Original subtitles

PAGENDATUD 4. OSA

Jooks jätta! Jooks jätta!

Kui läheme sügavamale metsa, võime surma saada.

Teine lask.

Kolmas lask.

Mis juhtus? - Ma läksin ujuma, aga jäin hätta. - Hätta! - Jah.

Täpselt tema sõnad. Sa püüdsid end uputada. - Ei.

Rannast kaugel. Kottpimedas. Sa tahtsid end uputada

ja ujusid kogemata pundunud sepale otsa. - Ei, isand. - Jah, isand.

Tead, mis sind selle eest ootab? Sada piitsahoopi.

Kui su elu tundub praegu armetu, siis pärast sadat hoopi on hullem.

Kuidas sa julged mulle nii teha? Kuidas sa julged eelistada surma…

Käi välja! Käi välja! Jalamaid!

Kuidas sa julged eelistada surma nendele?

Kuidas sa julged mind niimoodi alandada?

Ma ei lase hooral end alandada! Kui see oli su eesmärk,

siis oled eksinud, sest mind ei huvita hoora arvamus.

Kui su eesmärk oli süütunne…

Sa tahad mind juba teist korda tappa. Kolmandal korral sa sured.

Kas on selge? - Jah, härra.

Kui tahtsid, et tunneksin end sinu surmas süüdi,

siis ei õnnestunud sul ka see. Me elame tavatutes oludes.

Palju sõdureid, vähe naisi. Kõik naised peavad end jagama.

Kuidas sa julged nii isegi mõelda, loll isekas libu?

Tahan teile midagi näidata.

Mitu meest tulistas Freemani pihta? - Neli.

Ja kõik lasksid mööda? - Võimalik. Äsja tulistati veel. Ta on surnud.

See on su sõbra tegu. - Tõesti? - Kas ta tegutses üksi? - Ma ei tea.

Kas sa jaksaksid teda tõsta? - Hädavaevu.

Kas jaksaksid ta randa lohistada, paati tõsta ja merre visata?

Ei, isand. - Ei. Sul oleks abi vaja. - Jah, isand.

Ta kolp oli nuiaga puruks löödud. Teda oli kirvega löödud… - Labidaga.

Kuidas? - Ma ütlesin enne kirvega, aga pigem siiski labidaga.

Nui ja labidas. See viitab rohkem kui ühele kallaletungijale.

Jah. - Sinule? - Ei, isand.

Sepp oli väärt kümmet sinusugust. - Mul on väga kahju, isand.

Kaeva talle haud. - Jah, isand.

Pastor. - Laiba leidis noor naine Katherine McVitie merest.

Jah? - Ta tahtis end uputada. - Ei, käis ujumas ja jäi hätta.

Seda ta ütleb jah. Tegelikult tahtis ta end uputada.

Kas teate, miks? - Ei. - Sest te sundisite end talle peale.

Ei sundinud. Ma jagasin teda nagu kõik mehed oma naisi.

Katherine McVitie pole jagamiseks. - Ta on hoor. - Ei ole.

Ärge laske end välimusest petta. Ta on hoor. Kapten Collins.

Kas teile teadaoleva põhjal on Katherine McVitie hoor või mitte?

Ta on hoor. - Hoor ei uputa end, kui mees ligi tikub.

Sellele peab lõpp tulema. - Mida?

Te ei tohi temaga enam kohtuda. - Kuberner. - Otsige mõni teine.

Lämmatav silmakirjalikkuse hais. Kas teie loobute oma majapidajast?

Mida? Kas te arvate, et Deborah on minu armuke? - Jah.

Me pole armukesed. - Selge. - Me pole armukesed!

Major Ross, ma küsin uuesti. Kaaluge oma vastust hoolega,

sest sel on tõsised tagajärjed teie hingeõndsusele.

Kas jätate Katherine McVitie rahule? - Ei.

Sel juhul pole te jumalateenistustel enam teretulnud.

See on ülekohtune. Ta on selle maa ainus vikaar.

Ta võiks seda teha Inglismaal… - See on hingeõndsuse küsimus.

Inglismaal leiaksin teise vikaari ja kiriku… - See on hingeõndsuse küsimus.

Ta ei tohi oma seisundit ära kasutada. - Usuasjad ei puutu kubernerisse.

Olge kõik neetud.

Mina olen ülestõusmine ja elu.

Kes minusse usub, see elab, ehk ta küll sureb.

Igaüks, kes elab ja minusse usub, see ei sure igavesti.

