata lund.

Mõne aja pärast polnud neil enam midagi süüa.

Isa otsustas minna toitu otsima.

Möödus nädal, kaks nädalat, ta ei tule tagasi.

Ema otsustab minna teda otsima. Sama lugu.

Üks nädal, kaks nädalat, kolm poissi ootavad, kedagi pole.

Nüüd on neil juba väga-väga suur nälg.

Neil pole enam midagi süüa, ka vanad kopitanud kartulid on söödud.

Vanem otsustab ka minna ja sama lugu - ta ei tule tagasi.

Teine vend läheb ja jätab väikese 9-aastase üksi.

Mis ta nimi on? - Ole vait!

Tema nimi on Robert.

Robert jääb üksi ja lumesadu saab lõpuks otsa.

Ta läheb, sest tal pole midagi kaotada, nagunii sureb nälga.

Ta sammub üksi lumes. Ja mida ta näeb?

Hiigelsuur puu, millel ripuvad neli pakki.

Ta avab need

ja seal on tema isa, ema ja kaks venda, kõik surnuks külmunud.

Kes nad üles riputas? - Seda ei saanud keegi teada.

Ta on pisarais, kui leiab terve pere surnuks külmunult,

kuid ta tahab midagi mälestuseks.

Näeb ema sõrmes sõrmust,

püüab selle sõrmest võtta, kuid see on kinni külmunud.

Siis raiub sõrme maha ja võtab sõrmuse ära.

Läheb edasi, jõuab orgu, ühte külasse ja on päästetud.

Suureks saades otsustab ta avada vaestele maja,

kuhu külma talve eest varjuda. See on mälestuseks tema perest.

Palju aastaid hiljem on ta juba vana,

vähemalt 40-aastane. On jõulud.

Nagu jõulude ajal ikka, kutsub ta vaesed oma lauda sööma.

Sisse tulevad neli kaltsudes inimest ja istuvad lauda.

Nad on räpased, suured kapuutsid peas ja nad kõik on näljas.

Robert paneb eriti tähele naist, kelle nägu on üleni kapuutsi varjus.

Ta sööb suppi teistest aeglasemalt.

Ta vaatab naise kätt, sõrmusesõrm on puudu.

Robertil tekib huvi ja ta küsib: "Proua, kuidas te sõrme kaotasite?"

Naine sööb, ei vasta.

"Proua, mis teie sõrmega juhtus? Kas keegi raius maha?"

"Kes teil sõrme maha raius?" Naine ei vasta ikka.

Sina!

Üldse pole naljakas! - Ma kardan, ema! - Pange tuli põlema!

Ma ei karda sugugi! - Veel üks lugu!

Uus jutt! Uus jutt!

Fredo!

Roger, mida sa siin teed? - Ma magan praegu halvasti.

Mida! Sa tulid mu naise juurde!

Ta pani mulle käe suule, et ma ei karjuks. See oli õudne.

Rahune, mamma magab kõrvaltoas, ma ei taha sekeldusi.

Roger, mine magama! Homme räägime, nõus?

Nõus.

Mul on väga kahju... - Hea küll, mine.

Head ööd. Ja aitäh.

Lased tal niimoodi minna?

Ma ei julge isegi mõelda, mida ta tahtis teha, ja sina annad andeks?

Perekonnas on asju, mis logisevad, sellega peab leppima.

Ise õhutasid teda päev läbi. - Mina? Kuidas ma teda õhutasin?

Ta oli sõdur, pean olema solidaarne.

Ära mängi solvunud naist, midagi ei juhtunud.

Fredo, ma ärkasin, Roger'd polnud.

Ta ei tulnud sinu juurde tagasi? - Mis mõttes tagasi?

Ta käis äsja siin juttu ajamas. - Või juttu ajamas!

Jah, mehed omavahel.

Tegin klaasi katki. - Aitab, mine voodisse, lapsed magavad.

Joo klaasike, Fredo. - Roger, tule otsekohe magama.

