Original subtitles

Seoulis Koreas on kell 8 hommikul

ja Yoido kirikus vahetub 1. ja 2. teenistuse rahvas.

Selline on protestantism 21. sajandi alguses.

"Kristluse ajaloo" viiendas osas

uurin ma ülevoolavat usuväljendust, mis on üle kogu maakera levinud:

evangeelset protestantismi.

Seda seostatakse võimsate tunnete ja ka konservatiivse poliitikaga.

Lugu pole aga päris selline, nagu arvata võiks.

Eelmises osas näitasin ma, kuidas protestantlik usk end

keskaegsest katoliiklusest eraldas ja protestantliku Euroopa ehitas.

Nüüd vaatlen ma sündmusi, mis tekitasid plahvatusliku kasvu.

Ameerikas, Aafrikas ja isegi Aasias.

KRISTLUSE AJALUGU

Protestantlus sündis usulise revolutsiooni käigus 16. sajandil.

Sada aastas edenes see Euroopas jõudsalt

ning protestantlike kirikute hulk kasvas:

luterlased, kalvinistid, anabaptistid, anglikaanid...

Katoliku kiriku reaktsioon kulmineerus 30aastases sõjas.

Protestantism sai tõsiselt kannatada

17. sajandi lõpuks oli see piiratud vaid Põhja-Euroopaga.

Näis, et reformatsioon tõmbas protestantismile kriipsu peale.

Siiski on alates 1700-ndatest protestantism üha kasvanud.

Mis juhtus? Mis võim protestantismil on, mis selle ümber ilma saatis?

See on Herrnhut Saksamaa idapiiril.

Protestantismi kasv poleks ehk iial toimunud,

kui poleks olnud kristlasi, kes 1722. aastal siia tulid.

Siin on nende hauakivid: Moraavia vennad e hernhuudid.

Katoliiklased kiusasid neid nende kodumaal, praeguses Tšehhis.

Nad põgenesid 400 km läände protestantlikule Saksimaale.

Siin pakkus luteri aadlik krahv Zinzendorf, põikpäine,

karismaatiline ja rikas, neile oma maad ja juhtpositsiooni.

Zinzendorf armastas luteri juuri, ent otsis midagi enamat.

Tema uue hernhuutide kogukonna tõstis teiste seast esile

intensiivselt isiklik emotsionaalne suhe Jumalaga.

Nii taasavastati kristliku usu ajalooline süda,

igavene pääsemine läbi isikliku kogemuse Jeesus Kristusega.

Siin on endiselt tugev hernhuutide kogukond.

Ma liitusin nende ühel tähtsal päeval, advendiaja teenistusel.

Uues kodus käisid nad koos mitu korda päevas ja iga päev.

Ja nad laulsid, vahel päevade kaupa.

Reformatsioon oli inimestele öelnud, et kohtumõistmisel on kõik üksi.

Hernhuudid aga ütlesid, et Jumalaga võib otsene suhe olla.

Vähem pead ja rohkem südant!

See mõte muutis protestantismi.

Hernhuudid tõid veel ühe muutuse, mis protestantismi uut elu hingas.

Tänapäeval on nad Saksamaal tuntud jõulutähe poolest

18. sajandil lõid nad aga midagi palju märkimisväärsemat.

Kristlus oli alati olnud misjoniusk,

ent seda tööd teostasid tavaliselt professionaalsed vaimulikud.

Tavalised hernhuudid tegid ennenägematul kombel seda aga ise.

Neid ei huvitanud vaid sõnumi jagamine Euroopaga.

Tegelikult siirdus kõige esimene nende misjonär Uude Maailma.

Ma uurisin hernhuutide arhiivi selle juhi, dr Rudiger Krogeriga.

See päevik kuulus esimesele misjonärile Leonard Doberile,

kes läks St Thomasesse 1732. aastal.

See asub Neitsisaartel. - Jah, Kariibi meres.

Meil on päevikus näiteks sissekanne 1733. aasta jaanuari algusest.

Ta läks istandusse, et alustada tööd pottsepana,

aga savi kvaliteedi tõttu töö ei edenenud.

Nad kasutasid seda aega, et rääkida orjadega,

sealsete kohalikega. Seda hernhuudid otsisidki:

võimalust rääkida inimestele oma usust.

On erakordne, et see alandlik töömees

ületab ookeani, et jagada usku teiste alandlike töömeestega.

Mis utsitab hernhuute selliseid asju tegema?

Igal hernhuudil on kohus rääkida usust,

rääkida evangeeliumist ja aidata inimestel õppida,

kuidas oma usus vaba olla. Selle jaoks ei pea pastor olema.

See on uus viis kristlastena koos elamiseks.

