Original subtitles

Kui olin väike poiss, vedasid vanemad mind kirikuid pidi,

otsides paiku, mis olid põnevad või veidrad.

Peagi taipasid nad, et olid loonud koletise.

Kristliku kiriku ajaloost sai minu elutöö.

Minu silmis pole sellele teemale võrdset ulatuselt ega sügavuselt.

Kristlus on maailma kujundanud 2000 aastat,

õhutades usku, aga ka räpast poliitikat.

See on eepiline lugu, kus osalevad erakordsed inimesed.

Alates Jeesusest ja esimestest apostlitest

keisrite, kuningate ja paavstideni,

alates inimese südametunnistuse muutjatest ja maailmaparandajatest

ristisõdijate ja sadistideni.

Usk võib meid muuta nii paremaks kui ka halvemaks.

See on kihutanud inimesi kuritegudele,

aga ka headuse ja loovuse suursaavutustele.

Räägin teile äärmuste loo.

Kristlus on elanud üle tagakiusamise, ususõjad,

irvitamise ja vihkamise.

Tänapäeval on kaks miljardit kristlast - kolmandik inimkonnast:

protestandid, katoliiklased, õigeusklikud,

nelipühilased jpt.

Kristlus põhineb ühisel tuumal, aga mis see on?

Praeguses Euroopas ohustab kristlust

ilmaliku ühiskonna apaatia.

Kas kristlus suudab ellu jääda?

Ma uurin kristluse lugu kogu maailmas

ja seisan silmitsi inimestega, kellel on selles olnud oma osa.

Kust oleks veel parem alustada, kui mitte Jeruusalemmast?

KRISTLUSE AJALUGU

I osa Algkristlus.

Minu Jeruusalemmas oleku põhjus pole ilmselt see, mis te arvate.

Oleme kõik kristluse loost üht-teist kuulnud.

Jeesus oli rändav juudi õpetaja, kelle roomlased risti lõid.

Paulus, kes oli kristlasi taga kiusanud Damaskuse teeni,

koges nägemust Jeesus Kristusest,

kes surnuist üles tõuseb.

Pauluse innukus keskendus inimestele, kes polnud juudi soost.

Ta läks Jeruusalemmast kaugele Rooma.

See muutis mitte ainult ristiusku, vaid kogu lääne tsivilisatsiooni.

See on tuttav lugu kristluse juurtest.

Kuid mina olen Jeruusalemmas, sest otsin midagi muud.

Vihjed peituvad siin, Püha Hauakambri kirikus.

Kirik olevat ehitatud paika, kus Jeesus risti löödi ja maeti.

Kiriku keskmes olevat Jeesuse haud.

Jeesuse jüngrid hakkasid uskuma, et ta tõusis siit uuele elule.

Uskumus, et Jeesus ületas surma, on ristiusus üks keerukamaid

20 saj on see kihutanud kristlasi kangelastegudele ja koledustele.

Sestap on tegu ühe kõige pühama paigaga ilmas.

Oma olemuselt on kristlus isikukultus.

Selle tuumaks on enneolematu idee, et jumal sai inimeseks

mitte vaaraona või kuningana, vaid Galilea talupojana.

Veendumuses, et sa võid kohata Jeesust, jumala poega,

ja muuta oma elu, on kaasakiskuv sõnum.

See aitaski kaasa kristluse raugematule levikule.

Jeesuse haua ümber ehitatud kirik on ka ühe unustatud loo alguspunkt.

See lugu võib muuta teie kujutlust algkristlusest.

Selle paiga üle on uhked kaks usuvoolu.

See kabel kuulub kreeka õigeusu kirikule. Õigeusk on väga oluline.

Teine siin esindatud kirik on tänapäeval suurim - katoliiklik.

Õigeusk ja katoliiklus valitsesid Euroopa kristluses

esimesed 1500 aastat.

Kui siin kirikus ringi käia, märkate teisigi väikeseid kabeleid.

Need pole euroopalikud, vaid seotud Lähis-Ida ja Aafrikaga.

Nad räägivad kristluse algupärast hoopis teistsuguse loo.

Kristuse haua taga asub Egiptuse kopti kirik.

Siin on esindatud palju teisigi kirikuid. Tuleb teada, kust otsida.

See on Süüria õigeusu kiriku kabel.

Kreeka õigeusk nimetaks seda muidugi ebaortodoksseks.

