All language subtitles for natures.fast.attacks.s01e01.1080p.web.h264-cbfm_track3_[est]

Üks planeedi suurimaid ellujääjaid
on kohanenud

elama maailma eri paigus
igasugu elupaikades.

Krokodill.

Nende kehakuju ja suurus
sõltub keskkonnast ja saakloomadest.

Üks on neil kõigil ühine -
tapmisinstinkt.

Need hiiglaslikud roomajad
ründavad ootamatu jõhkrusega.

Kuid see kiirus ei avaldu vaid
vee piirile tulnud saaki püüdes.

Indiast Austraaliani välja

on mõned krokodillid õppinud
juurde uue tehnika,

püüdes oma saaki otse õhust.

Lahingud rööv- ja saakloomade
vahel on igapäevased üle maailma.

Rünnakuks või sellest
pääsemiseks on aega väga vähe.

Edu sõltub kiirusest,
julgusest ja õnnest.

Need kiskjad lihtsalt ei ründa,

neid ajendab meeletu jahikirg...

Austraalia mereveekrokodill
kasvab kuni 6 meetri pikkuseks

ja kuni 1000 kg raskuseks.

Aga mageveekogudes
on ka väiksemaid krokodille,

kes vaikselt saaki varitsevad.

Näiteks lendrebast.

Elsey rahvuspark on koduks
hiiglaslikule lendrebaste kolooniale.

Lendrebane ehk puuviljanahkhiir
on erakordne olend,

kes näeb välja kui
koomiksikangelane.

Nad meenutavad tiibadega rebaseid.

Ühest tiivaotsast teiseni mõõdetuna
on nad meetrilaiused.

Nad toituvad öösiti rannikualadel
puuviljadest.

Kuuma ilmaga meeldib
neile mageveetiikidesse sukelduda.

Nad kastavad karva märjaks,
et sellest hiljem juua.

Aga selline "vesi-teele-kaasa"
tehnika on väga ohtlik.

Veepinna all varitsevad neid
krokodillid.

Nad ootavad kannatlikult,

et õigel hetkel nahkhiirte
janu ära kasutada.

Aga nahkhiired on valmis riskima.

Nahkhiir sukeldub
ja krokodill ründab,

aga ta jääb hiljaks.

Peagi kastab end vette järgmine,

aga paneb taas ajastusega mööda.

Üks nahkhiir jääb vette kauemaks.

Kuigi ta oskavad hästi ujuda,
on ta siiski ohus.

Õnneks jõuab see nahkhiir
õigel hetkel oksale ronida.

Pärast mõningaid ebaõnnestumisi
saab krokodill lõpuks noosi kätte.

Ka ookeanis elavad kiskjad
kasutavad jahi käigus kiirust.

Ookean on pungil
väledaid saakloomi,

kiirus on määrav faktor.

Purikala on neist kiireim,
ujudes enam kui 100 km/h.

Neid ajab taga lühiuim-makohai,
ookeani kiireim hai.

Rannikul hullavad hülged

on sihtmärgiks
veel ühele väledale haile,

kes külvab kõigis hirmu -

suur valgehai.

Need kahetonnised kiskjad
kammivad läbi neid rannikualasid,

kus leidub ohtralt hülgeid ja vaalu.

Viimastel aastatel
on Lääne-Austraalia rannikul

valgehaide arvukus kasvanud,

ilmselt vaalade
suurenenud migratsiooni tulemusel.

Mõned haid on rännanud
siia teisest ookeanist,

Lõuna-Aafrika vetest.

Et jõuda rikkaliku toidulauani,
rändavad haid läbi ookeanide.

Satelliidiga jälgides on näha,
et nad ujuvad veepinna lähedal

tuhandeid kilomeetreid.

Arvatakse isegi, et nad kasutavad
rändamisel päikest, kuud ja tähti.

Lääne-Austraaliast
Aafrikani välja.

Siin kasutavad nad oma kiskjaoskusi
lemmiksaagi,

hallhülge püüdmisel.

Hülgesaar asub 5 km kaugusel
False Bayst,

Cape Towni lähedal.
See on koduks hallhüljestele.

Siin saab näha mõrtsukhaid
tegutsemas

õhus oma lõugu näitamas.

See vaatepilt pole siin haruldane,

kuid seda näeb siin rohkem,
kui kuskil mujal maakeral.

Mõrtsukhaile meeldib rünnata,
kasutades kiirust ja üllatusmomenti.

