Original subtitles

Framerate 25

JAANIKINGU MADLIKE

Sealt tuleb Madlike koolist. Ta on teel Jaanikingule,

kus ta elab koos ema, isa, väikese õe Lisabeti ja Alvaga.

Jaanikingu asub väikese linna servas ja koduteelt leiab palju, mida vaadata.

Oi, onu Nilsson! Kuidas te mind küll ehmatasite!

Pisut nalja võib ju teha.

Ega Jaanikingu uhke preili ometi nii tühist asja karda?

Vaata! Selline ingel peaks igaühel olema. - Minu arvates on too parem.

Ei, ikkagi see. "Maitse üle ei vaielda", ütles mees, kes särki tagurpidi kandis.

Väike Madlike, nüüd tahavad mul muud asjad ajamist.

Millised? - Äriasjad, äriasjad ja veelkord äriasjad.

Härra Nilsson on alati rahul või õnnelik, välja arvatud siis, kui on pahas tujus.

Aga kui on vaja kõrtsi minna, tunneb ta, kuidas elu sees pulbitsema hakkab.

Parim temas on see, et härra Nilsson on Abbe isa. Abesse on Madlike armunud.

Tere, Madlike! - Tere.

Homme tulen Jaanikingule korstnat pühkima! - Tore!

Tervita minu poolt Alvat! - Ei mõtlegi seda teha.

Sina võid minu poolt oma naist ja lapsi tervitada!

Korstnapühkija meeldis Madlikesele ka, aga ta ei tahtnud, et too Alvaga flirdiks.

Madlike ei tahtnud märja koolikotiga koju minna.

Seepärast läks ta esmalt Lugnetisse. Seal elab Abbe.

Tervist, Madlike. Kuidas käsi käib? - Hästi.

Kuidas koolis läheb? Kas oskasid vastata?

Võib, ma riputan koti siia kuivama? - Muidugi.

Kuidas sul läks korda see nii märjaks teha? - Jões.

Milleks see hea peaks olema? - See...

See polnud minu süü. Üks poiss viskas selle jõkke.

Või nii. Kes see loll veel oli? - Rickard. Käib minu klassis.

Milline nurjatu! Miks ta seda tegi? - Ta on tobu. Tindipoti ajas ka ümber.

Pärast pühkis käed minu põlle sisse. Vaata!

See on küll kummaline. Ta nimi on siis Rickard?

Madlike, tead, mida ma arvan? Sa luiskad.

Sina luiskad ka. Neid kummitusi, mis pidavat pesuköögis elama, pole olemas.

Kujuta ette, et on! - Ma pole iial kummitust näinud.

Muidugi, sest sina pole vastupidiselt minule nägija.

Kes on vaimudenägijad?

Vaata, kui ollakse nägija, nähakse kummitusi,

kellest tavalisel inimesel isegi siis aimu pole, kui mõnele otsa komistab.

Kas see on tõsi? - Muidugi.

Vahest olen ka nägija, kuigi pole iial käinud kohas, kus kummitab.

Võin su kirikuaeda kaasa võtta. - Kas seal on siis kummitusi?

Terve hunnik. Paksult, nagu sparglit peenras.

Kas ei leidu muud kohta, kus neid oleks vähem?

Oled argpüks? - Ei, aga...

Võime proovida pesuköögis. Seal kummitab samuti.

Kas see on tõsi? - Ei usu, et see õnnestub,

kuid miks mitte proovida? Näiteks täna öösel.

Kas sinna peab minema öösel? - Mida sina siis arvasid?

Täpselt kell 12. Siis algab kummituste aeg.

Siis ta tuleb - vanamehekujuline kummitus.

Minu kringlid!

Kes too kummitav vanamees on? - Tasa! See on saladus.

Kui lubad, et ei hinga sellest kellelegi, räägin sulle.

Ma luban. - Tule.

Istu.

See kummitus pole keegi muu kui minu vaarisa.

Ta oli rikas krahv, kes elas rohkem kui 100 aastat tagasi.

Võib öelda, et ka mina olen krahv, kuid see on samuti saladus.

Miks ta siis vana pruulikoja ümber kummitab?

Kõik pangad olid tema raha täis, selle jaoks ei jätkunud rohkem ruumi.

Siis tuli talle meelde pesuköök. Kohe, kui ta oli oma aarded sinna maha matnud,

viskas sussid püsti. Sellepärast seal kummitabki.

Tahad öelda, et raha on ikka seal? - Jah.

Kuidas kummituse nimi on?

Tema nimi oli krahv Abbe Nilsson Kråk.

Lähme öösel sinna. Võib-olla krahv Kråk paljastab, kuhu varandus on maetud.