Hernhuutide arhiiv on täis lugusid, nagu Leonard Doberi oma.

Maalidel surematuks tehtud, levitasid teedrajavad misjonärid

kristluse häid uudseid lausa Aafrika ja Gröönimaani.

Seetõttu neid evangeelseteks nimetataksegi.

Kreekakeelne sõna "evangelion" tähendab häid uudiseid.

Evangeelne kristlus oli tõusuteel,

ent see polnud veel päris valmis.

See toimus juba Inglismaal.

Hernhuutidel oli anne muuta inimeste emotsioonid usuks.

Nad muutsid ühe noore inglase elu:

anglikaani preestri John Wesley, kes muutis protestantluse tulevikku.

Bristol Lääne-Inglismaal on asutanud denominatsiooni,

mis aitas hernhuutide unistusel tõelisuseks saada: metodismi.

Selle asutaja John Wesley alustas anglikaani vaimulikuna,

ent ta hindas ka katoliikluse intensiivset rikkust.

Wesley kohtas hernhuute ühe laeva pardal 1735. aastal.

Ta oli koos venna Charlesiga teel uude töökohta Ameerikas.

Vennad käisid niigi Inglise kirikuga teist jalga,

sest nad olid kõrged vaimulikud, kes rõhutasid katoliiklikku külge.

Oxfordi ülikoolis moodustas grupp tudengeid nn püha klubi,

mis tõi tuima Inglise protestantismi katoliiklikku intensiivsust.

Nad paastusid, käisid võimalikult tihti armulaual ja aitasid vaeseid.

See oli pühaduseni väga metoodiline tee.

Nii kutsuski keegi neid solvavalt metodistideks.

Metodism ei olnud veel uus denominatsioon.

Ent kohtumine hernhuutidega viis nad sammukese lähemale,

eriti kui vendi tabas Ameerikas isiklik kriis.

Nad läksid kohalike kolonistidega tülli.

Johnil oli katastroofiline armuafäär.

Nad suundusid löödult ja masendunult koju tagasi.

Ent Inglismaal hoidsid nad hernhuutidega ühendust.

Ühel õhtul 1738 osales ta anglikaani palvusel ja hernhuutide koosolekul.

See võimas kombinatsioon muutis nii teda kui ka protestantismi.

John Wesleyga juhtus tol õhtul midagi enneolematut.

Nagu kõlab nüüd kuulus fraas, tundis ta südames veidrat soojust.

Kui õhtupalvuse pühalik muusika veel tema hinges helises,

kuulas ta Lutheri sõnumit Pauluse kirjast: me pääseme vaid usust.

Reformatsioon ärkas tema jaoks ell...

Tema usku tärkas uus tuli, uus vajadus.

See vallandus hernhuutide hümnide ajal, et uus sõnum luua.

Wesley vendade jaoks oli usus nüüd tähtsaim otsene suhe Jumalaga.

Nad tahtsid seda päästesõnumit jagada täpselt nagu hernhuudidki.

Ent Wesleyd tõid protestantismi ka uue aspekti,

mis aitas sel jõuda miljoniteni üle kogu maailma.

Nad nägid, et ühiskonda nende ümber muudeti

ja viisid keset suuri muutusi hirmunud inimestele häid uudiseid.

Industrialiseerimine tõi 18. saj miljonid maalt uutesse keskustesse,

näiteks nagu tänapäeva Bristoli äärelinnadesse.

Ent Inglise kirikul polnud siin hooneid.

Üsna pepsi pastori kohta leidis John Wesley üllatava lahenduse.

Tema vana sõber Oxfordist, George Whitefield jutlustas väljas.

John otsustas seda proovida Hanhamil, tollase kaevanduse kõrval.

Kohaliku metodisti Colin Cradocki sõnul oli tegu riskantse valikuga.

Lähedalasuv Cock Road oli kurikuulus kuritegude poolest.

Lisaks olid siin kaevurid,

kes 18. sajandil olid ilmselt madalaimad käsitöölised.

Seega on see koht, kust ema käsib eemale hoida.

Jah, kindlasti. Vaevalt et keegi auväärsem siia tuli.

Nii oli hämmastav, et Wesley seda tegi.

Kuidas ta inimestele mõjus? - Kohutavalt.

Kaevurid nutsid. Nende nõgistelt nägudelt jooksid valged triibud alla.

Esimest korda hoolis keegi kaevuritest ja nende päästmisest.

Tihti unustatakse, et sotsiaalne õiglus on osa evangelismist.

Metodistid ehitasid ka oma kabeleid,

mis seisid Inglise kirikust eraldi.

See oli nende esimene, Wesley enda peakorter Bristolis, New Room.

Inimesi ei liigutanud vaid John Wesley sõnad,

vaid ka tema venna Charlesi võrratud hümnid.