Ei, ma ütlesin, et tahan Fredoga viimase klaasi juua.

Sa oled peast põrunud! Ma jätan su maha!

Eks jäta! - Jäta meid korraks omavahele.

Kasi minema!

Sina saad minust aru, tema mind ei mõista.

Sina mõistad, sest meie sõdisime,

sellepärast mõistame teineteist. - Ei, mina olen arst.

Tead, kuidas ma neegriliha sõin?

Kuidas ma sundisin neid lontrusi oma mune kugistama?

Saabusin külasse ja kõik, mida tahtsin, kuulus mulle.

Nüüd tulen siia ja kärvan igavusse.

Ma kärvan igavusse.

Seal oli hea, ilm oli ilus. Seda ei tulen enam kunagi.

Sa lähed liiale.

Seal olid naised meie jalge ees. Kõik...

Aga täna pean siin mingit kuradi vasakpoolset lora kuulama!

Kuradi feministi suust! Päev läbi!

Ma olen hea dessantväelane, Fredo.

Nad ei taha mind enam, ütlevad, et läksin üle piiri.

Sul on mõjuvõimu, saad minu heaks midagi teha.

Ei, vaatasin su toimikut, midagi ei anna teha, kergelt pääsesid.

Alžeeria sõjas oli kõik lubatud, enam ei ole.

Poleks tohtinud sellega hoobelda, Tšaadi aeg on läbi.

Tulevad uued, alati tulevad.

Ma tahan võidelda!

Mängime arsti? - Ei, ema ja isa. - Mismoodi?

Sa tuled minu peale ja hõõrud end. Aga ilma pidžaamata.

Valmis.

Niimoodi? - Jah.

Kas hõõruma peab kaua? - Kuni magama jääme.

Ja suudle mind suule. - Sul on vill.

See on herpes, see ei nakka. - Hea küll.

Niimoodi?

Loll oled, jäta järele, valus on. Sa ei oska, lõpetame ära.

Lähen pissile. - Sinust pole asja.

Ja lähen siis telki. - Head ööd, ma jään magama.

Olen täiskasvanu, mul on päevad.

Mida? Ärka üles! - Mul on päevad.

Kindel? - Püksid olid verised.

Titine, võimatu, sa oled üksteist. - Mõnel sõbrannal algas üheksaselt.

Kindel, et sa rattasõidul haiget ei saanud? - Kindel!

Täitsa pöörane... Pean sulle midagi otsima.

Vaata, kui õnnelik ta on.

Minul algasid päevad väga hilja.

Anna talle musi, see on tähtis sündmus.

Tähtis sündmus... Minul pole sellest mingit kasu.

Ma ei tea, mida öelda. Võta oma esimesed lapid.

Oskad paika panna? - Jah. - Siis mine pane.

Mul hakkasid päevad! - Pole tõsi!

Mis päevad? - Näitan, kui tahad.

Ma panin isegi hügieenisideme.

Tead, Sissi, olen märganud, et tänapäeval algavad päevad varem.

Vabandust. - Pierre läks leiva järele. Seni jagage omavahel.

Robert, üks võileib anna Albertine'ile. - Kõik on minu omad.

Üks anna Titine'ile. - Ei!

Robert, aitab! Anna siia!

Võta, Albertine. - Vastik!

Tervitus kõigile. Ajaleht ja saiad.

Vaatame, mis uut?

Ütle nüüd, see kukkus Austraaliasse. - Mida?

Skylab kukkus Austraalia lähedal merre. - Ja kui palju sellest pudrutati!

Üks inimene sai surma ka.

Tüüp nägi, et miski kukkus taevast, ta ujus ja sai infarkti.

Ma ütlesin, et see on jama. - Minul langes kivi südamelt.

Minul ka. - See oleks võinud meile pähe kukkuda.

Peame kiirustama. - Robert, mida sa teed?

Kauemaks ei saa jääda? - Ei.