Olen üksi juba korduvalt proovinud, kuid ta kadus otsekui läbi seina.

Ei usu iial, et ema mul tulla lubab.

Lollpea! Kas kavatsed emalt luba küsida? Sel juhul unusta ära, mida sulle rääkisin.

Siis ei saa sa iial teada, kas oled nägija.

Muidugi mitte.

Ma ei suuda keskööni üleval olla. See ei õnnestu.

Kuula, ma võin kummitust petta, et ta täna varem tuleks.

Tead, kuidas? - Ei.

Panen pesukööki kella ja keeran selle kolm tundi ette.

Krahv Kråk mõtleb, et kell on 12, tegelikult aga alles 9. Vägev, kas pole?

Jah, aga... - Kas tuled või mitte?

Arvan, et tulen. - Tore! Sinule võib loota.

Üheksani siis.

Tere. - Tere.

On keegi, kelle tervitust ma ei mõtlegi sulle edasi anda.

Kes see on? - Korstnapühkija.

Kas ta palus mind tervitada? - Seda ma ei ütle.

Kus ema on? - Ülakorrusel.

{y:i}Tule, Adefina, tule, Adefina, {y:i}valsile mind saada.

Mis see veel on?!? - Tere.

Madlike, kus sa sellist kohutavat laulu õppisid?

Nilssonite juures muidugi? - Ei.

Ei taha, et sa nii tihti seal käid. - Ei õppinud seda seal.

Kes sulle seda rumalust siis õpetas? - Rickard!

Kes see on? - Meie klassi poiss.

Ta teab veel palju selliseid laule ja vandesõnu.

Siis sa ei peaks ka selle poisiga sõbrustama.

Mis see veel on? - Arva ära!

Hei, teie seal faarvaatris! Siit tuleb keegi, kes kaotas juhitavuse.

Olge tervitatud Linuse-Ida ja väike Pims Jaanikingult!

Kas oled jälle täis, Nilsson? - Jah. Mis siis?

See ei puutu muidugi minusse, kuid kord sul see veel halvasti lõpeb!

Mul on üks tuttav, kes joob nagu sina. Arst ütles, et ta sureb, kui maha ei jäta.

Kui huvitav. Mul on ka üks tuttav. - Kes joob?

Ei, tal on üks silm sinine ja teine pruun.

Üks silm sinine ja teine pruun?

Jah. Sinise silma sai ta siis, kui toppis nina võõrastesse asjadesse!

Milline häbematu! - Mõtle sellele, Linuse-Ida.

Jonas... - Jah?

Mulle ei meeldi, et Madlike nii tihti Nilssonite juures käib.

Miks ta ei või seal olla? - Tead ju, milline Nilsson on.

Muidugi tean, aga tahan, et mu lapsed õpiksid tundma erinevaid inimesi

ja peaksid neist sellistena lugu. Kas see pole siis tähtis?

On küll. - Mõtleme nüüd millelegi muule.

Kajsa, äkki mängid mulle midagi kena? - Hästi, kui soovid.

Lisabet, kas sa magad?

Oled pöörane, Madlike.

Kas juba lõpetasid? - Ei. Toon ainult kampsuni.

Peatselt selgub, kas oled nägija või mitte.

Kas keerasid kella ette? - Jah ning helisema panin ka,

et mu vanaisa vaim sisse ei magaks. Tule.

Abbe, kas ma tohin sul käest kinni võtta? Näen siis paremini.

Räägid tõsiselt või? Oled sina alles kummaline.

Ütle veel kord, kas tahad ikka kummitust näha?

Ma ei tea päris täpselt.

Teisiti ei saa sa teada, kas oled nägija.

Tahan teada, ainult oota. - Siis on kõik hästi.

Ära hakka mind süüdistama, kui minestad.

Abbe, süüta lamp. - Kohe näha, et sa pole vaime kohanud.

Kummitusi vihastab kõige enam see, kui neid valgustada.

Krahv Abbe Nilsson Kråk! Kas te olete siin?

Seal ta on! Tellisseina ääres!

Kas näed teda?

Kas sa ei näe üleni valges helendavat vanakest?

Ei. - Kummaline.

Lubage küsida, kõrgeauline krahv, kuhu te varanduse peitsite?

Vastake mulle, kui seda muidugi soovite.

Ta on sama mossis nagu harilikult.

Olen ka ise krahv ning vajaksin hädasti raha.

Ole nüüd ometi kena, vaarisa.

Ta näeb kohutav välja. Kas sa ei näe tõepoolest midagi?

Ei, kuna ma pole nägija. Parem lähen nüüd.

