Original subtitles

Pennsylvania amišite kogukond on vaikne ja rahumeelne.

Viie sajandi eest peeti nende eelkäijaid aga

üheks Euroopa ohtlikemaks rahvaks.

Nad olid radikaalid, protestandid,

üks 16. sajandi tosinast rühmast, kes lõhestasid katoliku kiriku.

Saate "Kristluse ajalugu" neljandas osas räägin sellest,

mis päästis valla usurevolutsiooni.

Püüan mõista sõdu ja kannatusi, mida see Euroopas põhjustas,

ja näidata, kuidas see tõi kaasa ka suure rõõmu ja vabaduse.

Uurin, kuidas vana lääne kirik võitles katoliikluse uuenduste vastu.

Mehhiko kirikute seas on see hullumeelseim. - See on paradiis.

Eelkõige tahan mõista, kuidas usust,

mis põhineb vaimulikele kuuletumisel,

sündis usk, mille puhul vastutab indiviid vaid jumala ees.

KRISTLUSE AJALUGU

Neljas osa. Reformatsioon. Indiviid jumala ees

1500. aastal oli ainus enamikule lääneeurooplastest tuttav kristlus

end katoliiklikuks nimetav kirik, paavsti kirik Roomas.

Selle preestrid moodustasid eliidi, kes ühendas tavainimesi jumalaga.

Nad näitasid missal imepärast võimet teha leivast ja veinist.

Jeesus Kristuse ihu ja verd.

Siiski olid miljonid eurooplased hülgamas katoliiklikku kirikut

kristluse vägagi teistsuguse vormi nimel.

Vaid üks asi võis nii dramaatilise muutuse põhjustada.

See oli meid kõiki puudutava mõtte jõud.

Surma.

Piibli uues testamendis on esitatud karm ettekujutus:

kui sureme, läheme taevasse või põrgusse.

Keeruliste surelike jaoks, kes ei ole väga head ega väga halvad,

oli lääne kirikul vahepealne etapp purgatoorium.

Seal oodatakse, kuni ollakse taevasse minekuks valmis.

Purgatoorium meenutab põrgut, aga seal olek on ajaliselt piiratud.

Seda aega saab lühendada.

Võid kerjusele mündi anda ja ta palvetab su hinge eest.

Inimesed pärandasid küladele raha, et elanikud nende eest palvetaksid.

See on imeline "käsi peseb kätt" -süsteem

16. sajandiks müüs kirik terves Euroopas indulgentse,

millel oli kirjas, kui palju su aeg purgatooriumis vähenes.

Selle raha eest ehitati uusi kirikuid ja haiglaid.

Kui paavst soovis Rooma Peetri kiriku ümberehituse lõpetada,

korraldas ta indulgentsikampaania.

Mõni võib seda üllaks pidada, aga üks saksa munk kahtles selles.

Tema vaated teispoolsusele muutsid lääne kirikut. See oli Martin Luther.

Luther elas suurema osa elust.

Ida-Saksamaa väikelinnas Wittenbergis.

Igal aastal tähistatakse 31. oktoobril reformatsioonipäeva

1517. aastal kuulutas Luther sel päeval

ülikoolis välja debati seoses indulgentsidega.

Seal arutati tervenisti 95 ettepanekut või teesi.

Väidetavalt kuulutas ta debati välja kiriku uksele teate kinnitamisega.

Legendi järgi sai sellest alguse reformatsioon.

Mis oli Lutheri ideedes nii revolutsiooniline?

Iroonilisel kombel inspireeris teda ja protestantlikku reformatsiooni

katoliikliku kristluse tähtsaim teoloog.

Neljanda sajandi Aafrika piiskop Augustinus Hippost.

Augustinuse sõnul oli piiblis kõikvõimas jumal,

kes otsustab meie surmajärgse saatuse üle üksinda.

Nagu Augustinuski, arvas Luther,

et apostel Pauluse sõnul päästab meid põrgust

usk jumalasse, mitte meie heateod.

Sel juhul ei ole kirikul mingit õigust

muuta või mõjutada üksikisiku usku.

Indulgentside müük oli patune ja kasutu.

Luther tuletas rahvale meelde, et lunastus oli jumala kätes.

See oli piiblis kirjas.

Häda oli selles, et paljud olid kirjaoskamatud.

Kuidas said nad raamatus antavat sõnumit kuulda?

Luther leidis sellele probleemile tõhusaid lahendusi.

Seni esitasid kirikumuusikat vaimulikud ja koorid ladina keeles.

Luther kirjutas kõigile laulmiseks imelised saksa hümnid.

Need olid abiks piibli sõnumi edastamisel.

Küsisin selle kiriku muusikajuhilt, miks need olid nii edukad.

Oleme kuulnud laulu"Eine feste Burg". See jääb peas kõlama, eks?

Jah, see on Lutheri laul, milles on tolle aja rahvamuusika elemente.

See on veidi tantsulik.

Üks kindel linn ja varjupaik.

Suured kogudused ei saanud ju seda teha. Nad polnud nii haritud

Neil oli raskusi ja pastorid kurtsid:

"Püüame hümne laulda, aga rahvas"

"ei laula piisavalt kõvasti või ei näe vaeva."

