Original subtitles

80 aastat tagasi oli mu ema väike tüdruk Staffordshire'is.

Ühel päeval jalutas ta mu vanaisaga, kes oli kohaliku kiriku tugisammas.

Mööduti rooma-katoliku kirikust, kuhu tüdruk tahtis sisse astuda.

Teda kannustas lapse uudishimu.

Tema isa selgitas, et talle ei meeldiks,

kui tüdruk rooma-katoliku kirikus kasvõi ringigi vaataks.

Temale oli Rooma võõras maailm,

mis mürgitas inglise eluviisi. See kõik on nii kaugele jäänud.

Mu vanaisa ei sega mul asja uurimast.

Comune di Roma 4243.

Teine retk kristlusse viib mu katoliku kiriku ajalukku.

Selle peakorter asub Roomas, Vatikanis,

mis on sõltumatu riik ja mõjutab kogu maailma.

Enam kui miljard usklikku juhindub Roomast - üle poole kristlastest.

Ent siin on tohutu paradoks.

Kuidas sai väiksest juudi sektist 1. sajandi Palestiinas,

kus see jutlustas alandlikkusest, Lääne-Euroopa usund,

mis on mõjuvõimas ja jõukas ning ootab usklike kuuletumist?

See võib juhtuda, kui on toetajaid kõrgetel kohtadel.

KRISTLUSE AJALUGU

Katoliiklus. Rooma ettenägematu tõus.

Ladina kiriku keskus on Roomas.

Kiriku vaimne juht on Rooma piiskop, paavst.

Kummaline, kui mõelda, et Rooma on selle riigi süda, mis tappis Kristuse.

Impeerium jätkas kiriku liikmete tapmist veel 300 aastat.

Kuidas sai Roomale osaks kristlik saatus?

Uue kiriku keskpunkt oli Jeruusalemm. Siin löödi Jeesus risti.

Ent 70. aastal hävitasid roomlased linna.

Kristlus levis aegamisi lõunasse ja itta.

Üks misjonär, apostel Paulus, vaatas mujale -

Väike-Aasia, kaasaja Türgi ja Kreeka, poole.

Tema kirjad uues testamendis näitavad ta teekonda,

mis kulges mööda Rooma impeeriumi kaubateid.

Lõpuks jõudis Paulus Rooma kui imperaatori vang.

Tema sõbrad olevat ta vastu võtnud linnast väljas, Appia teel.

Siis oli ta aastaid koduarestis, enne kui Rooma võimud ta tapsid.

Ajalugu on perversne,

Rooma jõhkrus seab linna ristiusu keskpunkti.

Nagu Jeruusalemm, nii nõuab Rooma endale osa kristluse loos.

Kristlasi tõmbas maa-alustesse katakombidesse San Sebastianos,

kus Pauluse surnukeha võimude eest peideti.

Kuid neid tõmbas ka teise märtri hauale.

Siimon Peetrus oli üks Jeesuse 12 õpilasest.

See 3. sajandi "grafiti" austab Paulust ja Peetrust võrdselt.

Tollal polnud vähimatki vihjet, et ühest neist saab kiriku juht

või et Rooma impeerium muutub kristlikuks

või et Roomast saab kristliku maailmakiriku keskus.

Mis siin maa peal ometi juhtus?

See oli esimene vaade Roomale, mis avanes algkristlastele.

See on Ostia värav, mis asub linnast 19 km edelas.

Lääne algkristlased rääkisid kreeka keelt.

Need olid kaupmehed või orjad, kes tulid siia Vahemere sadamatest.

Need kristlased kohtusid salaja,

et jagada ideed, mis on lummanud miljoneid juba 2000 aastat.

Igavene lunastus saab osaks kõigile, kes usuvad Kristusse, jumala poega.

Uue usu südames oli rituaal, mis sümboliseeris isetut armastust,

ühine söömaaeg.

Kristlased jätkasid leiva murdmist ja veini joomist tänupühade ajal.

Ilmselt toimiti siin samamoodi. Sellele viitab mosaiik.

Siin on kujutatud kala, mis on kristluse salajane sümbol.

Kala algab kreeka keeles samade tähtedega nagu Jeesus Kristus.

Kristlus hakkas peale tungima Rooma ühiskonna äärealadelt.

Basilica Cristiana.

Tekkisid kiriklikud hooned.

See on üks kahest Ostia väravast

251. aastaks oli Rooma kirikus 46 preestrit, 7 diakoni

ning vaimude väljaajajat, lugejat ja uksehoidjat.

Traditsioonilise mõtteviisiga roomlane pani seda tähele.

Ta märkas riste, mis ilmusid põrandale. See ei meeldinud talle.

Jumalad võisid solvuda.

Käisid jutud, et kristlased jõid tseremooniate ajal verd.

Nii vähemalt räägiti.

Kuulujutud kogusid hoogu. Kristlased pidavat orgiaid.