Oota, ta viipas minule käega. Tahab, et jääksin.

Vanaisa, ma tulen kohe. - Ära mine, Abbe!

Saa aru - ma pean. Ta tahab näidata, kuhu aare on maetud.

Seisa siin ja ära liiguta.

Abbe! Ma tahan koju minna!

Abbe!

Abbe!

Ära niimoodi karju! Ajad krahv Kråki ülesse!

Alva! - Madlike?

Alva! - Mida sa sellisel ajal väljas teed?

Ma nägin kummitust! Olen nägija!

Ja-jah. Tule ja räägi nüüd Alvale kõik ära.

On ta sul jah... Lähen kisun sellel Abbel kõik juuksed välja.

Krahv Kråk, suudle mind! - Ta ei saa sinna midagi parata, et on nägija.

Oodaku, kui mulle ette satub! Siis pole Abbe enam nägija. Luban seda.

Jää nüüd magama, vaeseke. Head ööd. - Head ööd.

Krahv Kråk!

Terekest. - Terekest.

Kui teadnuks, et oled nägija, poleks sind pesukööki viinud.

Ma ei lähe sinna enam kunagi. - Miks küll?

Ära karda, mu vaarisa ei tule enam kunagi.

Kust sa tead? - Tema kummitamised on kummitatud.

Kaevasin varanduse üles. - Kas tõesti?

Jah, kuid see on saladus. Ära mõtlegi Alvale rääkida.

Ma luban seda.

Abbe, kas oled nüüd rikas?

Tjahh... Kahe ja poole krooni kohta kriiskas vaarisa küll asjatult palju.

Mida? Kas rohkem polnudki? - Ei.

Vaarisa elas üle 100 aasta tagasi ja neil aegadel oli 2.50 hiigelvarandus.

See on sulle valurahaks või seda nüüd hüüdagi. - See on sinust kena. Aitäh, Abbe.

Võta heaks. See on muidugi kummituseraha, aga osta võib tollega sama hästi,

kui tavalise raha eest.

Kaloss näeb välja nagu väike paat ja võib ka purjetada nagu paat.

Madlike tahtis seda muidugi järele proovida.

Paadist tõusis aga rohkem pahandust, kui Madlike oskas arvata.

Kuidas seda emale seletada?

Seda ei teinud mina, vaid Rickard. Tema viskas kalossi jõkke.

Tahtis vaadata, kas too ujub. - Rickard peaks saama naha peale.

Kolm. Kes see Rickard õieti on?

Madlikese klassikaaslane, kes teeb vaid pahandusi.

Viis. Madlike, näita isale, mida ta su lugemikuga tegi.

Kohe toon.

Siin oli enne kuninganna. - Jah, see oli kena pilt.

Eile sõi ta ära Madlikese kustutuskummi.

Ega ta seda ometi päriselt söönud? - Sõi. See poiss pistab kustutuskumme.

Madlike rääkis. - Kas peame kogu aeg Rickardist rääkima?

Muidugi mitte, see rikub ainult tuju. Sinu kord, Madlike.

Ütle, mu priima preili, kas oled ikka veel klassi parim?

Jah, kuigi Victor on paremuselt teine. Ta oskab kõrvu lehvitada.

Kas selle eest hindeid ka pannakse?

Mõtle vaid, kui päevikusse kirjutataks: Madlike lehvitas halvasti kõrvu.

Kas Rickard ei oska samuti kõrvu lehvitada?

Lõpeta juba Rickardist rääkimine!

Rickardile kulub nahatäis ära!

Kas sulle tekkisid küülikud? - Kuidas tekkisid? Ostsin need.

50 ööri tükk. - Need on nii kenad.

Need on puhast tõugu küülikud. Varsti on mul kindlasti 30-40 tükki.

Kas ristisid nad juba ära? - Jah.

Mis neile nimeks panid? - Mamma ja Papa.

See ümaravõitu on Mamma ja too pisut rahutu Papa.

Kas sa ei võiks neile panna tõelisi nimesid? Midagi kena.

Kas neile meeldib, kui sa pilli mängid? - Pead neilt küsima.

Nad on väga musikaalsed. Märkasin, et "Tule, Adefina" on nende lemmiklaul.

Vaata, sealt tuleb koolipreili!

Tere, koolipreili! - Tere päevast, Madlike.

Me koristame prahti, et kevad tuleks kiiremini.

Või nii? Sel juhul kevad ennast oodata ei lase.

Tere päevast. - Tere päevast.

Tere päevast, härra Engström. - Tere

Kevadtööd käivad täiel rindel. - Jah.

Igal pool lõhnab nii hästi lõkete järele.