Nad üritasid need koolilastele selgeks teha.

Nad saadeti isegi kogudusse rahva sekka istuma.

Nad pidid valjul häälel laulma. Loodeti, et teised ühinevad nendega.

Luther ei mõelnud kirikust lahkumisele.

Ta andis vaid jumalale tagasi võimu, mis talle kuulus.

Siis sai ta aru, et kirik jättis tema.

Paavsti arvates ohustas Luther kiriku jumalalt saadud võimu.

Ta mõisteti paavsti pühaliku teadaandega hukka.

Luther põletas selle vastuseks ära.

Järgmise kümnendi jooksul ristiti avalik vastuseis

iidsele võimule protestantismiks.

Kuulutades oma arusaama lunastusest,

riskis Luther surmaga tuleriidal.

Ta hakkas vastu paavstile ja Euroopa võimukaimale monarhile,

Saksa-Rooma riigi keisrile Karl V-le.

Ühe vaga legendi järgi ütles Luther keisrile:

"Siin ma seisan ja teisiti ma ei või".

Kui ta nii ei öelnud, oleks pidanud ütlema,

sest see väljendab vastuseisu põhiolemust.

See väide on minu jaoks protestantluses kõige veenvam.

Oleme südametunnistusega üksi. Teisiti me ei saa.

Lutheri sõnum sobib kaasaegse individualismiga.

See on pimesi võimu uskumast keeldumine.

Paavstile ja keisrile vastu hakkamine nõudis tohutut vaprust.

Kummaline on see, et Luther rääkis palju ka kuulekusest

võimude ees, kelle jumal oli maailma loonud.

See oli talle oluline.

Kas Lutheri sõnum seisnes siis mässus

või rahuloleva, kuuleka ühiskonna loomises?

Luther ei vastanudki sellele küsimusele.

See vastuseta küsimus on siiani protestantismi põhiprobleem.

Halvem oli ees. Teised reformijad ei järginud Lutherit.

Tema seisis siin. Nemad kavatsesid teisiti toimida.

Kui Luther oli ülikoolis õppejõud,

tegutses ka teine suur reformija, kihelkonna preester Ulrich Zwingli.

Tema viis läbi oma reformatsiooni

ühes Euroopa suurimas linnriigis Zürichis.

Zwingli väitis alati, et ta avastas Lutheri mõjuta

protestantluse põhimõtte, et vaid usk jumalasse päästab põrgust.

Mul on seda raske uskuda.

See oleks üks kõigi aegade suurimaid ajaloolisi kokkusattumusi

Luther ja Zwingli ei saanud omavahel läbi. Vaatame, miks

1522. aastal kutsuti Zwingli õhtusöögile,

kus külalised sõid vorsti.

Sel õhtul sai vorstist Šveitsi reformatsiooni võitlushüüd.

Oli paastuaeg, mil kirik käskis rahval

oma patte kahetseda, loobudes teatud asjadest,

eriti maitsvatest vorstidest.

Kohatu vorstisöömine tekitas Zürichis rohkelt ärevust.

Zwingli ei söönud ise vorsti, aga väitis,

et selles pole moraalselt midagi valesti.

Ta tõstis esile, et piiblis ei ole ette nähtud paastumine.

Ta andis Zürichile hoiatuse, et kirik kaldub

säärastele asjadele, keskendudes jumala seadustest kõrvale.

Zwingli sõnul on jumala võim piiblil, mitte paavstil.

Seni sarnanes ta Lutheriga,

aga Zwingli läks reformatsiooniga palju kaugemale.

Et asi oleks selge, on vaja kasutada eritermineid.

Kõik protestandid olid sel ajal reformijad,

kuid vaid seda mitteluterliku protestantismi vormi

hakati nimetama reformeeritud kirikuks.

Zürichis loodi täiesti uut moodi protestantism.

Zürichi võimude arvates oli jumal neid valitsema usaldanud.

Zwingli ütles neile, et see oli jumala tahe.

Linnanõukogu julges tänu sellele.

Zürichi kiriku katoliku piiskopi võimu alt ära võtta.

Zwingli oli enam kui valmis neile õpetama, kuidas kirikut juhtida.

Zwingli luges kolleegidega jumala kümme käsku üle.

Käskude järgi on kujutised keelatud, nii et pühakute kujutised võeti maha.

Nad keelasid isegi muusika rohkem kui pooleks sajandiks,

sest ilu tõmbab tähelepanu jumala austamiselt kõrvale.

Kuna piiblis ei ole kästud vaimulikel tsölibaadis elada,

hülgasid Zürichi vaimulikud pool aastatuhat vana

lääne kristliku traditsiooni ja abiellusid.

Zwinglil oli aga veel üks vastuoluline ettepanek,

millest sai reformeeritud protestantide tunnus.

Zürichi jõukas Grossmünsteri kirikus

muutis Zwingli seisukoht missa ja armulaua suhtes

kristliku palvuse olemust.

Viimsel õhtusöömaajal, enne kui Kristus risti löödi,

võttis ta leiba ja veini, nimetades neid oma ihuks ja vereks.

