Original subtitles

Kuulun kolmandat põlve anglikaani kiriku vaimulikkonda.

Pool sajandit tagasi oli mu isa Suffolki koguduse õpetaja.

Ta oli hea ja usklik preester, kogudus armastas teda.

Meie perekond elas suures Gregoriuse kiriklas mäel.

Kui mu isa pensionile läks, müüs kirik maja maha.

Nüüd elab pastor teises külas, ametis on naissoost pastor

50 aastat tagasi oleks see mu isa üllatanud.

Tema esindas endiselt ristirahva kirikut,

mis oli kestnud keiser Constantinus Suure ajast.

Juba lapsena nägin, et vana kirik ja kogukond olid hääbumas.

Ma ei nimetaks end ise kristlaseks, vaid kristluse siiraks sõbraks.

Mu enda elu kannab lääne kristluse ühte tunnusjoont - skeptitsismi.

Kalduvust kahelda, mis on muutnud lääne kultuuri ja kristlust.

Kust see muutus pärineb?

Saates uurime kristluse lähiajalugu ja arengut

2000 aastat oli kristluse vastus suurele eksistentsiküsimusele

usk Jumalasse, mis avaldus Jeesus Kristuse läbi.

See mõtestas elu ja surma. Õpetas õigel ja valel vahet tegema.

Kristluse hilist ajalugu võib kirjeldada kui mõõnavat merd

teaduse, mõistuse ja progressi arengus.

Lugu on tegelikult palju üllatavam.

Usulaine voogab loomuvastaselt endasse tagasi.

Kristlus on raskusi hästi talunud.

Kriisiaegadel on selle sisemised püsitõed uuesti avastatud.

See võib olla ka võti kristluse tulevikku.

Olen elanud Oxfordis alates 1995. aastast.

Olen St Cross kolledži teoloogiateaduskonna professor.

Kohalik pubi The Eagle and Child on kristluse ajaloo osa.

Ja mitte vaid seetõttu, et mina siin käin.

Siis, kui Suffolkis üles kasvasin,

oli see C. S. Lewise, J. R. R. Tolkieni ja nende sõprade püsikoht.

Kuigi nad olid pühendunud kristlased,

esitasid need kirjanikud oma usu kohta küsimusi.Suur aitäh.

C. S. Lewis kirjastas kristluse teemadel esseekogumiku,

millele pani pealkirjaks "Jumal süüpingis".

Jutt sellest, kuidas lääne kultuur Jumalat kohtupinki saadab.

Loomulikult on kahtlus religiooni oluline osa, piibel on seda tulvil.

Vana testament on täis kõhklusi, kahtlejaid tabab tihti Jumala viha.

Ka Aadam ja Eeva aimasid, et pole hea süüa hea ja kurja tundmise puult.

Lääne-Euroopas juhtus aga midagi veidrat.

Kahtlus on haavanud nii katoliku kui ka protestantlikku kristlust,

aeg-ajalt ähvardades selle aluseid lammutada.

Skeptitsismi algus läheb tagasi valgustusajastusse,

mil lääne-eurooplased seadsid kahtluse alla monarhide võimu,

vaimulike võimu ja eelkõige Jumala võimu.

Koolitarkusest teame, et valgustusajastu algas

18. sajandi Pariisi elegantsetes salongides prantsuse filosoofidest.

Ent Jumala üle mõisteti esmalt kohut 100 aastat varem Amsterdamis

17. sajandi Amsterdam, sotsiaalses ja majanduslikus mõttes väga salliv,

oli uhke ja kosmopoliitne õitsev linn.

Kaupmeeste paradiis, ent samas ka ideede turuplats.

See oli pelgupaigaks poliitilise ja religioosse tagakiusamise eest.

Üks hiilgav noor filosoof hakkas siin muutma lääne usu aluseid.

Baruch Spinoza kuulus põgenike kogukonda.

Need olid Hispaania ja Portugali sefaradi juudid, kes pagendati

pärast moslemi Granada langemist 1492. aastal.

Siin oli nende sünagoog, elava ja aktsepteeritud juudikvartali süda.

Siin tajub elevust, mida need inimesed tunda võisid,

kes võisid nagu teisedki rajada peavoolu kogukonna.

Siin nad ongi, viimaks ometi vabad.

Inglismaalt tulnule on see kirik meeldivalt tuttav.

Nagu Christopher Wreni ehitatud kirikud 1670. a Londonis.

Samad detailid, rõdud, tume puit, lubjatud seinad,

avarad valgusküllased aknad, samal ajal siiski hollandipärane.

Põrandal on kena lisand - liiv, et summutada sammude müra.

Paljudele juutidele tähendas Amsterdam kultuuri taasleidmist,

kui nad said ehitada sellise kauni sünagoogi.

Teised juudi põgenikud mäletasid oma kannatusi,

Hispaania inkvisitsiooni.

Nende jaoks muutusid kõik usundid dogmadeks, mis inkvisitsiooni toitsid.

Baruch Spinoza tundis ka nii. Isegi nõnda, et seadis usu kahtluse alla.

