Afrikaans
Akan
Albanian
Amharic
Arabic
Armenian
Azerbaijani
Basque
Belarusian
Bemba
Bengali
Bihari
Bosnian
Breton
Bulgarian
Cambodian
Catalan
Cebuano
Cherokee
Chichewa
Chinese (Simplified)
Chinese (Traditional)
Corsican
Croatian
Czech
Danish
Dutch
Esperanto
Estonian
Ewe
Faroese
Filipino
Finnish
French
Frisian
Ga
Galician
Georgian
German
Greek
Guarani
Gujarati
Haitian Creole
Hausa
Hawaiian
Hebrew
Hindi
Hmong
Hungarian
Icelandic
Igbo
Indonesian
Interlingua
Irish
Italian
Japanese
Javanese
Kannada
Kazakh
Kinyarwanda
Kirundi
Kongo
Korean
Krio (Sierra Leone)
Kurdish
Kurdish (Soranî)
Kyrgyz
Laothian
Latin
Latvian
Lingala
Lithuanian
Lozi
Luganda
Luo
Luxembourgish
Macedonian
Malagasy
Malay
Malayalam
Maltese
Maori
Marathi
Mauritian Creole
Moldavian
Mongolian
Myanmar (Burmese)
Montenegrin
Nepali
Nigerian Pidgin
Northern Sotho
Norwegian
Norwegian (Nynorsk)
Occitan
Oriya
Oromo
Pashto
Persian
Polish
Portuguese (Brazil)
Portuguese (Portugal)
Punjabi
Quechua
Romanian
Romansh
Runyakitara
Russian
Samoan
Scots Gaelic
Serbian
Serbo-Croatian
Sesotho
Setswana
Seychellois Creole
Shona
Sindhi
Sinhalese
Slovak
Slovenian
Somali
Spanish (Latin American)
Sundanese
Swahili
Tajik
Tamil
Tatar
Telugu
Thai
Tigrinya
Tonga
Tshiluba
Tumbuka
Turkish
Turkmen
Twi
Uighur
Ukrainian
Urdu
Uzbek
Vietnamese
Welsh
Wolof
Xhosa
Yiddish
Yoruba
Zulu
Aeg-ajalt hiilib ta
Yamaga majja.
Yamaga? - Oma esimese armastuse.
Poiss on ta keskkooli klassivend.
Poiss ei tea tema armastusest.
Tüdruk on sellega rahul, ta ei tahagi, et poiss teaks.
Tüdruk tahab poisist rohkem teada.
Ta tahab poisist teada kõike, ilma et poiss temast teaks.
Sellepärast hiilib ta sisse.
Täpselt.
Kui poiss on koolis, siis teeskleb tüdruk haigestumist
ja lahkub varem.
Yamaga on ainus laps. Tema isa on kontoritöötaja.
Tema ema on õpetaja.
Tüdruk teab, et päeval ei ole kedagi kodus.
Kuidas ta sisse saab? Ta on tavaline teismeline.
Ta taipab otsida ukse kõrvalt lillepoti alt.
Seal on võti.
Kui hooletu perekond.
Sedasi pääseb tüdruk majja.
Ta läheb trepist üles ja avab ukse.
Numbri järgi jalgpallisärgil mõistab ta, et on Yamaga toas.
17-aastase poisi kohta on tuba korras.
Ta taipab, et poisil on ranged vanemad, eriti ema.
Ta hingab sisse.
Ta kuulatab.
Ta kuuleb vaikust.
Võimendatud vaikus, nagu kuuldeaparaadist, täidab toa.
Ta heidab Yamaga voodile pikali.
Ta taltsutab soovi end rahuldada.
Miks? Telesarjades ei tohi seda näidata?
Ei.
Tüdrukul on oma reeglid, mida ta endale lubab ja mida mitte.
Ta võib majja hiilida, aga mitte end seal rahuldada.
Just.
Ta jätab tuppa kasutamata tampooni. - Tampooni?
Nii sa ütlesid. - See on imelik. - Ebatavaline.
Kas telele saab kohandada? - Ära muretse.
Produtsent ütles, et selle koht on innovatiivses öises vööndis.
Kui sa nii ütled.
Tüdruk võtab koolikotist uue tampooni
ja paneb selle lauasahtlisse.
Aga kui selle leiab ülihoolitsev ema? See mõte erutab tüdrukut.
Ta on pervert.
Tampoon on mälestusese sellest, et ta viibis seal.
Mälestusese.
Tüdruk hiilib aeg-ajalt tagasi.
Ta tunnetab riski.
Temasuguseid õpetajad ja vanemad usaldavad,
seega on kaalul palju.
Sellegipoolest ei suuda ta lõpetada. - Ta ei suuda lõpetada.
Tüdruk nuhutab tuba, püüdes tunda poisi lõhna.
Iga kord võtab ta lahkudes midagi mälestuseks.
Pliiatsi või midagi muud, mille kadumine ei hakka silma.
Vastutasuks jätab ta midagi enda oma.
Suurim julgustükk on võtta jalast aluspüksid
ja panna need sügavale kummutisahtlisse.
Tüdruk tunneb, et tasapisi nad segunevad,
vahetades "mälestusesemeid",
ja ta annab poisile jõudu pääseda range ema kontrolli alt.
Tänaseks kõik. - Selge.
Tahad teada, mis edasi saab? - Jah, tahan küll.
Kas ma ootan või panen kirja? - Sa võid veel oodata.
Jah. Ma tahan ka teada, mis saab.
Kas sa tõesti ei tea? - Ma ei tea ju kunagi.
Arvasin, et seekordne lugu oli su esimesest armastusest.
Muidugi mitte!
Aitäh.
Tere. - Tere.
Mis kell eesriie tõuseb?
Pool seitse. Uksed avatakse kell kuus.
Napilt jõuan. - Pole mõtet. Ära jookse koosolekult ära.
Tulen ikka. Ma tahan su lavastust näha.
Kivi kotti. - Aitäh.
Pole punast krossigi väärt. - Peame homme tagasi tulema?
Jah.
Siis toome jupi köit.
Jah.
Didi?
Ma ei saa enam niimoodi.
Sa ainult arvad nii.
Vahest oleks parem lahku minna?
Homme poome end üles.
Kui Godot ei tule. - Aga kui tuleb?
Siis oleme päästetud.
Noh? Kas lähme?
Tõmba püksid üles. - Mida? - Tõmba püksid üles.
Kas võib? - Tule sisse.
Mis on? - See oli suurepärane.
Jah? Väga tore.
Tohib sulle kedagi tutvustada? - Jah, kui olen riided vahetanud.
Takatsuki.
Tervist, mina olen Takatsuki.
Teie naine kutsus mind. - Pole vaja öelda "naine".
Ma vaatan teid tihti telekast. - Tänan.
Ta mängib mu uues filmis ka. Hea roll.
Tal on alati head rollid. - See on parim.
Ta kehastab kangelanna suurt armastust.
Jah.
Kui ma mainisin koosolekul su lavastust,
siis ta soovis kaasa tulla.
Olen kuulnud teie meetoditest ja need pakuvad mulle huvi.
Nad on nii erilised. Mitmekeelsed.
Ma pole kindel, et see on õige mulje,
aga see oli liigutav.
Kas tõesti? Te olete omapärane noormees. - Oto, palun.
See on tõsi. - Jah, aitäh. - Ärge mind tänage.
Pean riideid vahetama, ehk vestleme hiljem.
Vabandage.
Tubli töö.
Vabandust, kas ajasin su üles?
Sa oled väsinud.
Lennuk läheb Naritast kell 9. Pean jooksma.
Nägemiseni. - Nägemiseni.
Sul poleks olnud vaja tulla. - Palun. "Onu Vanja".
Ma võtsin linti. Just õigeks ajaks, eks?
Aitäh.
Sa jääd lennukile hiljaks.
Nägemiseni. Ole tubli.
Nägemist.
Söö, taadike.
