Afrikaans
Akan
Albanian
Amharic
Arabic
Armenian
Azerbaijani
Basque
Belarusian
Bemba
Bengali
Bihari
Bosnian
Breton
Bulgarian
Cambodian
Catalan
Cebuano
Cherokee
Chichewa
Chinese (Simplified)
Corsican
Croatian
Czech
Danish
Dutch
English
Esperanto
Ewe
Faroese
Filipino
Finnish
French
Frisian
Ga
Galician
Georgian
German
Greek
Guarani
Gujarati
Haitian Creole
Hausa
Hawaiian
Hebrew
Hindi
Hmong
Hungarian
Icelandic
Igbo
Indonesian
Interlingua
Irish
Italian
Japanese
Javanese
Kannada
Kazakh
Kinyarwanda
Kirundi
Kongo
Korean
Krio (Sierra Leone)
Kurdish
Kurdish (Soranî)
Kyrgyz
Laothian
Latin
Latvian
Lingala
Lithuanian
Lozi
Luganda
Luo
Luxembourgish
Macedonian
Malagasy
Malay
Malayalam
Maltese
Maori
Marathi
Mauritian Creole
Moldavian
Mongolian
Myanmar (Burmese)
Montenegrin
Nepali
Nigerian Pidgin
Northern Sotho
Norwegian
Norwegian (Nynorsk)
Occitan
Oriya
Oromo
Pashto
Persian
Polish
Portuguese (Brazil)
Portuguese (Portugal)
Punjabi
Quechua
Romanian
Romansh
Runyakitara
Russian
Samoan
Scots Gaelic
Serbian
Serbo-Croatian
Sesotho
Setswana
Seychellois Creole
Shona
Sindhi
Sinhalese
Slovak
Slovenian
Somali
Spanish
Spanish (Latin American)
Sundanese
Swahili
Swedish
Tajik
Tatar
Telugu
Thai
Tigrinya
Tonga
Tshiluba
Tumbuka
Turkish
Turkmen
Twi
Uighur
Ukrainian
Urdu
Uzbek
Vietnamese
Welsh
Wolof
Xhosa
Yiddish
Yoruba
Zulu
Taevakõrgustes on meisterkiskjateks
kotkad.
Mõnel neist on sama suured küünised kui grislikarul.
Mõned napsavad saagi kõrbest,
paljud aga otse järve või mere pinnalt.
Suurepärase nägemise, osavuse ja kiirusega.
Kõik on hetkega tehtud.
Lahingud rööv- ja saakloomade vahel on igapäevased igas maailma nurgas.
Rünnakuks või sellest pääsemiseks on aega väga vähe.
Edu sõltub kiirusest, julgusest ja õnnest.
Need kiskjad lihtsalt ei ründa,
neid ajendab meeletu jahikirg.
Gröönimaa on koduks valgesaba-kotkale.
2,5-meetrise tiivaulatusega
on nad ühed suurimad kotkad maailmas.
Nende leviala ulatub üle põhjapoolkera Jaapanini välja.
Valgesaba-kotkad teevad pesa reeglina suurte veekogude ligi.
Toidu püüdmine ja selle poegadele viimine on igapäevane tegevus
lindudele, kes on paaris kogu elu.
Emane rebib saagi väiksemateks tükkideks.
Poja isu on täitmatu.
Kui poeg vanemaks saab, vähendavad vanemad toidu hulka,
et ta lahkuks pesast ja hakkaks ise süüa otsima.
Aga selleni on veel mitu nädalat,
nii et isaslind jätkab pojale toidu otsimist.
Ta otsib veest märke, kas pinnal leidub toitu.
Sellel aastaajal on mered kaladest pungil.
Ta liugleb ringi, kuni märkab saaki.
Lennates kuni 70 km/h, sööstab ta alla,
suured küünised välja sirutatud.
Mõned minutid hiljem on isaslind juba poja juures.