Hallhüljes on väle ujuja
ning on raskesti tabatav saak

isegi võimsale mõrtsukhaile.

See suur emane hüljes
ujub mere põhja läheduses.

Ta on tiine ja otsib toitu.

Kaugel eemal hullavad
pinnal teised hülged,

nende siluetid on selgelt nähtavad.

Märkamatult ligi hiilinud valgehai
kasutab seda hetke ründamiseks.

Seda kutsutakse Polarise sööstuks.

Nagu allveelaev,
sööstab hai 40 km/h pinna poole,

suu pärani valla.

Kiiruse mõjul paiskuvad nad
veest 3 meetrit välja.

See on hävitav ja tappev.

Sellist hiilimistaktikat
ühes kiiruse ja raevukusega

on lihvitud terve igaviku.

Peaaegu pooled kordadest
on hülged piisavalt kiired,

et nende lõugade vahelt pääseda.

See on igikestev lahing
ühes kiiruse ja nutikusega.

Soe korallmeri Austraalia
kirderannikul

ulatub Suurest Vallrahust

Indoneesia saarestikuni.

Siin meres elab erineva kuju,
värvi ja suurusega olendeid.

Ka siin leidub haisid,
aga ebatavalisem heitlus

käib hoopiski korallide tasandil.

Loomariigi kiireima tapjasööstuga
olend

on ühtlasi üks aeglasemaid,
veidra välimusega konnkala.

Leidub lausa 60 erinevat tüüpi
kalu, kes imiteerivad käsnu,

mis katavad madalaid merepõhju.

Mõned näevad välja
kui värvilised kivid,

teised kui karvased korallid.

Et tausta sulanduda,
jalutavad nad aeglaselt ringi.

See on kiskjate vältimiseks
hea strateegia,

aga mitte siis,
kui su õhtusöök on sinust kiirem.

Konnkalal on selle puuduse
korvamiseks välja arenenud

kaheastmeline toitumistehnika.

Kõigepealt kasutab ta
igale kalurile tuttavat meetodit -

peibutist.

Merikuradite perekonna liikmena

on ka neil keha küljes peibutis,
nagu kalamehel sööt õnge küljes.

Kui saak on piisavalt lähedal,
läheb käiku tappev manööver.

Kala ei aima midagi.

Kiiremini kui silmapilguga
on ta saagiks langenud.

Kui kala oma lõuad avab,

siis laieneb see 12 korda
ning tekib vaakum,

mis imeb kala sisse
ning paiskab ülearuse vee välja.

Mööduvate kalakeste jaoks

on konnkala merepõhjas
asuv korall

ning nad ei aimagi,
et võivad olla järgmised ohvrid.

Ookeanipõhi on kui
tulnukate maailm.

Näiteks üks meriussidest

on küll nagu ulmeraamatu tegelane.

See pime varitsev kiskja
kasvab umbes 3 m pikkuseks.

Tema näos on viis tunnalt,

mis toimivad päästikuna,
oodates mööduvat saaki.

Üks kala läheneb,
aga ta jääb haardeulatusest eemale.

Aga neid leidub veel.

Uss ründab vaevutajutava
kiirusega.

Seejärel see sukeldub,
et rahus einestada.

See strateegia on nii edukas,

et jälgi sellest on leitud
20 mlj vanustelt fossiilidelt.

Soojad mered pole
nii toidurikkad kui tunduvad.

Sügavates ookeanivetes on
rohkem kalu kui kuskil mujal

ja seega on ka kiskjaid rohkem.

Antarktika jäised veed
on kiskjatele paradiisiks,

kui nad on piisavad väledad.

Näiteks nagu merileopardid.

Nad on väga uudishimulikud,

pooleldi lihatoidulised,
pooleldi filtertoitujad.

Nagu vaalad, toituvad nemadki
eriliste hammaste abil krillist,

filtreerides pisikesi olendeid
oma kõhtu.

Nad imevad krilli kiiresti sisse

ning lasevad suu nurgast
vee välja.

Kuid see on vaid osa
tema toidulauast.

Merileopard on ka kiskja,

kes toitub pingviinidest, kaladest
ja isegi väiksematest hüljestest.

See kahesüsteemne toitumisviis
võimaldab neil toituda

nii ookeani põhjas kui pinnal.

Hoolimata pooletonnisest kaalust,

on nad väledad ujujad.