Vägivallatute kristlaste keeldumine ohvrist keisrile mõjus reetmisena.

Kristlastest said patuoinad tervele reale uutele ohtudele:

majanduskriisile,

sotsiaalsele allakäigule, kodusõjale.

See kulmineerus metsikus rünnakus kristlaste vastu kogu impeeriumis.

Suure tagakiusamise ajal 3. sajandil hävitati kiriklikud hooned.

Kristlasi sunniti ohverdama paganlikele jumalatele.

Mõned keeldujad olevat hukatud siin, Ostia teatris.

Olukord polnud veel kunagi nii hull olnud.

Rooma tappis kristlasi, nagu tappis 2,5 sajandit tagasi Kristuse.

Ainult hull võinuks arvata, et Roomast saab kristluse keskus.

Aga kristlaste õnn pöördus.

Üks keiser tegi käigu, mis muutis kristluse vaeste usundist

rikaste ja mõjuvõimsate religiooniks

4. sajandi algul lõhestasid Roomat rivaalid impeeriumi troonile.

Võimuvõitluses tegi üks kindral ja armutu poliitik otsuse,

mis muutis kristluse ajalugu.

Seetõttu nimetasid kristlased ta Constantinus Suureks.

Ta otsustas kristlaseks hakata.

Mingil põhjusel oli ta veendunud, et kristlik jumal aitas ta võimule.

Rivaalid kiusasid selle jumala jüngreid taga ja siin võis olla seos.

Kui Constantinus kindlustas võimu nii Rooma ida-kui ka lääneosas,

asus ta impeeriumi kristlikuks muutma.

Kindlustamaks idaosa, viis ta pealinna väikesse Kreeka linna,

mille nimetas enda järgi Konstantinoopoliks.

Aga tal olid ka Roomaga plaanid.

Juurides välja Rooma paganlikku minevikku ja juurutades kristlust,

toetas Constantinus heldelt Püha Martini kirikut.

See ei kuulu turistide kaardile, aga siin on midagi väga erilist -

saab näha Constantinuse visiooni kristlikust Roomast.

Uus Jeruusalemm, mille kirikud varjutavad.

Rooma mineviku iidsed keiserlikud hooned.

Siin on kirik, mis oli ajaloos kuulsaim - Püha Peetruse basiilika.

See on üks väheseid pilte, mis kujutab kirikut seestpoolt.

See on tohutu.

Kogu see segadus Püha Peetrusega teeb katoliku Roomast saladuse,

mis on siiani lahendamata.

Miks ei austatud Paulust samaväärselt?

Üks vastus on Püha Peetruse basiilikas.

See ehitati tõenäoliselt kohta,

kus puhkab Jeesuse parem käsi Siimon Peetrus.

Jeesus andis talle selle hüüdnime, Peetrus on kreeka keeles kalju.

Jeesus ütleb kolmes pühakirjas, et rajab kiriku kaljule.

Constantinus võis keskenduda Peetrusele kui pealiinile.

Kristliku Rooma vägi rajati kreeka sõnamängule.

Tähelepanu! See on pühamu. Palun säilitage vaikust.

Constantinus oli edendanud Peetruse kultust.

Märkimisväärne on, et ta ei teinud katsetki

toetada Paulust millegi võrdväärsega.

Paulus puhkab kirikus, mis kannab nime Püha Pauluse basiilika.

Nimi räägib enda eest.

Me oleme kohas, mis oli kunagi malaariast kubisev linnatagune väli.

Keskmine turist ei märkagi, et Paulusel pole linnaga pistmist.

Just Paulus tahtis levitada kristlust mittejuutide seas.

Konservatiivne Peetrus suhtus sellesse skeptiliselt.

Katoliku kirik võlgneb oma olemasolu pigem Paulusele.

Parim isik sellest mõistatusest rääkima on Püha Pauluse kiriku abt.

Kui olukord olnuks vastupidine, siis milline oleks kirik praegu?

Isegi sellisel kujutlusel, et Paulus on keskne tegelane, pole mõtet.

Paulus paiknes äärealadel.

Mõistan, miks Peetrus domineeris, tema esindas stabiilsust,

põhialust, kaljut.

Tegu oleks olnud sootuks vähem tsentraliseeritud kirikuga.

Riskantne küsimus, on see hea või halb?

Te küsite rooma katoliiklaselt, kas tugev keskus on hea.

Muidugi on tugev keskus oluline.

Ent võrdselt tähtis on ka see, mis toimub ümberringi.

Sellest on kahju. Ma sooviksin, et paavst tunnustaks ka Paulust,

mis võrdsustaks natuke neid kahte.

Olin abtile tänulik tema leebe aususe eest.

Kaasaegne paavstlus surub tõesti usklikele peale,

et Rooma teab kõige paremini ja loeb ainult keskus.

Kulus kaua aega, enne kui kirik tegi sellest katoliikluse põhiteema.

Pole mingit garantiid, et see jääb alatiseks nii.