Kui hakkab suitsu järele lõhnama, on kevad käes.

Jah. Madlike, kas sa ei kannagi kalosse? - Ma ei saa. Rickard...

Rickard viskas ühe kalossi jõkke. - See polnud temast küll kena.

Ei. Teil pole temaga arvatavasti klassis kerge.

Klassis? - See Rickard paistab olevat tõeline huligaan.

Meil pole klassis Rickardi nimelist poissi. Pole kunagi olnud.

Kuule, priima preili...

Madlike!

Mu pisike, sa ei saa siia istuma jääda.

Võid saada kopsupõletiku. - Seda ma loodan.

Loodad? - Jah. Siis ma ehk suren.

Võimatu on elada, kui pead kogu aeg häbi tundma.

Väike päikseke, ära nuta. - Kus on ema ja isa?

Läksid Lisabetiga jalutama. - Kas tõesti?

Nad ei taha mind enam iial näha. - Suuremat lollust pole ma kuulnud.

Tahavad ja sa tead seda. - Võimatu on armastada seda, kes kogu aeg valetab.

Ütlen sulle midagi, Madlike. Kõik inimesed luiskavad vahel.

Mitte emme ja issi. Vähemalt issi mitte.

Kas oled kunagi valetanud, Alva? - Palju kordi, kuid jätsin järele.

Inimesed unustavad, mida ütlesid, ja jäävad sellepärast vahele.

Ma ei valeta enam kunagi. - See on hea.

Nüüd läheme tuppa, joome kuuma kakaod ja mängime Musta Peetrit.

Oi, kuidas ma sind armastan, Alva.

Tead mida? - Jah?

Mulle tegelikult meeldib see Rickard.

Jah, kuid nüüd läks ta ära, ega tule enam iial tagasi.

Sees on nii tühi tunne.

Äkitselt on suvi käes ja jõele ilmusid mootorpaadid.

Paadis juba teati, kes Jaanikingul elavad.

Madlike!

On alles laiskvorstid! Kas neil pole muud teha, kui edasi-tagasi sõita?

Saa aru, nad on väljasõidul. - Või väljasõidul... Keset äripäeva,

kui kõik peaksid tööd rabama. - Läheme ka väljasõidule,

kuna emal on täna sünnipäev. - Ma tean seda.

Tõusime hommikul varem ja laulsime ta üles. - Ja-jah.

Madlike, mida me teeme?

Kasse kaks sa võta põue ning siis üle mere sõua.

Vaata et ei ümber paisku, sabast hoia kassiraisku.

Ehee. Mina olen nii teinud. - Mida teinud?

Hoidnud kassi sabast kinni.

Lisabet, ütlesin sulle, et kui Miisut sabast sakutad, saad minult naha peale.

Ma ei sakutanud, vaid kõigest hoidsin sabast kinni.

Hoopis Miisu hakkas rabelema, nii et saba peaaegu küljest rebenes.

Lisabet, kas sa ei tea, et inglid taevas hakkavad nutma,

kui lapsed loomade vastu õelad on? - Ma tean, kuid siis hakkaks sadama.

Praegu aga ei saja.

Isa tuleb!

Mis see on?

Tänan. Teist oli kena küüti pakkuda, toimetaja. - Pole tänu väärt.

Tere päevast. - Tere päevast, proua Nilsson.

Mis see on, Jonas? - Minu armastatud naise sünnipäevakink.

Seal istud ja ei liiguta sõrmegi. Toonud vähemalt puud sisse, laiskvorst sihuke.

Kasva rahus, kasva vaikselt, mu liilia ja hinge lohutus.

Puukast on peaaegu täis.

Vaadake!

Aita mind, Jonas.

Mis imeriist see veel on? - Mis see on, issi?

Tolmuimeja. - Jonas, see oli arvatavasti kallis.

Jah, kuid asi on seda väärt. Nüüd saab Jaanikingust puhtaim maja terves linnas.

Nagu me siin iga Jumala päev tolmu ei pühiks? Kas meil on räpane?

Jah, kuid nüüd saab koristamine palju kergem ja mugavam olema.

Ma ei mõtle sõrmeotsagagi seda põrgumasinat puutuda!

Miks küll? - Kes seda teab, äkki lendab õhku!

Garanteerin, et ei lenda.

Siis mina lahkun, kuna pole siin enam vajalik.

Vajame meie kallist Linuse-Idat, mis iganes ka ei juhtuks.

Homme lähen linnapea juurde. Neil pole arvatavasti põrgumasinaid!

Igal aastal ema sünnipäeval tegi Engströmide pere väljasõidu

Petrus Karlssoni aasale Õunamäe lähistel.