Merileopard juhib oma torpeedo-
kujulist keha esilestadega,

muutes saaki jahtides kiirelt suunda,

eriti oma lemmiku,

pingviinide jahil.

Vees on pingviinid
uskumatult väledad.

Nende püüdmiseks
on vaja erakordset kiirust.

Eeselpingviinid
suunduvad toidujahile.

Voolujooneliste kehade
ja mõlakujuliste lestadega

ujuvad nad kuni 36 km/h,
olles sukellindudest kiireimad.

Nad võivad sukelduda
kuni 200 m sügavusele.

Kui tahes kaugele nad lähevad,
peavad nad 7 minutiga pinnal olema.

Seetõttu on nad aga hea saak
kiskjatele, eriti merileopardile.

Pingviin ei taju ohtu,
kuni on juba hilja.

Merileopard tapab pingviini
seda küljelt küljele raputades.

Liha on siin pidusöögi jagu.

Hülged pole aga toiduahela tipus.

Meie planeedi teisel poolusel
elab hiiglaslik kiskja,

kes jahib teisi hülgeid.

Arktika tühermaal
patrullib näljane jääkaru.

See kiskja jahib saaki
jäises keskkonnas.

Suurim maapealne kiskja
liigub oskuslikult jääpankadel,

et toitu leida.

Nad on võimelised lühiajaliselt
liikuma kuni 40 km/h.

Et karmides oludes ellu jääda,
on jääkaru toidulaud kirju,

ulatuses merelindudest

väikeste beluugavaaladeni välja.

Aga et kätte saada
oma tavapärane saak, hüljes,

vajab karu nii kiirust
kui varitsemisoskust.

Õnneks pakub hüljeste puhkevajadus
karule võimalusi ründamiseks.

Jääkaru kasutab sama jääauku,
et hüljes ei saaks põgeneda.

Ta haistab hüljest
enam kui 30 km kauguselt,

haistmine on tal loomariigis
teravaim, isegi jää all.

Karu näeb, et hüljes on liiga
lähedal jää servale

ja võib põgeneda.

Nii proovib ta teist taktikat.

Tema plaan on rünnata
hoopiski veest.

Jääkaru märkab veel üht võimalust.

Tegemist on habehülgega,
aga ligipääs oleks lihtsam.

Jääkaru hiilib hülgele tagant ligi,
et rünnakuks valmistuda,

aga hüljes on liiga kaugel.

Hüljes reageerib kiiresti ja põgeneb.

Kiskja ja saaklooma puhul
on kiirus elu ja surma küsimus.

Jääkaru kasutab
oma suurust ja kiirust,

et püüda kinni üks Arktika
suurimaid veeloomi,

morsk.

Morsad puhkavad suurtes rühmades
pärast pikemat söögiraundi.

Mõnikord ulatub nende arv
tuhandeteni,

mis on üha tavalisem
seoses merejää taandumisega.

Nende punnis kehade kohale
kerkib jäises õhus udu.

Rammus morsk aitaks
jääkarul järgmise kuuni üle elada.

Morsad kogunevad gruppidesse
turvalisuse eesmärgil,

moodustades oma võhkadega
kiskjate vastu kaitsemüüri.

Kui jääkaru rünnakul eksib,
võib mõni võhk ta elu lõpetada.

Kuid ta ei suuda lihavalikule
vastu panna.

Jaht peab olema kiire ja tõhus.

See morsk on oluline toiduallikas
ning võib määrata,

kas karu elab talve üle või ei.

Lõuna-Brasiilia tundub
ehk leebem elukeskkond,

aga kiskjad luuravad
ka siin vetes.

Lõuna-Brasiilia vihmamets
on suur märgala Pantanalis.

Suvel valitsevad siinset ala
kaimanid,

aga talvise põua ajal
on troonil jaaguarid.

Džunglid, kus leidub
ohtralt jõgesid,

on jaaguaride lemmikud
jahipidamiskohad.

Jaaguarid on Ameerika suurimad
kaslased tugevaima hammustusega.

Nad suudavad krokodilli nahkjast
nahast ja koljustki läbi hammustada.

Saagi püüdmiseks kasutavad nad
nii varitsemist kui kiirust.

Kaslaste kombel kasutab ta juhust
ja nopib eelroaks kaimanipoja.

Siin leidub ka
kahepaikseid imetajaid.

Jõesaarmaid jahib
Lõuna-Ameerika alligaator

ehk kaiman.

Kuid nad on targad ja väledad.

Kapibaara, näriliste suurim liige

on täiesti arvestatav eine.