Kui poeg suuremaks kasvab, käivad vanemad jahil kordamööda,
ööpäevaga käivad nad toitu toomas kuni 11 korda.
Ja juba ta kiirustab uuele ringile.
Ületöötanud vanemad
peavad ootama veel pika kuu, enne kui poeg pesast lahkub.
Kõik loomad peavad kohanema väljakutsetega oma keskkonnas.
Indias kasutavad kaslased nagu leopard ja tiiger maskeeringut
ja hiilimistaktikat, et välejalgseid saakloomi tabada.
Mõlemad on varitsevad kiskjad,
kes teevad rünnaku ajal kiirsööstu.
Põhja-India külgneb Himaalaja mäestikuga.
Himaalaja mäestik
Kunagi minevikus rändas siia tiigri eellane,
hoolimata keskkonna karmidest oludest.
Need mäed on koduks looduse haruldaseimatele loomadele.
Lumeleopard.
Nimest hoolimata on ta lähem sugulane tiigrile.
Need üksiku eluviisiga kaslased elavad nn maailma katusel.
Leopardil on tihe karv, et end olude eest kaitsta.
Karvkatte muster sobitub samuti mägise keskkonnaga.
Looma suured pehmed käpad võimaldavad mägedes turnida.
Tänu neile omadustele on lumeleopardist saanud juhtiv kiskja
keeruliste oludega ökosüsteemis.
Aga raske on sellegipoolest.
Kõik siinsed loomad on meisterronijad.
Näiteks markhor, suur Himaalaja kits.
Talle oleks ronimisoskustes raske vastast leida.
Kaks kasvavat lumeleopardi poega ootavad koopasuul oma ema.
Ema on jahil, ilm on selge.
Kahe poja toitmine on ema ülesanne,
ta kasvatab poegi üksi.
Mägedes elamine ei peluta teda,
sest jahil aitab teda kiirus.
Emaleopard märkab üksikut markhori.
Ta ei saa märkamata ligi hiilida,
nii et ta sülitab ettevaatlikkusele.
Markhor lipsab möllavasse jõkke.
Hoolimata tagasilöögist jätkab lumeleopard jahti.
Ilm on muutumas.
Näljased pojad muutuvad kärsituks.
Lumetormis pöördub ka leopardi õnn.
Ta leiab kaljult surnud markhori ja tirib selle oma koopasse.
Planeedi keerulisimal maastikul on iga saak suur võit.
Austraalia pikaaegne geograafiline isoleeritus võimaldas faunal
eralduses areneda.
Seetõttu tekkisid eraldiseisvad ökosüsteemid eriliste loomadega.
Soe kliima on meeltmööda kõigusoojastele roomajatele
nagu näiteks sisalikud.
Kõrbes elavast okaskuradist
ja kaelussisalikust
hariliku sinikeel-sisalikuni, keda leidub aedadeski.
Aga suurimad ja domineerivad on varaanid,
keda kutsutakse ka goannadeks.
Neid on ainuüksi Austraalias 20 liiki.
Neid leidub erinevas suuruses.
Hiigelvaraan on neist suurim, kasvades kuni 2,5 m pikkuseks.
Hoolimata kohmakast välimusest võib see hiiglane vajadusel joosta,
lausa kuni 40 km/h,
eriti kui sihikule on võetud väle kõrbejänes.
See kiskja ei ütle ära ka mürgimadudest.
Ka sel varaanil on mürgihammustus.
Ta on suguluses Indoneesia Komodo varaaniga,
kes kasutab mürki suurte loomade tapmiseks.
Väiksem Austraalia pitsvaraan on Komodo lähim sugulane.
Nende esivanem kasutas ilmselt Indoneesiasse jõudmiseks maasilda,
kui merevee tase oli madalam.
Varaanid on ainsad sisalikud, kel on haruline keel nagu madudel.
Retseptorid võimaldavad varaanil õhku "maitsta".