Isa mõtles nagu alati, et tuleb kõige õnnelikum päev, mis ei unune.

Selline pidi see olema ja selline ka tuli.

Kõss! Minge nüüd minema.

Minge juba!

Jääge seisma! - Jookse, isa!

Ronige puu otsa! - Jookse!

Ettevaatust, Jonas! - Kaduge!

Ettevaatust, Jonas!

Puu otsa! - Ema!

Puu otsa! Puu otsa, ma ütlen!

Kiirusta! - Kõss!

Kas lõid kartma? - Jah.

Ütlesid, et sellest tuleb unustamatu sünnipäev.

Mäletan igavesti, kuidas sa suure pullikarja eest minema jooksid.

Minge ära. Olen näljane. Kaduge! - Seda võid sa endale ette kujutada.

Istume siin seni, kuni Petrus Karlsson pullid sügisel minema viib.

Ei taha siin terve suve istuda. - Minul pole selle vastu midagi,

kui vaid pisut süüa saaks.

Nii palju siis väljasõidust.

Oled pöörane, Madlike. - See oli lihtne.

Võta. Lisabet ja mina hakkame sööma.

Kuidas sul see õnnestus? - Kui ebaõiglane!

Kas ma pean oma sünnipäeval nälga surema?

Peate siia tulema. - Madlike! Kas viskaksid meile mõned võileivad?

Olgu pealegi. Hoia seda korraks.

Sihi õigesti. - Sealt see tuleb.

Jah.

Lase hea maitsta. - Aitäh.

Vasikaliha kurgiga. Küll see Alva alles oskab.

Mina sain singiga.

Kas viskan õlle ka? - Jäta pudel rahule.

See võib olla ohtlik. - Kurk kuivab küll kõvasti.

See ei tule kõne alla.

Milleks sulle nöör? - Oota ja näed.

Hoia seda.

Valmis!

Issi, siit tuleb õlu! Võta vastu!

Oli see alles temp. - Rumal ta igatahes pole.

Aitäh, Madlike. Teie terviseks, kullatükid. - Terviseks!

Ahh!

Terviseks! - Terviseks, Kajsa. Sa elagu, sa elagu!

{y:i}Nüüd tuleme meie ja õide puhken'd Kajsa

{y:i}kes nõnda armas ja hea, kätele tõstame.

{y:i}Hei hopsti, trallallaa! Hei hopsti, trallallaa!

{y:i}Me ema kätel' võtame, {y:i}sest ta nii armas, hea.

Aitäh, see oli nii kena.

Uhh, vihma hakkab sadama. - Tundub tõesti nii.

Emme, ma tahan koju! - Aga mulle äike meeldib.

Aga mulle mitte. Issi, aja nüüd pullid minema.

Koristage end siit! Kõtt! Kaduge!

Tuleb alla ronida ja nad minema ajada - Ei, jää siia.

Pullivõitlusest tänaseks jätkub. Istume siin, kuni sammal selga kasvab.

Mina tahan koju minna! Minge minema, segased pullid! Kõss!

Vaata, Jonas. Lisabet ehmatas nad minema. - Seda ei teinud tema, vaid parmud.

Neid ajas terve parv parme taga. Nende peale hakkavad kõik loomad jooksma.

Küll sa olid tubli, Lisabet. Uhh, nüüd hakkas sadama.

Jah, nii möödus see unustamatu päev.

Taolisi päevi oli Jaanikingul oi kui palju.

Vahel hoolitses selle eest ka Lisabet.

Madlike, mul on hernes ninas ja see ei tule välja.

Miks sa selle sinna toppisid?

Tahtsin näha, kas see sinna sisse mahub. - Topid alati asju, kuhu pole vaja.

Kuidas seda välja saada? - Oota, ma proovin.

Kus see on? - Siin.

Ai, mitte nii valusasti! - Ei, ma ei saa seda välja.

Nähtavasti on hernes juba juurdunud.

Varsti kasvab sul ninast hernepõõsas, kust võid magusaid herneid noppida.

Kus ema on? - Sängis. Tal valutab pea.

Ema peab selle igal juhul välja saama!

Emme!

Istu vaikselt!

Mina ei saa seda samuti kätte. - Sa pead!

Ma ei taha endale ninna hernepõõsast.

Madlike, mine Lisabetiga doktor Berglundi juurde. Tema võtab selle välja.

Kas ta oskab seda teha? - Kindlasti oskab. Helistan talle.

Tule, kiirustame!

Mõtle, kui ninast kasvavad välja magusad herned. - Ähh..

Siis võid endale selle nööpauku pista. - Nii kiiresti herned ei kasva.