See on nii jahe, klassikaline ja korrapärane

1739. aastal toimusid siin kõrvulukustavad teenistused

rõõmuhõisete, kahetsushüüete ja Charlesi uute hümnide kõlaga.

Kristuse verest ja ohvriks toodud surmast.

Ehk on see algne intensiivsus paljude metodistide jaoks jahtunud.

Ent siiski on veidi märgata esimeste teenistuste tulisust

kogu tänapäevases evangeelses maailmas

1800. aastaks osales Suurbritannias teenistustel pool miljonit inimest.

Seega kasvas metodistide hulk 60 aastaga nullist 5%ni rahvastikust.

Siiras protestantlik usk oli ääretult populaarne Walesis.

See levis ka šoti ja iiri presbüterlasteni.

Tegu oli evangeelse ärkamisega.

Evangeelne sõnum jõudis kõikide ühiskonnakihtideni.

Nagu hernhuudid Saksamaal, avastasid nad isikliku reformatsiooni.

Nad haarasid piiblite järele, et Kristusega kohtuda.

Aga nad ulatusid ka oma hingepõhja, et see kohtumine aset leiaks.

Nad igatsesid, et ka teised sama teeksid.

Senini oli katoliku kirik otsustanud kristliku misjonitöö üle läänes.

See hakkas aga muutuma, kui üle Atlandi toimus ärkamine.

Uues Maailmas pääses protestantism võidule.

Ameerikas on hämmastav hulk protestantlikke kogudusi: baptistm,

presbüterlus, metodism, unitarism, episkopaalkirik, adventism...

Kas see tähendab, et protestandid alustavad pidevalt midagi uut?

Alustavadki, aga see ongi Ameerika usu joviaalsuse võti.

Selle mitmekesisuse eod on 1730. a Uus-Inglismaal.

Ärkamise taga oli hiilgav õpetlane,

koguduse vaimulik Northamptonis Massachusettsis.

Tema nimi oli Jonathan Edwards.

Tema sõnul peame me Jumalat ülistama kogu terviklikkusega.

Suurimast filosoofist lapseni peame me teda armastama lihtsuses.

Ta ütles kord: "Taevasse kannavad su usk ja armastus".

Just Edwardsi kogudus koges Ameerikas esimesena ärkamist.

Ent tulemas oli enamat: vaim, mida koges ka Euroopa.

Selle tõi evangeelne inglane, kelle Edwards oli külla kutsunud:

George Whitefield, sama mees, kes ärgitas Wesleyt õues jutlustama.

Ta on maetud Old South Churchi Newburyportis.

Ma kohtasin Ameerika kirikuloolast, kelle sõnul sai Edwards liiga palju

Edwards tervitas küll sõnumit, aga talle ei meeldinud Whitefieldi

jutlustamise viis, mis oli midagi uut. See oli dramaatiline

ja ettevalmistamata. Ta lootis vaid inspiratsioonile.

Ta liikus edasi-tagasi, tegi žeste ja etendas piibli stseene.

On öeldud, et inimesed minestasid, kui ta hääldas sõna "Mesopotaamia".

Tundub, et ta oli teretulnud külaline, aga mitte kolleeg.

Täpselt. Kui Whitefield lahkus, oli terve kogudus segaduses

Edwards püüdis eraldada füüsilist vaimsest.

Ta küsis koguduselt, mis neile rohkem muljet avaldas.

Kas jutlustaja kõneosavus?

Kas kestvam oli tema sõnum,

sõnum uuest sünnist? Kas see muutis nende südant?

Uus-Inglismaal toimuv ärkamine vajas tegelikult veidi mõlemat meest.

Edwardsi intellekti ja läbimõeldud väiteid,

mida tasakaalustas emotsionaalne reaktsioon Whitefiledile.

Siin on George Whitefieldi haud.

See sarnaneb märkimisväärselt katoliku pühaku pühapaigaga,

kuni sa mõistad, et ta jagab keldrit kiriku küttesüsteemiga.

Ta oli haruldane jutlustaja.

Väljas jõudis tema hääl lausa 10000 inimeseni.

Ta tuli siia liikumise juurde, mis tekitas niigi eri kirikuid,

liikumise juurde, mida me nimetame suureks ärkamiseks

18. sajandil kütsid emotsionaalsed jutlustajad kirgi.

Whitefield nõudis, et inimesed teeksid valikuid.

Protestantlikud kirikud muudeti misjonikeskusteks.

Aitäh, Joe! Olgu, oleme teel.

Nüüd veidi Bostonist. See on Ameerika revolutsiooni sünnikoht.

Siin võitlesime me end Briti võimu alt vabaks.

Evangeelne protestantlus levis üle kogu Ameerika.