Kui saakloom on lähedal, tunneb ta selle enne nägemist ära.
Jahutava supluse käigus
annab varaani keel märku lagunevast kängurust
veekogu serval.
Ta ei pirtsuta ning nosib sellist korjust meeleldi.
Pitsvaraanid, keda kutsutakse ka puu-goannadeks,
ronivad saagi otsingul osavalt ka puudel.
Paljud Austraalia loomad elavad puudel,
nii et neil ronides on varaanil suurem toiduvalik.
Tema küünised tungivad kummipuu pehmesse koorde.
Varaan haistab midagi.
Puu ladvas on õõnsuses opossumi pesa.
Aga emasloom tajub kiirelt ohtu.
Kurguhäälselt sisalikku hoiatades
blokeerib ta sissepääsu, et poegi kaitsta.
Varaan tõmbub eemale.
See on nüüd duell.
Kuidas saada opossumist jagu?
Sisalik kasutab lihtsat taktikat.
Kiire sööst emast mööda otse pessa.
Ta hammustab meeleheites sisaliku saba.
Sisaliku nahk on liiga paks,
opossum ei saa tema peatamiseks midagi teha.
Ta peab leppima, et tema pojad on kiskja saagiks langenud.
Austraalia loomastik on kõige mitmekesisem madalates vetes,
mis seda ümbritsevad.
Suur Vallrahu Austraalia kirderannikul.
See on koduks ligi 600-le erinevale koralliliigile.
Selles ökosüsteemis on hämmastav kogu olendeid.
Siin elavad pehme kehaga molluskid nagu seepia ja kalmaar
ning kõva kestaga koorikloomad nagu krevetid ja krabid.
Käib pidev võitlus rünnaku ja kaitse nimel, kasutades maskeeringuid
ja salakavalust.
Merevähid on ühed suurimad lihasööjad koorikloomad.
Austraalias teatakse neid ka kui krevetitapjaid,
eelkõige oma eriliste kiskjaoskuste tõttu.
Neid on kahte tüüpi - lömastajad ja torkajad.
Torkajad on varustatud mitme etteulatuva oraga,
millega oma ohvrit torgata.
Lömastajal on aga suur nui,
millega teiste koorikloomade kesta purustada.
See paabulind-krevett jälitab korallide vahel oma saaki
nagu sõdur mööda metsa, vajadusel varjudes
ja siis jälle piiludes.
See on nagu peitusemäng, aga ühe mängijaga.
Vähk on aga tõsine kiskja
ning võib oma kõvade jäsemetega
ohvrit lüüa kuni 80 km/h.
Loomariigi kiireim jäsemelöök.
Löögijõud on nii võimas, et lööb veegi keema.
Kõrge temperatuuriga mullid aitavad saaki lammutada.
Krevetid ei ela vaid troopilistes vetes.
California ranniku külmades vetes
elavad krevetid merepõhjas urgudes.
Arusaadavalt valitsevad siin kaheksajalad.
Aga krevett ei karda kedagi ning asub kaitse asemel rünnakule.
Kiire rünnak kaheksajala suunas peletab viimase eemale.
Aga siin leidub ka lihtsamat saaki.
Teine siinses meres elav mollusk on värviline seepia,
üks parimaid maskeerujaid.
Ta muudab värvi sõltuvalt teda ümbritsevatest taimedest.
See on kasulik nii enda kaitseks kui ohvrite varitsemiseks.
Seepia meelitab ohvri lõksu unikaalse tehnikaga.
Ta sirutab suust välja pika kombitsa,
mille otsas on imur.
Kui saak seda puutub, tõmbab ta kombitsa kiirelt tagasi,
et saak alla neelata.
Järjekordne geniaalne evolutsiooniline taktika kiskjale,
kellel ei ole saagi püüdmiseks piisavalt kiirust.
Kiire keel on ka loomal, kes elab
teises troopilises ökosüsteemis, mis on hoopis teistsugune.