Kui lähete külgukse kaudu katusele,

leiate Etioopia õigeusu kiriku.

Paljud kristluse voolud peavad sedagi ebaortodoksseks.

Ometi on see palju vanem kui näiteks protestantism.

Turistid peavad neid iidseid kirikuid ebaolulisteks,

aga see on suur viga.

Neis kabelites on olulised vihjed loole, mida tahan teile rääkida.

Ristiusu juured pole läänes,

vaid nendes iidsetes ida kirikutes.

Kristlus õitses sajandeid idas.

Mingil ajal ootas seda triumf Aasias, ehk isegi Hiinas.

Kristluse peakorter võinuks olla pigem Baghdad kui Rooma.

Siis olnuks läänekristlus hoopis teistsugune.

Teen läbi pika rännaku.

Jeruusalemmast läbi Kesk-Aasia Süüriasse

ja Aasia äärealadele.

Uurin, kuidas ristiusk jäi ellu Jeruusalemmast kaugel.

Ma ei kanna teile ette kristliku teoloogia ajalugu,

aga ma ei pelga esitleda teile hulgaliselt iidseid tüliküsimusi.

Peategelane pole Jeesus ega pühakiri, vaid kirik ise -

ristiusu institutsioon, mis on võidelnud end läbi ajaloo.

Kõik algas Jeruusalemmas. Jüngrid lõid juudi-kristliku kiriku.

Seda juhtis Jaakobus, keda nimetatakse Jeesuse vennaks.

Vanalinnas on Püha Jaakobuse Armeenia katedraal.

Tema haud olevat altari all.

Jeruusalemma kirik võinuks jääda kristluse ainsaks peakorteriks,

aga 1970. aastal juhtus õnnetus.

Juutide ülestõus roomlaste vastu päädis Jeruusalemma piiramisega.

Kui väed murdsid linna, pandi tempel põlema.

Tänapäeval on säilinud ainult selle läänesein.

Kristlased lahkusid linnast enne piiramist.

Nüüd pidi usund ellu jääma väljaspool juudi kodumaad.

Kas see suutis kohaneda? See on iga maailmausundi katsumus.

Mis näitas kristlastele suunda, kui Jeruusalemm oli langenud?

Ilmselt tuleb kohe pähe Rooma, sest just sinna oli läinud Paulus.

Ent tollal polnud see üldsegi ilmne.

Paulus oli Roomas tapetud. Sama oli juhtunud Peetrusega.

Äkki peaks Jeruusalemmast itta minema?

See on praegune Urfa Kagu-Türgis

1. sajandil kutsuti seda Edessaks. See oli väikese kuningriigi pealinn.

Linn oli jõukas, sest kontrollis osa itta viivast kaubateest.

Edessa on eriline, sest kuningas Abgar tegi olulise pretsedendi.

Ta otsustas näidata isiklikku pühendumist Jeesusele,

tunnistades ristiusu kuningriigi ametlikuks usundiks

vähemalt 100 a varem, kui seda tegi Rooma.

Viimased 17 sajandit on kristlus olnud seotud riigiga,

nii et Ühendkuningriigis on monarh endiselt Inglise kiriku pea.

See kõik sai alguse siin, iidses idakristlikus kuningriigis, Edessas.

Edessa oli teerajaja ka milleski muus, mis on kristlusest lahutamatu.

See on kirikumuusika.

Kristlik Edessa on ammu kadunud.

Pärast I maailmasõda sai sellest Süüria piiri äärne eksiilkogukond.

See on iidse kiriku ainus säilinud järeltulija.

Liturgiline muusika põhineb endiselt Edessa traditsioonil.

Kirikulaulude lähtealuseks

on 4. sajandi süüria teoloog püha Efraim.

Tema tugines omakorda veelgi varasemale traditsioonile.

Teenistus oli väga liigutav, sest kuulsime tänavamuusika kaja,

mille kirik muutis psalmideks ja koraalideks.

Need levisid Vahemere läänealal ja muutusid üldiseks kirikumuusikaks.

Ladina keelne gregooriuse koraal, Johann Sebastian Bach,

isegi nelipühilaste tamburinid ja kitarrid - kõik sai alguse siit.

Ent 4. sajandi algul olnuks koraalid viimane asi,

mis mõlkus Rooma lääneosa kristlaste meeles.

Läänes ei ülistanud kristlased jumalat avalikult. See oli ohtlik.