Vana kiriku õpetuse järgi andis jumal missal preestrile võime

teha leivast ja veinist Kristuse ihu ja veri.

Ta tõi jumala füüsiliselt inimeste juurde.

See andis preestritele hämmastava mõjuvõimu.

Nad olid sajandeid peamiseks pääseteeks Jumala juurde.

Kõrgaltar, kust nad missat läbi viisid, oli kiriku kõige püham koht.

Grossmünster ehitati katoliiklastele sajandeid enne reformatsiooni.

Kõik on suunatud näoga idapoolse otsa suunas, mis on minu taga.

Seal on kõrgaltar, kus peeti missat päevast päeva.

Seda enam ei ole ja kõik on toodud ettepoole, kus ma seisan.

See erakordne reformatsiooniaegne mööbliese

on ristimiskivi, aga samaaegselt ka altarilaud.

Tänu Zwinglile ja Zürichi reformatsioonile on need rahva keskel.

Zwingli väitis, et leib ja vein ei muutu missal imekombel.

Ta põhjendas oma revolutsioonilist mõtet evangeeliumile tuginedes.

Piibli järgi tõusis Kristus taevasse ega pöördu enne viimset päeva tagasi.

Ta istub jumala paremal käel, mitte siin Zürichi laual.

Zwingli sõnul olid leiva murdmine ja veini joomine sümbolid.

Uskuja tuletab meelde, et Kristus suri ristil.

Lutheri vastus sellele? Zwingli on patune ja hull.

Praegu on Grossmünsteri juhtiv vaimulik Kathi La Roche.

Tõelises reformatsiooni vaimus on tal leiva ja veini kohta oma ideed.

Olete selles kirikus Zwingli järeltulija, aga mulle tundub,

et te ei ole nendega armulaua suhtes samal arvamusel.

Ei, minu arvamus on Lutherile lähemal.

Lutherile. Olete Zwingli suurele vaenlasele Lutherile lähemal.

Zwingli oli väga ratsionaalne mees.

Ta mõtles kogu aeg peaga. - Jah.

Arvan, et Luther oli rahvale lähemal.

Kui annan kellelegi leiba ja ütlen, et see on Kristuse ihu

või eluleib, siis tunnen, et midagi juhtub

selle inimese ja minu vahel.

Arvan, et sel hetkel tunneb inimene:

"Jah, ta on siin koos minuga."

Nii et teie arvates oli Zwinglil hea arusaam kogukonnast,

aga siin võib midagi puudu olla.

Jumala ja indiviidi vahel juhtub midagi.

Arvan nii. - Luther mõistis seda, aga Zwingli nähtavasti mitte.

Pole ime, et nad teineteist niivõrd vihkasid.

Mõlemad reformijad eelistasid

südametunnistust preestritele allumisele.

Zwinglile meeldis lihtsalt külm loogiline mõtlemine,

mitte Lutheri vaated usu kirglikemale sügavustele.

Lõhestumine tõstis esile reformatsiooni suure probleemi,

mis ikka veel protestantismi iseloomustab.

Kalduvus lahkusulisusele.

Piibli lugejale võib mis tahes mõte tähtsamaina näida.

See võib olla nõrkus.

See võib olla ka tugevus, tõuge laienemiseks.

Zwinglit jahmatas, et osa neist, keda ta oli inspireerinud, märkisid,

et piiblis ei mainitud imikute ristimist.

Seega hakati täiskasvanuid uuesti ristima.

Nii hakati neid kutsuma anabaptistideks ehk taasristijateks.

Nad ei hakanud vastu mitte paavstile, vaid Zürichi linnriigile.

Nad väitsid, et uues testamendis ei ole kirik ja riik seotud

1525. aasta jaanuaris ristis hulk radikaalseid entusiaste end avalikult.

Seejärel murdsid nad leiba ja jõid veini ilma ühegi vaimulikuta.

See oli väljakutse. See läks liiale.

Linna nõukogu mõistis neli neist surma viisil, mis vastas

nende ristimisvastasele kuriteole. Nad uputati Limmati jõkke.

Anabaptistid ei andnud aga alla.

Zürichi kohal mägedes on tagakiusatute salajane kohtumispaik.

Ronisin sinna Peter Dettwileriga, kes on reformeeritud kiriku pastor.

Kujutage ette, et inimesed tulid siia laste ja peredega.

Neid kiusati taga ja nad kogunesid siin jumalateenistuseks.

Arvan, et see oli nende jaoks väga eriline koht.

Šveitsi anabaptistid olid varsti vaid üks paljudest sektidest,

kes väitsid, et on ainukesed ehtsad kristlased.

Need kõik on tänaseni püsinud: unitaarid, mennoniidid,

amišid, kveekerid.

Zürichi pearaudteejaam

30 aastat pärast Lutheri revolutsiooni ei olnud veel selge,

et protestantism levib üle Euroopa, rääkimata muust maailmast.

Sel hetkel tõi noor prantsuse pagulane

reformatsiooni uut jõulisust. John Calvin

Calvin oli sunnitud Prantsusmaalt lahkuma katoliiklaste kiusu tõttu.

See oli õnnelik juhus, et ta pages ühte linnriiki Šveitsi äärealal.