Ta ei uskunud jumalasse kui üleloomulikku ja jumalikku olendisse.

Samuti ei uskunud ta hinge surematusse või imedesse.

Spinoza jumal ei kadunud aga maailmast täielikult.

Spinoza jaoks olid jumal ja loodus üks.

Filosoof oli kena, viisakas ja range isiksus.

Elatist teenis ta prilliklaaside lihvimisega.

Tema vaenlastele oli ta kuri koletis

1956. aastal jõudis Amsterdami juudikogukond murdepunktini.

Talle pakuti 1000 floriini, et ta vaikiks, kuid ta keeldus

24-aastaselt visati ta Amsterdami sünagoogist igaveseks välja.

See oli tegelikult tema pagendamiskäsk.

"Baruch Spinoza vastu."

Juudid ja kristlased pidasid ta sõnu pühadust teotavaiks ja ketserlikuks.

See ei peatanud teda kirjutamast, isegi kui kirjastamine oli keeruline.

Ta hämmastavaim teos avaldati 1677. aastal pärast tema surma.

See raamat on Spinoza esimene hollandikeelne esseekogumik.

Väga julge kirjastaja trükkis selle juba 1677. aastal.

Siiski polnud ta piisavalt vapper, et panna tiitellehele Spinoza täisnimi.

Liiga vastuoluline. Niisiis, vaid B. D. S. ehk Baruch de Spinoza.

Näen Baruch Spionzat kui esimest kahtlejat,

meest, kes ütles minevikust lahti, kaheldes, kas Jumal on vastus.

See oli lääne valgustusaja erilise nähtuse algus,

kahtlemine, kas pühades raamatutes on kirjas lõplik tõde.

Oma eluajal koheldi Spinozat kui ohtlikku ekstsentrikut.

Samal ajal tekkisid Inglismaal Jumala osas kahtlused ühel teisel...

...aga tema on nüüd kuulus rahvuskangelane!

Tema uurimusi liigitati natuurfilosoofia valdkonda.

Seda nimetame teaduseks.

Kuni 17. sajandini õppisid väga targad teoloogiat.

Nüüd vaatlesid natuurfilosoofid taevast ja maad

ning selgitasid seda mitte piibli, vaid vaatluse kaudu.

Londonisse rajati uurimisinstituut, millest sai Kuninglik selts.

Selle hiilgavaim president oli Sir Isaac Newton.

Newtoni läbimurret füüsikas kirjeldab kuulus lugu.

Öeldakse, et talle kukkus õun pähe.

Õuna tõttu seadis ta tavamõistmise Jumalast ja maailmast kahtluse alla.

See on esimene Newtoni biograafia, mille kirjutas William Stukely.

Siin on suurepärane lugu õunast ja gravitatsioonist.

Just. Sellest on mitmeid versioone. Ühes loos langeb puult ka leht.

Arvan, et see oli õun, sest Newtonile tundus seos piibliga hästi sobivat.

Niisiis, ta vormib teadusliku avastuse piibliloo mustrisse?

Jah. Loomulikult vormib ta ka Newtoni mütoloogiat.

Newton oli teaduse kangelane, kuid ta polnud usuvaenlane.

Nagu Spinoza, mõtestas ta usuküsimuse radikaalselt ümber.

Ta suhtus piiblisse väga tõsiselt, kuid oma tingimustel.

Ilmutusraamatu viimnepäev pakkus talle sama palju mõtlemisainet

kui gravitatsiooni olemus.

Ta rõhutas, et universumi juhivad seadused, mille kehtestas Looja,

ent kes oli seejärel otsustanud maailma omapead jätta.

Newtoni jumal muutus piiblijumalast erinevaks.

Tema jumal oli ratsionaalne nagu filosoof.

Võib-olla on temagi hetkel oma laboris uurimistööga nii hõivatud,

mida iganes ta ka aegade lõpus ei teeks.

Ratsionaalsel ja protestantlikul Inglismaal oli küllalt kirikuisasid,

kes arvasid, et Newtoni mõtetel on jumet.

Jah, erinevalt Spinozast hoidis ta lennukaimad mõtted enda teada.

Katoliiklikul Prantsusmaal oli samadel mõtetel erinev mõju.

Siin ei pandud süüpinki mitte ainult Jumal,

vaid kogu katoliku kirik

18. sajandi Pariisi kohvikutes võis kohata uut tüüpi filosoofi.

Need olid ilmalikud ajakirjanikud, näitekirjanikud ja kriitikud.

Neid ühendas viha eelarvamuste ja fanatismi vastu,

mida nad nägid Prantsusmaa pühas monarhias kõikjal.

Kuningas, absoluutne monarh, väitis, et sai oma väe Jumalalt,

ja lootis, et kirik nõustub sellega.

Louis XIV ajast alates oli võimul eriti sallimatu rooma katoliiklus.

Sellises olukorras rõhutasid filosoofid üha raevukamalt

vajadust religioosse sallimise järele, mõttevabadust ja võrdsust.

Neist kuulsaim oli Voltaire, kelle pärisnimi oli Francois Marie Arouet.