Rooma keisrid alates Nerost vaenasid ristiusku. Nad vihkasid seda.

Oletan, et enamik roomlasi oleks nendega nõus olnud

4. sajandi algul võinuks kihla vedada, et kristlus vallutab ida.

Ent siis juhtus läänes midagi täiesti ootamatut.

Uus Rooma keiser Constantinus tegi kristlusest riikliku usundi.

Paganliku Rooma vanad jumalad aeti välja,

asemele tuli kristlaste ainujumal.

See oli ristiusu ajaloo pöördepunkt.

See juhtus rohkem kui 100 a hiljem, kui Edessa ristiusu omaks võttis.

Ent impeeriumi riikliku usundi staatus oli hoopis midagi muud.

Võimest end taasluua sai kristluse iseloomulik tunnus.

Aga see oli kõigi aegade suurim taasloomine.

See tähendas tagakiusamise lõppu ning tõi võimu ja rikkuse.

Ristiusk sai võimaluse muutuda universaalseks usundiks.

Sellel perioodil tekkis Rooma kirik.

Teoreetiliselt hõlmas see kristlasi nii idas kui ka läänes.

Ent idas ei võlunud uus liit kristlasi. Nad olid vaenulikud.

Kaalul olid põhjapanevad erisused, millisesse suunda areneda.

Jeesus õpetas inimestele, et rikkus tuleb maha jätta.

Ta naljatas, et rikas mees paradiisis on kui kaamel nõelasilmas.

Mõned kristlased võtsid Jeesuse sõnu kuulda.

Süüria idakristlased

näitasid läänekristlastele vaimset teed.

Meie nimetame seda monastitsismiks,

mis toetab tagasitõmbumist maailmast,

kasinust ja kannatusi.

Põhja-Süürias

on üks veidramaid suveniire idakristluse uuest usuliikumisest.

Peaaegu 40 aastat

elas püha Siimeon kivisamba tipus.

Teda tuntakse sambapühakuna.

Olen väga põnevil, sest nägin seda fotot 8-aastasena.

Ma ei uskunud, et siia satun. Nüüd olen ma siin.

See on tema samba jäänuk.

Teiste sammaste keskel tundub see vormitu olevat.

Kujutlege, et see on 9 m kõrge.

Väga kummaline vaatepilt. See on endiselt veider.

Rahvas tuli püha Siimeoni vaatama. Pärast tema surma ehitati kirik.

Samba on kummaliseks muutnud palverändurid.

Otsides tervendavaid suveniire, muutsid turistid selle pulgakommiks.

Püha Siimeon on Süüria erakutest kõige kuulsam.

Nad püüdsid jumalale lähemale saada, sundides keha kannatama.

Neile oli kannatus tee lunastusele ja nad püüdsid teisi innustada.

Püha Siimeoni kiriku süürlasest huvilise sõnul

eraldas see lähenemine idakristlased läänest.

Püha Siimeon oli ristteel.

Aleppo ja Antiookia, Aparmea ja Syriuse vahel.

See oli risttee, mida kasutasid paljud.

See on huvitav, sest eremiidi stereotüüp eeldab eraklust,

aga see mees on sündmuste keskel, kas pole?

Kui üks mees on stüliit,

siis tähendab see vertikaalset seost. Ta on jumala ja maa vahel.

Ta on nagu majakas. - Just.

See on mees, kes on kannatanud elus rohkem kui teised. Miks?

Algkristlased olid arvamisel,

et me peaksime elu jooksul kannatama.

See on pisarate org. Meie päev koidab järgmises elus, jumalat nähes.

Me saame paradiisi, taevasse. Kannatustega teenime uue elu.

Ida ja lääne veelahe kasvas.

Rooma keiser muutis kristluse võimsaks ja jõukaks usundiks.

Siin, idapiiril, eelistati usku, mis eitas maailma kiusatusi.

Hakati looma kogukondi, kus järgida jumalat lihtsuses.

Nemad rajasid ka esimesed kloostrid.

Kloostrid kujundasid kristlust, kui Rooma impeerium lagunes.

Mungad muutsid oma pühaduse võimuks.

Võim on kirikule alati probleem. Inimesed võitlevad selle nimel.

Nende võitlusele annab värvingu see, kuidas nad oma jumalasse suhtuvad.

Constantinus uskus, et kristlus taasühendab impeeriumi.

