Original subtitles

Siin, Püha Tarkuse kirikus Konstantinoopolis,

toimus 16. juulil 1054. aastal tõeline kristluse katastroof.

Jumalateenistuse ajal tuli paavsti delegatsioon altari ette

ja asetas sellele dokumendi, mis arvas patriarhi kirikust välja.

Patriarh heitis vastukaaluks omakorda paavsti välja.

Seda on hakatud nimetama Suureks Skismaks

ehk õigeusu ja katoliikluse eraldumiseks.

Tollal tundus see pisisündmusena arusaamatuste jadas.

Ent tõsi on see, et tuhat aastat hiljem

on ida ja lääne lõhe endiselt olemas.

Tänapäeval õitseb õigeusk Balkanimaades ja Venemaal

ning sellel on maailmas 150 miljonit järgijat.

Meie kolmas saade keskendub selle võitlusele ellujäämise nimel.

Pärast hiilgeaegu Ida-Rooma impeeriumis

jäi see moslemite vallutuse teele.

Ristisõdijatest katoliiklased reetsid õigeusu,

Vene tsaarid tegid sellest türannia liitlase

ja nõukogude kommunismi ajal juuriti see peaaegu välja.

Mis on õigeusk? Mis on selle ellujäämise saladus?

KRISTLUSE AJALUGU

Õigeusu tee impeeriumist impeeriumisse.

Olen külas kreeka õigeusu katedraalis Londonis.

Iga õigeusklik jumalateenistus

on osa pikast, iga-aastasest jumalakummardamise balletist.

Sellesse on hoolikalt põimitud koreograafia ja iidne muusika,

et peegeldada taevase kohtu ajatust.

Lusikal segunevad leib ja vein, sümboliseerides Kristuse olemust,

mis on nii inimlik kui ka jumalik.

Kõikjal meie ümber on 1500aastase õigeusu traditsiooni sümbolid:

ikoonid, mida austatakse väga,

ja see raevukas lind - kahepealine kotkas.

Mis lugu see iidne kirglik draama meile pajatab?

Meid viiakse tagasi Vahemere tsivilisatsiooni suurde kriisi.

Läänemaailma võimsaim impeerium tundus põrmu varisevat

4. sajandi algusest saadik oli Rooma impeerium kristlik.

Aga siis tundus, et Issand jättis selle maha.

Barbarid vallutasid selle

410. aastal langes Rooma.

Rooma.

Ent impeeriumi idaosas jäi teine pealinn sissetungijatest puutumata.

Tänapäeval nimetame seda Istanbuliks,

ent linna algupärane nimi on Konstantinoopol,

Constantinus Suure järgi.

Constantinus rajas linna Kreeka vana kalasadama kohale,

mis kandis Bütsantsi nime.

Ta unistas, et Konstantinoopolist saaks täiuslik kristlik pealinn.

Ta pidas seda nn uueks Roomaks.

Kaks sajandit hiljem hoidsid seda unistust elus

mees ja naine, kes said idaimpeeriumis võimule 518. a:

keiser Justinianus ja keisrinna Theodora.

Nad olid kõige ebatõenäolisem paar, kes on siin kunagi valitsenud.

Mees oli Balkani talupoeg.

Naine oli endine tsirkuseartist, kes oli seksuaalselt üliosav.

Nad tahtsid tagasi kristliku Rooma impeeriumi kaotatud alasid.

Selle asemel panid nad aluse millelegi uuele,

Bütsantsi impeeriumile.

Justinianus rajas uue kristliku Bütsantsi impeeriumi ühele kirikule.

Kirik ehitati kõigest kuue aastaga

ja see oli kahtlemata suurim usuline rajatis kristlikus maailmas.

Püha Tarkuse kirik, Hagia Sophia.

Kui Justinianus esimest korda hoonesse astus, olevat ta pomisenud:

"Saalomon, ma olen sinust parem."

Just sellist ambitsiooni me siin näemegi -

imperaator, kes ületab Iisraeli kuulsaima kuninga piiblist.

Peaaegu 1000 aastat

toimus siin pidevalt püha keiserlik tseremoonia.

Imperaator ja patriarh olid draama juhtivad tegelased.

See oli kiriku ja trooni liit.

Praegu katavad Hagia Sophiat tellingud.

Ausalt öeldes hõljub siin mingi kurbus.

Kulub mõningane aeg, enne kui see möödub

ja hakkate nägema luksuslikemat ruumi, mida inimkäed iial on loonud.

Kuppel katab suurt koguduse ruumi, püüdes tuua taeva jumalateenistusele.