Ei taha.
Pitsi viina vahest ehk võtad?
Keegi ei tea, mida ma tunnen.
Ma ei saa öösiti magadagi nördimusest ja vihast,
et olen nii rumalasti raisanud ära aja,
millal oleksin võinud kätte saada kõik,
mida nüüd vanus takistab mul saamast.
Onu Vanja, see on igav!
Sa nagu süüdistaksid milleski oma kunagisi veendumusi.
Süüdi pole nemad, vaid sa ise.
Vladivostoki Teatrifestivali sekretariaat
Külmalaine tõttu on teie reis ära muudetud.
Broneerime teie reisi homseks.
Festival toimub plaanipäraselt, nagu ka teie töö žüriis.
Vajadusel peatuge lennujaama hotellis.
Arveldamine toimub kohapeal.
Tere. - Tere. Kas lend läks hästi? - Jah.
Kas žüriitöö algab homme? - Jah.
Kuidas hotell on? Mugav? - Need on kõik ühesugused.
Kas proovisid ka kohalikku kööki?
Mis selles erilist on? - Ma ei tea, sellepärast küsingi.
Kui laisk.
Nädal aega hiljem
Ta oli 25 aastat istunud võõral kohal.
Aga vaata, kõnnib ringi nagu pooljumal!
Noh, sa oled vist lihtsalt kade. - Jah, olen kade!
Ja milline menu naiste juures!
Ühelgi Don Juanil pole nii täielikku menu olnud.
Tema esimene naine, minu õde...
Tere.
Milline kergendus. - Minuga on kõik hästi.
Tõesti on kõik hästi? - Ma ei tea veel.
Käisin uuringutel. Ootan tulemusi.
Teil on vasakus silmas glaukoom. - Glaukoom?
Optilise närvi vigastus põhjustab nägemise osalise kaotuse.
Ühe silma nägemise kaotust on raske märgata,
sest teine silm tasandab selle ära. See ei mõjuta igapäevaelu
ja seda märgatakse tavaliselt liiga hilja.
Teil vedas, et saite varakult diagnoosi.
Kas ma autot tohin juhtida? - See ei ole võimatu.
Seega tohin? - Jah. Kui sümptomid ei halvene.
Kuidas seda ravida?
Glaukoomi põhjus on siiani teadmata,
sellepärast ei ole ravi.
Eesmärk on selle arengut pidurdada.
Need silmatilgad alandavad silmarõhku.
Te võite selle mõjus kahelda,
aga seda kasutamata võite nägemise kaotada.
Tilgutage kaks korda päevas silma.
Surnud 25. veebruaril 2001
Sa tahtsid täna sõita, eks?
Miks? - Said äsja auto tagasi.
Ma armastan sind väga, aga... - Mida, nüüd äkki?
Üht asja ma ei talu. - Mis asja?
Seda, kuidas sa juhid. Vaata otse.
Miks sa ümber ei reastunud?
Seda võib verbaalseks ahistamiseks nimetada.
Tegelikult...
Kas sa tahtsid veel lapsi?
Ma ei tea.
Keegi ei suuda teda asendada.
Oleksime neid niisama palju armastanud.
Mulle on mõttetu tahta midagi, mida sina ei taha.
Anna andeks.
See pole sinu süü. See oli meie ühine otsus.
Kõik on hästi.
Ma... tõesti armastan sind väga.
Aitäh.
Mul on hea meel, et sa oled minuga.
Kunagi mäletab ta oma eelmist elu.
See tüdruk, kes majja hiilib?
Eelmises elus oli ta silm.
Silm?
Ta oli üllas silm.
Ta ei puurinud end kalade külge, kes temast üle ujusid,
nagu tegid teised silmud.
Ta puuris end imilehtriga jõesängis oleva kalju külge
ega teinud midagi, ainult õõtsus.
Kuni ta kuhtus ja temast sai veetaim,
hoidis ta kaljust kinni.
Ta ei mäleta, kuidas ta suri.
Kas ta suri nälga?
Või sõid teised kalad ta ära?
Ta mäletab vaid jõe põhjas õõtsumist.
Yamaga toas saab ta äkki aru.
Ta teeb siin sedasama.
Ta ei saa hüljata poisi tuba, nagu ta pidi kinni hoidma kaljust.
Kui mõelda, siis on selle toa vaikus sarnane vaikusele jõe põhjas.
Aeg seisab paigal.
Minevik ja olevik haihtuvad.
Ja tema muutub jälle silmuks.
Ta rahuldab end Yamaga voodis.
Ta võtab riided seljast.
Ta keelas endal seda teha, kuid ei suuda peatuda.
Pisarad voolavad, padi saab märjaks.
Ta mõtleb, et need pisarad jäävad tänasest mälestuseks.
Just siis tuleb keegi koju.
Allkorrusel avatakse uks.
Ta märkab, et väljas on pime.
Kas see on Yamaga?
Või tema isa?
Tema ema?
Tüdruk kuuleb, kuidas see inimene tuleb trepist üles.
Kõik on läbi.
Lõpuks ometi võib ta lõpetada.
Lõpuks on sel kriips peal.
Viimaks ometi pääseb ta oma eelmise elu karma käest.
Temast saab uus inimene.
Uks läheb lahti.
Ei angerjas ega kala! Silm
Kas sa mäletad eilset lugu?
Mitte eriti, anna andeks. Ma olin poolunes.
Selge. - Vabandust.
Järelikult ei pidanud lugu meelde jääma.
Ma pean minema.
On sul täna mingid plaanid? - Õpetan meistriklassis.
Kas ma ei öelnud? - Ei. - Vabandust.
Kas sa istud rooli? - Jah.
Vabandust, need olid minu käes.
Aitäh.
Saad hakkama? - Kõik läheb hästi. Nägemist,... - Yusuke.
Kui sa tagasi tuled, siis räägime, eks?
Muidugi. Miks sa küsid?
Ilusat päeva. - Sulle ka.
On ta professorile truu?
Kahjuks jah.
Miks siis kahjuks?
Sest see truudus on algusest lõpuni võlts.
Selles on palju retoorikat, aga puudub loogika.
Mu elu on pöördumatult kadunud.
See mõte painab mind kurja vaimuna päeval ja öösel.
Mu minevik möödus sündmustevaeselt,
kuid praegune on hirmsam oma raskuses.
Mida ma peaksin oma elu ja armastusega tegema?
Mis juhtus...
Kui te räägite mulle oma armastusest,
olen hämmastunud
ega tea, mida öelda.
Olgu Jumal armuline.
Sonja.
Kui raske mul on! Oh, kui sa teaksid, kui raske!
Mis parata?
Elama peab.
Onu Vanja, me elame edasi.
Elame palju-palju päevi,
palju pikki õhtuid.
Talume kannatlikult saatuselööke, mis meile osaks langevad.
Puhkust tundmata töötame teiste heaks
nii nüüd kui ka vanas eas.
Ja kui meie tund tuleb, siis sureme alandlikul meelel.
Ja seal, hauataguses ilmas, ütleme,
et me kannatasime,
et me nutsime,
et me tundsime südamevalu.
Oto.
Oto.
Oto!
Halloo? Palun kiirabi.
Oto Kafuku mälestusteenistus
Nii ootamatult... ajuverejooks.
Ta oli 25 aastat istunud võõral kohal.
Aga vaata, kõnnib ringi nagu pooljumal!
Noh, sa oled vist lihtsalt kade.
Jah, olen kade!
Tema esimene naine, minu õde -
kaunis, malbe olend -
armastas teda nõnda,
nagu ainult süütud inglid võivad armastada.
Tema teine abikaasa, ilus ja tark naine - nägite teda praegu.
Mispärast?
On ta professorile truu?
Kahjuks jah.
Miks siis kahjuks?
Sest et
see truudus
on algusest lõpuni võlts.
Vanja...
Mulle ei meeldi, et sa nii räägid.
Jah, noh, tõepoolest... - Pane mulk kinni, Vahvel!