Põrmust oled sa võetud ja põrmuks pead sa saama.

Kindlas teadmises, et ülestõusmine tuleb. Aamen. - Aamen.

Sa oled väga tark naine, Anne. Sa oskad end teiste asemele seada

ja tunned, mida tunnevad nemad. See peaks tegema sinust teiste sõbra,

aga teeb vaenlase, sest sa kasutad oma annet kurjasti. - Jah.

Jah? Palun pea kinni.

Sa tunnistad seda? - Teie abikaasa jälgib meid.

Sa tunnistad, et petad inimesi? - Jah.

Sinu ees on naine, kes kaotas sünnitusel kaks last.

Ta on jälle rase. Ta ei kiusa saatust.

Ta ei pane lapsele nime, enne kui laps on sündinud.

Missugune naine seda teeks. Nii lihtne see ongi, eks? - Jah.

Te tahate, et ajaksin tagasi, aga ma ei saa. Ma valetasin.

Te ei saa oma lastega rääkida. Te ei räägi nendega iial. Andestage.

Mida sa lootsid saada? - Süüa.

Nad tahtsid sulle piitsa anda. Nende meelt oli raske muuta.

Enesetapp on hirmus patt, sest seda tehakse meeleheites,

kui kaob usk jumala halastusse. Tavaliselt vähemalt sada hoopi.

Tänan teid.

Ma usun sind.

Ma usun, et lord tahtis sind vägistada.

Te usute mind? - Jah. - Siis saatke mind koju.

Seda saab teha ainult kuberner. - Kas ma võin tööle tagasi minna?

Kas asi on seksis? Me võime sellest loobuda.

Tule mu juurde, heida mu kõrvale, räägi minuga.

Alasti või täies riides, nagu soovid. - Täies riides. - Olgu siis nii.

Ei mingit seksi? - Ei. Mitte enne, kui oled selleks valmis.

Ja kui ma pole selleks iial valmis? - Siis olgu nii.

Kristus kandis oma risti.

Rõõmu asemel uuest kirikust ootas teda surmapiin.

Kõigevägevam, näita, kuidas saaksime kiriku valmis ehitada.

See on meie tõeline soov. Aamen. - Aamen.

Millest sa Anne Meredithiga rääkisid?

Ta ütles mulle, et valetas. Et ma ei saa lastega rääkida.

See on hea. - Hea?

Mitte see, et sa ei saa lastega rääkida.

See, et ta kuulas mu hoiatust. - Sinu hoiatust?

Hoiatasin, et ta ei räägiks sinuga. - Aga kui ta oleks seda tahtnud?

Kui ta oleks seda tahtnud? - Kui ta oleks tahtnud rääkida

sinuga meie surnud lastest, oleks võinud teda nõiaks pidada.

Stephen!

Deborah. - Tere, kuberner. - Mul on sulle üks jutt.

See ei meeldi sulle. See ei meeldinud ka mulle.

Kas see on kala? - Hr Bryant püüdis. Palusin ühe ka teile.

Mis kala see on? - Ta ei teadnud, aga ütles, et see on maitsev.

Söö koos minuga. - Ei. - Pead sööma. - Ma ei söö.

Ma noomisin major Rossi vaese tüdruku kiusamise eest.

Ta süüdistas mind armuloos. - Kellega? - Sinuga.

Mida te vastasite? - Ei midagi, vist. Olin pahviks löödud.

Ausalt öeldes oli see valgustav.

Jah? - Jah. Su eilne käitumine. Sa olid ilmselt midagi kuulnud.

Olgugi see jutt pöörane, avaldas see sulle siiski mõju.

Ei avaldanud! - Avaldas küll, ma tean.

Sellele tuleb eos lõpp teha. Ma ei taha, et su mees tuleks ja…

Pole vaja. - Ma ei taha, et ta peaks sellist lollust kuulma.

Pole vaja. Kindlasti peab ka tema seda röögatuks lolluseks.

Ma tean, et ta on siin. Ta ütleb, et kui temalt võeti elu,

võeti ka võimalus muutuda, küpseda, saada paremaks meheks ja isaks.

Ma tean, mida mu mees sulle ütles. Küllap lõid mind nähes kartma,

aga ma ei hinga sellest kellelegi. Kui vaja, vannun piiblil.

Te tahate nendega rääkida?

Miks sa seda siin teed? - Pimedas ei tule siia keegi.