Prantsuse notari poeg, kes lihtsalt pidi kirjutama.

Ta olevat Le Procope'is iga päev joonud 40 tassi kohvi ja kakao segu.

Hämmastav, ta elas kõrge eani

1778. a 84 a surres ei korraldatud talle kristlikku matust.

Tänapäeval säilitatakse Voltaire'i säilmed siin mausoleumis.

Pantheon, tõenäoliselt valgustusajastu parim sümbol.

Selle ehitas Prantsuse kuningas Louis XV kui suurkiriku.

Nüüd on Jumal siit välja saadetud.

Nüüd asub siin Prantsuse Vabariigi tähtsaimate isikute kollektsioon.

Pantheoni krüpti kuulsamaid surnuid on Voltaire.

Teda austatakse kui kahtluse juhtivprohvetit.

Ta pidas katoliku kirikuga hiilgava taibukuse ja julma irooniaga sõda.

Ta vihkas selle autoritaarsust, eelarvamusi ja dogmaatilist jäikust.

Selle taga ründas ta ka jumala ideed.

Alguses pidas Voltaire jumalat heatahtlikuks loojaks,

kellekski, kes otsustab inimkonna kõlbluse ja õigluse üle

70-aastaseltki ütles ta: "Kui jumalat poleks, peaks selle välja mõtlema".

See vihjab, et me vajame jumalat, kuid see on siiski üsna küüniline.

Oma peas oli Voltaire Jumala siiski juba süüdi mõistnud.

Tema kohtuotsuse põhjustas kohutav loodusõnnetus,

mis juhtus kõige sobimatul ajal.

See juhtus 1755. aastal Lissabonis.

Jube maavärin tabas linna kirikupüha tähistamise hetkel, küünlavalguses.

Kirikud ja inimesed lömastati või nad põlesid, linnavaremed olid leekides.

End veepiirini võidelnud ellujäänud

nägid enda poole kihutavat tohutut tsunamit. Tuhanded uppusid.

Kus oli armastav Jumal selles jubedas õnnetuses?

Lissabon.

Voltaire'i kohutasid need, kes arvasid, et see oli Jumala plaan.

Ta vastas salvava satiirilise romaani "Candide'iga".

Candide on süütu lollpea, seda see nimi tähendabki.

Tema juhendajaks on mõttetult optimistlik doktor Pangloss,

kes usub: "Parimast võimalikust maailmast on see siin parim".

Lugu lõpeb sellega, et Candide mõistab, et Pangloss eksib sügavalt.

Voltaire on äärmuslikem näide meeleolust, mis väljendab

minu jaoks valgustusajastu erilisimat ja ebatavalisimat osa.

Ta hoiab kõrvale subjektiivsusest, vaadeldes, võrreldes

ja uurides asja objektiivselt iga nurga alt.

Sellest ei jää välja ükski uskumus. Iga oletus on eluohtlik.

Sellel on palju häid külgi. Selles on tervet mõistust, tervislikku kahtlust.

Selles on enesekindlust, mis on lääne ühiskonnast teinud stabiilseima paiga.

Suurepärane, see olen mina!

Voltaire rõhutas, et inimeste suhtes ei tohi liiga optimistlik olla.

Tema skeptitsism pöörati valedesse kätesse sattunult pea peale

ja seda kasutati Jumala ja kogu katoliku kiriku hävitamiseks

14. juulil tähistab Prantsusmaa oma ajaloo kõrghetke.

Bastille' ründamisega 1789. aastal algas Prantsuse revolutsioon.

Kogu Euroopa tervitas õhinal uudiseid revolutsioonist.

Wordsworthi sõnul: "Õnnis oli olla sellel koidikul elus".

Nõnda meenutas ta oma noorusaega

1789. aastal võis peaaegu mõelda, et valgustusideed on ellu viidud.

Vabadus, võrdsus ja vendlus olid käeulatuses.

Ette jäid kinnistunud sotsiaalsed ja poliitilised privileegid,

mida kehastas Prantsuse monarhia

ja need, kes olid seda viimased 1500 aastat toetanud -

aristokraatia ja ka katoliku kirik.

Kui kirik oli olnud filosoofidele vaid pilkeobjektiks,

siis revolutsionäärid võisid nüüd kirikult maa ja vara ära võtta.

Madalama astme vaimulikud, kellel vara ja privileege polnud,

toetasid algul revolutsionääre, muutes vigadega süsteemi ümber.

Suhted jahenesid, kui hakati konfiskeerima kiriku vara

ja kirikuasjusse sekkuma rohkem kui Bourboni dünastia seda iial tegi.

See, mis algas kui privileegide lõpp, hakkas kiiresti alla käima.

Revolutsioon hakkas näitama oma varjukülge.

Revolutsionäärid kaaperdasid filosoofide itsitava skeptitsismi.

Seda hakati kasutama hirmutavas ulatuses ja ülikiirelt kiriku vastu

2. septembril 1792. aastal mõrvati üle saja preestri.