Bostonis on alati aru saada, et oled maa peal...

See juhtus erilisel ja väga ameerikalikul põhjusel.

Nüüd lähme Charlesi jõkke!

1760ndatel hakkas grupp bostonlasi, kes kutsusid end vabaduse lasteks,

tänavatel mässama Briti võimu ja maksude vastu.

Evangelismi levik oli Ameerika revolutsiooni juhuslik kõrvalmõju,

mis tärkas Bostonis ühe kuulsa sündmuse tagajärjel.

Järgmise paari tunni jooksul võtsime me 342 kirstu teed

ja viskasime selle sadamasse. Me peame maksma kauba eest kail,

aga keegi ei rääkinud veest midagi

1773. aastal algatas Bostoni teejoomine rea kokkupõrkeid,

mille tulemuseks oli Ameerika iseseisvus.

Paljude kristlaste ehmatuseks otsustati eraldada kirik

riigist nende uue vabariigi põhiseaduses.

Aja jooksul lõpetati ka osariikide riigikirikute privileegid.

Pärast sajandeid seotust riigiga lasti kristlus vabaks.

Kõik evangeelse protestantismi võidud näisid ohus olevat.

Kiriku ja riigi eraldamine oli kristluse jaoks ajalooline hetk

4. sajandist oli lääne kristlus olnud valitsuse käepikendus. Nüüd oldi üksi.

Võiks arvata, et see oli kirikute jaoks kohutav, aga hoopis vastupidi.

Ajaloolisel otsusel eraldada kirik ja riik

oli protestantluse tulevikule täiesti ootamatu mõju.

See lasi inimesel valida.

Selle otsuse tulemusi on näha suures hulgas denominatsioonides.

Vastutasuks kiriku eraldamise eest said ameeriklased usuvabaduse.

See tähendas vabadust valida ükskõik millist sorti kristlus.

See päästis valla teise evangeelse ärkamise,

seekord aga lääne piirialadel

1800ndatel kuulus Kentucky Metsikusse Läände.

Pole üllatav, et siin oli evangeelse kristluse metsikumaid ilminguid.

Seda tähistatakse iga-aastase kogunemisega.

Ärge unustage, tegu oli piirialaga.

Siin otsis oma õnne igat sorti inimesi.

Paljud olid tulnud Suurbritanniast.

See oli väga oluline,

sest nende seas oli šotlasi, kes olid korra juba kolinud.

Ulsterisse Iirimaal.

Piirialal Ulsteris oli sama palju ohtu, põnevust ja võimalusi

nagu Metsikus Läänes Hollywoodi filmides.

Just Ulsteris kogunesid protestandid esimesena õue püha õhtusöömaajale.

Põhja-Ameerikasse võtsid nad oma mälestused kaasa.

Ja siin sai vabaõhu ärkamine uue võimaluse.

Ühel teatud korral toimus teenistus hilisel pärastlõunal

ja jutluse käigus hakkas üks naine hüüdma,

otsides päästekindlust, aga see segas teenistust.

Pärast jutlust lahkusid selle korraldanud vaimulikud kirikust,

aga kogudus jäi sisse. Nad näisid ootavat,

mida Jumal järgmisena teeb.

See ilmselt tegi vaimulikele küll tüli.

Seda kindlasti. Lugesin, et nad pidasid väljas väikese koosoleku,

et otsustada, mida teha. Nad otsustasid, ja targalt,

et nad ei sekku sees toimuvasse.

Ma usun, et nad läksid sisse ja liitusid teistega.

Siis nägidki nad Jumala vaimu langemist.

Vaim pani inimesed minestama.

Inimesed justkui proovisid väljendada oma tundeid teisiti kui tavaliselt.

Kindlasti. Inimesed olid näiteks Jumalast nii vaimustunud,

et nad jooksid sõna otseses mõttes ringi.

Lisaks ka hauguti,

ja naerdi. Kui su peale langeb Jumala vaim,

tuleb see kuidagi valla päästa või sa tunned, et plahvatad.

Nõnda on Jumal maailma armastanud... Jah, ebapüha maailma.

Uus vabariik oli emotsioone täis.

Teise suure ärkamise tugev usk kestis peaaegu 50 aastat.

See aitas luua midagi uut.

Kogudustel, mis seni olid Euroopa kirikute harud olnud,

avanesid uued valikud justkui tarbijate puhul.

Kristlust turustati kogu andekuse ja uljaspäise pealehakkamisega,

mida oli näha ka USA kaubanduses ja tööstuses.

Piirialade protestantism ei olnud vaid populaarne, aga ka ameerikalik.

Ärkamise energia viis välja uute kristlike identiteetideni.

Adventistidest ja milleristidest mormoonideni

ning viimse aja pühadeni.