Palun väga.
Minu naine jooksis oma kallimaga minema.
Kaks aastat hiljem
Muidugi.
Mulle tundub, et tõde, milline see ka ei oleks,
ei ole nii hirmus kui teadmatus.
Kõige hirmsam
on mitte teada.
Hiroshima Kunstiteater
Kas olete reisist väsinud? - Sugugi mitte.
Pole ammu näinud, proua Yuzuhara.
Lubage, et tutvustan teid.
Yoon-su, meie dramaturg.
Me oleme kirjavahetuses.
Nagu me e-kirjas selgitasime, teie residentuur kestab kaks kuud -
detsembrini, alates tänasest.
Kuus nädalat proove, kaks nädalat etendusi.
Esinemisproovid algavad homme.
Siin on osalejate nimekirjad. - Tänan.
Teavitasime teatreid kogu Aasias ja saime avaldusi Koreast,
Hiinast, Hongkongist, Taiwanist ja Filipiinidelt.
Jah.
Ma tõlgin korea keelt.
Need, kes inglise keelt oskavad, suhtlevad teiega otse. - Jah.
Välismaa näitlejate kasutamist
soovitasid kohalike teatrite programmijuhid.
Saime ka palju avaldusi Jaapanist. Ma isegi tunnen mõnda neist.
Vaatan läbi. Ei suuda ära oodata.
Läheme nüüd teie elukohta.
Leidsime sobiva koha tunnise autosõidu kauguselt.
Tänan.
Maalilisel saarel, kui te juba siin olete. - Saarel?
Värbasime teile ka autojuhi vastavalt meie reeglitele.
Meie autojuht juhib teie autot, kui sobib.
Ma sõidan ise oma autoga.
Mul on kindlustus. Te ei pea muretsema.
Asi ei ole külalislahkuses. Me ei tohi teid rooli taha lubada.
Mispärast? - Üks artist ajas kogemata ühe inimese alla.
Jah. - See oli kohutav.
Sellest ajast on meie reeglites autojuhiteenus
eranditult kõigile külalisartistidele.
Saan sõidu ajal teksti korrata.
See on minu jaoks oluline rutiin.
Sellepärast palusingi hotelli, mis on eemal.
Meil on väga kahju. Oleksime pidanud täpsemalt selgitama.
Teatril on selleks eraldi eelarve.
Kui soovite, võite oma juhiga proovisõidu teha.
Ärge muretsege, meie juht on väga kogenud.
Tulge.
Aitäh, et mõistate meid.
Ma järgnen teile ametiautoga.
Tema ongi teie autojuht.
Misaki Watari. - Härra Kafuku, lavastaja.
Festival värbab ta igal aastal. Ta tunneb hästi liiklust.
Ta on suurepärane juht. - Meeldiv tutvuda.
Vabandust, aga ma ei ole sellega nõus, et teist saab minu autojuht.
Äkki teete proovisõitu? - Jah, muidugi.
Ei, ma juhin siiski ise.
Vabandust.
Kas sellepärast, et ma olen noor naine?
Ei, mitte sellepärast.
See auto on vana ja pretensioonikas. Esimene kord ei ole lihtne.
Hea küll.
Kui tunnete ohtu minu juhtimise ajal, siis istute ise rooli.
Kas sedasi sobib?
Või eelistate kaasreisija kohta?
Kas on probleeme elektrisüsteemiga? - Ei ole.
Vabandust, ütlesite, et auto on vana, tahtsin täpsustada.
Olen sellega 15 aastat sõitnud probleemitult. - Selge.
Kas paneksite kasseti sisse?
Kasseti?
Jah.
Ma lähen ära.
Ivan Petrovitš, ma nõuan, et te vait jääksite.
Kuulete?
Ei jää!
Oota, ma pole veel lõpetanud!
Sa oled mu elu ära rikkunud!
Ma pole elanud, pole elanud!
Sinu armust raiskasin, kaotasin ma oma elu parimad aastad!
Sa oled mu õelaim vaenlane!
Tühine inimene!
Kui mõis on sinu oma, siis võta ta.
Mulle pole teda vaja.
Silmapilk sõidan ma sellest põrgust minema!
Ma ei suuda seda kauem taluda!
Ma olen andekas, tark, julge.
Oleksin ma normaalselt elanud,
oleks võinud minust saada Schopenhauer või Dostojevski.
Mul käib peas kõik ringi. Ma lähen hulluks.
Emake, ma olen meeleheitel!
Kuula Aleksandri sõna!
Emake, mis ma pean tegema?
Oh ei, ärge rääkige. Ma tean ise, mida ma pean tegema.
Sa tuletad mind veel meelde!
Ma ise.
Mida te arvate?
Seto meri on vaikne ja kaunis.
Pidasin silmas ta juhtimist.
Võtan teid peale homme hommikul kell 8.
Hästi. Vabandust, et nii vara. - Pole probleemi.
Kas panen kasseti mängima? - Jah, palun.
Onu, sul on silmad märjad!
Mis märjad? Ei ole... tühi jutt...
Sa vaatasid mulle praegu otsa nagu su kadunud ema.
Ah, Sonja. Mu kallis õde...
Kus ta nüüd on?
See on teil ammune tõbi.
Sonjakese ema ei saanud mitu ööd magada,
muretses teie pärast.
Tema armastas teid väga.
Lähme, Marina.
Mul ei ole veel tekst läbi.
Hea küll. Mul endal ka jalad pakitsevad, kogu aeg.
Aitäh.
Palun järgmine. Tulge sisse.
Vabandage.
Tere. Minu nimi on Janice Chan. Ma olen Taiwanilt.
Mu emakeel on mandariini keel. Kandideerin Jelena rolli.
Koshi Takatsuki. Kandideerin Astrovi rolli.
Te mõlemad valisite sama stseeni, mängige seda koos.
Te mõlemad valisite sama stseeni, mängige seda koos.
Jah.
Tema on siis Jelena. Kust alustame?
Lausest: "Te olete - kaval!" - Jah.
Lausest: "Te olete - kaval!"
Ma ei saa aru, mida ta räägib. Kas võib improviseerida?
Jah. Alustame, kui olete valmis. Alustame, kui olete valmis.
Te olete - kaval!
Mida see tähendab? - Kaval!
Oletame, et Sonja kannatab, aga miks oli teil vaja mind üle kuulata?
Mida te räägite?
Te teate väga hästi, miks ma iga päev siin käin.
Miks ja kelle pärast ma siin olen, te teate hästi.
Armas kiskja... - Kiskja? Mitte millestki ei saa aru.
Ilus, kohevil karvaga tuhkur...
Teile on ohvreid vaja! - Olete hulluks läinud!
Te olete häbeliku loomuga...
Ma olen parem ja rohkem väärt, kui te arvate!
Vannun teile! - Vandeid pole vaja. Pole vaja liigseid sõnu...
Oo, kui ilus te olete!
Kui kaunid käed! - Küllalt, aitab...
Kuulake.
Sa näed, see on vältimatu, me peame kokku saama.
Halastage... Jätke mind rahule.
Tule homme metskonda.
Kella kahe paiku. Jah? Sa tuled?
Sa tuled, jah? - Laske mind lahti!
Aitab. Palun vabandust.
See on viimane. Ta on pisut erinev.
Tulge sisse!
See on Lee Yoon-a.
Ta ütleb, et kasutab korea viipekeelt.
Kas te oskate seda? - Jah.
Keegi ei valinud seda stseeni, seega mängite üksi.
Ta kuuleb.
Ma tõlgin korea keelde, kui vaja. Kas sobib? - Jah.
Palun alustage.
Onu Vanja, kas sa võtsid morfiumi?
Anna tagasi!
Miks sa meid hirmutad?
Anna tagasi, onu Vanja!
Ma olen võib-olla niisama õnnetu kui sina,
aga ometi ei heida ma meelt.
Ma kannatan kõik välja,
kuni mu elu ükskord iseenesest lõpeb.