Nad hukati mõõgaga või lasti maha karmeliitide konvendis Pariisis.

Septembri verevalamine levis edasi ning mõne aasta jooksul

tapeti tuhandeid katoliiklasi, kes usu nimel revolutsiooni vastu olid.

Revolutsioon püüdis kristlust hävitada

1789. aastal pidas Prantsusmaal missat 40000 kogudust,

1794. aastaks oli alles vaid 150 kogudust.

Prantsuse armee vallutas Rooma ja vangistas paavst Pius VI.

Revolutsionäärid pakkusid isegi välja asendusideaali,

lootes, et see inspireerib inimesi revolutsiooni nimel surema

samal moel, nagu need preestrid olid surnud Kristuse nimel.

Uueks ideaaliks oli vabadus, võrdsus ja vendlus.

Loodi uus religioon, mis oli segu Vana-Kreeka ja Rooma ideaalidest.

Notre-Dame'i laval astus üles näitlejanna - mõistuse jumalanna.

See ei kestnud kaua, nii palju siis ratsionaalsuse võidust.

Prantsuse revolutsioon ei suutnud kristluse mõju inimestele kaotada

1799. aastal tuli riigipöördega võimule Napoleon Bonaparte.

Tema tulevikuplaanides oli katoliiklusega uue tehingu tegemine.

Napoleon oli mõistnud tõde kiriku kohta, mis revolutsioonist pääses.

See polnud vaid küüniliste kuningate ja aadlike mängukann.

See andis vaestele ja abitutele elu mõtte.

Katoliku kiriku jaoks oli 19. sajand pühendumise ja laienemise aeg.

See Boulogne'i katedraal hävitati revolutsiooni ajal täielikult.

Nüüd ehitati see barokkstiilis tasapisi üles.

Sooviti, et selle kuppel oleks Rooma Peetri kiriku järel kõrgeim.

Kuplite kõrgusega kerkisid ka paavstkonna soovid

1814. aastal jõudis paavst triumfeerides tagasi Rooma.

Euroopa suurjõud nägid, et katoliiklus on neist suurem.

Valgustusele ja revolutsioonile vaatamata

oli katoliku kirik tagasi, tugevam kui iial varem.

Need on benediktiini mungad Saint Wandrelle'ist Normandias

19. sajandi teises pooles tulid nad tagasi oma kloostrisse,

mida oli revolutsiooni ajal rüvetatud ja mille kirik hävitatud.

Aga siin nad on, elades sama elu kui keskaegsed mungad enne neid.

Välja arvatud see, et nüüd teenivad nad Jumalat ümber ehitatud aidas.

Kas see on võit Prantsuse revolutsiooni üle?

Ma ei tea, kas sel puhul on sobiv võitudest rääkida.

Saime teatud mõttes üle traumast,

mis mõjutas nii kirikut kui ka riiki.

Kaasaegne Prantsusmaa on sisemiselt lõhestunud,

ka iga prantslane on teatud mõttes sisemiselt lõhestunud,

isegi kui nad seda ei taju.

Oleme leidnud tee, kuidas minevikuga edasi elada.

Õnnelik lõpp? - Peaaegu.

Sest loomulikult pole elus lõplikku õnnelikku lõppu kunagi.

Katoliikluse taassünd näitas, et asi pole vaid võimus ja rikkuses.

See on samuti vaimne kasvamine alandlikkuse ja palve läbi.

Ehk on munkadel ja nunnadel oma vaikuses seda kerge näha.

Oli siiski oht, et kristlik kirik aktsepteerib triumfi liiga kergelt.

Küsimused, mille Spinoza, Newton ja Voltaire tõstatasid, olid alles.

Katoliiklased ja protestandid ei saanud vältida

hämmingu ja südamest tuleva kahtluse pealekäivaid hääli.

Need keskendusid järjest enam kristluse alustele, piiblile.

See on Saksamaa väike keskaegne linn Tübingen.

Teoloogid siinses kuulsas protestantide seminaris

tahtsid valgustunud maailmale näidata, et kristlus on õige.

Nad analüüsisid, nad kahtlesid

1835. aastal pani ühe noore mehe, David Friedrich Straussi töö

kogu Euroopa Tübingeni poole vaatama.

Kunagises ülikooli raamatukogus kirjutas Strauss julge raamatu.

Biograafia, mille pealkirjaks oli "Kriitiliselt uuritud Jeesuse elu".

Ta tahtis tõestada, et Jeesus oli tõesti elanud ja õpetanud,

kuid tema Jeesus polnud Jumala poeg, vaid lihtsalt inimene.

Piiblist sai inimese looming, nagu Shakespeare'i näidendid.

Selle tõed olid samasugused nagu Hamleti ja kuningas Leari tõed.

See on tõde, aga see pole ajalooline tõde.

Strauss võttis Jeesuselt jumalikkuse ja eitas piibli autoriteeti.

See oli vaid tavaline raamat.

Uue testamendi lood väljendasid eelkõige teoloogilist sümbolismi.

Ilma seda kavatsemata lõi Strauss hoobi kristluse südamesse.