Ta paneb võileivale suhkrut? - Meie käime tööl.

Robert, anna see siia. - Kas te pole seda kunagi teinud?

Kuula isa sõna. - Ära tee lollusi.

Võileiba, kallim? - Robert, ulata mulle üks võileib.

Toiduga ei mängita!

Aafrikas surevad lapsed nälga. Toiduga ei mängita!

Pead kõik võileivad ära sööma. Jäta kohe järele!

Ma ei luba.

Võileib tungis mulle kallale!

Kui Pariisi jõuame, ostame telefonivastaja.

Siis jätad meile teate ja me helistame sulle.

Telefonivastaja? Peen värk. - Vaata hoolega tema järele.

Ära muretse, ma oskan tema eest hoolitseda.

Isa, kas ma võin kooli algul "Tulnukat" vaadata? - See on masendav.

Kangesti tahan näha. Pealegi olen ma nüüd naine.

Eks paistab. - Ta tahab "Tulnukat" näha?

Sul on nägu kohvine. - Ära tee, ema!

Kuidas sul päevadega on? - Enam ei veritse.

Võib-olla oli see ikka rattasõidust.

Ongi parem, see pole hea, kui päevad nii vara algavad.

Nägemiseni, vutike.

Head reisi.

Kus te istute?

Titine, lõbutse hästi, ära tülitse Sissiga ega piina Roberti.

Nägemist! - Sõidame!

Nägemiseni, kallis. Nägemiseni, memmi.

Sööme pannkooke? - Hea mõte, müüri peal.

Sööd ära kõik, mis maitsevad.

Kuhu sa lähed? - Ära muretse, valva Lucieni.

Vabandage...

Tahtsin ainult öelda, et väga kurb, et te ei andnud meile oma kohta.

Ma olin koos perega

ja mul oleks olnud väga hea meel kõigiga koos reisida.

Minu meelest on see teist väga kalk.

Kuulge, need neli kohta koos on nelik.

Kui järgmine kord perega puhkusele sõidate, küsige nelikut.

Tänan info eest. Esiteks ei sõida ma puhkusele, vaid tööle.

Kas ema kaupleb nelja istet, et kaarte mängida? - Karta on.

Rõhuge pealegi ideaalsele perele, mulle see ei mõju.

Mis loll jutt see on? Mida ma teile tegin?

Palun jätke inimesed rahule ja istuge.

Mis see teisse puutub? Ma pole teiega rääkinud!

Võtke minu koht, ma võin vabalt ümber istuda.

Aga... - Mis teid häirib? See on näoga sõidusuunas. Uskumatu!

Nõus, ma vahetan kohta. - Tänan. Suur tänu.

Mina ei liigu. - Naeruväärne.

Mis ümberistumise mäng see on? - Uskumatu, see daam ei istu ümber.

Sellepärast ei pea nii sõjakaks muutuma.

Ta häirib kõiki! Me vilistame teie perekonnalugude peale.

Härra, ärge palun ärrituge. - Mis teil selle vastu on? Teil pole reisikaaslast.

Teie naine on tülinorija. - Minu meelest tegutseb mõistlikult.

Tohib teie nime küsida? - Mis see teie asi on? Jessica.

Jessica, kas tohin teile juua osta? - Ta ostab teile juua.

Olgu. Head reisi. - Tänan. Suur tänu, Jessica.

Mõni inimene on väga ebameeldiv.

Täiesti nõus. Kas tohin teie ajakirja võtta?

Siin on üks huvitav artikkel.

Mängime "Seitset peret"? Seekord jagan mina.

Sa pole rahul? - Olen vaimustuses.

Läks lahti. Kas Lucienile annan ka? - Miks mitte?

Me oleme kahekesi ja ma arvan, et tugevamad.

Ma küsin endale uinuva pere tütre.

Ära mu kaarte näita.

Mina küsin endale apla pere poja.

Mariele

LE SKYLAB (2011)