Kas tahate nendega rääkida? - Jah. - Siis räägime.

Ma ei taha segada. Istun siin. - Me räägime teie lastega.

Peame seda tegema üksinduses. Vähemalt esimesel korral.

Pastor. Major Ross siin.

Tulge sisse.

Ma kahetsen südamest. Usk on mulle kõik.

Kabelisse tuleku keeld on mulle liig. Ma kahetsen tõepoolest väga. - Tänan.

Proua Johnsonit ei ole siin? - Ei.

Kuidas kiriku ehitamine edeneb? - Me loobusime sellest.

Kahekesi on võimatu seda teha. - Vangid ei aita? - Kuberner ei luba.

Igapäevane töö kurnab neid niigi. Veel rohkem tööd tapaks nad.

Minu mehed ei tööta. Nemad võiksid ehitada.

Mida te vastutasuks tahate? - Mitte midagi.

Mulle aitab rahuldustundest, et teen midagi usu heaks.

Ma ei taha midagi.

Tänan teid.

Katherine McVitie asjus oli teil õigus.

Ma poleks tohtinud end peale suruda. Enam seda ei juhtu. - Tänan teid.

Kas võin siiski ta meelt lahutada? Täies riides ja ilma seksita.

Kas annaksite selleks õnnistuse?

Millal teie mehed ehitama hakkavad? - Kohe.

Siis saate mu õnnistuse.

Londonis elasime prostituutide seas. Nad olid inetud, ropud, kriiskavad.

Nemad said sünnitada, imetada, kasvatada, ema olla, aga mina…

Te panite ainult kahele nime? - Jah.

Kas tahaksite ka teistele panna?

Poiss oleks saanud vanaisa nime Thomas. - Aga tüdruk?

Joan nagu mu ema.

Ma olen ühenduses kahe maailmaga: surnute ja sündimata hingede omaga.

Üks hing ootab, et sünnitaksite ta. - Ta sureb. - Võib-olla.

Aga me oleme Uus-Lõuna-Walesis. Maakera kuklapoolel.

See, mis Inglismaal sureb, võib siin õitseda.

Jah? - Jah.

Tommy, mu armas, kosi mind. Tommy, mu armas, kosi mind.

Ta naeratas vastu: ma ei peta sind.

On see tõsi? Sa tahtsid end pigem tappa kui…? - Jah.

Ma tunnen mere lõhna.

Ma õppisin Mineheadi internaatkoolis.

Sealt tulevad sõdurid ja meremehed.

Seal käisid mu isa ja isaisa.

Minu klassis õppis poiss nimega Carrington.

Tal oli vist midagi viga, sest ta ei rääkinud peaaegu üldse.

Ühe päeval lõi Dobson teda. Kui Dobson lõi,

tuli pikali kukkuda ja jäädagi, muidu võis ta su tappa.

Aga Carrington ei kukkunud. Ma ei unusta iial tema ilmet:

õudus ja nõutus.

Õudus, et Dobson teda lõi. Täielik nõutus, miks.

Õudus ja nõutus ei lasknud tal teha seda, mida oleks teinud igaüks:

pikali viskuda ja pikali jääda. Niisiis peksis Dobson teda edasi.

Jooksin õpetaja juurde: "Alfa hoovil kakeldakse!"

Tahtsin, et õpetaja kiirustaks, teeks peksmisele lõpu,

aga tema venitas.

Jõudsime kohale, õpetaja karjus. Dobson jättis peksmise.

Siis ütles õpetaja Dobsoni,

Carringtonile ja teiste kuuldes:

"Ross kaebas Dobsoni peale."

Sellest ajast peale olen tihti tundnud sundi olla kaastundlik,

aga olen suutnud selle alla suruda.

Mis see on? - Vist tsikaadid. Nad on väikesed,

aga neid on miljoneid. Seepärast ongi lärm nii vali.

Armasta mind.

Mida sa ütlesid? - Armasta mind.

Me leppisime ju kokku, et ei tee seda.

Ma ei hooli kokkuleppest. Armasta mind.

Aga kui sa jääd rasedaks? - Ma tahangi rasedaks jääda.

Et see kõik jälle läbi teha? Sa ei tohi enam säärast valu tunda.

See laps ei sure. - Nad kõik surid. - See ei sure. - Kust sa seda tead?

Sest siin on tagurpidi maailm. Mis Inglismaal sureb, õitseb siin.

Rumal jutt. - Ei ole. Armasta mind.