Otsustavad sammud keskvõimule tehti pärast Constantinuse surma.

Peetruse liini hakati edendama Pauluse arvelt.

See pani aluse ka hilisemale paavstlusele.

Paavst Damasus I ajal otsustati,

et Rooma piiskop jätkab püha Peetruse katkematut liini.

Julgen kahelda väites, et Peetrus oli Rooma piiskop.

Raske oleks leida kedagi, kes väitis seda enne Damasust.

Rooma piiskoppide nimekiri polegi midagi muud kui loetelu,

mis ühendab Damasuse Jeesuse õpilase Peetrusega.

Võiks öelda, et Paulus jäi üle.

Peetruse järglasena sai Rooma piiskopist Püha Isa,

paavst kõigile läänekristlastele.

Damasus andis kristlusele aupaiste, mida nõudis keiserlik religioon.

Ta tõi häid uudiseid mitte vaestele, kellele jutlustas Jeesus,

vaid Rooma kõrgkihile.

San Sebastiano katakombide kohal on ruum, kus on näha, kuidas.

See kamber ei tundu olevat eriline, aga on seda ometi,

sest ruumi tellis piiskop Damasus ise.

See on luksuslik mausoleum Rooma koguduse aristokraatidele.

Paavst Damasus koostas isiklikult ladinakeelsed raidkirjad,

mis ülistavad kristlike märtrite kannatusi.

Kirjapandus on rohkem elegantsust kui asitõendeid.

See on üks Damasuse raidkirju, mis räägib pühak Eutychiusest.

"Märter Eutychius näitas, et suudab võidelda kurja türanniga."

Selle juures on ilus ka kuldamine.

See on parim ja sama kallis nagu keiserliku Rooma raidkirjades.

See näitab, et kristlus pole enam ainult kreeka kaupmeeste usk.

See on kogu Rooma ühiskonna kirik.

Katoliku kirik polnud enam tõusik. Tal oli sõpru kõrgetel kohtadel.

Nüüd oli see härrasmeestele sobiv usk.

Ma ei taha jätta muljet, et katoliiklus on lugu võimumängust.

Kui te olete läänekristlane,

saadab teid siiani üks tollane pärand, isegi kui võitlete sellega.

Aadam ja Eeva muutsid meid pahelisteks.

Sellise järelduse tegi Augustinus, kes oli Põhja-Aafrika piiskop,

lääne teoloogia isa.

Noore mehena elas Augustinus playboy elu.

Ta oli õpetlane, keda ootas väljapaistev karjäär,

aga see kõik läks luhta.

Ühes Milano aias hakkas ta äkki nägema oma elu eesmärki.

Ta kuulis last laulmas "võta ja loe".

Augustinus avas juhuslikult Pauluse kirjad roomlastele.

Paulus seadis ta oma patuga silmitsi

ja ütles, et ainus viis lunastusele on karske elu kaudu.

Augustinust hakkas huvitama Eeva ja Aadama sõnakuulmatus jumalale

ja ta pärandas läänekirikule idee,

mida iga kristlane polnud piiblist leidnud - idee pärispatust.

Augustinus arvas, et kõik inimesed pärisid patu Aadamalt ja Eevalt

ning et seksuaalne iha on keha, mitte hinge igatsus.

Seksuaalaktiga antakse pärispattu edasi põlvest põlve.

Sestap oleme me nii rikutud, et miski ei päästa meid põrgust.

Seda saab teha vaid jumala arm.

Ta võib teha juhuslikke otsuseid, keda saata põrgusse, keda taevasse.

Meil pole siin midagi öelda, sest me oleme rikutud.

Ettemääratuse idee on endiselt läänekristluses olemas -

nii katoliikluses kui ka protestantismis.

Nagu ka Augustinuse sünge nägemus seksist.

Ehk on kaasaegne lääs nii hull hea seksi kui hea elu märgi järele,

sest läänekirikus on olnud nii kaua kinnismõte halvast seksist

kui inimese patuallikast.

Kiriku tagasihoidlik algus oli nüüdseks kauge mälestus.

Ees tundus ootavat kuldajastu, kuid see oli kõigest miraaž

5. sajandil vallutasid barbarid impeeriumi lääneosa

410. aastal vallutati Rooma.

Sellel perioodil võinuks ladina kirik kergesti põrmu variseda

ja muutuda joonealuseks märkuseks Euroopa ajaloos.

Tulin vaatama, mis juhtus, Põhja-Itaalia linna Ravennasse.

Sajandeid, kus kirik seisis pärast Rooma langemist üksi,

nimetatakse tihti pimedaks ajaks, nagu lõppenuks tsivilisatsioon.

See pole tõsi. Kirik ei surnud impeeriumiga, kuid oli ristteel.

Ees oli mitu valikut.

See on San Vitale kirik ja tähistab üht võimalikku valikut -

vaadet itta, Bütsantsile,

Rooma impeeriumi säilinud osale ja keiserliku kiriku teisele poolele.

