Afrikaans
Akan
Albanian
Amharic
Arabic
Armenian
Azerbaijani
Basque
Belarusian
Bemba
Bengali
Bihari
Bosnian
Breton
Bulgarian
Cambodian
Catalan
Cebuano
Cherokee
Chichewa
Chinese (Simplified)
Corsican
Croatian
Czech
Danish
Dutch
English
Esperanto
Estonian
Ewe
Faroese
Filipino
Finnish
French
Frisian
Ga
Galician
Georgian
German
Greek
Guarani
Gujarati
Haitian Creole
Hausa
Hawaiian
Hebrew
Hindi
Hmong
Hungarian
Icelandic
Igbo
Interlingua
Irish
Italian
Japanese
Javanese
Kannada
Kazakh
Kinyarwanda
Kirundi
Kongo
Korean
Krio (Sierra Leone)
Kurdish
Kurdish (Soranî)
Kyrgyz
Laothian
Latin
Latvian
Lingala
Lithuanian
Lozi
Luganda
Luo
Luxembourgish
Macedonian
Malagasy
Malay
Malayalam
Maltese
Maori
Marathi
Mauritian Creole
Moldavian
Mongolian
Myanmar (Burmese)
Montenegrin
Nepali
Nigerian Pidgin
Northern Sotho
Norwegian
Norwegian (Nynorsk)
Occitan
Oriya
Oromo
Pashto
Persian
Polish
Portuguese (Brazil)
Portuguese (Portugal)
Punjabi
Quechua
Romanian
Romansh
Runyakitara
Russian
Samoan
Scots Gaelic
Serbian
Serbo-Croatian
Sesotho
Setswana
Seychellois Creole
Shona
Sindhi
Sinhalese
Slovak
Slovenian
Somali
Spanish
Spanish (Latin American)
Sundanese
Swahili
Swedish
Tajik
Tatar
Telugu
Thai
Tigrinya
Tonga
Tshiluba
Tumbuka
Turkish
Turkmen
Twi
Uighur
Ukrainian
Urdu
Uzbek
Vietnamese
Welsh
Wolof
Xhosa
Yiddish
Yoruba
Zulu
Üks planeedi suurimaid ellujääjaid on kohanenud
elama maailma eri paigus igasugu elupaikades.
Krokodill.
Nende kehakuju ja suurus sõltub keskkonnast ja saakloomadest.
Üks on neil kõigil ühine - tapmisinstinkt.
Need hiiglaslikud roomajad ründavad ootamatu jõhkrusega.
Kuid see kiirus ei avaldu vaid vee piirile tulnud saaki püüdes.
Indiast Austraaliani välja
on mõned krokodillid õppinud juurde uue tehnika,
püüdes oma saaki otse õhust.
Lahingud rööv- ja saakloomade vahel on igapäevased üle maailma.
Rünnakuks või sellest pääsemiseks on aega väga vähe.
Edu sõltub kiirusest, julgusest ja õnnest.
Need kiskjad lihtsalt ei ründa,
neid ajendab meeletu jahikirg...
Austraalia mereveekrokodill kasvab kuni 6 meetri pikkuseks
ja kuni 1000 kg raskuseks.
Aga mageveekogudes on ka väiksemaid krokodille,
kes vaikselt saaki varitsevad.
Näiteks lendrebast.
Elsey rahvuspark on koduks hiiglaslikule lendrebaste kolooniale.
Lendrebane ehk puuviljanahkhiir on erakordne olend,
kes näeb välja kui koomiksikangelane.
Nad meenutavad tiibadega rebaseid.
Ühest tiivaotsast teiseni mõõdetuna on nad meetrilaiused.
Nad toituvad öösiti rannikualadel puuviljadest.
Kuuma ilmaga meeldib neile mageveetiikidesse sukelduda.
Nad kastavad karva märjaks, et sellest hiljem juua.
Aga selline "vesi-teele-kaasa" tehnika on väga ohtlik.