Kannata sina ka välja.
Kallis, armas onu!
Pai onu.
Anna tagasi.
Sul on meist hale ja sa annad ju.
Kannata välja, onu!
Kannata välja!
Aitäh.
Keegi eriti ei tahtnud Vanja rolli. - Jah.
Kõik arvasid, et see on teie roll.
Vanja
Vabandage, et hilja peale jäin. - Pole hullu.
Tere hommikust.
Siin on need, kes konkursi läbisid.
Aga kõik ei saanud seda rolli, mida nad tahtsid.
Nüüd kuulutame välja näitetrupi.
Kes on nõus, võib lepingule alla kirjutada.
Serebrjakov - Roy Lucelo.
Jelena - Janice Chan.
Sonja - Lee Yoon-a.
Voinitskaja - Kaoru Komagata.
Vanja - Koshi Takatsuki.
Astrov - Ryu Jeong-eui.
Telegin - Takashi Kimura.
Marina - Yumi Etô.
See on kõik.
Vabandage. Te tahate, et mina mängin Vanjat?
Jah. - Vanusevahe on päris suur.
Kasutage grimmi.
Kõik rollid ei lange tegeliku vanusega kokku.
Kui te ei taha, ärge kirjutage alla. Siis saab keegi teine selle osa.
Kui allkirjad on all, hakkame näidendit lugema.
Palju õnne!
Suurepärane.
Tore, tore.
Imeilusad kohad.
Tähelepanuväärsed, Teie Ekstsellents.
Härra Kimura, palun rääkige aeglasemalt.
Veel aeglasemalt? - Jah.
Artikuleerige täpsemalt, nii et kõik kuuleksid.
Hästi. - Jätkake.
Tähelepanuväärsed, Teie Ekstsellents.
Homme sõidame metskonda, eks, papa?
Härrased, teed jooma!
Lubage mul ainult...
Tasem, meid võidakse kuulda.
Lubage mul oma armastusest rääkida, ärge ajage mind ära,
ainult seegi oleks minu ülim õnn...
See on talumatu...
Aitäh. Tänaseks kõik.
Aitäh. Tänaseks kõik. Tubli töö.
Ega teil külm ole?
Sugugi mitte.
Edaspidi... - Jah?
Kui mul kauem läheb, võite oodata autos.
Mul on ebamugav, kui tean, et teie külmetate.
Ei, aitäh.
Te armastate seda autot, sellepärast ei või ma lõdvaks lasta.
Kui te seda teate, siis pole see probleem.
Aga suitsetada võite väljas.
Olgu. Ainult siis, kui on väga külm.
Kas panen kasseti mängima? - Jah.
Lubage vanamehel oma lahkumiskõnele lisada üks väike märkus.
Kõigi jaoks on kõige olulisem töö.
Tuleb tegutseda.
Härra Kafuku!
Kas võin teid klaasikesele kutsuda? Minu auto on ka siin.
Kas te sõidate? - Jah.
Kui te pole vastu, ehk lähme minu hotelli baari?
Mul läheb pisut aega. - Pole probleemi.
Lähen toon oma auto. Palun järgnege mulle.
Ma otsin teid vahel internetist.
Nii saingi esinemisproovist teada veel viimasel päeval.
Kas pole hämmastav? - Miks te minu vastu huvi tunnete?
Mulle väga meeldisid Oto stsenaariumid.
Tema tekste mängides olin õnnelik.
Minu teatriprojektid ja Oto stsenaariumid on erinevad asjad. - Jah.
Kuid tollal teie tükki vaadates tundsin, et te teete samu asju,
kuigi erinevalt. - Kuidas nii?
Raske küsimus.
Mul on selline tunne, et te hindate detaile,
mida inimesed ei märka.
Mulle see meeldib.
Ma ei oleks saanud sellest aru, kui poleks Oto stsenaariume mänginud.
Kui nägin esinemisproovide kuulutust, mõistsin, et see on mu ainus võimalus.
Ma ei tea, kas olete kuulnud, aga ma olen praegu vabakutseline.
Tean. Ma ei pidanud seda internetist otsima.
Kas tõesti?
Nii piinlik.
Väga tobe. Te olite staar.
Ei, mind lavastati süüdi.
Kas teete seda tihti?
Mida täpselt? - Naistega, keda vaevu tunnete.
Kas teie ei tee? - Ei.
Paljud naised tahaks teiega lähisuhteid. - Tuleb lihtsalt öelda ei.
Ma ei tee seda ka iga suvalisega.
Aga kui on tõmme ja tahaks lähemalt tutvuda...
Mitte kunagi? - Seks ei ole ainus viis kedagi tundma õppida.
Mõni asi tuleb ära proovida, muidu ei õnnestu.
Nagu näiteks? - Näiteks...
Mis on? - Lihtsalt...
Miks ma teiega sellest räägin?
Oto oli kindlasti õnnelik, et tal oli teiesugune mees.
Huvitav.
Kui te vastu pole, rääkige temast pisut.
Temast pisut? - Sellest, kuidas te tutvusite,
kuidas ta stsenaariume kirjutas,
igapäevastest vestlustest, millest iganes.
Teate, mida te mõtlete.
"Me jagame temaga ühist valu."
"Me armastasime sama naist."
No kuulge. Minul oli vaid vastuseta igatsus.
Te olite temasse armunud.
Seda ma ei salga.
Ta oli vaimustav. Isegi väga.
Jah.
Ma kadestan teid, härra Kafuku.
Andke andeks.
Te kadestate... mind?
Vabandage. Te tegite meist pilti, eks?
Kustutage ära.
Mis teil viga on?
Ma lahkun. - Jah.
Palun arvet.
Andke andeks!
Mina kutsusin teid. - Pole midagi.
Mul on hea meel olla siin, mängida teie käe all.
Ma usun, et Oto viis meid kokku.
Ootan kannatamatult homset, et tööd jätkata.
Jah. Homme näeme.
Miks sa täna nii kurb oled?
Professorist on kahju või?
Jäta mind rahule.
Või oled professoriprouasse armunud?
Ta on mu sõber.
Juba?
Mis tähendab "juba"?
Stopp. - Kas on ikka liiga palju emotsiooni?
Ryu teeb õigesti. Tehke sama. Jätkake.
Jätkake.
Naine võib mehe sõbraks saada ainult säärases järjekorras.
Esmalt hea tuttav, siis armuke
ja alles siis sõber.
Banaalne filosoofia. - Takatsuki.
Keskenduge tekstile. Lugeda on vaja palju.
Me ei ole robotid. - Mis mõttes?
Muidugi tuleb juhiseid järgida, aga me ei ole robotid.
Tuleks paremini välja, kui teaksime, mida te meist tahate.
Te ei pea paremini tegema. Lihtsalt lugege teksti.
Sealtmaalt, kus pooleli jäi.
Hea küll, ma seletan talle...
Ma ei süüdista teda milleski, ei ole tema peale pahane,
kuid nõustuge, et ta käitumine on vähemalt imelik.
Ei läinud pihta? Jälle mööda?
Ah, kurat, kurat... Kurat võtaks.
Viige mind siit minema! Viige minema, tapke mind või ära,
aga ma ei või siia jääda!
Oo, mis ma teen! Mis ma teen!
Nännikene! Nännikene!
Tänaseks kõik.
Hea töö.
Härra Kafuku.
Kas saaks lühikese intervjuu festivali lehele?
Kusagil õues, sest videot on vaja.
Me lihtsalt loeme teksti.
Millal me tegutsema hakkame?
Võõrkeelsed kohad uinutavad mind. - Mind ka! - Mind samuti.
Mitte halvas mõttes. Nagu kuulaks suutrat.
Kui te nii arvate, siis on see ju õnnistus.
Yoon-su, kus te jaapani keelt õppisite?
Õppisin kaks aastat Waseda Ülikoolis No-teatrit.
Korea, inglise, jaapani ja viipekeel. Võimas.