Talle ei meeldinud see koht,

aga tema meelest saatis jumal ta sinna ja ta ei saanud keelduda.

Tahtejõuline, sihitruu, huumorimeeleta Calvin

oli nii edukas, et tema linna hakati kutsuma protestantlikuks Roomaks.

See oli Genf.

Calvini väljaütlemised Jumala kohta on kütkestavalt jõulised.

Ta rääkis sellest, et uskujad kogevad Kristusega ühinemist.

Teda mäletatakse tujurikkujana ja see on tõsi, et üks kord

püüdis ta takistada tervet Genfi linna tantsimast.

Ta oli tähtis, sest koostas keset segast reformatsiooni

praktilise ja kättesaadava käsiraamatu "Ristiusu õpetus".

Endine Genfi reformeeritud kiriku pea

on nüüd reformatsiooni muuseumi direktor.

Ta otsis nende kogust välja Calvini käsiraamatu erilise köite.

Kas tohin selle kätte võtta? - Muidugi.

See on esimene väljaanne, jah? - Õigus, 1536. aasta.

See on erakordne. Ta oli 20ndate eluaastate lõpus õppejõud. - Jah.

Ta püüab kristluse väikses raamatus kokku võtta.

Jah. Mulle meeldib mõelda, et Calvin püüdis sellega

anda rahvale kristluse mõistmiseks uusi juhtnööre,

mille abil ristiusu õpetust tõlgendada. Pean reformatsiooni

eelkõige vanade ideede tõlgendamiseks.

Kasutate sõna "uus", aga Calvin eelistaks "väga vana".

Keskaegsele katoliiklusele ja korruptsioonile eelnev aeg.

Jah, aga peame tunnistama, et ta tutvustas uusi meetodeid

ja levitas vanu ideid uuel moel

Isabel, mul on eriti hea meel teiega kohtuda,

sest olete Calvini esimene naissoost järeltulija. - Jah.

Vähem kui 500 aastat pärast tema sündi. See on ju tühiasi.

Mida Calvin teie arvates sellest oleks arvanud?

Muidugi poleks Calvin nõustunud, sest tal oli selle aja tõekspidamised.

Naine peaks oma kohale jääma.

Ma ei usu, et ta oleks seda heaks kiitnud.

Ta ei kiitnud heaks ka naissoost pastoreid, kes tahtsid jutlustada.

Kuidas te juhiks saades toimisite?

Asetasin Calvini hauale roosi

tema väga olulise elu mälestuseks.

Siis pöördusin haua poole ja ütlesin, et on minu kord.

Calvini käsiraamat levitas protestantismi.

Genfist väljapoole tänu erilisele tehnikale.

Tänu trükitehnikale said kirjaoskajad Calvini raamatut lugeda.

Tema järgijad kasutasid trükkimist ka erilise Genfi piibli koostamiseks.

Seda toimetati hoolikalt ja lisati tõlgendamist abistavad märkmed.

See on minu Genfi piibli köide.

See on aastast 1606, mil see oli Inglismaal tõeline bestseller.

See pole kõigest raamat. See on eluviis. Kristlik eluviis.

Kui see lahti teha, on näha, et iga peatükk on jaotatud salmideks.

Nii saad väikese lõigu meelde jätta ja seda tsiteerida.

Enamgi veel: siin on öeldud, kuidas lugeda.

Teksti ümber on tohutu hulk märkmeid.

Siin on öeldud, kuidas reformeeritud kristlane mõtlema peaks.

Lõppu on veel midagi lisatud

150 psalmi, millest on tehtud värsimõõdulised psalmid ehk luule.

Osa neist psalmidest on ikka veel kirikute lauluraamatutes.

Kuulus on 100. psalm, nn "vana sajas".

Genf oli kogu Euroopat hõlmava protestantliku liikumise eesrinnas.

Zürichis ja Genfis peeti oma kirikut

tõeliseks reformeeritud katoliikluseks.

Roomakatoliiklased muidugi sellega ei nõustuks.

Calvini protestantism määratles end selle järgi, mille vastu see oli:

mitte ainult paavsti, vaid haledalt poolreformeeritud luterlaste

ja hullumeelsete anabaptistide vastu.

Reformeeritud protestantismi puhul oli erakordne ka

selle võime ületada keele-ja kultuuribarjäärid.

Genfi vana linnamüüri sisse on ehitatud mälestusmärk

reformatsiooni võtmeisikutele kogu Euroopast.

Nende seas on šotlane John Knox.

Genfi kirikust leidis Knox mudeli, mis Šotimaale viia.

Jumalasõna jutlustamine oli palvuse keskne osa.

See peegeldus linna uute kantslite suuruses ja hiilguses

ning seda jäljendati kaugel mujalgi.

Genfi stiilis Šotimaa kirik oli kalvinlikum kui Calvin.

Šoti kogudused võivad olla nii liigutatud, et hüüavad "aamen".

Ameerika evangeelsete protestantidega väga sarnasel moel.

Lapsed peavad kodus kordama seda, mida pastor hommikul kirikus ütles.