Tegelikult juhtus vastupidine - see süvendas erimeelsusi.

Constantinus oli nelja rivaalitseva kirikuvõimu keskuse valitseja.

Antiookia.

Antiookia, mis asub praegu Türgis, oli peamine keskus idas.

Lõuna pool oli Aleksandria Egiptuses.

Rooma piiskop oli paavst, keda lääs pidas apostel Peetruse järglaseks.

Neid rivaalitsevaid keskusi püüdis lepitada uus pealinn -

Konstantinoopol, praegune Istanbul.

Algusest peale vaidlesid kristlased oma kirglike uskumuste üle.

Uues pealinnas

jälgis keiser hirmuga, kuidas usuline ühtsus proovile pandi.

Vaieldi ristiusu keskse küsimuse üle:

kes oli Jeesus ja milline oli tema suhe jumalaga?

Kristlased usuvad, et issand on kõigevägevam universumi looja.

Jeesus on jumala poeg, aga ka ristil surnud inimene.

Kuid ristil surnud mees ei saa olla universumi looja.

Kuidas siis jääb - kas see on üks ja sama jumal?

Ühe mõtisklejast egiptuse preestri arvates polnud Jeesus jumalaga üks.

Preestri nimi oli Arius. Ta väitis, et täiuslik ja jagamatu jumal

ei saanud luua inimlast Jeesust iseendast.

Pidage! Kui Kristus pole jumal,

siis kas tema surmast ristipuul piisab, et teid taevasse viia?

Kui teid morjendab hauatagune elu, siis on see põhiline küsimus.

Kristluse vägi on usus, et see pühib minema meie patud,

surma, süü ja häbi.

Kristus suri, et anda meile parem elu.

Ariuse seisukohad olid õõnestavad ja teda mõisteti hukka.

Ent paljud kristlased olid öelnud eelmisel kolmel sajandil sama

nii siin, Bosporuse ääres, kui ka igal pool mujal.

Ent Constantinus ei saanud lubada ideel kirikut lõhestada

ja protsessi käigus ka impeeriumit. Sellele tuli lõpp teha.

Iznik.

Paari tunni teekonna kaugusel Istanbulist on üks olulisemaid paiku

kristluse tormilises ajaloos.

Kogu impeeriumi piiskopid tulid probleemi arutama paleesse,

mis arvatakse praegu olevat selle järve põhjas.

Tänapäeval kannab linn Izniku nime

4. sajandil asus siin Nikaia linn, kus kogunes kuulus kirikukogu.

Kirikukogusid oli toimunud ka varem, aga siin osales esimest korda keiser.

Constantinus tegi olulise ettepaneku, mis pidi loodetavasti kõiki rahuldama.

Lause kõlas "Jeesusel oli Isaga üks olemus".

Järgmise poole sajandi vältel jäi see lause

ühe kõigi aegade olulisima ristiusu teksti keskmesse.

Me nimetame seda Nikaia usutunnistuseks

ja seda tsiteeritakse endiselt igapäevases jumalakummardamises.

See väidab, et jumal on nii Isa, Poeg kui ka Püha Vaim.

Nad moodustavad kolmainsuse.

Keiser hingas kergendatult.

Keisrid igatsesid ühtsuse järele.

Neile üsna ebamugavalt hindasid kristlased tõde kõrgemaks.

Sada aastat hiljem, 428. aastal,

määrati Konstantinoopolis ametisse uus, tark, kuid taktitu piiskop.

Piiskop Nestorius ässitas kiriku pikemata

järjekordsesse vaidlusse Jeesuse olemusest.

See lahendanuks kiriku ühtsuse probleemi lõplikult

ning ühendanuks idakristluse tugevaks ja selgeks jõuks.

Püüan nüüd tabada vormilise vaidlusena näiva arutelu tuuma.

Pärast Nikaiat teame, et Jeesuse ja Isa olemus oli üks ning jumalik.

Aga Jeesus on ka mees. Seega on ta inimene.

Tal on kaks olemust, aga ta on üks isik. Kuidas see saab nii olla?

Nestoriuse meelest oli Kristus nagu õli ja vesi samas klaasis -

ehkki nad on samas anumas, jäävad nad siiski eraldatuks.

Kristusel on kaks eraldi olemust: inimlik ja jumalik.

See tundus rahuldavat kristlasi, kes otsisid lunastust.