Kuna kuppel on taevas,

sai taevalaotus arhitektuuri osaks.

See on oluline erinevus idakristluse ja ladina kristluse vahel.

Läänekiriku arvates avas pärispatt kuristiku

jumala ja inimkonna vahel.

Idakristlus ütleb oma järgijatele, et jumal ja inimesed võivad kohtuda,

isegi üheks saada.

See on riskantne ja helge mõte.

Miski ei väljenda paremini tungi muuta nähtamatu nähtavaks

kui bütsantsi kunst.

Ehkki tegu on kunstiga, mis on teoloogilise kompromissi tulemus.

See tõi lahenduse kristlaste suurele probleemile:

kuidas kujutada jumalikku?

Istanbuli Arheoloogiamuuseumis on Kristuse-eelsed kreeka kujud.

Kreeklastele oli endastmõistetav, et jumalaid kujutati ilusatena.

Kristlus võttis kuju kreeklaste maailmas.

Ent kristlased uskusid ka, et Jeesus on juutide messias.

See viitab suurele murrangule kogu kristluses.

Kreeklaste arvates oli loomulik kujutada jumalaid inimlikena.

Juudid jäid kindlaks teisele käsule:

"Sa ei tohi enesele teha kuju." "Sa ei tohi neid kummardada."

Keda järgivad kristlased - juute või kreeklasi?

Läänekristlus mässis end umbsõlmedesse.

Idakristlased tegid midagi geniaalset.

Nad lõid vormituid kujutisi.

Teiste sõnadega polnud neil skulptuure, ainult tasapinnad.

Rikkalikult kaunistatud mosaiigid seintel või puidule maalitud pildid.

Maalitud puittahvlikestest sai õigeusu kiriku eritunnus -

ikoon.

See pole ainult kunst.

See on kunstniku, uskliku ja Jumala kohtumine.

Konstantinoopol.

Esimestest ikoonidest on säilinud väga vähesed.

Nende nägemiseks pidin sõitma vana Bütsantsi impeeriumi serva,

Siinai poolsaarele tänapäeva Egiptuses.

Siin, Siinai mäe jalamil, on üks iidsemaid kristlikke kloostreid

6. sajandil oli see Bütsantsi impeeriumi eelpost

ja järjekordne tõend Justinianuse huvist keiserlike hoonete vastu.

Suure kindluse müüride vahel on maailma vanim ikoonikogu.

"Ikoon" tähendab just seda, mida väljendab - kujutist.

See on nägu, isik, stseen teisaldataval puittahvlikesel,

mida on kujutatud erilisel ja ettekirjutatud viisil.

Siin on Jumal, Kristus, pühakud.

Ikoonid kutsuvad usklikku seisma mitte maali, vaid isiku ette.

Iga ikoon on kutse tõusta taevaredelile.

Ikoonid on iga õigeusu kiriku koondumispunktid.

Nad katavad altariesist, mida kutsutakse ikonostaasiks.

Tänapäeval pole võimalik kujutleda õigeusu traditsiooni ikoonideta.

Kuid see pole alati niisugune olnud

7. saj tegid mitu keisrit katset kaotada ikoonid bütsantsi usundist.

Kummalisel kombel oli põhjuseks usk, et Issand on nad maha jätnud.

Muretsemiseks oli põhjust, ootamatult rünnati Bütsantsi,

uue usujõu, islami poolt

7. sajandi keskpaigaks oli moslemite armee vallutanud 2/3 Bütsantsist,

muu hulgas pühad linnad Antiookia, Damaskuse ja Jeruusalemma.

Kaks korda olid moslemite väed jõudnud Konstantinoopoli alla.

Kuni bütsantslased vaagisid, miks Jumal pooli vahetas,

tabasid nad ära ühe asja -

suure erinevuse islami ja õigeusu vahel.

Moslemid ei kujuta jumalikku.

Koraan keelab moslemitel kujutada püha. Jumalikku ei saa näidata.

Moslemid võitsid sõjakäigud Bütsantsi vast...

Järelikult peavad ka kristlased hävitama Jumala kujutised.

Kuna kaalul oli kogu impeeriumi saatus,

andis keiser Leo III käsu eemaldada kõik ikoonid.

Bütsantsi kirikutest.

Tänapäeval on Konstantinoopoli oikumeenilise patriarhi kirikus

rikkalikult ikoone.

Tema Püha Georgi kirik on neid täis.

Mis tõi ikoonid tagasi?

Oli selge, et Leo tekitas nende hävitamisega probleemi.

Kogu impeeriumis puhkesid mässud. See oli tagasilöök.