Kameeleon elab valdavalt vihmametsades
ja kõrbetes nii Aafrikas kui Madagaskaril.
Need loomad on sisalike eellased.
Nad võivad olla äärmiselt värvikirevad,
et sulanduda vihmametsa taimestikku
või siis imiteerivad nad tuhmi heina tooni kõrbetes.
Nad võivad päeva jooksul korduvalt värvi vahetada.
Ka kaaslasele silma paistmiseks.
See on võimalik tänu pigmentidele nende naharakkudes.
Neil on ka silmad, mis liiguvad saagi otsimiseks eri suundades
ning võimaldavad 360-kraadist vaadet.
See võime on vajalik oma saagi järel luuramiseks.
Kameeleonid veedavad suurema osa elust liikumatult okstel seistes.
Kui nad liigutavadki, siis üliaeglaselt.
Nad kasutavad saba viienda jäsemena, et asendis püsida
ja oma erakordset keelt kasutada.
Keel on kameeleoni kehast pikem ja see on nö plahvatuslik.
Zooloogid nimetavad seda ballistiliseks keeleks ja õigusega.
Keeleots võib liikuda 5 korda suurema jõuga,
kui hävitaja piloodid kogevad.
Keeles on energiat talletavad tugevad kiud,
nagu pingule tõmmatud kummipaelad.
Kui kameeleon keele vedru kombel välja paiskab,
liigub see kiirusega 15 m/s.
Nende liikumatus on see, mis ohvri ära petab.
Kameeleon ootab kannatlikult, kuni ohver läheneb.
Maskeering aitab ka kaasa.
Isegi kui teda märgatakse,
arvab putukas, et ta on ohutus kauguses.
Ilmselgelt mitte.
Keele tipp on kleepjas ning jääb saagi külge,
seejärel rullub keel kiirelt kameeleoni suhu tagasi.
Hoolimata armsast välimusest võivad isasloomad olla agressiivsed.
Kaks kameeleoni võitlevad parima oksa nimel nagu kaks rüütlit.
Üks näitab hoiatuseks oma ballistilist keelt.
Kumbki ei soostu järele andma,
nii et nad lähevad ninapidi kokku,
et vastane oksalt maha lükata.
Lõpuks jääb seis viiki.
Üks kõigusoojane roomaja, kes kunagi järele ei anna,
on alligaator.
Varitsevate kiskjatena kasutavad nad hämmastavat kiirust,
et saaklooma tabada.
Brasiilia Pantanalis valitseb Lõuna-Ameerika kaiman
ulatuslikku jõestikku.
Aga talvel kuivavad jõed kokku.
Kuigi toitu justkui jätkub,
on konkurents siiski väga tihe.
Muda-toonekured üritavad eemale hoida maapinnal toimuvatest
rünnakutest.
Aga mõnikord neil ei vea.
Noor toonekurg kukub puult jõekaldale.
Ta ei oska veel hästi lennata.
Kaiman paneb kiirelt olukorrale silma peale.
Kurg ei pane lähenevat ohtu tähele.
Suured linnud on näljasele kiskjale hea suutäis.
Hawaii saarestiku loodeosas asuvad väikesed atollid,
kus pesitsevad albatrossid.
Ümbritsevas ookeanis patrullivad aga haid.
Albatrossi pojad valmistuvad esimest korda üle ookeani lendama.
Noored pojad, kes on veetnud lühikese elu vaid maismaal,
ei aima, mis ohud end türkiissinise vee pinnal peidavad.
Tiigerhai on troopilistes vetes üks raevukamaid tapjaid.
Õigel ajal aastas neid Hawaii saarekesi külastades
ootab neid ees pidusöök lindude näol.
Albatrossid kasutavad vee kohal lennates sooje õhuvoole,
mis neid õhus kannavad, aga see nõuab harjutamist.