Jaapani ja korea keelel on sarnane grammatika,
tuleb lihtsalt sõnavara õppida. Inglise keelt armastan lapsest saadik.
Aga kus te viipekeelt õppisite?
Härra Kafuku, te lubasite lahkelt mind koju viia.
Kas võib teid õhtusöögile kutsuda?
Ei, ma ei taha tüli teha.
Ma pean teilt vabandust paluma. - Mispärast?
Saate teada, kui kohal oleme.
Palun tulge sisse.
Lähme.
Tal on ebamugav, kui te peate näljasena ootama.
Ärge selle pärast muretsege. - Mina mitte. Aga tema küll.
Lähme.
Minu naine.
Ta ütleb, et see on minu moodi.
Pole just kena.
Kartulid on aiast. Omakasvatatud.
Selle pärast tahtsin vabandust paluda.
Miks te mulle ei öelnud? - Kartsin, et te ei või talle ära öelda,
kui teate, et ta on minu naine. - Ei, ma...
Ma näen, et te ei oleks vastu olnud. Aga vaikimine on kuld.
Vastan teie küsimusele. Õppisin viipekeelt, kui teda kohtasin.
Tahtsin tema keelt osata, sellepärast õppisingi.
Imetlusväärne.
Ta on tantsija,
ma aitasin koordineerida tema tantsutrupi gastrolle Busanis.
Armastus esimesest silmapilgust.
Ärge öelge talle.
Miks Hiroshima?
Kolm aastat tagasi kutsuti mind teatrifestivalile.
Ja Yoon-a tuli kaasa? - Jah.
Kui sain pakkumise, mõtlesin, kas ta peaks kaasa tulema.
Koreas on tal pere ja sõbrad, kes oskavad viipekeelt.
Kartsin, et ta hakkab siin tundma üksildust.
Aga mõistsin, et võin kuulata teda, nagu sajad inimesed.
Mõistsin, et ma saan ainsana teda toetada.
Miks te otsustasite esinemisproovi tulla?
Ma jäin rasedaks ja jätsin tantsimise,
aga rasedus katkes.
Tahtsin töötamist jätkata, aga keha keeldus tantsimast.
Siis mainis mu mees teid ja soovitas proovida.
Aitäh.
Kas proovides on raske?
Miks te küsite minult, aga teistelt mitte?
Minusse ei pea suhtuma paremini kui teistesse.
Olen harjunud, et minust ei saada aru.
Aga ma näen ja kuulen.
Vahel mõistan ma sõnadest enamat.
See on ju meie proovides oluline? - Jah.
Praegu on iga päev rõõmu täis.
Tšehhovi sõnad tulevad minusse ja panevad liikuma mu keha,
mis oli enne tardunud.
Mul on hea meel, et julgesin.
Seda on rõõm kuulda.
Kas teile maitsevad teravad toidud? - Jah. See on hea.
Kuidas ta juhina on?
Suurepärane.
Ta kiirendab ja pidurdab nii sujuvalt, et ma ei tunnegi gravitatsiooni.
Vahel unustan, et olen autos.
Olen kogenud erinevaid sõidustiile, aga kunagi pole olnud nii meeldiv.
Mul on hea meel, et ta värvati minu juhiks.
"Kiitke vahel nii ka oma näitlejaid," ütleb ta.
See tähendab "kiitma"? - Jah.
Aitäh, et külla kutsusite.
Yoon-su kutsus.
Kena paar.
Nüüd pakuks huvi proove näha. Yoon-a Sonjat.
Ma olen kuulanud teie kassetti, kogu aeg mõtlesin, et see on Sonja.
Võite vaatama tulla. - Ei, aitäh. Vabandage.
Tulge vaatama. - Panen kasseti mängima? - Jah.
Teie, Ivan Petrovitš, te olete haritud ja tark mees,
teie peaksite ometi mõistma, et maailm ei lähe hukka röövlite...
Kas see pole teid ära tüüdanud? - Ei ole.
Mulle meeldib see hääl. - Selge.
Kelle hääl see on?
Minu naise.
Minu meetodil tuleb näidendi kulg meelde jätta.
Sellepärast kuulan seda korduvalt. Ma mängisin onu Vanjat,
sellepärast on tema repliigid välja jäetud.
Kui ma ütlen repliike oma tempos, siis algab järgmine õigel ajal.
See, mida enne ütlesin, on tõsi.
Ma unustan, et olen autos, unustan, et teie olete siin.
See käib ju närvidele, eks? - Ei, see on teie töö.
Kus te autot juhtima õppisite?
Oma kodukandis.
Kami-junitaki külas Hokkaido saarel on kogu aeg autot vaja.
Ema õpetas mind sõitma. Olen seda teinud algkooliajast peale.
Algkoolilapsena? - Jah. Ema töötas Sapporos ööklubis.
Sinna sõitis ta rongiga.
Mina sõidutasin ta jaama ja tõin tagasi.
Jaama oli tund aega sõitu.
Sõitsime välja kell viis õhtul,
järgmine hommik kell seitse võtsin ta jälle peale.
Need kaks tundi tahtis ema magada.
Kui mu sõiduviis ta üles ajas, virutas ta mulle vastu selga
ja koju jõudes sain peksa.
Sedasi õppisin sõitma kehvadel teedel, nii et ma teda ei ärataks.
Või nii.
See, mida te ütlesite, rõõmustas mind.
Olen emale tänulik, et ta õpetas mind autot juhtima.
See oli tema enda huvides, aga õpetus oli põhjalik.
Selge. - Jah.
Kahtlemata oligi.
Sa ütled mulle ainult tõtt?
Jah, muidugi.
Mulle näib, et tõde,
olgu ta missugune tahes,
pole ikkagi nii hirmus kui teadmatus.
Sellise mehe veetlusele järele anda, ennast unustada...
Paistab, nagu oleks mul endal ka pea natuke segi.
Jah, temata on mul igav...
Südametunnistus vaevab mind, nagu oleksin mõtteis ta tapnud.
Ma istun.
Ma sulen silmad, just nii, ja mõtlen.
Need, kes elavad sada või kakssada aastat pärast meid
ja kellele me näitame teed,
kas nad meenutavad meid hea sõnaga?
Nännike, ei nad meenuta.
Inimesed ei meenuta, aga Jumal meenutab.
Aitäh. See oli hästi öeldud.
Vabandust, et hilinesime.
Enamikus stseenides on Vanja või Jelena.
Me kordasime automaatselt samu stseene.
Mul on väga kahju. Aga pole halba ilma heata.
Kas võiksite positsioonidele liikuda?
Mu elu on paratamatult hukas.
Nagu luupainaja vaevab mind päeval ja ööl see mõte.
Minevikku pole, see on rumalalt raisatud eimillegi peale,
olevik oma absurdsuses on aga kohutav.
See ongi kogu mu elu ja armastus:
kuhu ma nad panen, mis nendega peale hakata? Mis juhtus?
Ma muutun kuidagi tuimaks, kui te mulle oma armastusest räägite,
ega tea, mida öelda.
Andestage, ma ei või teile midagi vastata. Head ööd.
Kui te vaid teaksite... - Stopp.
Palun saage aru...
Mida te arvate?
Arvan, et hinnanguid annab lavastaja.
Kohutav.
Olen teiega nõus. Esinemisproovis tegime paremini.
Teate, miks?
Ma ei pidanud kõiki dialooge oskama ja mängisin koos partneriga.
Kui ma teksti ei tea, siis ei saa mängida.
Hästi.
Ma arvan, et sel moel on võimalik rohkem panustada emotsioonidele.
Kui õpiksin ära ka partneri dialoogi, siis reageeriksin paremini.
Arusaadav.
Miks me ei võiks näidendit edasi lugeda?
Teise vaatuse algusest.
Kas võib dialoogi lindistada? - Muidugi.
Hästi.
Võite alustada.
Kes siin on? Sonja, sina?
Mina olen.