San Vitale rajas keiser idast, Justinianus,

kes tahtis tagasi vallutada kogu Vana-Rooma territooriumi.

Ravenna oli üks ta vallutusi ja San Vitale kirik tema pärand.

Tema keiserliku ristiusu harust saab õigeusk,

mis puhkeb õitsele Balkanitel ja Venemaal.

Ent läänekirikul oli teinegi valik, mis oli veel radikaalsem.

Uute barbaritest valitsejatega võis sõlmida ka mingi kokkuleppe.

Frangid tungisid peale Gallias, visigoodid Hispaanias,

vandaalid Aafrika provintsides, idagoodid Põhja-Itaalias.

Vastandina kujutlusele barbaritest polnud nad hoopiski metsikud,

vaid enamik neist olid kristlased, lihtsalt mitte katoliku usku.

Tulin Sant' Apollinare Nuovo kirikusse, mis asub Ravennas.

See ehitati idagootide kuningale Theodoricile.

Häda oli selles, et katoliku kiriku arvates oli tema kristlus ketserlik.

Ta oli Ariuse jünger, kes uskus, et Jeesus polnud üdini jumalik,

nii nagu seda oli Jumal Isa.

Kiriku teeb väärtuslikuks see, et siin on ka pildid ja mosaiigid.

Kujutatud on Kristuse elu ja imelist kalapüüki.

Ent sellel seinal on noor Kristus. Tal pole habet.

Kui liigume siiapoole, kus on stseenid ta hilisemast elust,

näiteks reetmine Ketsemani aias, siis on tal juba habe.

Arianistlik Kristus vananeb nagu meiegi.

Ta on inimene.

Mida teeb kirik, kui valida on liit ida haruga või arianistidega?

See otsus muutis läänekristlust igaveseks.

Otsustati üksi edasi minna ja anda ohjad paavstile.

Lõpuks jäi ellu just ladina kirik.

Arianistlik kristlus pühiti minema.

Siin on näha, kuidas katoliiklus tsenseeris mosaiike.

Kujutatud on paleed, nagu on näha nimetusest "palatium".

See on aarialaste kuninga Theodorici palee,

aga teda pole näha. Ta peaks olema kuldmosaiigi kohal, aga pole.

Kummalgi pool peaksid olema tema õukondlased.

Õukondlaste asemel on need üsna igavad kardinad.

Nad pole seda teinud eriti hästi, sest sammastel on näha käed.

Käsi ja sõrmed.

Nad on kadunud. Neid pole enam.

Kuidas suutis ladina kirik omapäi ellu jääda?

Paavst Damasuse otsused hakkasid kasu tooma.

Kirikul oli endiselt mõjukaid sõpru.

Ladina kirik jäi ellu tänu otsustele,

mida tegi keisrivõimu külge klammerduv Rooma aristokraatia.

Kunagi valitsesid nad impeeriumi, nüüd otsustati juhtida kirikut.

Rooma ülikutest said piiskopid, et säiliks kalliks peetud maailm.

Kui impeerium kokku varises, astus kirik võimuvaakumisse.

Läänekirik oli ellu jäänud ja kohanenud

400 aastat tagasi oli kristlus kõrgklassi vastu.

Nüüd oli ta ise kõrgklass.

Pole ime, et Rooma piiskopid soovisid uusi alasid vallutada.

Rooma oli nüüd läänekristliku impeeriumi pealinn.

See oli suurem kui mis tahes Rooma armee loodud impeerium.

Aarialased olid viinud oma usu läänes Hispaaniani.

Nüüd haaras Rooma neid tiivalt.

Paavst läkitas misjonärid aarialastest kaugemale,

endisesse Rooma kolooniasse Britanniasse

597. aastal maabusid 40 Rooma munka ja preestrit Kentis.

Nende läkitajaks oli paavst Gregorius I,

kes oli ise munk ja üks neist Rooma ülikutest, kes kiriku üle võtsid.

Tema ema Sylvia olevat saatnud talle kloostriroogi hõbetaldrikul.

Gregorius oli kõrgklassi ülik, kes mängis munka.

Ta oli esimene paavst, kes saatis misjonärid kadunud riigi servale.

Retke juhtis Rooma kloostri munk, preester Augustinus.

Augustinust peetakse meheks, kes tõi kristluse Inglismaale.

Tegelikult polnud see päris nii.

Britannias oli kristlasi veel Rooma provintsi ajast.

Aga kaks sajandit valitsesid siin mittekristlased -

anglosaksi sõdalased mandri-Euroopast.

Augustinusel jäi elada 8 aastat. Ta rajas anglosaksi kiriku,

mis eristus Euroopas oma pühendumusega Roomale.

Tema residents, Canterbury katedraal, pühitseti Kristusele,

sest nõnda oli see pühendatud paavsti katedraalile Roomas.

Paavst määras Augustinuse Canterbury esimeseks peapiiskopiks.