Nad peavad veepinnal põgusaid pause tegema,
aga sellega kaasneb suur oht.
Vee all tiigerhaid juba kogunevad.
Aga jaht pole nii lihtne, kui tundub.
Nende ohvritel on ju siiski tiivad.
See oli alles soojendus.
Hai ründab taas, seekord eestpoolt.
Kuid lind pääseb napilt minema.
Hail käivad linnu järele neelud.
Veel üks põgeneb tema lõugade vahelt.
Lõpuks läheb hail õnneks.
Need suured linnud on haidele rammus amps.
Tiigerhaid võtavad sihikule igasugu loomi,
nad püüavad ookeanist mida tahes.
7500 km Hawaiist kagu pool
asuvad Suure Vallrahu saared.
Ka siin on tükike maismaad,
Raine'i saar, populaarne pesitsuskoht.
Seekord rohekilpkonnale.
Igal aastal munevad nad siia kümneid tuhandeid mune
ning naasevad siis merre.
See ei jää märkamata ka tiigerhaidel.
See on veel magusam amps kui noorukesed albatrossid.
Kilpkonna keha on kiskjale suur ports liha,
mida kaitseb aga kõva kest.
Tiigerhai peab osavalt lähenema.
Esmalt ujub ta peatse ohvri juurest lihtsalt mööda.
Kuna kilp kaitseb keha, siis napsab hai hoopis lesta.
Lõpuks pääseb hai ka kilbi all olevale kehale ligi,
sõbra abiga.
Tiigerhaid on targad ja jõhkrad kiskjad,
kes kasutavad kõiki teele sattuvaid juhuseid ära.
Meie metsades ja kõrbetes
on kiskjate vahel tihe konkurents.
Tapjaid on igas suuruses.
Queenslandi kirdeosas vihmametsas
uitab ringi pisike tark hüpikämblik,
kes on hämmastavalt tugev.
Karvatutid maskeerivad tema tegelikku suurust.
Et vaenlasi või ohvrit segadusse ajada,
liigutab ta pidevalt oma jalgu, et imiteerida värelevat valgust.
Kuigi enamus ämblikke kasutab toidu püüdmiseks võrke,
kasutab tema hämmastavalt nutikat taktikat
ja omab oskusi,
mida nii pisikesel olendil ei arvaks olemas olevat.
Tal on ka suurepärane nägemine ja nagu Ämblikmees
kasutab hüpates võrguniite, mida turvanöörina kasutab.
Ta on niivõrd hulljulge,
et ründab teisi ämblikke või napsab neilt saagi.
Ta ei jää ise kinni, kuna vahajas kest
ei kleepu võrkude külge.
Ta leiab erinevaid võimalusi oma saagi püüdmiseks.
Hüppamisoskus annab talle eelise.
Püha Andrew ristiämblik ei tea,
et hüpikämblik suudab hüpata kuni 50 kehapikkuse kaugusele.
Mõnikord maksab pisikese ämbliku hulljulgus kätte.
Võime kiiresti hüpata pole vaid kiskjate relv.
Seda kasutatakse ka tapjate käest pääsemiseks.
Nagu teeb pisike kängururott.
Lääne-Ameerika kõrbed on koduks
kuulsatele Saguaro kaktustele, mis maastikul pilke püüavad
ning mille vahel patrullivad lõgismaod.
Teemantselg-lõgismadu on neist üks surmavamaid.
Kõik lõgismaod on varitsevad kiskjad,
kellel on saagi leidmiseks varjatud relvad.
Jahti ei aita pidada vaid nägemine ja haistmine, aga ka infrapunasensorid,
väikestes soontes nende peas.
Soontes on eriline membraan,
mis tuvastab kuni meetri kauguselt sooja keha olemasolu.
Öösiti võimaldab see madudel näha kujutisi
nagu läbi infrapunakaamera.
Mao kuulus lõgisti,
keratiinirõngad saba otsas
on vaenlaste hoiatamiseks.