Vaidluste ja vägivalla tulemuseks oli ikonoklast.

See tähendab pühapiltide purustamist ja oli suurim trauma kristluse loos.

See mõjutas Bütsantsi rohkem kui sajandi.

Ikoonimaalimine viis piinamiseni, mõnikord ka hukkamiseni.

Paljud olid valmis pigem surema, kui nägema taevavärava kadumist.

Keisrinna Theodora peatas lõpuks ikonoklasti.

See juhtus 843. aastal.

Ta tellis uue liturgia "Õigeusu triumf".

See kiidab ikoonide kaitsjaid ja nimetab nende vaenlasi.

Nii et jumalateenistus peab kalliks mälestust traumaatilisest sajandist.

Vägivaldne reaktsioon ikonoklastile

näitas, et õigeusk pole ainult mõjukate usk.

See oli ka tavaliste inimeste päralt.

Tulevased valitsejad unustavad selle hädaohus.

Istanbuli südames on alistatud ikonoklastide "viimane sõna".

See on Püha Rahu kirik, Hagia Eirene, 8. sajandist,

mille ehitas ikonoklastist keiser.

Nüüd on see kontserdisaal, mis on kristlikust minevikust vaba,

kui välja arvata rabav jäänuk

õigeusu ikonoklasti ajastust.

Apsiidis, altari kaugema serva kohal,

on lihtne must rist mosaiigis mustal taustal.

See on ikonoklastlik kunst.

Ikonoklastid riputasid selliseid asju oma kirikutesse.

Seda ei näe väga sageli

800 aastat pärast Jeesuse surma

levis kristlus endiselt kogu maailmas.

Idakirik kinnitas kanda Lähis-Idas,

levitades oma sõnumit Baghdadist Aasia äärealadele.

Ladina kiriku läänetiib, mis asus Roomas,

taastas misjoniretked lõunasse, läände ja põhja.

Nende vahel oli Bütsantsi impeeriumi õigeusk.

Bütsantsi impeerium oli küll räsitud, ent siiski suurim kristlik võimkond.

See oli üle elanud nii islami kui ka ikonoklastid.

Lääne-ja idakirikud olid vormiliselt endiselt ühendatud.

Lääs tervitas ikonoklasti lõppu, sest see oli paavsti alati hirmutanud.

Ent tegelikult laienes lõhe Rooma ja Konstantinoopoli vahel.

Kuni õigeusus vaieldi ikonoklasti üle,

oli ambitsioonikas valitseja liitnud Prantsusmaa, Saksamaa ja Itaalia

uueks ladina impeeriumiks.

Läänekristlased nimetasid teda Karl Suureks.

Õigeusklikud nii ei arvanud.

Karl saatis katoliku misjonäre pöörama slaavlasi eikellegimaal

tema ja Bütsantsi impeeriumi vahel.

Mis oli Bütsantsile ohtlikum? Kas Kesk-Euroopa uskmatud hinged

või katoliiklastest slaavlased, kes olid Karlile tänulikud?

Midagi tuli ette võtta. Kes viib slaavlased kiiremini taevasse?

Tripel Karmeliet.

Tänapäeval kuulub Velehrad rooma katoliku usu aladele

ning slaavi kristlikku pärandit pühitsetakse katoliiklikult.

Aga see pole alati nii olnud.

Need mehed on õigeusu kangelased Kirill ja Mefodi.

Nad ennetasid Karli misjonäre tollasel Määrimaal.

Kas slaavlased peaks jumalat uskuma kreeka või ladina keeles?

Kirill ja Mefodi vastasid ladina kirikule: "Ei kummaski".

Slaavlased võivad jumalat kummardada emakeeles.

Probleem oli selles, et slaavi keeli polnud kirja pandud.

Kirillil ja Mefodil oli siingi vastus valmis.

See on uus tähestik, mille sümbolid ei meenuta kreeka ega ladina keelt,

sest on mõeldud slaavi häälikute väljendamiseks.

See oli kasutamisel raskepärane - sümboleid lähendati kreeka keelele.

Ent keegi taktitundeline nimetas tähestiku Kirilli järgi kirillitsaks.

Sama tähestikku kasutavad siiani venelased, bulgaarlased ja serblased.

Kirill ja Mefodi lasid slaavlastel jumalat kummardada nn turukeeles.

See on hämmastav. Õigeusku peetakse konservatiivseks, ajatuks,

aga see oli innovatiivne ja loov.

Kirilli ja Mefodi suur panus oli,

et õigeusk säilitas oma näo kultuuride paljususes.

Mõned neist polnud isegi slaavi kultuurid. Näiteks rumeenlased.