Kui Jeesus oli inimene, saadi temaga samastuda.

Kui ta oli jumalik, võis ta anda igavese elu.

Ent paljude arvates oli see liiga kena.

Aleksandria piiskop Egiptuses Kirillus oli vapustatud.

Jeesuse kahe olemuse eraldamine rebis Kristuse kaheks.

Kujutlege, et klaasis on vein ja vesi, mis on täiesti segunenud.

Kirilluse väitel oli jumalaga samuti ning inimlik ja jumalik oli üks.

Kirilluse järgijad vastandusid Nestoriusele. Võitlus oli raevukas,

sest Jeesuse jumalikkuse mõistmine seletas, kuidas ta päästis põrgust.

Algul tundus, et Kirillus jääb peale.

Ta ajas Nestoriuse Konstantinoopolist välja

ja paigutas ta kaugesse Egiptuse vanglasse.

Ent Nestoriuse jüngrid jäid alles.

Taas pelgas Rooma keiser, et tema riik laguneb.

Ta pidi kokku kutsuma uue kirikukogu

451. aastal kogunesid piiskopid teispool Bosporuse väina

teiseks oluliseks kirikukoguks kiriku ajaloos.

Kalchedoni kirikukogu pidi otsustama ristiusu saatuse.

Kirikukogu toimus siin ja püüdis leida kirik-keset-küla lahendust.

Alati on kasulik hoida väed valvel. Kirikukogu saavutas kompromissi.

See toetas Nestoriuse õli ja vee versiooni,

et Maal avaldub Kristuse jumalik ja inimlik olemus

"kahe olemusena, mis ei segune ega muutu".

Püüdes takka kiita ka Kirilluse pooldajatele,

lisati "mis ei segune ega muutu".

See kompromiss väljendab siiani, kuidas kristlikud kirikud -

katoliiklik, protestantlik ja õigeusklik - Jeesust mõistavad.

Ausalt öeldes oli see üsna vilets lepe, mis tegi paljud õnnetuks.

Kirilluse toetajad olid vihased.

Aga ka Nestoriuse jüngrid tundsid end solvatutena.

Nestorius suri ketserina eksiilis.

Ehkki kirikukogu lähtus tema teoloogiast, ei taastanud ta mainet.

Kalchedoni kirikukogu kaotajad ei taltunud. See oli veelahe.

Keiserlik ja mittekeiserlik kristlus ei ühine iial. Juhtub midagi uut.

Kirik lõhenes esimest korda.

Seda juhtub ajaloos veel palju kordi.

Keiserlik kirik koondus nüüd üksnes Vahemere äärde.

Valikut polnud. Idakristlased ei lasknud keisril end mõjutada.

Ent erinevalt läänekirikust, tuleb ellu jääda vaenulike usundite keskel.

Keisrit pole tagant toetamas.

Võiks arvata, et see oli nende lõpp.

Ent igas usundis võib ebaõnn hoopis kannustada,

isegi laienemist stimuleerida.

Idakristlastel algas suur seiklus,

et viia nende meelest tõeline ja ehe ristiusk kaugele Aasiasse

6. sajandil tekkis Rooma impeeriumi idaservale

alternatiivne ristiusu keskus - Süüria.

Kirillust toetavad preestrid, kelle arvates Jeesus oli kui vein ja vesi,

pühitseti salamisi piiskoppideks.

Uus idakirik oli sündinud.

Nüüd nimetatakse seda Süüria õigeusu kirikuks.

Tänapäeval õpetatakse preestreid Damaskuse lähistel peakorteris.

Seminar annab aimu, milline võinuks läänekirik olla,

kui Kalchedon eelistanuks Kirillust.

Lääne ratsionaalse kristluse asemel on siinses usundis palju salapära.

Piinlikku tähelepanu pööratakse rituaalile

ja eriti selle kvaliteedile.

Üks seminari õppejõude, Isa Fady, kinnitas,

et idakristlus on seotud algupärandiga tihedamalt kui lääs.

Mis on teie meelest läänekirikus puudu?

Idakiriku liturgia on palju sümboolsem.

Inimesed ei suhtle ainult sõnadega, vaid ka žestidega.

Suheldakse ennast väljendades:

kehaga, häälega, meloodiaga, millega tahes.

See erineb väga tugevalt lääne vaimsusest,

mis on arenenud filosoofia kaudu. Teoloogid on filosoofid.