Kapibaaradel on aga
vees turvalisem kui maismaal.

Ujunahkadega jalgadega
ning kõrgel asuvate sõõrmetega

saavad nad olla peaaegu vee all,

olles valvel kust tahes
lähenevate kiskjate osas.

Kuid mõnikord käivad
nad siiski ka kaldal.

Nad peavad end kuivatama. Traatjalt
karvalt aurustub vesi kiirelt,

isegi niiskes õhus,
ja nii on nad eriti haavatavad.

Jaaguarid liiguvad mööda jõekaldaid,
oma peamisi jahialasid,

varitsedes kallakute ja käänakute
vahel oma lemmiksaaki.

Kapibaarade pere peesitab rannal
ega aima, et on jaaguaril sihikul.

Ta ootab kannatlikult
õiget hetke.

Kui kapibaarad jõuavad enne jõkke,
on jaht nurjunud.

Nad pääsevad napilt minema.

Jaaguar ei löö käega
ja jätkab otsinguid.

Tema plaan on püüda kinni
üksik kapibaara.

Ta on lähedal
ja teda pole märgatud.

Ta vajutab päästikule.

Jaaguarist kiirem
on vaid üks kaslane.

Lõuna-Aafrika, kiskjate paradiis.

Elu ja surma igavene tsükkel
käib siin täistuuridel.

Kiskjad võivad olla kiired,
aga saakloomad veel kiiremad.

Kolmest kaslasest,
kes Aafrika savanne asustavad,

on gepard võimeline
kiireimatki saaki kärmelt püüdma.

Lühikesel distantsil
pole talle vastast.

Tema jooksusamm võib
olla kuni 7 meetrit.

Ta on võimeline jooksma 100 km/h

ja kiirendab sportautoski kiiremini.

Gepardil on suurepärane nägemine,

märgates liikuvat saaki
pika vahemaa pealt.

Kuid tippkiirust jagub neil
250 m peale,

nii et saaki tuleb valida hoolikalt,

otsida karjast mahajäänuid,
haigeid või nooremaid loomi.

Keda tahes ta valib,
see loom on kiire ja tabamatu.

Gepard varjub pika heina sisse.

Jaht käivitub.

Gepard kiirendab tippkiiruseni.

Aga millist gaselli valida?

Tal on vaid mõned sekundid jäänud,
kuni jaks raugeb

ja seekord ei lähe õnneks.

Kuid teine gepard võtab jahi üle.

Thomsoni gasell
pole nii kiire,

aga on vastupidavam.
Kas gepard peab vastu?

Ta laseb käiku võimsad käpad.

Teravate küüniste eest pole pääsu.

Gepard purustab tema hingetoru.

Kui gasell tapetud, läheb gepard
sööma teiste silma alt ära.

Geparditel pole midagi ka
suurema saagi, näiteks gnuude vastu,

aga neid jahivad nad
tavaliselt kambakesi.

Ida-Aafrika kuivade savannide
vahel leidub soolaseid järvesid,

nagu see siin Keenias.

Bogoria järv on umbes 18 km pikk,

aga vaid kuni 10 m sügavune.

Madalikel on end sisse seadnud
maailma suurim populatsioon

väikeflamingosid.

Miljonid flamingod kogunevad siia
toituma vetikatest,

mida siin vetes ohtralt leidub.

Ümbruskond on pungil igasugu
loomadest, näiteks anuubistest.

Anuubised on Aafrika
suurimad pärdikud

ning eelistavad elada savannis,
mitte puude otsas.

Nad on kõigesööjad,
toitudes nii väikeloomadest,

puuviljadest, taimedest
kui seemnetest.

Agressiivsetel isastel
on väga suured ninad

ning hambad, millega liha rebida.

Nad suudavad joosta neljal jalal
kiirelt nagu suured koerad.

Need suured rändlinnud
pole reeglina

nende pärdikute menüüs,

aga tundub,
et siin tohutusuures toitumiskohas

on kohalikel paavianidel
flamingode järele isu tekkinud.

Esmalt tuleb aga linnud kätte saada.

Nende taktikaks

on kiirus, lootus ja vedamine.

Paavian sööstab flamingode sekka,

joostes kuni 45 km/h.

Suutäis on korralik.

Sellele lihavalikule ei suuda
paavianid vastu panna.

Vulkaanide tegevus tekitas
keset kontinenti järved.