Veepinna all varitsevad neid krokodillid.
Nad ootavad kannatlikult,
et õigel hetkel nahkhiirte janu ära kasutada.
Aga nahkhiired on valmis riskima.
Nahkhiir sukeldub ja krokodill ründab,
aga ta jääb hiljaks.
Peagi kastab end vette järgmine,
aga paneb taas ajastusega mööda.
Üks nahkhiir jääb vette kauemaks.
Kuigi ta oskavad hästi ujuda, on ta siiski ohus.
Õnneks jõuab see nahkhiir õigel hetkel oksale ronida.
Pärast mõningaid ebaõnnestumisi saab krokodill lõpuks noosi kätte.
Ka ookeanis elavad kiskjad kasutavad jahi käigus kiirust.
Ookean on pungil väledaid saakloomi,
kiirus on määrav faktor.
Purikala on neist kiireim, ujudes enam kui 100 km/h.
Neid ajab taga lühiuim-makohai, ookeani kiireim hai.
Rannikul hullavad hülged
on sihtmärgiks veel ühele väledale haile,
kes külvab kõigis hirmu -
suur valgehai.
Need kahetonnised kiskjad kammivad läbi neid rannikualasid,
kus leidub ohtralt hülgeid ja vaalu.
Viimastel aastatel on Lääne-Austraalia rannikul
valgehaide arvukus kasvanud,
ilmselt vaalade suurenenud migratsiooni tulemusel.
Mõned haid on rännanud siia teisest ookeanist,
Lõuna-Aafrika vetest.
Et jõuda rikkaliku toidulauani, rändavad haid läbi ookeanide.
Satelliidiga jälgides on näha, et nad ujuvad veepinna lähedal
tuhandeid kilomeetreid.
Arvatakse isegi, et nad kasutavad rändamisel päikest, kuud ja tähti.
Lääne-Austraaliast Aafrikani välja.
Siin kasutavad nad oma kiskjaoskusi lemmiksaagi,
hallhülge püüdmisel.
Hülgesaar asub 5 km kaugusel False Bayst,
Cape Towni lähedal. See on koduks hallhüljestele.
Siin saab näha mõrtsukhaid tegutsemas
õhus oma lõugu näitamas.
See vaatepilt pole siin haruldane,
kuid seda näeb siin rohkem, kui kuskil mujal maakeral.
Mõrtsukhaile meeldib rünnata, kasutades kiirust ja üllatusmomenti.
Hallhüljes on väle ujuja ning on raskesti tabatav saak
isegi võimsale mõrtsukhaile.
See suur emane hüljes ujub mere põhja läheduses.
Ta on tiine ja otsib toitu.
Kaugel eemal hullavad pinnal teised hülged,
nende siluetid on selgelt nähtavad.
Märkamatult ligi hiilinud valgehai kasutab seda hetke ründamiseks.
Seda kutsutakse Polarise sööstuks.
Nagu allveelaev, sööstab hai 40 km/h pinna poole,
suu pärani valla.
Kiiruse mõjul paiskuvad nad veest 3 meetrit välja.
See on hävitav ja tappev.
Sellist hiilimistaktikat ühes kiiruse ja raevukusega
on lihvitud terve igaviku.
Peaaegu pooled kordadest on hülged piisavalt kiired,
et nende lõugade vahelt pääseda.
See on igikestev lahing ühes kiiruse ja nutikusega.
Soe korallmeri Austraalia kirderannikul
ulatub Suurest Vallrahust
Indoneesia saarestikuni.
Siin meres elab erineva kuju, värvi ja suurusega olendeid.
Ka siin leidub haisid, aga ebatavalisem heitlus
käib hoopiski korallide tasandil.
Loomariigi kiireima tapjasööstuga olend
on ühtlasi üks aeglasemaid, veidra välimusega konnkala.
Leidub lausa 60 erinevat tüüpi kalu, kes imiteerivad käsnu,
mis katavad madalaid merepõhju.
Mõned näevad välja kui värvilised kivid,
teised kui karvased korallid.