See on eluliselt oluline õigeusu kestmajäämiseks.

Ent lühiajalises perspektiivis oli tulemuseks kibedus.

Ladina ja õigeusu misjonäride võitlus Kesk-Euroopas

suurendas vana keiserliku kiriku kahe tiiva vahelist lõhet.

Esimesed tuhat aastat Rooma impeeriumis

suudeti jätta mulje ühtsest kirikust.

Õigeusu märk patriarhi peakorteril Istanbulis on kahepealine kotkas.

Üks pea on suunatud itta, teine läände.

Minu arvates pole juhus, et Bütsantsi keisrid

hakkasid seda sümbolit kasutama just umbes 1000. aastal,

kui ida-ja läänekiriku ühtsus hakkas kaduma.

Erineva geograafia, kultuuri ja keelega ida ja lääs triivisid lahku.

Tegu oli mõistete erineva käsitlemisega,

täpsemalt oli asi ühes sõnas, mis on ladina keeles "filioque".

See tähendab "ja poeg".

Lääs lisas selle ida ja lääne ühisele, Nikaia usutunnistusele.

Selle järgi tuleneb Püha Vaim Isast.

Karli kohus lisas 9. sajandil "ja pojast".

See tekitas pingeid ja seejärel kriisi, mis kestis sajandeid.

See üks sõna - filioque - suurendas ida-lääne pingeid.

Bütsantsi kiriku meelest oli igasugune muutus pühaduseteotus.

See ennustas kehva lõppu.

Kriis saabus 1054. aastal.

Rooma piiskopi saadikud tulid Konstantinoopolisse klaarima.

Nad lausa norisid muhku.

Olukord väljus kontrolli alt keset liturgiat Hagia Sophias.

Rooma kardinal kaotas enesevalitsuse

ja võttis endale õiguse patriarh kirikust välja heita.

Patriarh vastas samaga.

Tollal tundus Hagia Sophia melodraama

mööduva diplomaatilise tülina.

Ent peaaegu tuhat aastat hiljem

pole ladina lääne ja kreeka ida skisma endiselt leevenenud.

Järgmise 200 aasta jooksul saab ühinemisplaan viimse hoobi

ühes kõige häbiväärsemas episoodis kristluse ajaloos.

Pärast Suurt Skismat jäi Bütsants taas moslemite meelevalda.

Bütsants neelas uhkuse alla ja palus katoliiklastelt abi

1095. aastal

algatas paavst Urbanus II esimese paljudest ristisõdadest.

Selgus, et neljanda ristisõja ladina kristlased

olid rohkem huvitatud oma jõukusest ja võimust kui pühast maast.

Hämmastavas reetmises ründasid nad inimesi, keda pidid kaitsma -

kristlikku Konstantinoopolit.

Ristirüütlid murdsid müüridest läbi 1204. a kevadel.

Tuhanded linnaelanikud surid enne. Maailma jõukaim linn oli rusudes.

Konstantinoopolit ei hävitanud moslemid, keda Bütsants kartis,

vaid katoliiklastest kristlased.

Kui 1054. aasta märkis lääne ja ida vormilist eraldumist,

siis 1204. aasta oli punkt, kust polnud tagasiteed.

Katoliiklastest õnnekütid valitsesid Konstantinoopolis 57 aastat.

Kuigi õigeusk sai linna tagasi, ei taastunud impeerium iialgi.

Esimest korda seisis õigeusu kirik omapäi.

Läänekristlus oli murdnud Bütsantsi vaimu.

Teine suurvõim viib töö lõpule.

Kogu 15. sajandi vältel

vallutasid türklastest Ottomanid Bütsantsi alasid.

Peagi oligi jäänud ainult kunagi nii võimas Konstantinoopol

ja käputäis kokkukuivanud külasid,

mille kohal kõrgus Hagia Sophia.

Ottomanidest piirajad kasutasid võimalust

29. mail 1453. aastal tungisid ottomanid linna.

Hagia Sophias jätkati vapralt hommikust teenistust,

kui türklased murdsid maha keiserlike protsessioonide ukse.

Sultan andis käsu, et kantslist kõlaksid moslemi palved.

Hagia Sophiast sai mošee.

See on kristluse pika ajaloo jõhker lõpp Bütsantsi impeeriumis.

Nüüd olid kõik Bütsantsi õigeusu kantsid moslemite kontrolli all,

sealhulgas neli viiest vanast patriarhaadist.

Ainult Rooma oli vaba ja Rooma polnud õigeusklik.