Sina, Lenakene. Väljakannatamatu valu!
Sul kukkus pleed põrandale.
Härra Kafuku.
Mul on tänase pärast väga kahju. - Pole hullu.
Ma lihtsalt kuulasin ta sõnu.
Nii te väidate, aga te ei räägi inglise ega mandariini keelt.
Tema ei räägi jaapani keelt. - Tõsi.
Seega jõudsime...
Kasutage tervet mõistust.
Mul on väga kahju.
See on kõik, mida võin öelda.
Kas võiksite kuhugi edasi sõita? - Kuhugi?
Ma pole seni eriti Hiroshimat näinud. Kuhugi, kus teile meeldib.
Hästi.
See on nagu lumi, eks?
Seal on Rahu park.
Memoriaali kupli ja kenotaafi vahel on rahu telg.
Aatrium on projekteeritud nii,
et see telg kulgeb katkematult mereni.
Miks te Hiroshimasse tulite?
Pole oluline.
Meie maja taga oli mägi.
Viie aasta eest toimunud maalihkes jäi meie maja rusuvoolu alla.
Mu ema hukkus.
Olin äsja saanud 18-aastaseks ja juhilubade omanikuks.
Auto ei saanud kannatada, pärast matuseid sõitsin ära.
Järelikult olete 23-aastane. - Jah.
Mul ei olnud kuhugi minna. Sõitsin lihtsalt lääne poole.
Hiroshimas läks mu auto katki ja remondiks ei olnud raha.
Hakkasin prügiauto juhiks.
Autojuhtimine on ainus, mida ma oskan.
Kas kavatsete siia jääda? - Ma ei tea.
Mu perekonnanimi Watari on isa poolt.
See on Shimanes ja Hiroshimas tavaline.
Ma ei ole teda kunagi näinud, ei tea isegi, kas ta on elus.
Selge.
Teie perekonnanimi Kafuku on haruldane, kas pole?
Seda saab kirjutada kui "maja" või "edu". See on heaendeline.
Oto ütles enne pulmi sama.
Mu naise nimi on Oto.
Oto. - Oto, nagu "heli".
Oto Kafuku. On alles nimi.
Sellepärast ei tahtnud ta minuga abielluda.
Ta nimi oleks olnud "Heli maja".
Ta suri kaks aastat tagasi.
Ajuverejooks.
Ta lebas põrandal, kui koju jõudsin. Ta ei tulnud teadvusele.
Kas see kassett on nüüd hirmutav?
Ei, üldse mitte.
Tegelikult on see...
Vabandust!
Aitäh!
Mulle meeldib see auto. Näha on, et selle eest on hoolt kantud.
See paneb ka minu hoolikalt sõitma.
Lähme.
Anna mulle midagi! Oh, issand jumal...
Ma olen 47-aastane.
Kui ma elan kuuekümneseks, siis jääb mul veel 13 aastat elada.
Kui pikk aeg see on! Kuidas ma need 13 aastat ära elan?
Imeline ilm.
Jah.
Lähme sinna.
Miks sa siis nutad?
Ei tea, niisama. Lihtsalt hakkasin nutma.
Noh, aitab... Narrike, nüüd nutan mina ka.
Sa oled minu peale pahane,
sest sinu meelest abiellusin ma su isaga omakasu pärast.
Kui sa vandeid usud, siis ma vannun sulle:
ma läksin talle armastusest.
Ma kiindusin temasse kui kuulsasse professorisse.
Nüüd ma tean, et armastus polnud tõeline,
aga mulle paistis toona tõeline.
Ma pole süüdi.
Sina aga oled pulmadest peale mind oma tarkade kahtlustavate silmadega
hukka mõistnud.
Rahu, rahu! Lepime ära. Unustame mineviku.
Ära vaata niimoodi. See ei sobi sulle.
Inimesi tuleb usaldada, muidu ei saa elada.
Ütle mulle puhtast südamest.
Kas sa oled õnnelik?
Ei.
Soovin sulle kogu südamest õnne, sa väärid seda.
Aga mina olen igav nagu episoodiline kuju.
Nii muusikas kui mehe kodus, kõigis romaanides...
Ühesõnaga igal pool olen olnud ainult episoodiline kuju.
Õigupoolest, Sonja,
kui järele mõelda, siis olen ma kohutavalt õnnetu.
Ei ole mul selles maailmas õnne!
Miks sa naerad?
Ma olen nii õnnelik. Õnnelik!
Küll mängiksin praegu midagi.
Mängi. Kuulaksin sind heameelega.
Midagi juhtus praegu, aga ainult näitlejate vahel.
Teeme järgmise sammu. Me avame selle publikule.
Taasloome selle hetke laval täispikkuses.
Liigume kolmanda vaatuse juurde. Takatsuki.
Külm on. - Jah.
Aitäh tänase eest. - Mispärast?
Niisama.
Kas saaksime rääkida?
Kui te vastu pole, siis kuskil lähedal. Natuke aega.
Kus teie auto on? - Remondis.
Täna...
Mis juhtus?
Janice'i ja Yoon-a vahel.
Ainult nemad teavad sellele vastust.
Üht võib öelda: teksti jõulisus tegi selle võimalikuks.
Härra Kafuku, miks te ise Vanjat ei mängi?
Tšehhov hirmutab mind.
Tema teksti esitamine kisub välja su tõelise mina.
Kas te ei tunne seda?
Ma ei suuda seda enam välja kannatada.
See tähendab, et ma ei suuda end sellesse rolli viia.
Aga miks mina?
Ma ei tunne end selles lavastuses kindlana.
Ma ei sobi sellesse rolli.
Usun, et ka vaatajad arvavad sama.
Kui ma tulin esinemisproovi, olin meeleheitel.
Ma ei teadnud, mida teen.
Miks te mu valisite?
Oto viis meid kokku.
Ärge ajage loba. Ma mõtlen tõsiselt.
Ma tulin siia, et end muuta.
Te ei suuda end kuigi hästi kontrollida.
Tõsi.
Ühiskondlikust vaatenurgast on see halb.
Aga näitleja puhul ei ole alati puudus.
Esinemiskatsetel ja proovides ei olnud te üldse halb.
Te võite toetuda lavapartnerile. Tehke sama ka tekstiga.
Toetuge tekstile ja vastake talle. - Vastan talle?
Tekst esitab teile küsimusi.
Kui teda kuulata ja vastata, siis juhtub teiega sama.
Lähme. Ma viin teid hotelli.
Palun arvet.
Härra Kafuku lubas mu hotelli sõidutada.
Hästi. Kas sama hotell?
Maksan parkimise eest.
Kus Takatsuki on?
Vabandust, võime minna.
Härra Kafuku.
Ma olen tühjaks pigistatud.
Minu sees ei ole midagi.
Tekst, mis peaks mulle küsimusi esitama...
Ma vist tundsin seda Oto stsenaariumides.
Tulin siia, et seda uuesti tunda.
Sellepärast on väide, et Oto viis meid kokku,
ikkagi tõsi.
Nüüd saan ma sellest aru.
Meil Otoga...
Oli tütar.
Ta suri nelja-aastaselt kopsupõletikku. Praegu oleks ta 23-aastane.
Tütre surmaga lõppes meie õnn.
Oto ei näidelnud enam.
Ma lahkusin televisioonist ja naasin teatrisse.
Oto oli aastaid poolunes.
Siis äkki hakkas taas lugusid kirjutama.
Ei, neid jutustama.
Tema esimene lugu...
sündis pärast minuga seksimist.
Ta hakkas järsku pärast seksi jutustama.
Hommikul ei mäletanud ta suurt midagi.
Minul oli meeles ja ma rääkisin talle.
Ta kirjutas selle põhjal stsenaariumi ja saatis võistlusele.
Ta sai auhinna. Nii algas ta stsenaristikarjäär.
"See" tabas teda vahel pärast seksi.
Ta jutustas mulle ja palus meelde jätta.