See väriseb kuni 90 korda sekundis.
Aga jahti pidades on lõgisti vakka.
Oma surmava maine
on ta saanud järsu ründe järgi,
mis toimub kiirusel 200 km/h.
Õõnsad kihvad süstivad surmavat mürki
otse õnnetu ohvri kehasse,
misjärel madu ootab, kuni see mõjuma hakkab.
Kui Ameerika kõrbetes selline surmav kiskja liikvel on,
peavad saakloomad vastavalt oludele kohanema.
Üks kõrbeekspert on õppinud erilise põgenemistaktika.
Kängururott.
Nad pole kängurutega suguluses.
Aga nagu Austraalia kukkurloomal,
on temagi tagajalgades jõud nagu vedrudel,
mis paiskavad roti endast kümme korda kõrgemale.
Nende sabad on pikemad kui keha,
võimaldades neil hüppe ajal tasakaalu hoida.
Nii kiiret ja väledat looma on väga raske püüda.
See oli ikka väga napikas.
Kängururott kasutab oma kiirust ka enda toidu püüdmisel.
Pea kohal sumisevad putukad.
Nad tunduvad olevat ulatuskaugusest väljas.
Aga mitte kauaks.
Uskumatul kombel saavad nad kogu vedeliku oma toidust.
Nad on suurepäraselt kohandunud ellu jääma Ameerika kõrbete
karmides oludes.
Lõgismadu võib kõrbes küll hirmu külvata,
aga hierarhiliselt on üks kõrbeloom kõrgemal.
Jooksurkägu.
See lennuvõimetu lind, kes andis ainest multifilmilegi,
suudab joosta kuni 30 km/h.
See paneb ju suu kuivama, aga ta oskab niiskust säilitada.
Nagu kängururottki, saab ta vedelikku oma toidust,
aga ta taaskasutab ka vedelikku oma väljaheidetest.
Kuid einestamine lemmiktoidu ehk pisiimetajate,
sisalike ja lõgismadudega võib osutuda probleemseks.
Juba väiksegi lõgismao hammustus võib olla jooksurkägule surmav.
Nooruke madu keerab end kohe kaitseasendisse,
lastes käiku ka hoiatava kõrina,
aga sellest ei pruugi piisata.
Otsustavaks saab see, kes ründab esimesena ja kiiremini.
Kuigi jooksurkägud on kahekesi, on nad siiski ettevaatlikud.
Nad üritavad madu hirmutada tiibade sopsutamise
ja suurte sabade lehvitamisega.
Linnud muutuvad enesekindlamaks
ja lähenevad maole, testimaks tolle julgust.
Lõpuks võtab jooksurkägu julguse kätte ja ründab.
Lõgismadu on veel elus, aga ei suuda reageerida.
Jooksurkägu ei anna alla
ning tambib madu vastu maad,
Ta teeb seda seni, kuni on kindel, et madu enam ei ründa,
kui on hinge heitmas.
Lind peab murdma ka mao luud.
Tal pole hambaid, et madu väiksemaks tükeldada,
seega peab ta mao tervelt alla neelama.
Selle seedimiseks kulub tunde,
nii et pole tavatu näha jooksurkägusid,
kel saak veel suust välja rippumas.
Jooksurkägu on vaid üks paljudest ootamatult kiiretest kiskjatest,
keda mitmekesistes elupaikades leidub.
Kõik need erinevad olendid peavad suutma ellu jääda
mis tahes meetodil.
Elu ja surma üle otsustab tihtipeale kiirus ja nutikus.
Olgu selleks jahi pidamine kaljuservalt,
puu otsast, võrguniidi küljes rippudes
või sööstes kõrgustest.
Need väledad kütid elavad üle iga järgmise päeva.
Tõlkinud: Esta Toomsoo Iyuno
Can't find what you're looking for?
Get subtitles in any language from opensubtitles.com, and translate them here.