Paavst Gregorius andis Augustinusele palliumi,

mis sümboliseeris, et Canterbury peapiiskoppide võim tuleb Roomast.

Kerge on unustada, et inglise kirik allus Roomale 900 aastat,

palju kauem, kui see on olnud protestantlik.

Lõpuks keeras inglise kirik Roomale selja 16. saj reformatsioonis.

Kuid nad unustasid ühe pisiasja.

Veidral kombel on Canterbury peapiiskopi vapil

endiselt Y-kujuline pallium.

See on vapi pisidetail, mida inglise protestantlik reformatsioon

kas ei märganud või otsustas eirata.

Kui Augustinus suri, oli Inglismaal tosinkond kloostrit.

Sajand hiljem oli neid vähemalt 200.

Need kauged saared andsid oma panuse.

Nad kujundasid üht katoliku kirikule eriomast praktikat - pihti.

Olen tulnud Euroopa lääneservale,

kus mungad elasid kõige kasinamat elu kiriku ajaloos.

Ma olen teel Skellig Michaeli kloostrisse Iirimaal.

Need mungad polnud anglosaksid, vaid kelti kristlased.

Nad asusid Atlandi ookeanile juba 6. sajandil.

Lihtne on mõelda, et nad olid Roomast isoleeritud.

Kuid neile polnud meri takistus, vaid rada naabrite juurde ja tagasi.

Neil oli sama pühakiri Vahemere-äärsete munkadega

ning nende liturgiad ja kirjandus olid ladina keeles.

Need on inimkätega tahutud 600 astet, mis viivad mu kloostrisse.

Hakkasin üsna rõõmsalt astuma, aga pearinglus ei lase mind edasi.

Ma ei näe kunagi Skellig Michaeli kloostrit.

Ma ei mõista, miks mungad siin elasid. See on nagu maailmaserv.

Mulle tundub absurdne, et mungad tajusid siin inimolemust,

aga just nii see oli.

Milline kontrast Hippo Augustinuse pessimismiga!

Optimismist sündis uus praktika,

mis pidi aitama võita süütunnet,

mille põhjuseks oli kristlaste keeli patt.

Nad tulid lagedale nn tariifiraamatuga.

Põhimõte on, et seal on kirjas,

milline karistus järgneb millisele patule.

Need tuleb ritta seada ja preestrid tegelevad sellega.

Kes poleks kasutanud võimalust leida patutariifiga andestust?

Siit sai alguse üksikisiku pihtimine preestrile.

On väga võimas asi, kui saab pakkuda andeksandmist.

Pihtimine on katoliiklastele väga oluline,

aga see olnud läänekirikus ka suur tüliallikas ja vihatekitaja,

sest andestamine on väga isiklik.

Kas preester sekkub toimuvasse või aitab teil jumalani jõuda?

See ei sobi hästi Augustinuse ideega inimese pärispatust.

Kas me ei manipuleeri jumalaga, kui seame andestusele piirid?

Need kaks mõtteviisi vastandusid ladina kristlaste elus

16. sajandi reformatsioonis oli see põhiteema, mis viis kirikulõheni.

See on muljet avaldav kinnitus kelti kristlaste energiale,

et Euroopa ääremaal oli kogu kirikule nii sügav mõju.

Ladina katoliiklus polnud nn pimedal keskajal hääbunud.

See oli ellu jäänud. Veelgi enam,

kristlus oli levinud Roomast kaugemale.

Ent see oli endiselt haavatav.

Keisrit polnud enam ning usk sõltus kuningate ja ülikute armust.

Idas oli pead tõstnud uus usuline rivaal - islam.

Kui islam hakkas 8. saj lõpul üha jõulisemalt läände tungima,

keeras paavst Leo III kella 400 aastat tagasi

ja andis läänekristlusele taas keiserliku võimu.

Nii nagu Constantinus, sai ka uus keiser Karl

hüüdnimeks Suur.

Iidne Aacheni linn Edela-Saksamaal oli kunagi koduks Karlile,

kõige mõjuvõimsamale mehele 8. sajandi Lääne-Euroopas.

Seda meest fetišeeritakse ajaloos.

Karl armastas supelda Aacheni basseinides ja teha nägu,

et on roomlane. Tegelikult oli ta frankide järeltulija.

Frangid tungisid Lääne-Euroopasse ja purustasid Rooma riigi alustalad.

Ent frangid erinesid teistest barbaritest. Nad olid katoliiklased.

Karli impeerium laius Püreneedelt kaasaegse Saksamaa südameni.

Ent ta tahtis taasühendada Vana- Rooma impeeriumi, ida ja lääne,

kristlikuks Rooma impeeriumiks.

Tema prioriteet oli olla katoliku kiriku kaitsja.

Vastutasuks kroonis Leo III ta 800. a jõululaupäeval keisriks.

Püha Peetruse Basiilikas Roomas.

Karli järeltulijad nimetasid end Püha Rooma keisriteks.