Kõik nad nägid Ameerikat Jumala plaani keskmes.

Lihtne on rõhutada Ameerika evangelismi emotsionaalset külge.

Ent ei tohi unustada, et paljud olid ka sotsiaalselt radikaalsed.

Nagu metodistid, pakkusid evangelistid uut lootust.

Sõnum mõjus afroameeriklastele, kellest enamik olid veel orjad.

Evangelism pakub võimalust pöörduda Jeesuse poole.

Nendel inimestel polnud kogu elu jooksul valikuid olnud.

Nad asutasid omaenda kirikud.

Belle Meadi istandus poleks ilma orjadeta toime tulnud.

Selle uhkel murul vestlesin ma evangeelse ärkamise tähtsusest

afroameeriklaste jaoks õpetlase Denis Dickersoniga.

Nendesse kohtumispaikadesse kutsuti kõrgemaid ja madalamaid,

musti ja valgeid, rikkaid ja vaeseid evangeeliumi kuulma.

Paljudes kirjakohtades kuulsid afroameeriklased

võrdsust: "Kõik on pattu teinud ja ilma jäänud Jumala hiilgusest".

"Tema on teinud ainsast verest terve inimkonna."

Paljud orjapidajad olid evangeelsed protestandid

ja paljud neist õigustasid or just, viidates piiblile.

Kas nad olid lihtsalt rumalad ja isekad?

Orjad teadsid, et piiblis on vastukäivaid teemasid.

Need, kes tahtsid or just õigustada, viitasid tihti kohtadele piiblis,

eriti vanas testamendis, aga vahel ka uues,

kus on kirjutatud hierarhiast, teenijatest ja orjadest,

mida on näiliselt lubanud usuautoriteedid.

Orjadel oli aga oma arusaam.

Nad võisid kergelt tsiteerida, et Jumal, kes vabastas heebrealased

ja tõi nad läbi väljarändest,

teeks sama ka nende heaks Ameerikas.

Oli veel üks tähtis ja ootamatu põhjus,

miks piiblit uskuvad mustanahalised võtsid vastu oma rõhujate usu.

Osa valgeid evangeliste nägi or just kui kurja ja ebakristlikku.

Nad võitlesid koos orjadega abolitsionismi eest.

Praegusel ajal tasub meenutada,

et evangeelsed kristlased mässasid üldise arusaama vastu piiblist,

pöörates tolle aja moraalsed oletused pea peale

19. sajandi keskpaigaks oli maailma kõige dünaamilisem ja laienevam riik

protestantlik suurvõim, Ameerika Ühendriigid.

Me peaksime jätma kõrvale vanad klišeed protestandi tööeetikast,

mis erineb millegipärast katoliiklusest.

Siin on tohutu ajalooline kokkusattumus.

Juhtus nii, et maailma juhtivaks töölisrahvaks olid protestandid.

Seega sai protestantliku kultuuri bränd maailma vallutavaks jõuks.

Isegi mittekristlikud jaapanlased kopeerisid Ameerika kapitalismi.

Võiks isegi öelda, et misjonitöö visati nüüd protestantide ette

dramaatilise pöörde tõttu Euroopa katoliikluse keskmes.

Prantsuse revolutsioon andis märku Vana Maailma lõpust.

Prantsuse monarhia hävis ja roomakatoliku kirik lõi vankuma.

Kindlasti olid need märgid maailma lõpust...

Nüüd oli protestantidel aeg kuulutada tõde, enne kui on hilja.

Nii et kui katoliku misjon vankus, haaras protestantism ohjad endale.

Aafrika ei olnud vaid Ameerika ja Euroopa protestantidest kaugel,

vaid kaugel ka kultuuriliselt.

Katoliku reformatsioonil oli läbi kukkunud siin tee sisse tallata.

Lääne-Aafrika rannikul on põhjus endiselt ilmselge.

Siin hoiti aafriklasi enne, kui nad Uude Maailma orjadeks saadeti.

Pole üllatav, et aafriklased eurooplaste juttu ei kuulanud

3,5 sajandit oli orjakaubandus Euroopa ja Aafrika suhteid rikkunud.

Nüüd oli abolitsioonil elutähtis roll Aafrikas edu saavutamisel.

See on anglikaani katedraal Ghana pealinnas Accras.

Siinne kristlus on pärit orjadelt, kes vabaks saades tagasi tulid.

Enamik olid tulised evangelistid

ega kannatanud oodata, kuni teised pääste valivad.

See andis Briti anglikaani kiriku misjonile, CMSile uue mõtte:

iseseisvad kirikud üle mere.

CMS hakkas neist Lääne-Aafrika asulatest otsima juhte.

Nad leidsid ühe silmapaistva kandidaadi.