Et tausta sulanduda, jalutavad nad aeglaselt ringi.
See on kiskjate vältimiseks hea strateegia,
aga mitte siis, kui su õhtusöök on sinust kiirem.
Konnkalal on selle puuduse korvamiseks välja arenenud
kaheastmeline toitumistehnika.
Kõigepealt kasutab ta igale kalurile tuttavat meetodit -
peibutist.
Merikuradite perekonna liikmena
on ka neil keha küljes peibutis, nagu kalamehel sööt õnge küljes.
Kui saak on piisavalt lähedal, läheb käiku tappev manööver.
Kala ei aima midagi.
Kiiremini kui silmapilguga on ta saagiks langenud.
Kui kala oma lõuad avab,
siis laieneb see 12 korda ning tekib vaakum,
mis imeb kala sisse ning paiskab ülearuse vee välja.
Mööduvate kalakeste jaoks
on konnkala merepõhjas asuv korall
ning nad ei aimagi, et võivad olla järgmised ohvrid.
Ookeanipõhi on kui tulnukate maailm.
Näiteks üks meriussidest
on küll nagu ulmeraamatu tegelane.
See pime varitsev kiskja kasvab umbes 3 m pikkuseks.
Tema näos on viis tunnalt,
mis toimivad päästikuna, oodates mööduvat saaki.
Üks kala läheneb, aga ta jääb haardeulatusest eemale.
Aga neid leidub veel.
Uss ründab vaevutajutava kiirusega.
Seejärel see sukeldub, et rahus einestada.
See strateegia on nii edukas,
et jälgi sellest on leitud 20 mlj vanustelt fossiilidelt.
Soojad mered pole nii toidurikkad kui tunduvad.
Sügavates ookeanivetes on rohkem kalu kui kuskil mujal
ja seega on ka kiskjaid rohkem.
Antarktika jäised veed on kiskjatele paradiisiks,
kui nad on piisavad väledad.
Näiteks nagu merileopardid.
Nad on väga uudishimulikud,
pooleldi lihatoidulised, pooleldi filtertoitujad.
Nagu vaalad, toituvad nemadki eriliste hammaste abil krillist,
filtreerides pisikesi olendeid oma kõhtu.
Nad imevad krilli kiiresti sisse
ning lasevad suu nurgast vee välja.
Kuid see on vaid osa tema toidulauast.
Merileopard on ka kiskja,
kes toitub pingviinidest, kaladest ja isegi väiksematest hüljestest.
See kahesüsteemne toitumisviis võimaldab neil toituda
nii ookeani põhjas kui pinnal.
Hoolimata pooletonnisest kaalust,
on nad väledad ujujad.
Merileopard juhib oma torpeedo- kujulist keha esilestadega,
muutes saaki jahtides kiirelt suunda,
eriti oma lemmiku,
pingviinide jahil.
Vees on pingviinid uskumatult väledad.
Nende püüdmiseks on vaja erakordset kiirust.
Eeselpingviinid suunduvad toidujahile.
Voolujooneliste kehade ja mõlakujuliste lestadega
ujuvad nad kuni 36 km/h, olles sukellindudest kiireimad.
Nad võivad sukelduda kuni 200 m sügavusele.
Kui tahes kaugele nad lähevad, peavad nad 7 minutiga pinnal olema.
Seetõttu on nad aga hea saak kiskjatele, eriti merileopardile.
Pingviin ei taju ohtu, kuni on juba hilja.
Merileopard tapab pingviini seda küljelt küljele raputades.
Liha on siin pidusöögi jagu.
Hülged pole aga toiduahela tipus.
Meie planeedi teisel poolusel elab hiiglaslik kiskja,
kes jahib teisi hülgeid.
Arktika tühermaal patrullib näljane jääkaru.
See kiskja jahib saaki jäises keskkonnas.
Suurim maapealne kiskja liigub oskuslikult jääpankadel,
et toitu leida.