Idas on teoloogid kas luuletajad

või ikoonimaalijad.

Kristuse kummardamine on sümbolitest täidetud draama.

Isa Fady väidab, et idakristluse prioriteet

on anda edasi žeste,

mis viivad teid kiriku algusaegadesse.

Kui preester tõstab armulaualeiva, näitab see Jeesuse ülestõusmist.

Süüria õigeusu kiriku puhul on kõige olulisem autentsuse püüd.

Teenistuse olulisimad osad peetakse iidses keeles.

See on aramea murre, mida rääkis ka Jeesus.

Mind liigutab mu kirik väga,

sest kirik räägib Kristuse keeles.

Kui keegi tahab lugeda kiriku ajaloost või vaimsusest,

siis peab oskama aramea murret, et pääseda ligi kõigile käsikirjadele

ja algkristluse tekstidele.

Rooma impeeriumi äärealadel valis kristlus ise oma saatuse.

Süüria kristlased austasid Kirilluse mälestust ja teised tundsid sama.

Minge Egiptuse kirikusse, koptide juurde, või Etioopia kirikusse,

ja te näete, et nad pole Rooma keisrile Kalchedoni andestanud.

Just siis, kui idakristlaste enesekindlus kasvas,

7. sajandil,

sattus ohtu kogu kristlus, nii idas kui ka läänes.

Silmitsi tuli seista rivaaliga, sõjaka usundiga -

islamiga.

Prohvet Muhhamedi jüngrid alustasid vallutust 632. aastal,

hõivates suuri alasid hämmastava kiirusega.

Islam tekitas keiserlikule ristiusule tohutut kahju.

Läände liikudes haaras see paljud Rooma lõunaprovintsid.

See jõudis Põhja-Aafrikast Hispaaniasse,

Sitsiiliasse, Itaaliasse.

See ohustas isegi vägevat Konstantinoopolit.

Konstantinoopol.

Keiserliku ristiusu ja islami võitlus Euroopa hinge pärast

kestis sajandeid, ent sellel oli ka idarinne.

See on üks maailma vanimaid mošeesid - Suur Umaijaadi mošee.

See rajati moslemite impeeriumi südamesse,

Damaskusesse, kus valitsesid Umaijaadid.

Kaasaegne ajalookäsitlus

näeb islamiusku kui tsivilisatsioonide kokkupõrget,

milles islam idakristluse kiiresti minema kihutas.

Ent tõde on hoopis teistsugune.

See oli pigem tsivilisatsioonide kohtumine.

Üsna sarnaselt Jeruusalemma hävitamisega 1. sajandil,

oli islami tulek kristlastele kriisihetk.

Aga kristlus tõestas, et suudab ellu jääda.

Umaijaadidel polnud ressursse ega ka soovi kristlasi pöörata.

Nad leppisid kohalike valitsejatega kokku.

Kristlastest said alamad kodanikud ja neid sunniti kandma kollast rüüd.

Palju hiljem teevad Euroopa kristlased sama juutidega.

Hoolimata sellest on tõendeid, et kristlus mõjutas islamit.

Ristiusk mõjutas moslemite jumalakummardamist.

See mõjutas isegi nende õpetust.

Umaijaadide mošee seisab kristliku kiriku asupaigas

ja siin on altar, kus olevat Johannes Ristija haud.

Seda kristlikku pühakut peetakse islamis prohvetiks.

Tõenäoliselt on kummardamine moslemite palvuse ajal

saanud alguse idakristlikust traditsioonist.

Arutasin seda kõike islami õpetlase ja Süüria poliitiku M. Habashiga.

Islamis usutakse, et kõik prohvetid on jumala saadikud, sõnumitoojad.

Jeesus Kristus on midagi enamat.

Meie peame teda jumala vaimuks.

Me usume, et ta tuleb tagasi selles valges minaretis.

Selles või? - Jah, see on Jeesuse minarett.

Prohvet Muhammed ütles,

et Jeesus Kristus tuleb tagasi.

Damaskuse valges minaretis.

Oleme suures sisehoovis. Me võtame kingad jalast.

Sama tehakse ka kristlikus kirikus armulaua ajal.

Kas see tava võib pärineda islamiusust?

Minu kolleeg rääkis ka palvetamisest ja kingade äravõtmisest.

Ta ütles, et kõikides kirikutes ja kristlikes sektides

palvetatakse viis korda päevas, nagu islamis.