Paljud neist on kroonitud sellel troonil.

Karli katedraalis Aachenis.

Paavst polnud monarhe krooninud. Kas kirik oli vägevam kui riik?

Järgnevatel sajanditel vaieldi, kes esindab Roomat paremini

ja kas ülim võim on paavstil või keisril?

Selge vastuseni ei jõutudki, aga vähemasti oli keisril ja paavstil

ühine visioon ladina kirikust.

See andis ladina kristlastele uut enesekindlust

200 aastat hiljem, 1054. aastal, lööb lääs Konstantinoopolist lahku

ning tekib kaks eraldi kirikut - katoliku ja õigeusu haru.

Lõhe ei kahjustanud ladina kirikut kuidagi.

Sellest sai ambitsioonikale paavstile Gregorius VII-le platvorm,

millelt korraldada kirikus revolutsioon.

Rooma katoliku kirikus on olnud pärast seda palju sündmusi,

aga see on endiselt Gregoriuse reformide tänuvõlglane.

Katoliikluse põhiteemaks sai keskuse küsimus.

Nüüd on oluline keskne kontroll. See eristab teistest usulahkudest.

Kirik ootab usklikelt kuuletumist.

Keskajal ei saanud seda alati endastmõistetavaks pidada.

Euroopa uskupööramisel võtsid mungad sihikule ülikud,

arvates, et küll ülejäänudki liituvad.

Nüüd olid kirikul suuremad ambitsioonid.

Gregorius tahtis nüüd juhtida

kõikide hingede saatust Euroopas.

Muutuse läbiviimiseks võttis paavst sihikule vaimulikud.

Gregoriuse reform muudab kujutlust katoliku vaimulikust.

Varem võisid vaimulikud, kes polnud mungad, abielluda.

Gregorius tahtis vaimulikele tsölibaadi kehtestada,

sest ta soovis parimaid, kõige distsiplineeritumaid ja lojaalsemaid.

Ta ei usaldanud abielus vaimulikke.

Nad võisid luua dünastiaid ja kiriku maad perepärandisse kanda.

Kui "jalaväelased" olid paigas,

olid kiriku esindajad igas linnas, külas ja vallas,

andes oma parima, et kontrollida inimeste elu.

Tulemuseks oli ladina katoliku ühiskond, mida ühendas ladina keel

ja hoidis üleval keerukas usuline bürokraatia.

See peegeldas kadunud Rooma impeeriumit ja jättis selle varjugi.

Mis oli selle kõige eesmärk? Ei midagi vähemat kui püha ühiskond.

Ent kõige tsentraliseerivama sammu astus paavst ise,

kui ütles maailmale, kes ta soovis olla -

universaalne monarh, kes on teistest valitsejatest olulisem.

See öeldi välja nn käskudega.

Need olid 27 otsekohest, võimuga seotud väidet.

Ükski paavst polnud midagi sellist öelnud.

Ei kasutatud küll sõna "eksimatu" - see juhtub alles 19. sajandil -

kuid öeldi, et iga paavst on püha Peetruse mõõtu pühak.

Vabandage väga!

Kõik paavstid ei ela nagu pühakud. Seda ei tee ka paljud katoliiklased.

Gregoriusele järgnenud paavstid on suhtunud sellesse ettevaatlikult.

Kuid nad pole ka öelnud, et Gregorius eksis.

See absolutism annab hiljem protestantidele lisapõhjuse eralduda.

Kuid asi polnud ainult ahnes ja võimujanuses kirikus.

Midagi sooviti pakkuda ka usklikele.

Jutt polnud millestki vanast, vaid lunastusest.

Tuhat aastat oli püsinud kristlaste kujutlus surmajärgsest ajast.

Pärast surma mindi kas taevasse või põrgusse.

Nüüd korjas ladina kirik üles sajanditetaguse vana idee

puhastustulest,

milles surnute hinged põlesid.

Erinevus põrgust oli selles, et puhastustuli ei kestnud igavesti.

Puhastustulest pääses ainult taevasse.

See oli mõeldud neile, kes elasid tavalist elu.

Ei midagi väga halba ega ka head, aga taevasse saamiseks ebapiisav.

See oli väga lohutav õpetus.

Oluline oli, et inimesed tundsid - eluski saab lunastuseks valmistuda.

Nad said palvetada või teha häid tegusid, et lühendada puhastustuld.

Kogu süsteemist sai läänekiriku puhastustule tööstus.

See on palvete ja tseremoniaalse kombetäitmise vabrik.

See oli üks edukamaid ideid kristluse ajaloos ja rahuldas miljoneid inimesi

11. sajandi lõpuks oli katoliku kirik.

Euroopa kõige olulisem institutsioon.

See oli kõige paremini korraldatud monarhia Euroopas,

mis lubas korraldada inimese elu ja hoolitseda lunastuse eest surmas.

See on midagi palju enamat, kui Rooma keisrid pakkuda said.