Mina ei usu seda ka.

Siin tänaval elab Linuse-Ida. Kas astume tema poole sisse?

Seda me teeme!

Tulen varsti.

Teda pole kodus. - Kui rumal lugu. Kas uks on lukus?

Kui tore. Võime sisse minna ja oodata.

Need on ilusaimad pildid, mida ma näinud olen. - Absoluutselt.

Mis sinna kirjutatud on?

Kas sina tahad samuti uppuda napsujõe voogudesse?

Madlike, kas tead ühte asja? - Mida?

Kui mina kukuksin napsujõkke, ujuksin viie tõmbega kaldale.

Tead ju, et ma seda suudan?

Mida sa teeksid, kui oleksid tegutseva vulkaani sees?

Jookseksin. - Aga kui sa ei jõuaks?

Ära nii tee!

Sellel pildil on Ruth. - Ei, Ester.

See siin on Ruth ja too Ester. - Ei.

Vaene Linuse-Ida, kelle tütred elavad Chicagos.

Ei, nad on Ameerikas. - Chicago asubki Ameerikas. Kas sa siis ei tea?

Olgu, kuid too on igatahes Ester.

Kuidas ma küll soovin, et oskaksin mängida sama hästi, kui Linuse-Ida.

Tattnina!

Ise sa oled tattnina! Sopatirts selline!

Ma sulle näitan veel tattnina! - Ai!

Madlike! Madlike!

Ai! Madlike!

Madlike!

Said nüüd! - Mia! Mia!

Mis juhtus? - Ta virutas mulle nii, et kukkusin!

Tõmba uttu!

Anna minna, Mia! - Anna minna, Madlike!

Anna minna, Mia!

Anna minna, Madlike!

Anna minna, Mia! - Anna minna, Madlike!

Anna minna, Madlike!

Kas annad alla? - Mitte sulle, kuradi väärakas!

Ai!

Armas taevas! Kas kaklesid kellegagi?

Kas paistab välja? - Jah.

Arvasin, et minu juurde tuleb Lisabet. Vähemalt nii ütles teie ema.

Kas ema helistas siia? - Tervelt kolm korda.

Oi!

Muretses, kas te olete elus. Tule ja vaatame su üle.

Istu siia.

Niimoodi.

Kellega sa kaklesid? - Miaga.

Ahah. Kes see on? - Klassikaaslane.

Tugev? - Üsnagi.

Kes siis võitis? - Mina.

Oled pöörane, Madlike. Näed välja, nagu valgete sarvedega tigu.

Kas tõesti näen? - No vaata ise.

Seda nägu ma tõepoolest olen.

Nüüd on sinu kord, Lisabet. Istu siia.

Kohe vaatame.

Ega see valus pole? - Ei. Võid rahulik olla.

Kummasse ninapoolde hernes kinni jäi?

Siia. - Selge.

Ma ei näe siin hernest.

Küllap tuli välja, kui Mattisega kaklesin.

Milline imeline õhtu!

Kas lapsed magavad? - Jah, kindlasti.

Nüüd heidame magama. Head ööd! Head ööd!

Madlike, kas ma võin sinu kaissu heita? - Võid küll.

Ainult ära mu nina puutu.

Mattis peaks naha peale saama. - Mia samuti.

Päris kindlasti.

Kas Mia on koolis samuti nii loll? - Jah, kuigi Rickard ei jää temast maha.

Mina mõnikord samuti mitte. - Mia on täiesti napakas.

Kuigi ma ei taha sugugi, et ta põrgusse sattuks.

Miks ta sinna peaks sattuma? - Ta vannub.

Need kes vannuvad, sattuvad põrgusse, ütles Linuse-Ida.

Oi! - Palume Jumalalt Miale andestust.

Ise ta vaevalt selle peale tuleb. - Mina ei usu ka.

Jumal, andesta Miale. Ainult see kord. Ta ei mõelnud seda tõsiselt.

Äkki ta ütles "küürakas", mitte "väärakas".

Ma usun ka seda ja nüüd ta ei pea põrgusse minema.

Tasa!

Abbe mängib suupilli.

Sealt tuleb Madlike jälle koolist ja millise kiiruga!

Miks ta nii kiirustab? Kas täna peab toimuma midagi erilist?

Kas täna tuleb jälle selline päev, mis iial meelest ei unune?

Tere, Lisabet. - Tere.

Kas emme on kodus? - Jah, miks sa nii jooksed?

Emme, arva, kuhu ma homme lähen? - Kas mitte kooli?

Lähen kooliväljasõidule. - Kui põnev. Kuhu?