Straussi ideed hävitasid ta karjääri.

Ta aeti koolist minema vaid paar nädalat pärast raamatu ilmumist.

Kui talle pakuti Zürichi ülikoolis teoloogiaprofessori kohta,

algasid tänavatel rahutused ja teda ei saanud ametisse nimetada.

Meil ei peaks tast liiga kahju olema, sest ta sai terve elu professoripalka.

Lõpuks ei leidnud ta kristluses enam midagi tõepärast

ja ta pidas ka igavese elu ideed mõttetuks.

Strauss oli üks mõjuvamatest häältest, kes kristluses kahtlesid.

Ka mina olen professor.

Tegelen igal aastal sadade raamatutega.

Kui tõde Jumalast põhineb raamatul ja see on vaid tavaline raamat,

on tõde ohus.

Ka mina pean olema veendunud, et piibel on erinev.

See on peapõhjus, miks võin olla vaid kristluse siiras sõber.

Vähem kui kahe sajandi jooksul on kristluse tõdesid proovile pandud.

Newton astus vastu ideele Jumalast, kes maailma sekkub.

Voltaire kahtles jumala idees endas.

Revolutsionäärid kahtlesid katoliku kirikus, Strauss piiblis.

Hiljem kinnitas Charles Darwin kivifossiilide abil neid kahtlusi.

Ometi ei andnud kristlus alla.

Valgustusajastu ideedest sai lugupeetud ajaloolaste,

teadlaste, poliitikute ja isegi piiskoppide usutunnistus.

Rõõmsa viktoriaanliku uskumuse osa progressi püsival teel.

Kõlbluse pärusmaa oli kiriku käes. Nende käes oli üks tõde -

teadmine, kuidas teha vahet õigel ja valel.

Pea meeles, üks osa lääne kirikust

proovis siiski valgustusajastu küsimustele vastu seista.

Katoliku kirik nägi piibli autoriteedi ründamises ohtu.

Reaktsiooniks oli lihtsalt keeldumine

1907. aastal ütles paavst Pius X, et kahtlused piibli vastu on vandenõu,

ja nimetas selle modernismiks.

Katoliiklasi, keda nähti nende õnnetuseks modernistidena,

koheldi kui usu vaenlasi.

Modernismivastase avaliku kampaania õelus

heitis pika varju uute suundade rakendamisele doktriinis.

Katoliku kirik tundis end sõjaseisukorras olevat

ja 20. sajand andis sellele veel rohkem põhjust.

Pius X oli jätnud kahe silma vahele palju kohutavama modernismi,

sõjamodernismi

20. sajandi sündmused tõrjusid Prantsuse revolutsiooni tagaplaanile.

Juhtusid ennenägematud õudused, mis muutsid ühiskonda,

poliitikat ja kristlustki.

Peahertsog Franz Ferdinandi mõrv 1914. aastal Sarajevos

vedas Euroopa impeeriumid esimesse tõelisse maailmasõtta.

Suur sõda hakkas õõnestama kristluse ainsat vaieldamatut tõde -

kõlbelist rikkumatust.

Siin käinud mehed nägid õudusi, mida nende pered ei osanud ettegi kujutada.

Nüüd on siin roheline ja vaikne. Nii paljusid asju pole.

Pole pori, rotte, kisa, undamist.

Inimlik hirm ja tühisustunne, minnes üha uuesti üle selle maa,

see kõik on kadunud.

Selle raamatu nimi on "Rindejoonele minnes - sõduri meelespea".

Selle avaldas Londoni õhujõudude missioon kõigile sõduritele.

Ja see raamat püüab

ühendada kristluse ja Jeesuse Inglismaa motiividega.

Näiteks mida arvate sellisest hümnist?

"Ära allu kiusatusele, see on patt. Iga võit aitab mõnel teisel võita".

"Võitle mehiselt, alista tume kirg. Vaata Jeesust, ta näitab sulle teed".

See on judinaid tekitav lugemine.

Eriti siin, kus kristlasi kehutatakse tapma teisi kristlasi,

samal ajal rahustades, et Jumal on nende poolel.

Vaevalt oli see esimene kord, kui Jumalast sai jumalik värbaja,

see oli aga esimene globaalne verevalamine tema nimel.

Viie aastaga kümme miljonit hukkunut.

See on Etaples, suurim Inglismaa sõjasurnuaed Prantsusmaal.

Siin on lahkunuid Indiast, Austraaliast, Kanadast, Aafrikast.

Siin on ka mõned sakslased, kes on üle viidud surnuaia serva,

nende kõrval Briti impeeriumi rahvusväed.

See on ilmasõda, tööstuse surm. Ja mitte ainult surm kaevikutes,

sest siin on eelkõige need, kes surid aeglaselt haiglas haavade tõttu.

Siin on tee veerel krutsifiks, väga lähedal rindejoonele.

Sellel Kristusel on aga haavu rohkem:

kuuliaugud, suured lõikehaavad Kristuse kehas.

Esimene maailmasõda kahjustas Kristuse keha laiemas tähenduses.