Ent pooled maailma kristlastest olid allutatud teisele usundile.

Islam kontrollis Hispaaniat, kogu Põhja-Aafrikat, Sitsiiliat

ja suurt osa Aasia lääneosast.

See vallutas isegi Püha Linna Jeruusalemma

1095. aastal, avalikkuse kõrgendatud tähelepanu all,

käivitas katoliku kirik ambitsioonika sõjakäigu -

esimese ristisõja.

Kunagi oli aeg, kui usujuhid püüdsid takistada kristlaste osalust sõjas.

Nüüd pandi metsikusi toime jumalaarmastuse sildi all.

Esimest korda hakati püha sõja mõistet kristluses kasutama.

Ristisõjad valmistavad ristiusule piinlikkust.

Püüdes vabastada püha maad, põhjustati viletsust ja hävingut.

See oli idealism, kuid see oli ka vägivallaks muutunud armastus.

Londoni Templikirik näitab, et ristisõdade pärand on keerukam.

Mõne meelest on see tehtud Jeruusalemma kiriku järgi.

Minu meelest püütakse varjata kohutavat tõde.

See on ühe kõige kuulsama moslemite rajatise koopia.

Selle ehitasid templirüütlid, et kaitsta palverändureid pühal maal.

Nad vallutasid Templimäe ja tegid sinna peakorteri. Siit ka nende nimi.

Nad ehitasid kogu Euroopas templit meenutavaid ümarkirikuid.

Hea, et nad ei taibanud - see on tegelikult moslemite hoone.

Toomkirik Templimäel.

Siin oli templirüütlite peakorter Ühendkuningriigis.

Haud ümarkirikus võrdus hauaga Jeruusalemmas.

Rüütleid on kujutatud 30ndate aastate alguses -

see on Kristuse vanus surres ja surnute ülestõusmise iga.

Taolised mehed jooksid ettevõtmisele tormi.

Ristisõdadest sai pattude lunastamise vahend.

Seekord sündis see tegutsemise kaudu eluajal.

See viis uuele katoliiklikule ideele.

Ristisõdu "müüdi" ülikutele ja lihtrahvale lunastuse saamisena.

Mis tahes patud said ristisõdades kustutatud.

Piisas ristiretkel osalemisest.

See oli esimene näide nähtusest, millest sai Lääne-Euroopas äri -

indulgentsid.

Indulgents kindlustas puhastustulest pääsemise.

Hiljem muutusid need sama tavalisteks nagu lotopilet praegu.

Lõpuks neid lihtsalt osteti.

Veel praegugi on ristiretkede ideel kaitsjaid.

Minu meelest on ristisõjad süngeim peatükk katoliikluse ajaloos.

Ristisõdadel oli vähemalt üks positiivne ja väga oluline väljund,

mis on meiega praeguseni.

Selleta poleks ma professor, nii et asi peab igati hea olema.

Tänu ristisõdadele andis islam meile ülikoolid.

Minu tööandja, Oxfordi Ülikool, oli üks esimestest.

Akadeemilised rüüd, professuurid, loengud, kraadid

pole üldse lääne ideed.

Need on üksikasjadeni üle võetud

keskaegsetest islami kõrgkoolidest.

Kõik selleks, et toime tulla Lähis-Idast tuleva uue infotulvaga.

Olukorra päästis ainult Edward VI surm.

Ta oli reisiraha tasku pannud ega mõelnudki seda tagasi saata.

Mitmes mõttes märgivad ristisõjad veelahet ladina kiriku ajaloos

1000 aastaga tõusis väike, tagakiusatud juudi sekt

enneolematu ja ausalt öeldes ka ootamatu võimu tippu.

Keegi poleks osanud Rooma paavsti oodata.

Palju ennustatavam oli mäss paavsti monarhia vastu.

Lahkarvamused heidavad kirikule pikki varje.

See viis uuendustele,

mida tänapäeva kristlastel on raske mõista

või isegi andestada

1215. aasta suurel kirikukogul

püüdis paavst Innocentius III kindlustada usklike lojaalsust,

väites, et katoliiklane peab pihtima ja armulaual käima kord aastas.

Kirikukogu kirjutas ka ette, mida arvata missast.

Leib ja vein muutusid imekombel Kristuse ihuks ja vereks.

Nad soovitasid abivalmilt, kuidas võiks imet selgitada.

Selleks sobis transsubstantsioon.

Suur sõna ideedele, mis ei pärine piiblist,

vaid Aristoteleselt, kes elas ammu enne Kristust.

Kui te ei tunnistanud missa imet, siis ootas teid häda.

Oli hulgaliselt teisigi usuenergia vorme, mis paavsti ärritasid.

Näiteks katarid, kes eitasid missat üldse.

Kirikumehed ei tauninud muidugi usulist indu kui sellist.

Nad olid mures, kui see väljus kontrolli alt.

Siis tunnistasid nad selle ketserluseks ja karistasid seda.