Järgmised neli sajandit ja enamgi

olid õigeusklikud oma keisri endistel maadel alamajärgulised

15. sajandi keskpaigas tundus, et õigeusku piiratakse veelgi,

nagu idakirikut või Põhja-Aafrika iidseid kirikuid.

Aga kas mäletate Kirilli ja Mefodi missiooni 9. sajandil?

Nüüd päästis see õigeusu tuleviku.

Kirill ja Mefodi olid loonud õigeusule päästeköie Määrimaal.

Järgmised 500 aastat

on selle levik põhja uues kriisis eluliselt oluline.

Õigeusu tulevik oli juurtest kaugel, hoopis teise kultuuriga maadel.

Siinne rahvas elas karmide talvede sünguses.

Kogukonnad olid tihti pisikesed ja üksteisest kaugel.

Õigeusk ei jäänud mitte ainult ellu, vaid puhkes ka õitsele,

kandes Kirilli ja Mefodi töö Kiievist itta.

See haaras kogu Venemaa

kuni Arktika külmunud väljadeni kaugel põhjas.

Tavainimesed võtsid õigeusu omaks

raevuka pühendumisega, mis kujundas venelaste identiteeti.

Usu tõid nendeni rändavad erakud ja pühamehed,

kes asusid mõnikord elama väikestesse kogukondadesse.

Pikkamisi, kahe sajandi jooksul,

tekkis praegusele Põhja-Venemaale üle saja kloostri.

Ent pühamehed käisid endiselt kogukondades

ja see viis õigeusu rahvani.

Need mehed, kes tulid üksildaste inimeste juurde suurtel aladel,

tegid õigeusust rahvausundi.

Ent rahvausund oli lahutamatult seotud.

Vene impeeriumi tõusuga.

Valitsejad õppisid kirikut kasutama, et impeeriumi laiendada, kontrollida

ja oma valitsemine pühaks muuta.

Õigeusu kirik sattus kolmepoolse sõja keskmesse:

tsaaride ambitsioonid,

vaimulike tahtmised ja venelaste siiras usk

14. sajandil, kui pühad mehed ja naised kristlust levitasid,

omandasid ühe pisikese asunduse valitsejad võimu,

mida polnud võimalik eirata.

See asundus oli Moskva.

Valitsejad positsioneerisid end Bütsantsi impeeriumi pärijatena.

Et see oleks veelgi selgem, abiellus Ivan III Bütsantsi keisri õetütrega.

Ta võttis oma sümboliks Bütsantsi kahepealise kotka

ja hakkas kasutama tsaari tiitlit,

mis vastab roomlaste keisrile,caesar'ile.

Esimene Rooma oli langenud rooma-katoliku ketserite kätte.

Teine Rooma, Konstantinoopol, oli nüüd islamiusuliste käes.

Venemaa õigeusu kirik võttis endale Kolmanda Rooma tiitli.

Moskva sai ka oma patriarhi.

Ehkki vene õigeusu juured oli Bütsantsis,

lõi tsaaride valitsemine ja rahva tugev usk kiriku,

mis oli olemuselt vägagi venelik.

Seda on kohe näha ka põgusal jalutuskäigul Moskvas.

Vene kirikute kuplid on sibulakujulised.

Mõne meelest saadi inspiratsiooni Jeruusalemma kirikust.

Teiste järgi on põhjus praktiline: takistada lume kuhjumist.

Nii või teisiti muutis see kujundus Venemaa maastikku.

Kõige kuulsamad kirikud rajati 16. sajandil.

Vassili Õndsa kirik Moskva Punasel väljakul.

Selle välisilme on väga originaalne.

Kaheksanurkne keskkirik kerkib tornitipuks

ja seda palistavad kaheksa väiksemat kirikut.

Mäletate, kuidas bütsantsi õigeusk tahtis rajada ühte võimsat kirikut?

Püha Tarkuse kiriku rajas keiser ja sõjapealik Justinianus.

Võiks öelda, et see kirik pidi täitma sama rolli vene õigeusus.

Ainus häda oli, et selle ehitas kõige julmem valitseja ajaloos.

Ivan Julm rajas Vassili Õndsa kiriku Moskva südamesse 1552. aastal.

Nagu Justinianus 1000 aastat tagasi,

tegi ta oma kirikust vene õigeusu impeeriumi keskuse.

Muidugi mäletatakse Ivani rohkem miljonite alamate mõrtsukana.

Vassili Õndsa kiriku sisemus annab aimu tema meelelaadist.

Selle põhiplaan tundub olevat väga ratsionaalne ja sümmeetriline,

aga plaani nägid oma ihusilmaga ainult arhitekt ja patroon.