Järgmisel hommikul rääkisin talle. Ta tegi märkmeid.
Lõpuks sai see meil kombeks.
Seks ja ta jutustused olid läbi põimunud.
Isegi kui see nii ei tundunud.
Ta haaras jutulõnga orgasmi piiril olles ja jätkas selle keerutamist.
Sedasi ta kirjutaski.
Mitte alati.
Aga kui ta karjäär jooksis tupikusse, siis tuli see puhang.
Need jutustused
sidusid meid ja aitasid meid üle saada lapse surmast.
Arvan, et olime harmooniline paar.
Me vajasime teineteist, et elus edasi minna.
Igapäevaelu ja seks olid rahuldust pakkuvad.
Vähemalt minu jaoks.
Aga...
Oto kohtus teiste meestega.
Ärge tema pärast muretsege.
Oto magas teiste meestega.
Mitte ainult ühega.
Vist näitlejatega, kes ta draamatükkides mängisid.
Iga suhe lõppes draamaga ja uus algas koos järgmise tükiga.
Kas teil on tõendeid? - Ma olin ise tunnistajaks.
Vahel tõi ta neid meie koju.
Sellest hoolimata ei kahelnud ma iial tema armastuses minu vastu.
Polnud mingit kahtlust.
Oto pettis mind nii loomulikult, samal ajal mind armastades.
Meil oli tugevam side kui paljudel teistel.
Kuid temas oli mingi koht, kuhu ma ei näinud,
kus ta peitis midagi sünget.
Kas te küsisite temalt selle kohta?
Kõige rohkem kartsin ma teda kaotada.
Kui ta oleks avastanud, et ma tean,
siis poleks me suutnud tasakaalu hoida.
Äkki ta tahtis, et oleksite ta ära kuulanud?
Kas Oto rääkis teile midagi?
Tahate, ma jutustan teile ühe Oto loo?
Jah. - See on väga salapärane lugu.
Koolitüdruk hiilib oma ihaldusobjekti majja.
Ma olen seda kuulnud.
Tüdruk, kes oli enne olnud silm. - Just.
Ta hiilib majja korduvalt ja jätab iga kord endast mälestuseseme.
Ühel päeval hakkab ta Yamaga voodis end rahuldama.
Keegi tuleb koju.
Lugu lõpeb ja me ei saagi teada, kes tuli. - Ei.
See ei lõpe nii.
Te teate, mis edasi juhtub? - Jah.
Mis siis juhtub?
Kes trepist üles tuli?
Veel üks sissetungija. - Veel üks?
Jah. Mitte Yamaga, mitte tema isa ega ema.
Lihtlabane murdvaras.
Varas näeb poolalasti tüdrukut ja püüab teda vägistada.
Tüdruk haarab pastaka ja torkab selle mehe vasakusse silma.
Tüdruk võitleb meeleheitlikult,
torkab pastaka mehele oimukohta, kõrri.
Ta märkab, et mees on muutunud lõdvaks.
Ta on murdvarga tapnud.
Tüdruk peseb vannitoas vere maha ja läheb koju.
Sel päeval jääb Yamagale mälestuseks murdvarga laip.
Järgmisel hommikul läheb tüdruk kooli,
valmis Yamagale kõik üles tunnistama ja karistuse kätte saama.
Aga Yamaga käitub nagu tavaliselt.
Pärast tunde mängib ta jalgpalli,
näiliselt muretu nagu alati.
Järgmisel päeval sama.
Midagi ei ole muutunud.
Mis siis sai laibast Yamaga kodus?
Või mõtles tüdruk selle välja?
Ta läheb Yamaga maja juurde.
Seal on kõik nagu ikka. Peale ühe asja...
Välisukse kohale on pandud turvakaamera.
Et mitte näida süüdlasena, astub tüdruk peatumata edasi.
Oli juhtunud midagi kohutavat, milles ta oli süüdi,
kuid maailm näis niisama rahulik, nagu poleks midagi juhtunud.
Kuigi maailm oli kindlasti muutunud, ja halvemaks.
Ta pöördub tagasi.
"Ma pean vastutama selle eest, mida ma tegin."
"Ma ei või teeselda, et midagi ei juhtunud."
"Sest kindla peale juhtus. Kindlasti ma tapsin selle mehe."
Ta otsib lillepoti alt võtit, aga seda ei ole enam seal.
Ta vaatab kaamerasse.
See on ainus muutus, mille ta on maailmas esile kutsunud.
Ta vaatab otse kaamerasilma ja aina kordab oma sõnu.
Selgelt, et teda mõistetaks.
"Ma tapsin ta."
"Ma tapsin ta."
"Ma tapsin ta."
See on kõik, mida ma tean.
Lugu võib lõppeda, aga võib ka jätkuda.
See lugu jätab halva maigu suhu,
kuid juba siis, kui seda kuulasin,
tundus, et Oto räägib mulle midagi olulist.
Härra Kafuku.
Ma tean, et Oto oli imeline naine.
Muidugi see, mida mina tean,
on vaid kröömike sellest, mida teie teate temast.
Kuid ma olen selles ikka veel veendunud.
Te elasite selle imelise inimesega üle 20 aasta,
te peate olema selle eest tänulik.
Selline on minu arvamus.
Isegi kui olete kindel, et tunnete kedagi hästi,
isegi kui armastate teda sügavalt,
on teil võimatu tema hinge lõpuni mõista.
Te võite haiget saada.
Aga kui te püüate, siis võite oma hinge paremini mõista.
Lõpuks tuleb meil olla enda vastu aus
ja osata see vastu võtta.
Kui tahta siiralt teise sisse näha,
siis on ainus võimalus otse ja ausalt endasse vaadata.
Nii ma arvan.
Sõidame.
Ei tundunud, et ta valetab.
Ei tea, kas see oli tõsi, aga ta rääkis seda, mis oli tema tõde.
Ma saan aru. Sest ma kasvasin üles valetajate seas.
Ma pidin neid lugeda oskama, et ellu jääda.
Olete kindel? - Jah.
Kus kisuvad, koerad! Susi teid söögu!
Uuh, pele!
Hoidke teda kinni! Ta on hulluks läinud!
Andke siia! - Laske mind vabaks, Jelena!
Kus ta on?
Haa, seal!
Ei!
Ei saanud pihta? Jälle mööda? Ah, kurat!
Kurat võtaks!
Viige mind siit minema!
Mida ma teen!
Tapke mind või ära, aga ma ei või siia jääda!
Oo, mis ma teen!
Hästi.
Kui te sedasi mängite, siis ma võin Serebrjakovi tappa.
Sellega lugu lõpeb.
Takatsuki, väga tubli.
Takatsuki...
Vabandage. Olen Kato Põhja-Hiroshima politseist.
Vabandage.
Koshi Takatsuki?
Jah. - Kas võiksime kuskil mujal rääkida?
Võib ka siin.
Pühapäeval, 24. novembril, umbes kell 19.30 osalesite kakluses
ja peksite üht meest Shintenchi pargis. Kas oli nii?
Jäite valvekaamera pildile.
See mees suri eile haiglas.
Jah, ma nägin uudistest.
Ma tegin seda. See on tõsi.
Tulge meiega politseijaoskonda. - Kas tohin riided vahetada? - Jah.
Põhja-Hiroshima politsei
Advokaat ütleb, et Takatsuki võttis omaks vigastuste tekitamise,
mis päädisid surmaga.
Kas ma võin teda näha? - Mitte praegu.
Tähtsam on, mis lavastusest saab.
Kas peame praegu sellele mõtlema? - Jah.
Me peame sellele mõtlema.
Meil on kaks valikut.
Kas jätame ära või mängite teie.
Ma ei saa seda teha.
Teil on tekst peas.
Vanja räägiks jaapani keeles nagu Takatsuki,
mis häiriks kõige vähem. - Yoon-su.
Miks me seda praegu arutame?
Ma ei saa.
Siis jätame ära. Kas nii sobib?
Andke mulle pisut aega.