Nad on võimelised lühiajaliselt liikuma kuni 40 km/h.
Et karmides oludes ellu jääda, on jääkaru toidulaud kirju,
ulatuses merelindudest
väikeste beluugavaaladeni välja.
Aga et kätte saada oma tavapärane saak, hüljes,
vajab karu nii kiirust kui varitsemisoskust.
Õnneks pakub hüljeste puhkevajadus karule võimalusi ründamiseks.
Jääkaru kasutab sama jääauku, et hüljes ei saaks põgeneda.
Ta haistab hüljest enam kui 30 km kauguselt,
haistmine on tal loomariigis teravaim, isegi jää all.
Karu näeb, et hüljes on liiga lähedal jää servale
ja võib põgeneda.
Nii proovib ta teist taktikat.
Tema plaan on rünnata hoopiski veest.
Jääkaru märkab veel üht võimalust.
Tegemist on habehülgega, aga ligipääs oleks lihtsam.
Jääkaru hiilib hülgele tagant ligi, et rünnakuks valmistuda,
aga hüljes on liiga kaugel.
Hüljes reageerib kiiresti ja põgeneb.
Kiskja ja saaklooma puhul on kiirus elu ja surma küsimus.
Jääkaru kasutab oma suurust ja kiirust,
et püüda kinni üks Arktika suurimaid veeloomi,
morsk.
Morsad puhkavad suurtes rühmades pärast pikemat söögiraundi.
Mõnikord ulatub nende arv tuhandeteni,
mis on üha tavalisem seoses merejää taandumisega.
Nende punnis kehade kohale kerkib jäises õhus udu.
Rammus morsk aitaks jääkarul järgmise kuuni üle elada.
Morsad kogunevad gruppidesse turvalisuse eesmärgil,
moodustades oma võhkadega kiskjate vastu kaitsemüüri.
Kui jääkaru rünnakul eksib, võib mõni võhk ta elu lõpetada.
Kuid ta ei suuda lihavalikule vastu panna.
Jaht peab olema kiire ja tõhus.
See morsk on oluline toiduallikas ning võib määrata,
kas karu elab talve üle või ei.
Lõuna-Brasiilia tundub ehk leebem elukeskkond,
aga kiskjad luuravad ka siin vetes.
Lõuna-Brasiilia vihmamets on suur märgala Pantanalis.
Suvel valitsevad siinset ala kaimanid,
aga talvise põua ajal on troonil jaaguarid.
Džunglid, kus leidub ohtralt jõgesid,
on jaaguaride lemmikud jahipidamiskohad.
Jaaguarid on Ameerika suurimad kaslased tugevaima hammustusega.
Nad suudavad krokodilli nahkjast nahast ja koljustki läbi hammustada.
Saagi püüdmiseks kasutavad nad nii varitsemist kui kiirust.
Kaslaste kombel kasutab ta juhust ja nopib eelroaks kaimanipoja.
Siin leidub ka kahepaikseid imetajaid.
Jõesaarmaid jahib Lõuna-Ameerika alligaator
ehk kaiman.
Kuid nad on targad ja väledad.
Kapibaara, näriliste suurim liige
on täiesti arvestatav eine.
Kapibaaradel on aga vees turvalisem kui maismaal.
Ujunahkadega jalgadega ning kõrgel asuvate sõõrmetega
saavad nad olla peaaegu vee all,
olles valvel kust tahes lähenevate kiskjate osas.
Kuid mõnikord käivad nad siiski ka kaldal.
Nad peavad end kuivatama. Traatjalt karvalt aurustub vesi kiirelt,
isegi niiskes õhus, ja nii on nad eriti haavatavad.
Jaaguarid liiguvad mööda jõekaldaid, oma peamisi jahialasid,
varitsedes kallakute ja käänakute vahel oma lemmiksaaki.
Kapibaarade pere peesitab rannal ega aima, et on jaaguaril sihikul.
Ta ootab kannatlikult õiget hetke.