Mehe, kes oli orjapidajate käest päästetud ja elas Sierra Leones.

Tema nimi oli Ajayi, aga ta võttis kaks inglise nime.

Õigupoolest CMSi nõukogu liikme, Samuel Crowtheri oma.

Nii tuli Samuel Ajayi Crowther Inglismaale,

õppis vaimulikuks ja ordineeriti anglikaani preestriks.

Tahan Jumalale võimsa aplausi kinkida.

Ja veel ühe võimsa aplausi!

Crowther sidus Aafrika anglikaanid selgelt evangeelsete mõjudega.

Ta nägi, et läbi lüüa, pidi usk kohanema Aafrika kultuuriga.

Ta tõlkis piibli joruba keelde.

Ta oli nii edukas, et talle pakuti Lääne-Aafrika piiskopi kohta.

Ent Crowtheri algatus oli oma ajast ees ja tema mõju piiratud.

Ta tahtis valitseda nii mustade kui ka valgete misjonäride üle,

ent sellega oli inglastest valgetel ülemustel probleem.

Kwabena Asamoah-Gyadu, Ghana kirikuloolane, rääkis sellest.

Kogusin lapsena marke ja mäletan elavalt piiskop Crowtheri omi.

Ma nägin selles suurt edulugu, et Lääne-Aafrikas on piiskop.

Kas see oli edulugu? - Jah ja ei.

Et orja taustaga aafriklane tõusis üldse sellisele tasemele

nagu Crowther, oli suur saavutus.

Ta reedeti, sest Aafrika misjonitöö etteotsa taheti panna aafriklane.

Aga kui kiriku saatus tuli aafriklase kätte anda, muutus see probleemiks.

Nii et nad olid kasu peal väljas. - Võib ka nii öelda.

Ka valged Euroopa misjonärid üritasid siia ristiusku tuua.

Kuulsaim neist oli David Livingstone Lõuna-ja Kesk-Aafrikas.

Tema tegi aga kangelasliku läbikukkumise.

Ta leidis vaid ühe usuvahetaja,

kes hiljem loobus ja omaenda kiriku asutas.

Sama oli kirikule õpetanud ka Crowther.

Kristlus võib Aafrikas juurduda,

ent ainult siis, kui seda juhib aafriklasest misjonär.

Ja lõpuks nii ka läks.

See juhtus vaikselt 19. sajandil.

Aafriklased tegid misjonitööd nii, et eurooplased ei pannud tähelegi.

Mehed reisisid, käisid teenistustel ja tõid seal kuuldud hümnid koju.

Turunaised müüsid kristlust, kasutades oma müügioskusi.

Misjonärid õpetasid õpetajaid ja kui nad ise edasi liikusid,

rääkisid õpetajad kristlusest Aafrika terminitega

20. sajandi algul olid ehk 10% aafriklastest kristlased.

Täna võib selleks olla pool kontinenti.

Hämmastav. Kuidas see juhtus?

Üks kummalisi põhjuseid oli 1. maailmasõja algus 1914. aastal.

Paljud Euroopa misjonärid lahkusid.

Sõjaõudused ei rääkinud just palju Euroopa kristluse kohta.

Nii oli aafriklastel kaks head põhjust kontroll enda kätte võtta.

Üks suurimaid teedrajavaid misjonäre oli William Wade Harris.

Ta oli poliitaktivist, kes istus Lääne-Aafrikas vangis

1913. aastal sai ta ilmutuse, et on valitud prohvetiks.

Kui ta välja sai, asus ta aafriklasi kristlasteks tegema.

Kujutlege, kuidas Harris sammus läbi Elevandiluuranniku külade.

Ta on lihtsas valges riietuses, tal on 2 m rist ja veepudel.

Temaga on koos tema tiim, kaks-kolm naist, kes laulavad

ja mängivad pilli, et kutsuda välja kaitseinglite ja püha vaimu hinged,

samas kui Harris kannustab inimesi traditsioonilisest usust loobuma.

Ent tema järgijad ei tahtnud liituda Euroopa kirikutega,

sest nende teenistused ei ülistanud Jumalat nii, nagu nemad tahtsid.

Pealegi mõistsid eurooplased hukka Aafriklaste tavasid nagu polügaamia.

Nii otsustasid Harrise järgijad moodustada oma kiriku.

Üks järeltulijatest on Kaheteistkümne Apostli kirik.

See on reedene tervenemise teenistus.

Kogudus koosneb enamasti turunaistest.

Nad jätsid mehed tööle, kuniks nad ülistavad.

See on võrreldes Oxfordi kirikutega nagu teine maailm.

See ongi aga kristluse tugevus:

selle võime kohaneda ja sarnastuda.