Paavst Innocentius III lõi ketserite vastu võitlemiseks inkvisitsiooni.

Ühendkuningriigis seda ei kasutatud.

See keskaegne kohtusaal Püha Maarja kirikus Oxfordis

annab aimu, mis tunne võis olla inkvisitsioonikohtu ees seistes.

See on endiselt Oxfordi anglikaani piiskopkonna kohtusaal.

Kaasaegne lääne inimene ei mõista inkvisiitorit,

kuid ei tohi unustada, et nad olid vaimulikud.

Nende teod olid osa preestri rollist ühiskonna paremaks muutmisel.

Ent mis tahes süsteemis on idealismi ja sadismi piir väga peen.

Inkvisitsioon polnud tavakohtust hullem - võidi kasutada piinamist.

Kohtualustel polnud õigust kaitsele.

Karistuseks võis olla risti kandmine palverännakul, vangistus

või surm tuleriidal.

See on üks võimalus tulla toime ketseritega: neid tuleb karistada.

Teine võimalus on muuta kirikut.

Tuleb taas avastada tuumideed nagu kasinus ja alandlikkus,

mida jutlustas Jeesus Kristus

12. sajandil ründasid uued usuliikumised ja pühamehed

kiriku rikkust ja mõjujõudu.

Selmet neid inkvisitsiooni kätte anda, võttis paavst suure riski.

Ta kaasas nad.

Ta lootis saada midagi, mille läänekirik oli unustanud.

Kõige kuulsam neist pühameestest oli Franciscus.

Franciscuse puhul on raske mitte olla sentimentaalne.

Armastatud pühak tegi surematuks lood, mida räägiti lastele.

Ta rääkis loomadega.

Tegelikult võiks teda hulluks pidada. Ta jutlustas kristlust lindudele

ja paiskas kiriku pöörisesse, väites, et Kristus oli heidik ja varatu.

Teda võinuks põletada kui ketserit, nagu tehti paljude teistega.

Õnneks oli Franciscus lisaks patoloogilisele põhimõttekindlusele

kirikule sügavalt lojaalne.

Selles kirikus kuulis Franciscus esimest kutset.

Ta tahtis näidata Kristuse inimlikkust, et teda saaks armastada.

See muutis katoliku kiriku inimlikumaks ja lähedasemaks.

Franciscus mõtles välja jõulusõime idee.

Esimesel korral tõi ta kaasa ehtsa härja ja eesli.

Ta tahtis meenutada meile ristiusu kasinat algust.

Jumal ei saanud inimeseks palees, vaid sõimes.

See oli uus, isiklikum, emotsionaalsem käsitlus Kristusest.

Ta ema Maarja kannatas nagu iga teine ema,

kui tema poeg suri nii kohutavalt noorelt.

Katoliku kirik aktsepteeris Franciscust

ja tervitas usuvendade uusi liikumisi, mis sõnumit levitasid.

Aga ta ei teinud midagi, et kasvatada oma rikkust ja võimu.

Franciscus ei näinud oma silmaga seda suurejoonelist kirikut,

mis on rajatud kasina kabeli kohale, kus ta oma missiooni alustas

13. sajandi lõpuks oli ladina kirik loonud

kõik institutsioonid, mis kujundasid seda reformatsioonini.

Mungad, nunnad ja usuvennad läkitasid oma palveid taevasse

üha rohkearvulisematest usulistest hoonetest.

Tuhanded kirikud moodustasid Euroopas piiskopkonnad.

Miljonid katoliiklased tõotasid truudust Rooma paavstile.

Loomulikult on tagasilööke,

aga 15. sajandiks on paavsti institutsioon suures osas võimas,

kahjustamata, jõukas ja enesekindel.

Isegi sedavõrd, et asus ümber ehitama Püha Peetruse kirikut,

soovides teha sellest kristluse kõige suurejoonelisema ehitise.

Kuid 120 aastaga, mis kulus hoone lõplikuks valmimiseks,

oli maailm muutunud.

Ajaks, kui uus basiilika 1626. a sisse õnnistati,

tabas kristlust uus mässuline liikumine,

mis paavsti peaaegu minema pühkis.

Kõigil aegadel, ka siis, kui kirik on olnud enesekindel,

on rahutuid hingi, kes väidavad, et ajaksid asja paremini.

Just niisugune ristiusu algupära uurimine ja selles kahtlemine

viis 16. sajandil reformatsioonini.

Reformatsioon on suurim murrang läänekristluse ajaloos.

Esmalt peame uurima varasemat ja suuremat murrangut,

kui Rooma impeeriumi ladina ja kreeka pool lahku lõid.

Sestap rändan järgmine kord itta, et uurida õigeusu kirikuid.

Osalege Avatud Ülikooli uuringus.

"Mida tähendab olla kristlane tänapäeval?"

Vaadake bbc.co.uk/historyofchristianity.

Sealt leiate lingid.