Kui kapibaarad jõuavad enne jõkke, on jaht nurjunud.
Nad pääsevad napilt minema.
Jaaguar ei löö käega ja jätkab otsinguid.
Tema plaan on püüda kinni üksik kapibaara.
Ta on lähedal ja teda pole märgatud.
Ta vajutab päästikule.
Jaaguarist kiirem on vaid üks kaslane.
Lõuna-Aafrika, kiskjate paradiis.
Elu ja surma igavene tsükkel käib siin täistuuridel.
Kiskjad võivad olla kiired, aga saakloomad veel kiiremad.
Kolmest kaslasest, kes Aafrika savanne asustavad,
on gepard võimeline kiireimatki saaki kärmelt püüdma.
Lühikesel distantsil pole talle vastast.
Tema jooksusamm võib olla kuni 7 meetrit.
Ta on võimeline jooksma 100 km/h
ja kiirendab sportautoski kiiremini.
Gepardil on suurepärane nägemine,
märgates liikuvat saaki pika vahemaa pealt.
Kuid tippkiirust jagub neil 250 m peale,
nii et saaki tuleb valida hoolikalt,
otsida karjast mahajäänuid, haigeid või nooremaid loomi.
Keda tahes ta valib, see loom on kiire ja tabamatu.
Gepard varjub pika heina sisse.
Jaht käivitub.
Gepard kiirendab tippkiiruseni.
Aga millist gaselli valida?
Tal on vaid mõned sekundid jäänud, kuni jaks raugeb
ja seekord ei lähe õnneks.
Kuid teine gepard võtab jahi üle.
Thomsoni gasell pole nii kiire,
aga on vastupidavam. Kas gepard peab vastu?
Ta laseb käiku võimsad käpad.
Teravate küüniste eest pole pääsu.
Gepard purustab tema hingetoru.
Kui gasell tapetud, läheb gepard sööma teiste silma alt ära.
Geparditel pole midagi ka suurema saagi, näiteks gnuude vastu,
aga neid jahivad nad tavaliselt kambakesi.
Ida-Aafrika kuivade savannide vahel leidub soolaseid järvesid,
nagu see siin Keenias.
Bogoria järv on umbes 18 km pikk,
aga vaid kuni 10 m sügavune.
Madalikel on end sisse seadnud maailma suurim populatsioon
väikeflamingosid.
Miljonid flamingod kogunevad siia toituma vetikatest,
mida siin vetes ohtralt leidub.
Ümbruskond on pungil igasugu loomadest, näiteks anuubistest.
Anuubised on Aafrika suurimad pärdikud
ning eelistavad elada savannis, mitte puude otsas.
Nad on kõigesööjad, toitudes nii väikeloomadest,
puuviljadest, taimedest kui seemnetest.
Agressiivsetel isastel on väga suured ninad
ning hambad, millega liha rebida.
Nad suudavad joosta neljal jalal kiirelt nagu suured koerad.
Need suured rändlinnud pole reeglina
nende pärdikute menüüs,
aga tundub, et siin tohutusuures toitumiskohas
on kohalikel paavianidel flamingode järele isu tekkinud.
Esmalt tuleb aga linnud kätte saada.
Nende taktikaks
on kiirus, lootus ja vedamine.
Paavian sööstab flamingode sekka,
joostes kuni 45 km/h.
Suutäis on korralik.
Sellele lihavalikule ei suuda paavianid vastu panna.
Vulkaanide tegevus tekitas keset kontinenti järved.
Aga Vaikses ookeanis
toimub vulkaanilistel saartel kiskjate ja saakloomade vahel
veidraid lahinguid.
Lesser Sunda saarestik Indoneesias.
Mõned neist saartest on koduks eriti haruldastele isenditele,
muuhulgas tuttmakaakidele,
hirvsigadele
ja hiiglaslikule Komodo varaanile.
Suurte imetajatest kiskjateta
arenevad saare roomajad tihti maismaa isenditest suuremaks.