Ma näen siin väärtuseid, mida iga kogukond väärtustab.

Kõik need asjad, mida me siin näeme, on Lääne-Euroopas mujal.

Need on ööklubis, jalgpalliväljakul ja teraapias.

Siin on kõik aga kokku toodud. Jumalat ülistatakse tihedas süsteemis.

See tundub spontaansena, aga muidugi on ka siin omad reeglid.

Inimesed aitavad sind sellest läbi ja isegi lükkavad sind sellesse.

Ja teemaks on tervenemine. Jumala võim innustab kogukonda,

kes kannab ühesuguseid riideid ja kes toetab sind raskel ajal.

Sa tood oma igapäevamured siia, heidad maha ja tantsid nende peal.

Aafrikas või Ghanas usume me, et iga haigus

on põhjustatud needusest või saatanast.

Ja kui probleem on spirituaalne, tuleb see spirituaalselt ka lahendada.

Kas muusika on osa tervenemisest?

Muusika kutsub Püha Vaimu juhtide peale.

Muusika ajal mõni lausa terveneb.

Kui mängib muusika ja inimesed hüüavad, siis nad tervenevad.

Neid ei puudutatud, aga muusika tervendas.

Seetõttu inimesed siia tulevadki. Siia tullakse alati viimasena.

Aga me oleme esimesed, kes probleemi lahendavad.

Kohalikud juhid üle kontinendi tõid kaasa hämmastava kasvu.

Aafrika 1900. aasta 9 miljonist kristlasest

on tänaseks saanud 380 miljonit.

Pooled neist on protestandid.

See tähistab suurimat nihet kristluse keskmes

2000 aasta eest oli see Jeruusalemmas,

hiljem Konstantinoopolis ja 17. sajandil Hispaanias.

Täna on kristluse keskpunkt Sahara-Aafrika.

Timbuktust lõunas ja idas on sama palju usklikke kui põhjas ja läänes.

Protestantliku kasvu võtmeks on olnud valmidus muutuda.

Otsene siiras kogemus Jumalaga sai alguse hernhuutidelt.

Seda võimendas metodism ja evangeelne ärkamine.

Sõnum liikus üle Ameerika suurte ärkamiste ajal.

Ja see levis kogu Aafrikas.

Iga uue paigaga tulid kaasa ka uued protestantlikud kirikud

20. sajandil sai väljakutse isegi roomakatoliiklus Ladina-Ameerikas.

Kristlike denominatsioonide arv üle maailma on enam kui 30000.

Nüüd kasvab see üha edasi.

Võimalik, et protestantism liigub Jeesuse õpetusest liiga kaugele.

Lõuna-Korea on edukas rahvus kasvava majandusega.

On raske kujutleda, et vaid 60 aasta eest oli see traumeeritud

ja vaesunud riik, mis vaevles Jaapani okupatsiooni mõjude käes.

Jaapani okupatsioonis olid kirikud vabaduse eest võitlemisel tähtsad.

See tähendas, et kristlust samastati rahvusliku kannatamise ja uhkusega.

Pärast vabastamist oli sel uus võitlus: Korea ülesehitamine.

Siin toimus tänapäeva kristluse üks edulugusid: Korea nelipühilus.

Yoido evangeeliumikirik sai alguse 5 korealasest, kes telgis kohtusid.

Nüüd on neil üle maailma rohkem kui 750000 liiget.

Hümnid võivad ju korea keeles olla, aga meloodiad on ärkamiste ajast.

Tegelikult on nelipühilus üles ehitatud Ameerika traditsioonile.

Seda kutsuti pühaks liikumiseks ja see meenutas Wesley metodismi.

Selle keskmes on seesama usu emotsionaalne külg,

otsene isiklik valik.

Ent nelipühilased on leidnud Jumala viisil, mis oli üsna pretsedenditu.

Nad kohtusid Püha Vaimuga, kes on püha kolmainsuse Tuhkatriinu.

Piiblis on öeldud, et 50 päeva pärast Jeesuse surma

langes Püha Vaim apostlite peale juutide nelipüha söömingu ajal.

See kogemus muutis nende elu.

Jüngrid hakkasid keeltes rääkima,

tundmatus, ent pühas keeles, mida kõik kohalolijad mõistsid.

Nad said nõnda energiat täis, et otsustasid sõnumit jagada.

Nelipühilased usuvad, et ka nüüd võime me neid vaimu ande saada.

Just seda te siin täna näetegi.

Korea nelipühiluse edul on ka teine aspekt, mis on palju vastuolulisem.

Uskujatele lubatakse õnne ja rikkust.

Need, kes seda ei usu, kutsuvad seda jõukuse evangeeliumiks.

See tärkas USAs sõdadevahelisel ajal: kapitalism Jeesuse teenistuses.