Kas ma tohin nüüd minna? - Kui soovid.

Laual on riisi. - Tänan.

Ma käisin Püha Cecilia kirikus pihil. Seal oli Neitsi Maarja kuju.

Pattu kahetsedes vaatasin talle otsa. Ta hakkas vankuma.

Mida ausamalt ma pihtisin, seda rohkem ta vankuma lõi.

Head ööd. - Head ööd.

Kas tahad mere äärde minna? - Ta pidas sõna. Me ainult rääkisime.

Sain riisi. Keedan selle ära.

Kas ta sundis sind riidest lahti võtma? - Ei.

Mida ta rääkis? - Oma koolipõlvest. - Aga sina? - Ma kuulasin.

Sa ei rääkinud midagi? - Ei, ainult kuulasin.

Mida ta oma koolipõlvest rääkis? - Ta rääkis ühe loo.

Ta püüdis üht poissi aidata, aga asi lõppes halvasti.

Mis on?

Ma vist eelistaksin, kui oleksid…

Jefferson!

Me arvasime, et sa oled surnud.

Freeman!

Freeman!

Tulid liha lõhna peale? Pärismaalased nimetavad seda känguruks. Tule sööma.

Millal sa viimati sõid ja jõid?

Siin pole miilide kaupa vett. Jõgi näitab end siin, siis kaob.

Freeman, ma suitsetan su välja!

Nii püüavad pärismaalased känguruid. Nad süütavad metsa põlema.

Känguru põgeneb tule eest. Otse odade otsa.

Tule välja või põle!

Freeman!

Tere, Stubbins. - Kapten. - Kas sina oled nüüd meie sepp?

Kahjuks jah.

Molloy rääkis, kui ilusa kirja sa naiselt said. - Jah?

Kas tohiksin seda lugeda?

See tuli päev enne Inglismaalt lahkumist.

Ma olin ahastuses. Tundsin end hüljatuna.

Palvetasin Kristuse poole, sest ta tundis ristil sama:

"Oh, isa, miks sa oled mu hüljanud?"

Vaevalt olin palvetamise lõpetanud, kui mu palvele vastati kirjaga.

See on ilus. - Aitäh. - Paneksin selle oma kausta hoiule.

Mulle meeldib seda kaasas kanda.

Aitäh.

Sul on kiire. - Jah. - Kiirem kui maad harides. - Jah.

Vahest jätad lugema õppimise katki? - Miks?

Su töö on tähtis ja seda on palju. Millal sa veel muuks aega leiad?

Küll leian. Ma unistan sellest, et kirjutan kirja oma sõnadega,

ütlen oma kallile naisele, kuidas ma teda igatsen.

Ja tahan teda jälle emmata.

See on tagasihoidlik unistus, aga annab mulle elujõudu.

Neli. - Neli. - Kus üks on? - Sinu käes.

Ei ole. - On küll, on küll. - Ei ole.

Ei, ei, käed, käed! - Käed, käed.

Oota.

Jah? - Ma vist leidsin midagi.

Kuidas sa seda tegid? Kuidas see võimalik on?

James! - Freeman.

Narr! Selle eest puuakse sind üles. - Vett! Andke talle vett!

James! - James!

Niisiis on see tõsi. Ta on tagasi. - Hakkasin teie järele igatsema.

Sa ütlesid, et lasksid ta maha. - Jah. - Pintide viisi verd.

Räägime sellest hiljem.

Anna siia. - Mine põrgu. - Anna siia. - Mida te mulle teha saate?

Peale selle.

Kes selle talle andis? - Meie.

Ta on surnud. Surnute peale ei raisata toitu.

Kas mu mehed ei haavanud sind? - Mitte sinnapoolegi.

Ütle kubernerile, et kuulid vihisesid su kõrvast mööda.

Vannu seda jumala nimel, siis tohid süüa.

Vannun jumala nimel, et ütlen, et kuulid vihisesid mu kõrvast mööda.

Kummast kõrvast? - Näis, kas teed nalja ka köis kaelas.

Kas sa sõid metsas? - Ei. - Jõid?

Jah, aga vesi oli halb. Kõht läks lahti.

Kuidas sa seda tegid? - Mida? - Kuidas sa sepa tapsid? - Nuiaga.

Kust sa nuia said? - Tegin ise. Toppisin koti kive täis.

Keegi aitas sind. - Ei, kuberner. Keegi ei aidanud mind.

Sa ei saanud põgenemisel haavata? - Ei. Kuulid vihisesid minust mööda.