Veresauna kaasati koloniaalväed, kellel polnud sellega mingit pistmist.

Mõne jaoks kaotas lääne kristlus kõlbelise usutavuse igaveseks.

Euroopas kaotas terve põlvkond oma ideaalid, optimismi.

Kristlus seisis nüüd vastamisi kohutava väljakutsega,

mis Prantsuse revolutsiooni sarnaselt ähvardas seda hävitada.

See pimestas paljusid kristlasi hullemate moraalsete kiusatustega.

Oht tuli valgustuse teiselt lapselt: teaduslikult sotsialismilt.

"Kommunistliku partei manifestis" kirjutasid Marx ja Engels,

et vabadus on võimalik vaid siis, kui religioon on kaotatud

1917. aastal alustatigi teadusliku sotsialismi elluviimist.

Bolševikud tulid Vene revolutsiooni käigus võimule, usust sai vaenlane,

nii nagu ka Prantsuse revolutsionääride jaoks.

Vene kommunismil oli rohkem aega kristlastega loomalikult käituda,

kui seda oli üks dekaad 1790. aastate Prantsusmaal.

Sõdadevahelisel ajal vaatasid paljud kristlased, kes kartsid kommunismi,

sõbralikult iga kommunismivastase grupi peale.

Euroopa kristlus oli jõujoonte vahel, kuhu armastav Jumal ei mahtunud.

Kõigepealt sõlmis paavst kokkuleppe Benito Mussoliniga,

leides nõnda kirikule koha fašistlikus Itaalias.

Seejärel Hispaania brutaalse riigijuhi kindral Francoga,

kes nimetas ennast katoliku kiriku meistriks,

samas kui vabariigi vaenlased põletasid kirikuid ja tapsid pappe.

Kumbki neist sidemeist parempoolsetega

polnud nii hävitav kui kristluse sattumine Hitleri viharetoorikasse.

Tema aarjalaste projektist ja riiklikust sotsialismist

sai 20. sajandit iseloomustav kurjus.

Lutheri mälestuskirikul Berliini eeslinnas on ebameeldiv ajalugu.

Selle planeerisid 1920. aastatel konservatiivsed Saksa natsionalistid.

Ehitisega taheti ülistada Saksa identiteeti, Lutheri pärandit.

Kui see 1930. a ehitati, kasutasid natsid seda oma propagandaks.

Orelit mängiti kõigepealt Nürnbergi rahvakoosolekul.

Hitler tahtis alguses ühendada kõik protestandi kirikud

ühtseks riiklikuks kirikuks, mis põhineks natside põhimõtetel.

Selle saavutamiseks määras ta riigipiiskopiks Ludwig Mülleri.

Müller oli juht väikses grupis, kes nimetasid end Saksa kristlasteks.

Nad puhastasid kristluse juudi juurtest rohkem kui ükski teine grupp.

Nad ütlesid, et Jeesus Kristus ei saanud juut olla.

Vähesed kristlased on avalikult põlanud voorusi,

nagu kaastunnet ja alandlikkust, kuid nemad tegid seda.

Nad nimetasid end Jeesus Kristuse eriväelasteks.

Kõik svastikad, mis kirikuid kaunistasid, on nüüd läinud.

Kivist välja raiutud ja laes lubjavärviga üle võõbatud.

On küllalt põhjuseid, et kristlusele koostööd natsidega ette heita,

kuid me ei tohi unustada, et oli ka kristlik vastupanuliikumine.

Ühel põgusal ja julgustaval hetkel tuli vastupanu otse paavstkonnast.

Paavst Pius XI pastoraalne kiri

1937. aasta palmipuudepühal loeti seda tuhandetele inimestele.

Selles mõisteti hukka Hitler, kes oli kiriku reetnud.

Samuti mõisteti hukka kristlus, mis lahknes oma juudi juurtest.

Kirjas oli aga midagi veel.

Iga kristlane Saksamaal pidi ise natsirežiimile vastu hakkama.

Kohtun pastoriga, kes ühines uue, natsivastase kirikuga.

Ta meenutas mulle, kui raske oli korra vastu astuda.

Südametunnistusega kooskõlas olev vastupanu polnud võimalik.

Üks mees keeldus sõjaväkke minemast ja ta tapeti.

Proovisin kirikut elus hoida, olles ise sõdur.

Mis aitas teil sellest mõttetusest läbi näha, paljud ju ei suutnud?

Hitler reetis inimesi,

kõneledes vagatsedes.

Ta ütles: "Jumalik hoolekanne on teinud mu ülesandeks teid vabastada".

Paljud, kes nimetasid end kristlaseks,

olid vähemalt poliitiliselt ka ise natsid.

Nad olid jumaldamisihast ja Hitleri isiksusest joobunud.

See oli ilmalik jumaldamine.

Ja seda oli väga raske...

õõnestada.

Ilmselgelt oli väga ohtlik tunnistuskiriku liige olla.

Ei, ajaloo lugemist ei pea lõpust alustama.

Me ei kujutanud ettegi, mis ees ootas.