Tänu sellele hakkasid šotlased väärtustama head haridust

viisil, mis ei ole inglastest naabriteni jõudnud.

Protestantism jõudis ka Inglismaale,

aga mitte John Knoxile meelepärasel kujul.

See sai Euroopas ainulaadse maigu

1534. aastal kuulutas Henry VIII end Inglise kiriku peaks,

kui paavst ei nõustunud tühistama tema abielu Catherine'iga Aragonist.

Reformeeritud Euroopas, näiteks Zürichis ja Genfis, pöörati selg

ametlikele lauludega jumalateenistustele katedraalides.

Kuningas Henry tütar Elizabeth I otsustas

vastuolulisel kombel mõlemad alles jätta.

Vastutus laulutraditsiooni hoidmise eest Winchesteri katedraalis

lasub koorijuhil Andrew Lumsdenil

Andrew, koor esitas William Byrdi laulu"Teach Me O Lord",

mis on üks mu lemmikuid angikaani laule.

See ütleb palju ka Inglise reformatsiooni kohta, kas pole nii?

Jah, üks selle laulu motiive on Gregooriuse koraal,

mis oli olemas sadu aastaid enne William Byrdi.

Selle nimi on "Tonus Perigrinus". See on osas, mida laulab terve koor.

Seni oli lauldud kõike ladina keeles ja rahvas ei saanud sellest aru.

Laulud pidid olema inglise keeles, et need oleksid mõistetavad,

aga Byrd lisas selle nutikalt meenutusena endisest korrast.

Ta on roomakatoliiklane, kes kirjutab protestantlikule kuningannale.

Kuidas ta lasi sel jätkuda? - See on väga hea küsimus

Elizabeth armastas säärast muusikat ega teinud sellest ilmselt välja.

Inglismaal ei kiitnud aga kõik poolikut reformi heaks.

Puritaanid olid askeetlikud protestandid,

kes vihkasid kõike katoliiklusega seonduvat.

Elizabethile järgnenud teise valitseja Charles I võimu all

paisus nende viha kodusõjaks.

Westminsteri parlamendi poolel Charlesi vastu võitlevad puritaanid

purustasid vitraaže ja kõiki katoliku monarhia sümboleid.

Kirstudes on anglosaksi kuningate luud. Need on vales kohas.

Parlamendi sõdurid rebisid kirstud lahti ja puistasid luud laiali,

et väljendada põlgust kuningate vast...

See oli osa nende kampaaniast iidse ebausu vastu

ja nende soovist tuua Uus Jeruusalemm Inglismaale.

Lõpuks alistas puritaanide liider Oliver Cromwell Charlesi,

isegi hukkas ta ja lõi protestantliku vabariigi.

Puritaanide Uus Jeruusalemm polnud aga populaarne.

Viimane piisk oli nende püüe kaotada jõulupüha,

sest seda polnud piiblis.

Inglise kirik taastati, samuti katedraalid.

Kuigi Inglise religiooniga oli hiljem probleeme,

sai anglikaanlusest rahvusidentiteedi lahutamatu osa.

Reformatsioonist saadik on anglikaani kogudus kõikunud kahe pooluse,

katoliikluse ja protestantismi vahel,

luues peene, kaalutletud kristluse vormi.

Tunnen seda osa kristlikust kirikust kõige paremini

ja pean tunnistama, et armastan seda hoolimata selle puudustest.

Nüüd oleme näinud tervet rida protestantismi vorme.

Luterlased, reformeeritud anglikaani radikaalid.

Reformatsiooni lugu on täis lõhenemisi ja tagakiusamist.

Seda on inimestel selle juures kõige raskem mõista.

Kuidas võib kedagi tuleriidal põletada,

kuna ta ütles, et leib ei ole jumal?

Tunnetame vaistlikult põleva inimese valu.

Selles maailmas olid teised prioriteedid.

Nad tundsid ühiskonna valu, kui üksikisik eitas jumala tõde.

Ühiskond pidi paranema, isegi kui selleks tekitati kellelegi piinu.

Inimesed hoolisid neist asjust kirglikult.

See kirg ei esinenud kaugeltki mitte vaid protestantide seas.

Protestantism oli võitnud juba põhjaosa

ja sel läks hästi ka Kesk-Euroopas.

Katoliiklased ei vaadanud jõude pealt, kuni see kõik vallutab.

Kui olete kuulnud vastureformatsioonist, võite arvata,

et see oligi vaid katoliku kiriku reaktsioon protestantismile.

Tegelikult sai see alguse vastusena palju vanemal ohule...

Islamiusuliste Hispaania vallutusele seitsmendal sajandil.

Katoliiklased pidasid Hispaania põhjaosas vastu

500 aastat unistasid nad selle tagasi vallutamisest

13. sajandiks olid nad võideldes jõudnud lõunasse Andaluusiani

ja ühe selle suure linna Cordobani.

Cordoba oli Hispaania tagasi- vallutamisel suur samm.

Minu selja taga on selle võidu suurim sümbol.

Cordoba katedraal on kummaline hoone.

Kooriruum ja kõrgaltar on nagu kägu pesas.

Need on lõksus endise mošee südames.

See hoone oli araablaste, moslemite Cordoba suurim mošee.