Sind puuakse enne koitu üles. Kas on vastuväiteid?

Minul on. - Sinul muidugi. See kahjuks… - See oli enesekaitse.

Ta varastas mu toitu, tahtis mind surnuks näljutada.

Rääkisin temaga, aga asjata. Kaklesin temaga, aga asjata.

Ma isegi kaebasin tema peale, aga te ei kuulanud mind.

Mida ma oleksin saanud teha? - Vangid ei tohi omakohut korraldada .

Seadust ju polnud! Te seadsite sepa sellest kõrgemale.

Sa tapsid inimese ja selle eest puuakse sind üles. Viige ta ära.

Ma tulen teid kummitama!

Tulen tagasi teid kummitama! Ma vannun seda!

Ma tulen teid kummitama! Kummitan teid kõiki hauani!

Kes poob ta üles? - Mina. - Ei, see pole sõjaväeline asi.

Teine vang peab ta üles pooma. Kas leiame mõne? - Mõne?

Me leiame sadu. Rummipiisa eest pooksid nad lihase emagi.

Mul oli tõsi taga, et me peame siin seadust kaitsma.

Tahaksin, et kuuletuksime seadusele, sest me austame seadust.

Aga selleks on veel vara. Austus tuleb ajaga ära teenida.

Seni peame seadust kartma. Hirm nõuab timukat.

Kes on nõus? Kes hakkab timukaks?

Mis sa arvad, mis edasi saab? Palun. - Tuleb veresaun.

Vähe naisi, vähe süüa. Mehed pöörduvad üksteise vastu.

Seepärast ongi vaja timukat. - Jah.

Kas hakkaksid timukaks? - Ma ei suuda kärbselegi liiga teha.

Timukas kaitseb seadust ja korda. Mõned hakkavad teda vihkama.

Lollid ja kaabakad soovivad talle halba, aga ei tee talle midagi.

Relvastatud valvur saadab teda kõikjal.

Ükskõik, kas ta magab, on ärkvel või sööb, sõdur on tema juures.

Timukas on kõigist rohkem kaitstud. Nii et soovija astugu ette.

Mis timukast saab? - Tal lõigatakse kõri läbi.

Jah, kui ta ei juhtu olema mees, kes väärib kaastunnet ja austust.

Mees, kes ei suuda teist puua, kel hakkab iga kord halb,

kes teeb seda vaid sellepärast, et meil on seda tarvis.

Niisugune timukas jäetakse ellu. - Mina pole niisugune mees.

Timukas saab lisatoitu, isegi sealiha. See pole pistis.

Ta peab olema terve ja tugev, sest me ei taha, et ta sureks,

nii et peaksime jälle uue valima. Ta saab sealiha ja isegi rummi.

Keegi peab seda tegema. - Jah. - Sa oled ju nõus? - Jah.

Sa ise oled seisnud, silmus kaelas. Sa tead, mis tunne see on. - Jah.

Sul on põhimõtted. Oled näidanud, et oled valmis nende eest surema.

Keegi ei ütleks, et Tommy Barrett teeb seda sealiha pärast.

Kõik ütleksid: "Tommy Barrett teeb seda sellepärast, et peab."

Tommy Barrett ei tee seda. - Sa oled ainus, kes võib seda teha,

sest sa oled Kristuse sarnane. - Ma ei ole Kristuse sarnane!

Uskuge, ma olen palju halba teinud ega ole sugugi Kristuse moodi.

Kes peaks seda siis tegema? - Käige põrgu, pastor.

Nad ei kaeba kellegi peale. Nad ei poo kedagi üles.

Neis asjus ollakse ülimalt ausad. Kui saaks võtta selle aususe

ja rakendada seda mujal, puhkeks koloonia õide.

Ma ei usu, et see on ausus. - Ei? - Ei.

Kui nad kaebavad või poovad, lõigatakse neil kõri läbi.

Nii lihtne see ongi. - Arvad? - Jah.

Kui mõni vang avaldab mulle mulje õilsa teo või suuremeelse žestiga,

siis tulen siia ja vaatan ta kausta. Seni on see iga kord meenutanud,

et ta ei ole võimeline õilsuseks ega suuremeelsuseks,

ja tegi muljetavaldava teo ainult omakasu pärast.

Siis ära loe kaustu.

Kas ta on siin? - Jah. Ta ootab teid, seersant.

Seersant Timmins.

Lasud, mida kuulsime, lasti õhku? - Jah.