Kui maailm tükkideks kisti,

viidi suurimat inimsusevastast mõrva läbi julma järjekindlusega.

Kristliku kiriku moraalne autoriteet kahjustus veelgi enam.

See tekitas suure lõhe kristluse ajaloolistesse suhetesse juutidega.

See on Auschwitz-Birkenau Poolas,

Hitleri suurim koonduslaager.

See on 1,5 miljoni inimese haudadeta surnuaed.

Poolakad, rumeenlased, homoseksuaalid, puudega inimesed,

kuid eelkõige juudid.

Seitse juuti kümnest hukkus Euroopas sellises koonduslaagris.

See oli kuritegu, mida kristlik kirik ei suutnud peatada.

Meeste keskmine eluiga laagris oli umbes 5-6 kuud,

naistel 3-4 kuud.

See on sünge paik. Kui palju inimesi siia sattus?

Plaaniti, et ühes sellises barakis on umbes 700 vangi.

Kui vangid pinkidele ära ei mahtunud, oldi põrandal.

Selle kohaga solvatakse kristlikku tõde.

Solvang otseses mõttes, see solvab armu, kaastunnet, tõde, armastust.

Sügavamal tasandil solvab see fakti, et kristlus on lugu inimesest,

kes oli korraga nii inimene kui ka jumal.

Need kohad tehti selleks, et inimestelt inimlikkus röövida.

Ei piisa, kui öelda, et natsid olid kristluse vastased.

Ei piisa, kui öelda, et juudid surid rassistlikel põhjustel või usu tõttu.

Natsid suutsid teha hävitustööd seetõttu,

et nad mängisid hästi müütidega, mis inimeste peades varitsevad.

See müüt oli sellest, et juudid olid Kristuse tapjad, kristlaste vaenlased.

Ses mõttes on kristlus hukatuslikult juutide mõrvamisega seotud.

Inglise hooliva ja salliva kristluse pärijana on mul seda raske taluda.

Tean, et paljud kristlased minuga ei nõustu ja peavad seda solvavaks.

Aga nii ma arvan. Ja teisiti ma ei saa.

Sõjale järgnenud aastatel kasvasin üles Suffolkis.

Teadsin vähe neist väljakutsetest, millega kristlus rinda pistis

1950. a nuheldud ja hirmunud Euroopas kirikus käimine tihenes,

kuid see läks üle

20. sajandi õuduste taustal kerkis üles sama küsimus mis Voltaire'ilgi.

Kus oli armastav Jumal Auschwitzis?

Euroopa oli väsinud süsteemidest, mis väitsid, et nemad teavad tõde

kommunismist, fašismist, kristlusest.

Polnud üllatav, et sajandi teisel poolel

tabas Euroopa kristlust ennekuulmatu, tühine meeleolu -

religioosne ükskõiksus, apaatia.

Sotsiaalsed muutused tõid kaasa vabamad vaated seksile ja abielule,

liikumise sotsiaalsete klasside vahel ja rohkem isiklikku valikut.

Selle valguses oli üha vähem neid, kes tahtsid pühapäeva kirikus veeta.

Mis tüüpi kristlus võiks sellistel mõõnaaegadel ellu jääda?

Trafalgari väljaku nurgal seisab anglikaani kirik.

See näitab mulle, mis on kristlusega viimastel dekaadidel toimunud.

See Püha Martini kirik siin on ilmselgelt asutuse kirik.

See on kuningliku perekonna, admiraliteedi ja valitsuse kirik.

Kuid see pole põhjus, miks see on rahvusvaheliselt kuulus.

Püha Martini kirik uurib, kuidas ilmalikul, kahtleval ajal ellu jääda.

Ajaloos pole see kirik kunagi vastuolusid kartnud.

Kahe maailmasõja vahel valitses siin patsifism.

Ühel kirikupingil tekkis idee rahvusvahelisest amnestiast.

Sõjast alates on siin kirikus kodutute hoolekanne,

keldrikorrusele rajati kodutute varjupaik.

Kirik ise on võtnud initsiatiivi kõlblusküsimustes,

mis viimast sajandipoolt on kujundanud.

Vaieldamatult oleme Briti riigikiriku osa

ja muu hulgas teeme head õõnestustööd.

Meie kõrval on Lõuna-Aafrika maja

1950. aastatest toetasime siit anti-apartheidi.

On raske meenutada, kui vastuoluline see siis oli,

aga kui Thatcher rääkis 1980. a Mandelast kui terroristist,

siis hakkame seda mõistma.

Loodame, et meil on julgust uus tee rajada

ning meie tehtud vead viivad meid õiges suunas.

Arvan, et viimase poole sajandi suurim proovikivi kiriku jaoks

on olnud revolutsioon naise ja mehe käsitluses, seks ja seksuaalsus.

See teema on Spinoza ajast kestnud debattide põhisisu.

Kuidas me otsuseid teeme? Kes on meie jaoks autoriteet?

See on miski, mille üle olen palju mõelnud,

olles ise kiriku seksivõitluste keskel homoseksuaal.

Mida ütlete soo ja seksuaalsuse, viha ja konflikti põhjuse kohta?