Kui hoones viibite, tajute peapöörituse ja klaustrofoobia segu.

Minu meelest pole ka sõna "meeltesegadus" liialdus.

Vene keeles tähistab tsaari nimi hirmuäratavat,

aga inglise "terrible" tabab just asja tuuma.

Ta sündis 1530. aastal ja krooniti 16-aastaselt esimeseks tsaariks.

Ta kuulis õigeusu kirikust.

Tema kinnisideeks sai püha Venemaa,

mille keskmes on tema kui jumala esindaja maa peal.

Valitsemise algusajal oli ta energiast tulvil,

ehitas kirikuid ja sätestas, kuidas maalida ikoone.

Suund pühadusele polnud tingimata halb mõte,

aga see moondus türanniaks

37-aastase valitsusaja jooksul

teostas Ivan absoluutset võimu, mille jõledused olid hullumeelsed.

Ta hakkas nautima inimestele haiget tegemist ja nende hirmutamist.

Ometi ei vabastanud Moskva metropoliit teda kroonimisel patust.

Kord ahastas Ivan kirjas:

"Kuidas saan mina, haisev peni, õpetada ja jutlustada,"

"kuidas saan mina kedagi valgustada?"

Ivani mure oma hinge pärast leidis rohkelt õigustust.

Tema usuline despootlikkus jõudis sügavale alamate ellu,

kui ta kirjutas detailselt ette, kuidas praktiseerida usku.

Isegi meeste habemed ei pääsenud tema kohtumõistmisest.

Ivanile oli habe Jumala kaunistus Jeesusele.

Sestap keelas ta habet ajada.

Taevas aidaku neid, kes talle vastu hakkasid.

Ivan oli kindel, et Jumal tegi temast tsaari, kui metropoliit ta kroonis.

Kõik, kes vastu hakkasid, olid ketserid ja väärisid surma,

seejuures võimalikult ebameeldival viisil.

Kõige hullematel aastatel

teostas ta hullumeelset türanniat riigis opritšina vahendusel.

See oli perversne versioon mustades rüüdes usuordust,

kui nad läksid oma ebainimlikele tegudele.

Ivani puhastustes tapeti miljoneid venelasi.

Ometi julges üks mees türannile vastu hakata.

Selle kangelase nime kannabki Vassili Õndsa kirik.

Püha Vassili oli väga eriline erak, pühaks peetud lollike.

Nn pühad lollikesed keerasid pahupidi kogu tavaühiskonna.

Nad käitusid kui hullud, et näidata Issanda väge.

Õnnis Vassili näitas seda kõnekalt, olles üks vähestest,

kes hakkas Ivan Julmale vastu ja pääses eluga.

Kord paastu ajal andis pühak jahmunud tsaarile lihakäntsaka,

öeldes, et tollel pole mõtet paastuda - ta on tapnud liiga paljud.

Ivan oli allaheitlik, õndsat Vassilit ei karistatud.

Õndsa Vassili lugu on täiuslik näide korduvast teemast vene õigeusus.

Tavaliste venelaste usk oli nõnda sügav,

et mida tsaarid ka poleks teinud, nad jätkasid jumala kummardamist.

Usk on põimitud lahutamatult igapäevaellu.

Vahel lausa ekstsentrilisel moel nagu ühe teatud sekti puhul.

Nad tahtsid võtta inimestelt suguiha, lõigates maha suguelundid.

Sekti asutaja oli piiblist valesti aru saanud.

Ta luges Lunastaja Jeesuse asemel.

Kastreerija Jeesus.

Sajand pärast Ivan Julma

astus teine tsaar tugeva usu vastu ja tulemused olid verised.

Tsaar Aleksei ja tema patriarh soovisid kirikut puhastada,

viia selle tagasi puhta bütsantsi õigeusu rüppe.

Võtame näiteks õnnistamise.

Bütsantsi traditsioonis õnnistas vaimulik,

kasutades kolme sõrme, mis sümboliseerisid kolmainsust.

Venemaal kasutati kahte sõrme, et sümboliseerida jumala olemust.

Aleksei käskis vene vaimulikel kasutada õnnistamisel kolme sõrme.

See võib tunduda tühine, kuid tolles maailmas luges pisimgi detail.

Keskmist venelast ei huvitanud truudus kreeka õigeusule.

Nad teadsid, mis on vene õigeusk.

See siin oli ketserlus.

Tuhanded, isegi miljonid, hakkasid tsaarile vastu.

Mõned lahkusid kirikust ja hakkasid nn vanausulisteks.