Alguses sõidame rongiga, siis läheme jala ja peale seda ronime veel mägedesse.

Kui lõbus! - Alva, vajan oma meremehekleiti.

Siis tuleb see kohe ära triikida.

Sööme võileibu. Kui õnnelik ma olen!

Tahan ka väljasõidule minna. - Sõbrake, sa ei käi ju koolis.

Mis siis! Tahan ka mägedes istuda ja võileibu süüa!

Lisabet, sa käisid ju emme sünnipäeval väljasõidul.

See polnud kooliväljasõit, vaid hoopis midagi muud!

Lisabet, see ei lähe mitte. - Tahan samuti mägedes istuda!

Siis võime korraldada oma väljasõidu. Ainult meie kahekesi.

Jah! Ning istuda mäe tipus!

See on sinust armas, Madlike.

Minge pealegi kuhugi siia lähedale kenasse kohta väljasõidule.

Kena mäe otsa! Tule, Madlike. Lähme kohe.

Pean kleiti triikima. Äkki teeb Alva võileibu?

Palju! - Terve ranitsatäie.

Alva, pidage neid ühe silmaga silmas. - Ühe silmaga - teise pigistan kinni.

No kuhu te lähete? Pean teadma. - Jääme siia, õue.

Läheme ainult... - Tasa!

Jääme siia, koju. - Siis võin ma rahus pesu triikida.

Kahe silmaga. - Jah.

Tasa!

Võta sealt kinni.

Valmis?

Tule!

Madlike! - Mida sa ütlesid?

Ma ei taha katusele minna. - Ära vaidle. Muidu väljasõit ei õnnestu.

Tule üles. See pole ohtlik. - Seda ütled sina.

Oled pöörane, Madlike. Oled seda alati olnud.

Näed nüüd? Kõik läks hästi. - Kuna ma ronin nii hästi.

Vaata, siit näeb Nilssonite kööki! - Ma ju rääkisin.

Seal seisab Abbe ja küpsetab. - Ta teeb kogu aeg seda.

Seal istub onu Nilsson. - Ta on tõenäoliselt mõrrine®.

Seda on ta kogu aeg. - Ainult mõnikord.

Abbe!

Abbe!

Arvan, et meil on aeg süüa.

Vaata! Viinerid ja võileivad. - Munad ja lihapallid.

Võtan ühe lihapalli. - Mina ka.

Nüüd peame me ringi vaatama. Täpselt nii tehakse ka kooliväljasõidul.

Seal istub keegi ja kalastab.

Vaat, kes kõigist teistest rohkem näeb. - Kes siis?

See lind. - Jah.

Soovin, et saaksin ka lennata. - Inimesed ei saa lennata.

Saavad küll, lennumasinatega. Abbe ütles. - Une-Mati lendab vihmavarjuga.

Lennumasinast saab vihmavarjuga ka alla hüpata. Proovin selle järele.

Mille? - Lennu vihmavarjuga.

Kas teie väljasõit lõppes juba ära? - Mitte veel päris.

Kus on Lisabet? - Ta jäi õue... Väljasõidule.

Milleks sulle vihmavari? - Juhuks, kui sadama hakkab.

Täna ja sadama? Ei, pane vihmavari tagasi.

Väljasõidul peab vihmavari kaasas olema.

Muidu ajab sadu väljasõidu untsu.

Siis saate te alati kiiresti verandale joosta. - Aga Alva...

Hästi, võta vihmavari kaasa, kui tahad.

Too see enne isa tulekut tagasi! - Toon-toon.

Läks sul aga kaua aega. - Alva pärast.

Nüüd sa näed, kuidas lennatakse.

Oled ikka täiesti pöörane, Madlike. - Ähh, see pole ohtlik.

Hüpped lennukist toimuvad palju kõrgemalt.

Kas lennumasinad teevad sellist häält? - Jah, Abbe rääkis nii.

Nüüd ma lendan!

See käis küll kohutavalt kiiresti.

Mis sinuga juhtus? Kas sa oled surnud?

Madlike, ütle, kui sa surnud oled.

Emme!

Emme! Emme!

Aidake! Emme!

Mida sa seal kõrgel teed? Miks sa karjud?

Aidake! Madlike on surnud!

Madlike on surnud!

Mis siin taeva nimel juhtus?

Ei!

Väike vaeseke.

Kõik on läbi. Jaanikingu väikese Madlikese päevad on loetud.

Jumal hoidku!

Kalle!

See siin on viimane korrektuur. Tee kiiresti.

"Arbetets Härold". Üks silmapilk. - Ütle edasi, et ma tulen hiljem.

Toimetaja Engström. Hallo? Jah, tere!