Arvan, et see pole vaid kiriku teema, see puudutab kogu maailma.

Pika debati käigus jõuti selleni, et homoseksuaalsus pole kuritegu

et abiellumisiga peab olema võrdne, see pole kirikule lihtne olnud.

Ja raskus on selles,

et pühakiri ei ütle samasooliste truu suhte kohta midagi.

Pühakirjas pole see hukka mõistetud, millega me praegu tegeleme.

Ütlete midagi šokeerivat - piiblis pole vastust nii tähtsale küsimusele.

Arvan, et piiblis on vastus. See pole sama asi.

Piibel ütleb, et see, mis inimsuhetes oluline on,

on armastavad, usaldusväärsed ja ausad suhted.

Püha Martini kirik on vaid üks näide, kuidas lääne protestandid

on püüdnud kristlust realistlikult ja alandlikult uuesti ehitada.

Muidugi pole nende vastus ainus.

Teised Londoni kirikud on tühjad,

nad järgivad protestantluse evangeelset, vana versiooni.

On veel lääne kiriku teine osa, mis on seotud Rooma paavstiga

20. sajandi suursündmus oli Vatikani teine kirikukogu,

mille paavst Johannes XXIII üsna äkki 1962. aastal kokku kutsus.

Teine kontsiil muutis ladinakeelse teenistuse inimeste kõnekeelde.

See jõudis ka protestantide ja ortodoksi kristlasteni.

Juutide ees vabandati kaks tuhat aastat kestnud tagakiusamise eest.

Minevikust lahti rebides otsustati, et ehk ei teagi kirik kõike

30 aastat tagasi pandi sellega paika rooma katoliikluse tulevik,

muutuste spiraal, usueksperiment.

Ent 1978. aastal sai paavstiks Poola piiskop Johannes Paulus II.

Vatikani kontsiilil oli ta hääletanud kõigi muutuste vastu.

Sellest ajast alates on katoliku kiriku hinges võitlus toimunud.

Paavstluse struktuuri põhimõte on anda käske ülevalt,

et kinnitada muutuvas maailmas vanu tõdesid.

Nii katoliku kui ka protestantide hulgas pole üksmeelt küsimustes,

mille Spinoza sajandeid tagasi tõstatas.

Selles osas olen kirja pannud usuajaloo, mis algas juudi sektist,

kuid millest sai plahvatuslikult maailma suurim usund.

Kristluse ajalugu on lõputu Kristusega kohtumise taassünd.

Kristusega, ülestõusnud Jumala pojaga.

Vanaida ja õigeusu kirikute jaoks

toimub kohtumine rituaali käigus müsteeriumi siseelu kaudu.

Lääne katoliiklastel läbi kirikule kuuletumise,

protestandi kirikutele piibli kaudu...

Just mitmekesisus on kristlikule kirikule nii omane.

See jõudis kõikidele mandritele ja kohandus uute kultuuridega.

See on maailmareligiooni tunnusmärk.

Kuhu kristlus 21. sajandil areneb? Milline on tulevik?

Sõltub sellest, kuhu vaadata.

Reisidel Aasiasse, Aafrikasse ja Lõuna-Ameerikasse

on mind rabanud kristliku elu ilmne õitseng.

Eriti võivad meid üllatada nelipühilased.

Ka nad ise võivad üllatuda sellest, mida kristlik seiklus neile pakub.

Euroopast väljaspool kasvab kristlaste arv tohutu kiirusega,

kuid läänes arvud vähenevad.

Mis saab kristlusest siin, kus hakati esimesena kahtlema?

Kas kirik on siin Thames'i jõe kaldal eesmärgi täitnud?

Minu noorusajal oli Thames surnud jõgi.

Polnud kalu, sadamad olid suletud, polnud elu. Ja vaadake nüüd!

Kui kiriku ajalugu meile midagi õpetab,

siis seda, kuidas end uute ohtude ees osavalt ümber vormida.

Kaasaegne maailm võib kirikule nii mõndagi õpetada,

skeptitsismi, vabadust, valikuvõimalust.

Kuid kaasaeg ei saa põgeneda inimkonna iidsete küsimuste eest,

Need on küsimused õige ja vale kohta, eesmärgi ja tähenduse kohta.

Tark dominikaani munk meenutas mulle kord Aquino Thomase sõnu:

"Jumal pole vastus, vaid küsimus."

Seni, kuni kirik esitab küsimusi, ei ole ta surnud.

Meenutagem, et kristlus on väga noor religioon.

Inimajaloo 150000 aastast on see kestnud vaid 2000 aastat.

Oleks väga üllatav, kui kõik selle saladused oleks juba paljastatud.

Ootame ja vaatame. Seda on teinud ka kristlased

alates hetkest, kui Jeruusalemma taevas.

Kolgata mäe risti kohal pilve läks.

Miks mitte osaleda Avatud Ülikooli veebiuurimusel,

mis uurib, mis tähendab olla tänapäeval kristlane?

Bbc.co.uk.historyofChristianity.

Järgige linke.