Paljud põletati tuleriidal allumatuse eest.

Mõned eelistasid ketserlikule tsaarivõimule allumisele

enda põlemapanemist.

Keisri kirik oli endiselt olemas ja teenis impeeriumi rahvast,

aga tsaristliku autokraatia ja rahva elu vahel

oli kolmas jõud - kiriku hierarhia.

Samuti küsimus, mis jäigi bütsantslastel lahendamata.

Kes oli Jumala tõeline esindaja maa peal?

Kas tsaar või vene kiriku pea, patriarh?

1689. aastal päris Venemaa trooni Peeter Suur.

Ta lahendas selle küsimuse järgmiseks kaheks sajandiks.

Kus Ivan Julm oli hull, seal oli Peeter ratsionaalne, ometi tsaar.

Ta nägi õigeusus kasulikku tööriista, kontrollimaks impeeriumi.

See on tema kuju, üks viimaseid vaatamisväärsusi Moskvas.

Rahvas vihkab seda, kuid minule see pigem meeldib.

Peeter on uue laevastiku laeval.

Peeter oli moderniseerija ja see tähendas ka kontrolli kiriku üle.

Peaaegu kaks sajandit pärast teda polnudki patriarhi.

Kirikut juhtisid bürokraadid. Kirikul polnud otsustusõigust.

Ei tekkinud küsimust, kes valitseb. See oli tsaar.

Nagu ikka ristiusu ajaloos, kasutas kirik seda ära ja õitses

19. sajandil õitses kloostrielu, kirikutes käis rohkem rahvast.

Vähemalt oli kirik väljaspool ohtu.

Õigeusk oli vastu pidanud 1300 tormilist aastat.

Ent järgmine sündmus peaaegu hävitas selle.

Moskva

20. sajandi alguses oli Venemaa Euroopa suurvõim

1918. aastal vallutasid Nikolai II maailma

I maailmasõda ja revolutsioon.

Kõige selle keskmes oli Siberist pärit vene talupoeg,

rändav erak, kellest sai tsaariperet ümbritseva skandaali keskpunkt.

Tsaarinna uskus, et jumal rääkis temaga eraku vahendusel.

Vaenlaste sõnul olnud ta joomar, kelle sekkumine halvas valitsuse.

Tsaaride viimastel päevadel, I maailmasõja ajal,

omandas Grigori Rasputin tsaaripere üle erakordse võimu,

sest tundus, et ta suudab ravida nende poja hemofiiliat.

Kas Grigori Rasputin oli "püha lollike" või joodik? Ehk mõlemat.

Ent tema talupojausk tegi tsaari lolliks ja aitas kaasa režiimi hukule.

Venemaad ootas õudusunenägu.

Riik oli kaotamas sõda Saksamaaga ja rahvas oli näljas.

Rasputini skandaal oli äärmiselt sümboolne,

mürgidoos tsaristlikule režiimile.

Sajad tuhanded hukkusid rindel. Sõdurid hakkasid mässama

1917. aasta veebruaris toimus revolutsioon.

Vene tsaar oli sunnitud tagasi astuma,

tehes lõpu 500 aastat kestnud tsaristlikule valitsemisele.

Kirikul oli mõnda aega lootust.

Moodustati liberaalne Ajutine valitsus. Esimene demokraatia.

Moskvas tegi piiskoppide ja vaimulike kirikukogu plaane,

kuidas juhtida tsaarivõimust vaba kirikut.

Nad valisid uue patriarhi,

esimese pärast Peeter Suurt.

Ent lootus osutus ennatlikuks.

Sama aasta oktoobris seisis õigeusk silmitsi seni hirmsaima vaenlasega -

nõukogude kommunismiga.

Leniniga eesotsas korraldas bolševike partei revolutsiooni

ja kehtestas proletariaadi diktatuuri,

millel oli absoluutne võim Venemaa üle.

Selles uues maailmakorras polnud kohta Jumalale.

Õigeusk oli kujundanud Venemaad alates 10. sajandist.

Bolševike meelest oli usk oopium rahvale, valeteadlikkuse tunnus

ja, mis kõige hullem, teadusliku sotsialismi takistaja

1918. aasta jaanuaris eraldas Lenin kiriku riigist.

See oli esimene samm süstemaatilisest poliitikast,

et kaotada kristlus Venemaal ja sundida inimestele peale ateism.

Lenin ei elanud nii kaua, et seda poliitikat ellu viia.

Ülesannet asus veelgi armutumalt täitma mees,

kes kõigest kümne aastaga viis õigeusu hääbumise äärele.