Ameerika tarbija valib Jumala.

Minevikus pakkus protestantism pääsemist probleemidest hoolimata.

Koreas on tõotus muutunud aga vahetumaks.

Enam ei pea ootama tulevast elu, et kristluse vilju lõigata.

Kas see kohandus on liiga kaugele läinud?

Nii arvab Korea prebüterlasest teoloog professor Sangeun Kim.

Asi on lihtne. Kui sa käid kirikus ja annetad, siis sind õnnistatakse.

Sinu majanduslik edu on tagatud.

Nii et asi on jõukuses... - Täpselt nii.

Kas piibel on sellega vastuolus? - Jah.

Rikkal on väga raske taevasse pääseda.

Selle põhjal arvan ma, et varem või hiljem

ei näe taevas enam üldse korealasi.

Jõukuse evangeelium mõjus positiivselt

1970. ja 1980. aastatel.

See pakkus uut lootust.

Nüüd aga arvavad korealased ja kogu ühiskond,

et Korea protestandid on veidi isekad.

Nad küsivad suuremaid annetusi, suuremaid kirikuid ja hooneid.

Inimesed leiavad, et see ei ole usu puhul põhiline.

Nelipühiluse Yoido stiilil on Hollywoodi muusikalide hiilgus.

Olin põnevil, kui sain kohtuda mehega selle kõige taga.

Pastor David Yonggi Cho on nüüd küll pensionil,

ent ma küsisin talt algusaastate kohta,

kui ta alles hakkas Koreas evangeeliumi sõnumit levitama.

Kui ma vaestele kuulutamas käisin, olid nende kannatused tohutud.

Paljud ütlesid, et nad ei vaja religiooni.

Kui sul on nii imetore taevas, anna tükike sellest meile kohe.

Meil on vaja tõelist Jumalat, kes meid aitab.

Ma palvetasin Jumala poole ja avastasin, et Jeesuse lunastuses

peitub ka vaimu, elu ja füüsilise keha lunastus.

Jeesus löödi risti ja ta päästis meid patust, haigusest ja needusest.

Ma nimetasin seda Jeesuse kolmikevangeelikumiks.

Ma andsin inimestele lootust.

Asi pole usus pärast surma, vaid usus siin ja praegu.

See liigutas inimeste südameid ja nad tulid nelipühi kirikusse.

Kas see tähendab, et pääsemine viib alati maise edu ja jõukuseni?

Kui inimesed lõpetavad suitsetamise ja joomise,

hakkavad raha säästma, ei mängi hasartmänge

ega raiska raha, siis muututakse niigi rikkamaks

21. sajandi evangelismi hulgas on Yoido kogudus silmapaistvamaid.

Ent ma kuulsin pastor Cho mälestustes üsna kainet tooni.

Siiski ei eitanud ta maise edu ja pääste seost.

Korea nelipühilased teevad seda, mida kristlased on alati teinud:

mõtlevad hulgale häältele piiblis ja langetavad ise oma otsused.

Kas on üldse õiglane süüdistada neid põhiväärtuste hülgamises?

Jõukuse koha pealt on neil õigus öelda, et piibel on kahemõtteline.

Sa kas heidad rikkused kõrvale või näed vaeva ja kasutad neid hästi.

Jeesus ja apostel Paulus annavad teistsuguse vastuse.

Nelipühilased võivad viidata kristluse tulevikule.

Praegu näevad nad välja ja kõlavad nagu evangeelsed protestandid,

aga paneb mõtlema, kas nad selleks ka jäävad.

Seda usku kannustab Püha Vaim.

Iial ei või teada, kuhu see välja viib.

Vaim ei peitu raamatu lehekülgedel, isegi kui raamatuks on piibel.

Kaugele on jõutud esimestest hernhuutide misjonäridest,

kes igatsesid maailma minna oma usku jagama.

Protestantlus lõi läbi, kuna see pakkus inimestele uue identiteedi.

Selle käigus muutus see samapalju kui selle järgijad.

Ent juhtus midagi kummalist.

Protestantlus seisab silmitsi seni suurima väljakutsega

ja seda selle kodukandist, Euroopast.

Euroopa näib tänapäeval olevat täis usulist ükskõiksust.

Mitte isegi vaenulikkust, vaid just ükskõiksust.

Tahan viimases osas uurida, mida see kristluse jaoks tähendab.

Miks kõigist maailma religioonidest just kristlus

kahtleb endas Lääne-Euroopa kummalisel kombel?

Kas Jumal peaks muretsema?

Miks mitte osaleda Avatud Ülikooli veebiküsitluses.

"Mida tähendab olla kristlane tänapäeval?"

Aadressil bbc.co.uk/historyofchristianity.