Võime oodata kaks päeva. Mitte rohkem.
Mõistan. Annan teile teada.
Kas te teate mõnd kohta, kus ma saaksin rahus mõelda?
Viin teid ühte kohta.
Kami-junitaki külla.
Olete valmis näitama paika, kus te üles kasvasite?
Seal ei ole midagi.
Kui see teile sobib. - Sobib.
Ma võin ka rooli istuda.
Vahetustega jõuame ühe päevaga kohale.
Me ei hakka vahetama.
Miks? - Autojuhtimine on minu töö.
Võin ühe ööpäeva magamata olla.
Aitäh. - Võite veel pisut puhata.
Ma magan praamil. - Hea küll.
Sel päeval, kui Oto suri...
Enne väljumist küsis ta minult, kas võiksime rääkida, kui koju tulen.
Ta hääl oli malbe, kuid otsusekindel.
Mul ei olnud tol päeval muid plaane, aga ma sõitsin ringi.
Ma ei suutnud koju minna.
Pelgasin, et kui koju jõuan, pole miski enam endine.
Ma leidsin ta põrandalt, kui hilja õhtul koju jõudsin.
Kutsusin kiirabi.
Ta ei tulnudki teadvusele.
Oleks ma vaid varem koju jõudnud? Mõtlen sellele iga päev.
Ma tapsin oma ema.
Kui maalihe meie maja purustas, siis olin ka mina kodus.
Mul õnnestus majast välja saada.
Kui olin väljas, vaatasin pooleldi hävinud hoonet.
Järgmine maalihe purustas maja täiesti.
Ema leiti surnult rusude alt.
Ma teadsin, et ta on veel majas.
Ei tea, miks ma abi ei kutsunud, miks ma teda ei päästnud.
Ma vihkasin teda, aga see polnud mu ainus tunne tema suhtes.
Sellest ajast on mu põsel arm.
Operatsioon oleks võinud seda vähendada,
aga ma ei tahtnud armi kustutada.
Oleks ma teie isa olnud,
oleksin pannud käed teie õlgadele
ja öelnud: "See ei ole sinu süü. Sa ei teinud midagi valesti."
Aga ma ei saa seda öelda.
Te tapsite oma ema ja mina tapsin oma naise.
Jah.
...tülitsedes Kazuya Yamauchiga Hiroshimast,
ründas teda, lüües meest korduvalt näkku.
Yamauchi viidi haiglasse, kust hiljem teatati tema surmast.
Koshi Takatsuki on näitleja,
tuntud oma teatri- ja filmirollidest.
Kui mullu sai avalikuks tema suhe alaealisega,
lahkus ta oma agentuurist ja töötab vabakutselisena.
Tere hommikust.
Lillede ja köögiviljade müük
Kas siin te... - Vist küll.
Palju on muutunud.
Kas lähme sinna üles?
See on meie maja.
Emal oli veel üks isiksus, kelle nimi oli Sachi.
Sachi. - Jah.
Ta ilmutas end, kui ma olin 14-aastane.
Ema ütles, et ta on kaheksa-aastane, aga nelja aastaga ta ei kasvanud.
Sachi ilmus tavaliselt pärast seda, kui ema oli mind peksnud.
Tundus, et tema teadvus ei vastanud täiskasvanu kehale,
sellepärast liikus ta halvasti.
Ta proovis kõndida, aga kukkus ja jäi lõpuks vaikselt istuma.
Sachi armastas puslerõngaid.
Me lahendasime koos ristsõnu.
Sachi nuttis palju ilma põhjuseta.
Siis ma kallistasin teda ja silitasin ta selga.
Mulle meeldis see aeg.
Emaliku hoolitsuse ilu koondus lõpuks Sachisse.
Sachi oli mu ainus sõbranna.
Ma ei tea, kas ema oli vaimuhaige
või ta teeskles, et mind enda juures hoida.
Aga isegi siis, kui see oli näitemäng, tulid selle põhjused otse südamest.
Tundub, et olles Sachi, suutis ema välja kannatada põrgulikku reaalsust.
Kui toimus maalihe,
siis teadsin, et emaga koos sureb ka Sachi.
Aga ka siis... Ma ei liigutanud end.
See on räpane.
Härra Kafuku, Otost rääkides...
Kas te ei suudaks leppida sellega, et ta oligi päriselt säärane?
Äkki temas ei olnud midagi salapärast.
Kas on raske uskuda, et ta oligi selline?
See, et ta armastas teid väga ja samas otsis suhteid teiste meestega,
pole minu meelest vastuolus ega tundu reetmisena.
On see imelik?
Andke andeks.
Ma...
oleksin pidanud väga haiget saama.
Ma lasin midagi ehedat käest.
Mul oli nii valus.
Olin hullumas.
Aga sellepärast...
ma teesklesin, et ei märka.
Ma ei kuulanud ennast.
Sellepärast kaotasin Oto.
Igaveseks.
Nüüd ma mõistan.
Ma tahan Otot näha.
Kui näen, siis tahan ta peale röökida.
Kurjustada temaga.
Sest ta pettis mind kogu aeg.
Ma tahan vabandust paluda.
Et ma ei kuulanud teda.
Et ma ei olnud tugev.
Ma tahan teda tagasi.
Ma tahan, et ta elaks.
Ma tahan kordki veel temaga rääkida.
Tahan teda näha.
Aga on liiga hilja.
Tagasiteed ei ole. Ma ei saa midagi teha.
Elavad mõtlevad jätkuvalt surnutele.
Nii või teisiti kestab kõik edasi.
Sina ja mina... Me peame sellega elama.
Peame edasi elama.
Kõik saab korda.
Ma olen kindel,
et kõik saab korda.
Ei jää vait! Oota, ma pole veel lõpetanud.
Sa oled mu elu ära rikkunud! Ma pole elanud!
Sinu armust raiskasin, kaotasin ma oma elu parimad aastad!
Sa oled mu õelaim vaenlane!
Ma ei suuda. - Mida sa minust tahad?
Ma lähen ära. - Mis õigusega sa minuga säärasel toonil räägid?
Tühine inimene!
Kui mõis on sinu oma, siis võta ta, mulle pole teda vaja.
Silmapilk sõidan sellest põrgust minema!
Ma olen andekas, tark, julge... Oleksin ma normaalselt elanud,
oleks võinud minust saada Schopenhauer või Dostojevski.
Mul käib peas kõik ringi! Ma lähen hulluks...
Emake, ma olen meeleheitel! - Kuula Aleksandri sõna!
Emakene, mida ma pean tegema?
Oh ei, ärge rääkige. Ma tean ise, mida ma pean tegema.
Sa tuletad mind veel meelde!
Jean!
Sonja!
Kui raske mul on!
Kui sa teaksid, kui raske!
Mis parata, tuleb elada.
Onu Vanja,
me elame edasi.
Elame palju, palju päevi,
palju pikki õhtuid.
Talume kannatlikult saatuselööke, mis meile osaks langevad.
Puhkust tundmata
töötame teiste heaks
nii nüüd kui ka vanas eas.
Ja kui meie tund tuleb, siis sureme alandlikul meelel.
Ja seal, hauataguses ilmas, ütleme,
et me kannatasime,
et me nutsime,
et me tundsime südamevalu.
Ja siis Jumal halastab meie peale.
Ja siis, armas onu,
saame näha helget, kaunist, ülevat elu.
Me rõõmustame
ja oma praeguste õnnetuste peale
vaatame heldimusega,
naeratades,
ja saame puhata.
Ma usun, onu,
usun palavalt, kirglikult...
Siis tuleb aeg
ja me saame puhata.
Kilekotti on vaja? - Ei, aitäh.
Kliendipunkte kogute? - Ei.
Tõlkinud Tiina Teras
Katkendid A. Tšehhovi "Onu Vanjast", tõlkinud Ernst Raudsepp
Can't find what you're looking for?
Get subtitles in any language from opensubtitles.com, and translate them here.