Mida?

Jah, kuid mis seal juhtus? Ei...

Mida arst ütles? Jah, tulen kohe.

Tere, Kajsa.

Väike vaeseke, millega sa nüüd hakkama said?

Ajupõrutusega. - Ai, ai, ai! See pole eriti lõbus.

Anna andeks, et lõhkusin su vihmavarju. Oleksid peaaegu mu Madlikese lõhkunud.

See olnuks hullem.

Lama vagusi! Sul on ajupõrutus. Sellesse ei surda, ainult oksendatakse.

Mina veel andsin talle vihmavarju. Ei oodanud, et ta sellega lendama hakkab.

Hull plikatirts tegutseb kiiremini, kui põrsas silma pilgutab.

Need, kes hüppavad lennumasinast, ei saa ajupõrutust.

Lendamine on jumalavallatu.

Kui Jumal tahtnuks, et inimesed lendavad, teinuks ta neist linnud.

Siis teinuks ta sinust varese, täpsemalt hädavarese.

Kas doktor ütles, kaua ta lamama peab? - Vähemalt kolm päeva.

Kena, et sa koju tulid. - Võinuks minna ka hullemini.

Just sellele ma mõtlesin.

Ta näeb täna palju parem välja. - Jah, taevale tänu. Kirjuta nüüd häid artikleid.

Kirjutan alati häid artikleid. - Muidugi.

Issi, oota mind! - Madlike, heida jalamaid sängi!

Olen nüüd terve. - Doktor ütles, et pead vähemalt kolm päeva lamama!

Ta on tohman! Mul on täna väljasõit!

Madlike, sa käisid juba väljasõidul ning sellest piisab!

Lama ja oksenda! - Ma tahan kaasa minna!

Varsti sõidab rong ära.

Kõik mu klassikaaslased istuvad seal, naeravad ja neil on lõbus.

Peatselt söövad nad mäe otsas võileibu.

Nüüd läheb rong.

Oled tobu, Madlike. Sulle tuli kolm kaarti ja pakk.

Mulle? - Jah.

Täna pole ju mu sünnipäev. - Midagi head kulub iga päev ära.

Kringlid tulid Abbelt. - See on temast kena.

Pakk vanaemalt. Ta saatis selle kohe, kui õnnetusest kuulis.

Kellelt kaardid tulid? - Seal seisab ainult "sõbralt".

Arvatavasti Abbelt. - Saatis kolm kaarti korraga.

Ta on pisut ohmu.

Kui kenad need on. - Anna, ma vaatan.

Lama vaikselt, Madlike. Ajupõrutus pole asi, millega mängida.

Kellega sa siis mängima hakkad? Igatahes mitte minuga.

Huvitav, mis pakis on? - Tahad, et järele vaataksin?

Jah.

Vaata! Nukk!

Oi! Tahan ka ajupõrutust saada.

Kaks sõrmust!

Saad ühe endale. Kas sa tahad punase või sinise kiviga?

Rohelisega. - Seda pole, tobuke.

Siis seda sinise kiviga. - Aga palun.

Minu kivi näeb välja nagu veretilk. Mille moodi sinu oma välja näeb?

Minu kivi näeb välja... nagu sinine.

Siin on sulle veel hunnik pärleid. - Oi, aitäh!

Tore, et võid jälle kooli minna, Madlike! - Sugugi mitte.

Kõik räägivad vaid väljasõidust. - Mina võin rääkida sinu omast.

Ähh...

{y:i}A, B, C, D, sõber, armastus on see,{y:i}mis läbi lume tuleb, kaob,

{y:i}kui kass, kes kõndis omapead.

Sina teed juba ka seda.

{y:i}A, B, C, D, sõber, armastus on see,{y:i}mis läbi lume tuleb, kaob,

{y:i}kui kass, kes kõndis omapead.

{y:i}A, B, C, D, sõber, armastus on see,{y:i}mis läbi lume tuleb, kaob,

{y:i}kui kass, kes kõndis omapead.

Alva! - Miks koju tulid? Kas kool põles maha?

Väljasõit viidi tänasele üle. - Miks?

Ei. Koolipreili kukkus ja sai samuti põrutuse. Kas pole tore?

Jah. - Nüüd läheb kiireks, Alva. Kus on mu madrusekleit?

Garderoobis.

Pean veel lihapalle ostma!

Kiirusta, Victor!

Palun kõigil oma kohtadele minna!

Kiiremini, palun!

Koolipreili! - Jah?

Küll ma olen rõõmus, et te samuti ajupõrutuse saite!

Ümberjutustas: Kurikael (Subclub & Torufoorum)