Kui katoliiklased linna tagasi vallutasid,

pühitsesid nad islami pühapaiga uuesti kristlaste jaoks ära.

See lausa karjub katoliiklaste võidust.

Katoliikliku Hispaania kinnisidee oli islami allasurumine.

Seal muretseti sama palju juutluse pärast.

Hispaania valitsejad Ferdinand ja Isabella olid esimesed monarhid,

kes korraldasid mittekatoliiklaste väljajuurimiseks inkvisitsiooni.

Inkvisitsiooni juhiti Cordoba vanast mauri paleest Alcazarist.

Inkvisitsiooni on kritiseeritud julmuse ja rõhumise eest,

aga meeles tuleks pidada, et 16. sajandi õigussüsteemid

olidki julmad ja rõhuvad.

Kokku hukati inkvisitsiooni ajal väiksem osa kahtlusalustest

kui enamikus ilmalikes kohtutes.

Inkvisitsioon jõustas aga rassilise ja kultuurilise ülemvõimu süsteemi.

Nii moodustus sõjakas ja enesekindel katoliiklus,

mis ei olnud mõjutatud protestantlikust reformist.

Lõpuks mõistis Rooma, et reformatsioonile tuleb reageerida

1545. aastal kutsuti Itaalias Trentos kokku kirikukogu,

et vaadata üle katoliiklikud tõed ja kindlustada paavsti võimu.

See on veel üks Cordoba kirik.

See kehastab Trento kirikukogu vaimu.

See ehitati uuele organisatsioonile, kes pidi kirikukogu käske täitma,

Jeesuse seltsile ehk jesuiitidele.

See on väga suur hoone, aga samas väga lihtne.

Varastele jesuiitidele meeldis lihtsus.

Samuti on see väga avatud. Siin ei ole vaheseina.

Seal on kantsel, sest katoliiklased jutlustavad

sama hästi kui protestandid.

Katoliku kirikul oli traditsioonidest palju rohkem pakkuda.

Kõrgaltaril minu selja taga on tabernaakel, kus on pühitsetud leib,

Kristuse ihu, mille abil usklikud kirikusse tulles palvetada saavad.

Olulisemgi veel on tema ema Maarja.

Ta on alati kohal. Inimesest ema, kes sünnitas jumala.

Ta annab usule naiselikkuse, millest on protestantismil puudu.

Vastureformatsiooni uus leiutis oli pihitool,

kus saab patukoormast preestri abil vabaneda.

Vastureformatsioon pakkus ühendust jumalaema kirikuga.

See oli vastureformatsiooni vastus

Martin Lutherile, Ulrich Zwinglile, John Calvinile.

Protestandid ei hävitanud katoliku kirikut.

Kirik tegi seda, mida ristiusk alati teeb.

See kohandus kriisiga.

Lõpuks kerkis see esile uuenenult ja valmis oma usku levitama.

See on Granada, viimane moslemite kindlus,

mis Ferdinandi ja Isabella vägedele alistus.

Kui moslemite võim siin hääbus, hakkasid katoliiklik Hispaania

ja Portugal mujal impeeriume looma.

Minu kohal näete Christoph Kolumbust kuninganna Isabella ees

1492. aastal, mil islamiusuline Granada langes,

jõudis Kolumbus paika, mida nimetame Lääne-Indiaks.

Kirik reisis sama laevaga, millega sõduridki.

Vastureformatsiooni katoliiklusest sai esimene ülemaailmne religioon.

Esimesed misjonärid Uues Maailmas olid frantsiskaani mungad.

Nad levitasid meeleheitlikult oma usku,

sest nad uskusid, et maailma lõpp oli tulekul.

Pool sajandit hiljem järgnesid neile jesuiidid.

Mehhiko-taolistes maades kohtasid sõjaka katoliikluse saadikud

tsivilisatsioone, kes olid võimelised vastu hakkama.

Järsku surid aga tuhanded kohalikud

ühe meeleheitel valitseja sõnul "hunnikute kaupa nagu lutikad".

Sõdurite asemel tekitasid enim kahju Euroopa haigused.

Traumeeritud kohalikud hakkasid agaralt katoliiklasteks.

Seal üleval on Jumalaema kirik.

Võiks arvata, et see on künka otsas, aga tegelikult on see

maailma suurima inimtehtud püramiidi otsas.

Katoliku misjonärid ehitasid Mehhikos sihilikult kirikud templite peale.

Nad tegid oma ohverdamispaiga vana ohverdamispaiga kohale.

Võib öelda, et katoliiklus on ülim.

Saame hispaania vallutajate mentaliteedi kohta palju teada,

kui vaatame lähemalt üht nende monumenti võidule.

See on Capilla Real de Indios, indiaanlaste kabel Cholulas.

Külastasin seda Mehhiko juhtiva ajaloolase Clara Garciaga.

Olin huvitatud, sest see viis mind Hispaaniasse ja Jeruusalemma.

See ei sarnane mitte millegi kristlikuga,

vaid paljude mošeedega Süürias, Egiptuses ja ühega Hispaanias.

Seal on Cordoba suur mošee.

On see kokkusattumus? - Ei, see on Cordoba suure mošee järgi tehtud.