Suurima roomajate esindaja puhul
pole teada, kas tema esivanemad tulid siia juba suurena
või kasvasid siin juhtiva kiskjana suuremaks.
Võiks arvata, et need saared on loomadele ideaalne elupaik,
siis toitu lihatoidulistele napib, nii et konkurents on tihe.
Laisklevast muljest hoolimata
suudavad need loomad liikuda kuni 20 km/h.
Aga neile meeldib ka oodata,
valida hoolikalt ründamise hetke.
Pühvel on leidnud oma lemmiku joogikoha.
Kuid varaan varitseb teda.
Ta ootab õiget hetke, millal rünnata.
Pühvel märkab külmaverelist kiskjat.
Teravate sarvede löök võib varaani tõsiselt vigastada.
Nad on teineteisega vastamisi.
Aga varaan ootab,
suu jookseb vett.
Tema sülg sisaldab mürki, mis tapab pühvli ühe hammustusega.
Varaani plaan pole pühvlit maha murda,
vaid teda haavata ning siis oodata,
kas üle öö või isegi kauem,
kuni mürk on oma töö teinud.
Varaanid elavad vaid neil neljal saarel.
Neile meeldib vesi ja nad ujuvad saarte vahel.
Kaldapealsed on saagi leidmiseks magusad kohad.
Maismaal liigub varaanilt hammustada saanud pühvel
veesilmast, jalg veritsemas.
Jalahaav on tõenäoliselt surmav,
kuna varaani mürk põhjustab verekaotust ja - mürgitust.
Mõned päevad hiljem on ta langenud
ja grupp varaane on kogunenud einestama.
Ühe toidukorraga võivad nad nahka pista 80% oma kehakaalu jagu liha.
Varaani mürgise sülje kohta tehti avastus alles hiljuti.
Saarerahvas arvas, et loomi tapab bakter.
Varaani mürgisus
on sarnane madudele ja ämblikele.
Üks mürgisemaid ämblikke on end sisse seadnud
Austraalia suurimas linnas Sydneys.
New South Wales, Austraalia.
Siinne niiske kliima on ideaalne ühele surmavaimale isendile,
lehterämblikule.
Kuna ta elab Austraalia suurima linna külje all,
on ta saanud kurikuulsaks.
Need ämblikud peidavad end pimedas, eemal päiksest ja kuumast.
Lehterämblik ärritub, kui teda segatakse
ja tema mürk on maailmas üks tapvamaid.
Närvimürk on mõeldud küll putukate tapmiseks,
aga looduse apsakana on see surmav ka inimestele.
Kuid mürgi kasutamiseks on vaja ka tõhusat lõksu.
Ämblikud on saanud oma nime võrgu järgi,
mis on erakordne.
Lehtrikujuline võrk sobib nii varjumiseks kui saagi püüdmiseks.
Ämblik koob ebakorrapäraseid võrgust radu,
mis ulatuvad püünise avast välja.
Kui keegi neile astub,
laseb ämblik käiku teise salarelva, kiiruse.
Nagu pingul vedru ootab ta saaki,
kes tema võrgu servale läheneb.
Ritsikas ei näe sees peituvat ämblikku.
Ämblik ründab nii kiiresti, et seda tuleb jälgida aegluubis.
Mürk halvab kiiresti putuka.
Sydney elanike õnneks töötati 1980. aastatel välja vastumürk,
nii et inimesed enam ei hukku.
Lehterämblik ei taha muud, kui pimedas vaikselt
oma lemmikputukaid püüda.
Evolutsioon on pannud kõik need olendid
ellu jääma mis tahes meetodil.
Kiirus ja nutikus
määravad, kas peale jääb elu või surm.
Toimugu jaht jääpankadel, mere põhjas,
savannis või niisama õnne proovides,
jäävad ellu ja näevad järgmist päeva vaid kiireimad.
Tõlkinud: Esta Toomsoo Iyuno
Can't find what you're looking for?
Get subtitles in any language from opensubtitles.com, and translate them here.