Aga Vaikses ookeanis

toimub vulkaanilistel saartel
kiskjate ja saakloomade vahel

veidraid lahinguid.

Lesser Sunda saarestik Indoneesias.

Mõned neist saartest on koduks
eriti haruldastele isenditele,

muuhulgas tuttmakaakidele,

hirvsigadele

ja hiiglaslikule Komodo varaanile.

Suurte imetajatest kiskjateta

arenevad saare roomajad
tihti maismaa isenditest suuremaks.

Suurima roomajate esindaja puhul

pole teada, kas tema esivanemad
tulid siia juba suurena

või kasvasid siin juhtiva kiskjana
suuremaks.

Võiks arvata, et need saared on
loomadele ideaalne elupaik,

siis toitu lihatoidulistele napib,
nii et konkurents on tihe.

Laisklevast muljest hoolimata

suudavad need loomad
liikuda kuni 20 km/h.

Aga neile meeldib ka oodata,

valida hoolikalt ründamise hetke.

Pühvel on leidnud
oma lemmiku joogikoha.

Kuid varaan varitseb teda.

Ta ootab õiget hetke, millal rünnata.

Pühvel märkab külmaverelist kiskjat.

Teravate sarvede löök
võib varaani tõsiselt vigastada.

Nad on teineteisega vastamisi.

Aga varaan ootab,

suu jookseb vett.

Tema sülg sisaldab mürki,
mis tapab pühvli ühe hammustusega.

Varaani plaan pole pühvlit
maha murda,

vaid teda haavata ning siis oodata,

kas üle öö või isegi kauem,

kuni mürk on oma töö teinud.

Varaanid elavad vaid neil
neljal saarel.

Neile meeldib vesi
ja nad ujuvad saarte vahel.

Kaldapealsed on saagi
leidmiseks magusad kohad.

Maismaal liigub varaanilt
hammustada saanud pühvel

veesilmast, jalg veritsemas.

Jalahaav on tõenäoliselt surmav,

kuna varaani mürk põhjustab
verekaotust ja - mürgitust.

Mõned päevad hiljem
on ta langenud

ja grupp varaane
on kogunenud einestama.

Ühe toidukorraga võivad nad nahka
pista 80% oma kehakaalu jagu liha.

Varaani mürgise sülje kohta
tehti avastus alles hiljuti.

Saarerahvas arvas,
et loomi tapab bakter.

Varaani mürgisus

on sarnane madudele
ja ämblikele.

Üks mürgisemaid ämblikke
on end sisse seadnud

Austraalia suurimas linnas Sydneys.

New South Wales, Austraalia.

Siinne niiske kliima on ideaalne
ühele surmavaimale isendile,

lehterämblikule.

Kuna ta elab Austraalia suurima
linna külje all,

on ta saanud kurikuulsaks.

Need ämblikud peidavad end
pimedas, eemal päiksest ja kuumast.

Lehterämblik ärritub,
kui teda segatakse

ja tema mürk on maailmas
üks tapvamaid.

Närvimürk on mõeldud küll
putukate tapmiseks,

aga looduse apsakana
on see surmav ka inimestele.

Kuid mürgi kasutamiseks
on vaja ka tõhusat lõksu.

Ämblikud on saanud oma nime
võrgu järgi,

mis on erakordne.

Lehtrikujuline võrk sobib nii
varjumiseks kui saagi püüdmiseks.

Ämblik koob ebakorrapäraseid
võrgust radu,

mis ulatuvad püünise avast välja.

Kui keegi neile astub,

laseb ämblik käiku teise salarelva,
kiiruse.

Nagu pingul vedru ootab ta saaki,

kes tema võrgu servale läheneb.

Ritsikas ei näe
sees peituvat ämblikku.

Ämblik ründab nii kiiresti,
et seda tuleb jälgida aegluubis.

Mürk halvab kiiresti putuka.

Sydney elanike õnneks töötati
1980. aastatel välja vastumürk,

nii et inimesed enam ei hukku.

Lehterämblik ei taha muud,
kui pimedas vaikselt

oma lemmikputukaid püüda.

Evolutsioon on pannud
kõik need olendid

ellu jääma mis tahes meetodil.

Kiirus ja nutikus

määravad,
kas peale jääb elu või surm.

Toimugu jaht jääpankadel,
mere põhjas,

savannis
või niisama õnne proovides,

jäävad ellu ja näevad järgmist päeva
vaid kiireimad.

Tõlkinud: Esta Toomsoo
Iyuno