Sel on 49 kuplit, seitse külglöövi ja tohutu avatud ruum.

See meenutab mulle Jeruusalemma islamiehitist.

See on Al-Aqsa mošee siseõu. Räägin teile sellest ideest.

Selle ehitasid frantsiskaanlased. Nad pidasid Al-Aqsa mošeed.

Saalomoni templiks Jeruusalemmas. Kas nad püüavad taas luua

viimsete päevade uut Jeruusalemma?

Nad püüavad uut Jeruusalemma taas üles ehitada uute kristlastega,

uute katoliiklastega, kui Euroopas toimub protestantlik reformatsioon.

Katoliiklus kaotab protestantidele hingesid

ja nemad võidavad siin tuhandeid juurde.

See on kena. - See on täiuslik uus Jeruusalemm täiuslike kristlastega.

Nad võidavad ja kaotavad neid. - Jah, võib nii öelda.

Tundub, et selle kiriku sisemus matkib Cordoba mošeed,

siseõu Jeruusalemma mošeed.

Mida selle ehitisega öelda tahetakse?

Ehk seda: Hispaanias olid katoliiklased islami alistanud.

Nad tegid mošeedest kirikud.

Siin Uus-Hispaanias, Mehhikos,

alistasid nad võltsjumalad ja nende printsid.

Mis oleks parem viis võidu tähistamiseks,

kui ehitada printsidele kirik, mis on nagu mošee? See on vaid mõte.

Pärast kohutavaid vallutusi mõistsid misjonärid,

et südame ja mõistuse võitmiseks

peavad nad aitama uutel usklikel katoliiklusest rõõmu leida.

Põliskultuur tuli omaks võtta.

Kõige selgemat näidet sellest olen näinud

lähedal asuvas Santa Maria Tonantzintla linnas.

See on Mehhiko hullumeelseim kirik, mida näinud olen. Rääkige sellest.

Minu jaoks on see paradiis. - Olgu, see on hull paradiis.

Minu ettekujutuses on taevas säärane.

Rahvast täis, rõõmsameelne. Kõikjal on inglid. Ilus.

Kui frantsiskaanlased Santa Mariasse tulid,

oli see väike küla ja nad ei saanud siia munka jätta.

Nad harisid vanureid ja lapsi, õpetasid neile hispaania keelt

ja kristluse algtõdesid ning lahkusid.

Nad naasid mõne aasta pärast, et näha, kuidas kristlusel läks.

Külaelanikud võtsid kristluse omaks

ja kohandasid seda enda meele järgi.

Nii sai sellest põlisreligioon, mida elanikud edasi andsid.

Kui inglite nägusid vaadata,

siis need on kõik selle aja kohalike näod.

Kui misjonärid välismaale saadeti,

oli katoliku kirik valmis kultuure ühendama.

See oli kummaline paindlikkus, kuna hõlmas vaid igapäevast usutava.

Mõned misjonärid, eriti jesuiidid, tahtsid rääkida ristiusust enesest

uuel moel, mis oleks teistele kultuuridele mõistetav.

Vaidluste järel jäi kiriku hierarhia kõigutamatult kindlaks,

et seda, mida Roomast ristiusu kohta öeldi, ei tohi muuta.

Täiuslik näide selle kummalise paindlikkuse kohta

on Mexicos asuv Guadalupe neitsi basiilika.

Neitsi Maarja ilmumine kohaliku ette oli enam kui ime.

Ta näeb välja nagu mehhiklased, mis tähendab,

et katoliku kirik saab neid otse kõnetada.

Õpetuse järgi on ta siiski neitsist jumalaema.

On teisipäev ja siia on kogunenud 8000 inimest.

Hinnanguliselt oli 1550. aastaks.

Ameerikas katoliiklaseks ristitud kümme miljonit inimest.

See julgustas Rooma paavste, kes reformatsioonist taastusid.

Katoliiklased olid valmis vastu hakkama

100 aastat pärast Martin Lutheri teeside kinnitamist kirikuuksele

oli Põhja-Euroopa muutunud täiesti protestantlikuks,

kuid Lõuna-Euroopa toetas katoliku kirikut.

Suures osas Kesk-Euroopast oli seis veel ebaselge.

See tähendas sõda.

Esimene lahinguväli oli Praha, praeguse Tšehhi pealinn

17. sajandi alguses

polnud protestantism levinud mitte ainult Põhja-ja Lääne-Euroopas,

vaid jõudis isegi Böömimaa pealinnani.

See kuningriik oli Saksa-Rooma riigi oluline osa.

Suurem osa bööme olid protestandid ja nende katoliiklikke valitsejaid.

Habsburge sunniti neile usuvabadust andma

1617. aastal muutus kõik.

Katoliiklasest Habsburg, Saksa-Rooma riigi keiser,

valis Böömimaa kuningaks oma pereliikme.

Ertshertsog Ferdinand põlgas protestante.

Ennetava rünnakuna vallutasid böömi protestandid kuningapalee

23. mail 1618 viskasid nad kaks Ferdinandi ametnikku siit aknast alla.

Heinahunnik päästis nende elud, aga mitte Habsburgi uhkust.