Seda polnud tuhande aasta jooksul suutnud teha

katoliku ristisõdijad, moslemite armeed ega Venemaa türannid.

Jossif Stalin oli gruusia bandiit,

kelle ema lootis kunagi, et pojast saab piiskop.

Too kerkis hoopis bolševike partei tippu,

et saada Nõukogude Liidu juhiks.

Punaseks tsaariks, võiks öelda.

Ta kavatses õigeusu minema pühkida.

Jumalata ühiskond ei vajanud kirikuid.

Siin õhitakse 1931. aastal Moskva Lunastaja Kristuse katedraali.

Õigeusklike seas oli ka inimohvreid.

Umbes 40000 kirikuõpetajat ning 40000 munka ja nunna,

lisaks miljonid usklikud surid Nõukogude terrori tagajärjel.

Kampaaniat viidi läbi maniakaalse põhjalikkusega.

Nõukogude komandörid sättisid ikoonid ritta ja tulistasid neid

1939. aastaks olid avatud vaid paarsada kirikut

ja ainult neli piiskoppi polnud vanglas.

Ometi jäi vene õigeusk ellu.

II maailmasõja ajal oli Stalin sunnitud tegema tagasipöörde

Stalin vajas kiriku toetust, et sõda võita.

Kiriku ärakasutamiseks pidi ta seda tunnustama.

Õigeusu patriotism päästis selle väljasuremisest.

Stalin pidi tunnistama, et paljudele ei kehastanud vene kultuuri riik,

vaid kirik.

Ta lubas uuesti avada kirikud, teoloogiakoolid ja kloostrid.

Kuid pärast sõda järgnesid tagakiusamised, nagu kombeks.

Pärast II maailmasõda jäi enamik Ida-Euroopast Nõukogude kätte.

Kui Stalin suri 1953. aastal, valitses Venemaa suurvõim.

Järgmised 30 aastat hoiti õigeusku pantvangis.

Ometi säilitas õigeusk ustavad jüngrid, iidse liturgia ja muusika,

hoolimata kõikidest traumadest, mida NSVL talle tekitas.

Õigeusk elas kauem kui kommunistlik maailmakord.

Kui peasekretär Gorbatšov püüdis rakendada inimnäolist kommunismi,

sai sellest süsteemi lõppmäng

1990-ndateks oli kõik lõppenud.

Riigikommunismist oli kogu võim välja jooksnud.

Miski ei näidanud seda paremini kui 1991. a - rahvas võttis maha.

Dzeržinski kuju, kes oli KGB looja.

Nüüd asub see vaikses pargis, omamoodi türannia vanadekodus

70 aastat rääkisid nõukogudelased, et kommunism on tulevik.

Nüüd oli kommunism läinud.

Mis suutis selle tühimiku täita?

Õigeusk.

See on tagasi saanud oma koha Venemaa elu keskmes

1990ndatel koguti avalikke annetusi,

et taastada Lunastaja Kristuse katedraal Moskva südames,

katedraal, mille Stalin hävitas 60 aastat tagasi.

Õigeusk elas üle katastroofid,

mis olid hoopis teistsugused kui katoliiklastel ja protestantidel.

See jäi ilma võimust, mida nautis Bütsantsis.

Vene tsaarid võtsid õigeusult vabaduse.

Õigeusklikud kihutati Väike-Aasiast minema.

Bolševikud oleksid õigeusu peaaegu maa pealt pühkinud

21. sajandi Venemaal on Bütsantsi kahepealine kotkas

taas kaasaegse Venemaa uhke sümbol.

See on endiselt Ida-Rooma riigi pärand.

Kuid kui üks küsimus saab vastuse, kerkib esile teine.

Kas õigeusk elab üle esmakohtumise lääne vabadusega,

kapitalismiga, tarbijalikkusega, skeptilisusega, seksivabadusega?

Seni tundub vaist kinnitavat vanu veendumusi.

Te mõistate põhjust, kui mõtlete kohtadele, kus ma käisin.

Pühalik liturgia, pühakute selge pilk,

jumala kogemine sõnatus palves.

Õigeusk võiks õppida läänekristlastelt,

kuidas saada hakkama hädadega, mida läänekristlus on aidanud luua.

Järgmises saates pöördume taas läände.

Vaatame, kuidas läänekirik lõhenes reformatsioonis kaheks.

Seejärel kohtume kaasaegse maailma jõududega,

millest pole pääsu ühelgi 21. saj kristluse harul.

Osalege Avatud Ülikooli küsitluses.

"Mida tähendab olla kristlane?"

Aadressil bbc.co.uk/ historyofchristianity.