Sa astusid mu käsust üle. - Teadsin, et Freeman sureb metsas,

et mitte võlla minna. Polnud mõtet teda jälitada.

Sinu meelest polnud mõtet? - Ta oli niigi surnud mees.

Milleks jälitada surnut, kui see seab elavad ohtu.

Millisesse ohtu? - Pärismaalaste kallaletungi ohtu.

Te olite hambuni relvastatud.

Kas tohin vabalt rääkida? - Jah.

Kui randusime, lubasite, et mehed saavad elusa ja tervena koju.

Et teie kaine mõistus korvab kuberneri eksiarvamuse.

Mina andsin samasuguse lubaduse. Minu mõistus teeb teie vead heaks.

Minu vead? Minu vead? - Te lubasite mul vabalt rääkida.

Hambuni relvastumisest pole siinses metsas abi.

Pärismaalased pole püsse näinud ega oska neid karta.

Metsa minnakse kümnete viisi, või ei minda üldse.

Ma käskisin sul hoora piitsutada, aga sa tegid seda vastu tahtmist.

Ütlesin, et kui sa veel mu käsku trotsid, käsin su maha lasta.

Pead seda vist tühjaks ähvarduseks, sest hakkad jälle vastu.

Ma ei pea seda tühjaks ähvarduseks. - Arvestad mahalaskmisega? - Jah.

On sul midagi öelda, mis võiks mu meelt muuta? - Ainult see.

Vannun pühalikult, et ei astu enam iial teie käsust üle.

Aga kui leiad jälle, et ma eksin? - Kuuletun kõigest hoolimata.

Võtan sind sõnast.

Neil on timukas? - Nii nad ütlevad. - Kes? - Ma ei tea.

Kes ta ka poleks, teda ootab surm.

Ma olen selle ära teeninud.

Alles hiljuti olid minu ja Tommy kohad vahetatud.

Mu parim sõber taheti üles puua. Ma ei tahtnud, et ta poodaks.

Ütlen seda puhtast südamest, aga siiski mõtlesin,

et kui Tommy üles puuakse, oleks hea see, et sina jääd vabaks.

Kuna oleme sõbrad, saab sinust ehk minu kallim.

Mitte kohe, kui sa leinad Tommyt, aga ükskord hiljem.

See oleks mu unistuse täitumine,

sest ma pean sind ilusaks, tugevaks,

põhimõttekindlaks, suuremeelseks

ja lihtsalt imeliseks.

Aitäh.

Kas ma tohin sind suudelda? - Jah.

Kas tohin? - Jah.

Tee lahti. Major. Andke oma relv talle.

Tule välja. Käed.

Ta leidis Eedeni aia. Sadu aakreid tihedat rohelist rohtu.

Ei kive ega puid, hea põllumaa. Halastage, ja ta viib teid sinna.

Kas ta hoidis seda seni saladuses?

Jäta sõpradega jumalaga. - Me tuleme kaasa. - Ei tule.

Ära lase neid siit kuhugi.

Jätke hüvasti.

Võta mu toit.

Lähme. - Mine!

Meie isa, kes sa oled taevas, pühitsetud olgu sinu nimi.

Sinu riik tulgu… - Kes mu üles poob? - Mina.

Meie igapäevast leiba anna meile tänapäev.

Ma nägin Jeffersoni. - Eedeni aeda ja Jeffersoni?

Eedeni aeda mitte, aga Jeffersoni küll. - Kus?

Džunglilagendikul. - Põrkasite nii suurel maal kokku?

Läksin kuivanud jõge mööda, lootes, et see viib vee äärde.

Nägin suitsu ja läksin selle poole. Leidsin Jeffersoni. - Teadagi.

Jah, ma võin teid sinna viia. - Ta on surnud. Varsti sured ka sina.

Issand on armuline… - Jumalaga, Freeman.

Kas tahad elada? - Jah? - Mida sa ütlesid?

Jah, jah, jah.

Mida sa teeksid, et ellu jääda? - Ükskõik mida.

Kas hakkaksid timukaks? - Pood selle, kelle käsime puua.

Kui sa seda ei tee, poome sinu. Saad aru? - Jah.

Kas oled nõus? - Jah.

Vabasta see mees.

Mis edasi saab? - Sa võid minna. - Lihtsalt minna? - Jah.

Piitsutage mind. Kõik saavad teada, et läksin kokkuleppele. - Ei.

Tubakat timukale.