See juhtum ristiti väga sobivalt Praha defenestratsiooniks.

Protestandid kutsusid oma uueks kuningaks

kalvinistist Pfalzi kuurvürsti Friedrichi.

Friedrich pidas vaevu aasta vastu.

Kahjuks sai ertshertsog Ferdinandist Saksa-Rooma riigi keiser.

Ta maksis kiiresti kätte

1620. aasta novembris purustati böömid ja protestantism.

Valgemäe lahingus.

Praegu on see koht trammiliini lõpus, mis on sellele kohane.

Selle olulisusele Euroopa ajaloos viitab vaid katoliiklik kirik.

Vaatame kohta, mis sütitas

ühe kibedaima, hävitavaima sõja Euroopa ajaloos.

See kestis 30 aastat.

Võitnud keiser Ferdinand keelas

terves impeeriumis reformeeritud protestantismi.

Luterlased ja kalvinistid mõistsid, et peavad koos võitlema.

Sõda hõlmas riike alustades Rootsist ja Taanist põhjas

kuni Prantsusmaa ja Hispaaniani lõunas.

Isegi Poola ja Transilvaania tõmmati kaasa.

Sõjas hukkus enneaegselt

neljandik kuni kolmandik Kesk-Euroopa rahvastikust.

Alles 1648. aastal saabus lõpuks rah...

Suur osa Euroopast oli tühermaa ega saanud enam protestantlikuks.

Ususõjad ei tundunudki nii hea mõttena.

Katoliiklastel õnnestus tõrjuda protestantism

mõnest Kesk-ja Lääne-Euroopa osast,

nii et see esines peamiselt põhjas.

Praha.

Kolmekümneaastane sõda mõjutas kristlaste tulevikku palju laiemalt.

Tagakiusatud protestandid ei põgenenud üksnes Prahast.

Mõned, nagu Šveitsi anabaptistid, lahkusid Vanast Maailmast.

Ehk suudaks protestantism seljatada katoliikluse...

Uues Maailmas

1682. aastal asutas mõjuvõimas inglise kveeker William Penn.

Põhja-Ameerikas uue koloonia.

Tema eesmärk oli usuvabadus kõigi kristlaste jaoks.

Kõigi usulahkude põgenikud pagesid kõikjalt Euroopast.

William Penn nimetas selle maa Penni paradiisiks, Pennsylvaniaks.

Kui tahate anabaptiste näha, tuleb minna Lancasteri maakonda.

See on koduks 37 eri ususektile, kes on tuntud kui nn lihtsad inimesed.

Nad põlvnevad reformatsiooni radikaalidest.

Nad kõik kuuluvad amišite, mennoniitide või vendade kirikusse.

Nad hoiavad paljusid vanu kombeid, eriti protestantlikku

välise autoriteedi eiramist.

Mõned tõrjuvad kaasaja maailma, elades meile

iseenesestmõistetavate asjadeta: autode, elektrita.

Kohtusin Stephen Scottiga sektist Old Order River Brethren.

Ta tuletas mulle meelde, et nad nimetavad end lihtsateks inimesteks.

Miks on lihtsad inimesed niivõrd lõhestunud?

Meie usk ei puuduta mitte ainult õpetusi,

vaid ka igapäevaelu. Kahjuks toob see rohkem lahkarvamusi.

Oluline põhimõte on teisitimõtlemine.

Kuhu tõmmata piir kiriku ja maailma vahel?

Mennoniidid ja amišid sõidavad hobukaarikutega,

aga minu rühmitusel on autod.

See võib tunduda üleannetu küsimusena,

aga mis on maailmas valesti? Ma ei mõtle vaid 21. sajandi,

vaid 16. sajandi maailma, mille vastu anabaptistid võitlesid.

Mis maailmal viga on?

Üheks põhiprobleemiks on näiteks uhkus.

Tähelepanu äratavalt riietumine on väga ebasoovitav.

Võib öelda, et lihtsate inimeste riietus äratab palju tähelepanu,

aga see ei erine eriti või üldse mitte kloostrite põhimõtetest.

Lihtsad inimesed on enam kui haruldased.

Nad räägivad meile põhjalikult, mis oleks juhtunud,

kui väike juudisekt Galileast ei oleks kohanenud.

Jah, nad oleks võinud 21. sajandini püsima jääda nagu lihtsad inimesed.

Traditsioonidest kinnihoidmine võib sel moel abiks olla.

See poleks aga levinud ega maailmareligiooniks saanud.

Kuna lihtsad inimesed keeldusid oma kombeid muutmast,

ei teinud nemad Ameerikast

protestantismi kasvulava.

Järgmises saates uurin, kuidas väike tagakiusatud rühm

böömi kristlasi muutis protestantide saatust.

Nad sütitasid usulist elavnemist, mis levis Suurbritannias.

Ameerikas, Aafrikas ja Aasias.

Protestantism oli edestamas katoliku kiriku missioone.

Võite osaleda Avatud Ülikooli veebiküsitluses.

"Mida tähendab tänapäeval kristlaseks olemine?"

Aadressil bbc.co.uk/ historyofChristianity. Järgige linke.