Inimesed ei pruugi palvetada kirikus.

Uskuge, et islami ja kristluse vahel on rohkem sarnasusi, kui arvate.

Kui siinsed kristlased õppisid elama islamiga kõrvuti,

siis üks idakristlaste rühm saab ootamatult uue hingamise.

Mäletate Nestoriust, piiskoppi, kes võitis, ent kaotas ometigi?

Kohanemine islamiga

oli just see tõuge, mida tema jüngrid idas vajasid.

Nestorius suri eksiilis Egiptuses,

aga tema jüngrid aitasid rajada kiriku, mis oli sõltumatu

nii keiserlikust kristlusest kui ka Süüria kirikust.

Nende peakorter asus veel kaugemal idas, praeguses Iraagis.

Nad nimetasid end idakirikuks.

See on üks nende Iraagi kogudusi.

Nad on tegutsenud praeguses Iraagis üle 1500 aasta.

Viimased sõjad on sundinud kummardama jumalat Süüriast.

Nad on loomulikult uhked oma sugupuu üle.

Tegelikult on see väga oluline ka ristiusu ajaloos.

Idakristlased veensid moslemitest valitsejaid, et neil on erioskusi.

Oskused arenesid ajal, kui vaieldi Kristuse olemuse üle.

Nad tõlkisid kreeka teoloogia, kirjanduse ja filosoofia oma keelde.

Neist sai Lähis-Ida mõttekoda.

Kui moslemi impeerium tahtis tõlkida kreeka teadust ja filosoofiat,

pöörduti nende kristlaste esivanemate poole.

Oleme läänes idakirikule palju võlgu.

Palju sellest, mida teame kreeka meditsiinist ja astronoomiast,

on meieni jõudnud tänu nendele kristlikele tõlkijatele.

Kuna õpetlased olid moslemitest valitsejatele olulised, säilis kirik

200 aasta jooksul, kui islam pead tõstis,

valitses idakiriku patriarh Timoteos I Baghdadist

suurt ala Jeruusalemmast Kesk-Aasiani,

isegi Indiani. Kirik edenes jõudsalt.

Selle järeltulijad on endiselt siin.

Sellel tohutul alal

tunti Timoteost iidse aunimetusega, mis anti usujuhtidele - Mar.

Veerand kõigist kristlastest pidas Mar Timoteost vaimseks juhiks.

Umbes sama palju oli jüngreid Rooma paavstil.

Siin, Süürias ja Kesk-Aasias, oli ristiusk tuleproovi läbi teinud.

Vastandina läänele ei saanud see loota sõjalisele jõule

ja oli õppinud veenma, läbi rääkima.

Ristiusk on olemuselt misjonäride usk.

Abbasidi impeeriumis oli keelatud islamist loobuda.

Idakirik pidi leidma teisi võimalusi levikuks.

Lahendus oli sama äärmuslik nagu ristiusu levik Ameerikas.

Lähis-Ida kirik otsustas laieneda Kaug-Itta.

Tänapäeval seostame kristlust läänega ja oleme unustanud,

et usk jumala kehastumisse Jeesuses leidis vastukaja Kaug-Idas.

Just nii juhtus 7. sajandil Hiinas.

Hakkame aduma, kuidas jäi kristlus ellu

nii võõras kultuuris.

Kohtusin Martin Palmeriga, kes usub, et on leidnud vastuse.

See on puuduolev tõend kristluse kohalolust 7. saj Hiinas.

Umbes samal ajal alustati anglosakside uskupööramist.

Martin leidis Shaanxi provintsi kaardi,

kus arvati olevat 7. sajandi klooster,

Da Qin.

Selle leidmiseks tuli leida mõni traditsiooniline maamärk.

See oli pliiatsiga tehtud kaart. Hankisin võimsa suurendusklaasi,

lugesin neid tähti ja mõistsin äkki, et tean, kus klooster asus,

sest järgmine tempel kaardil oli Lord Guan Dai

ja see asub seal.

Sellel metsasel künkal. - Jah.

Lord Guan Dai oli üks tähtsamaid taoistlikke templeid Tangi Hiinas.

Mäenõlvalt, templi vastast,

otsis Martin nüüd tõendeid kristlikust kloostrist.

Kloostril tundus olevat kõrge ja väga hiinalik pagood.

Just selle Martin leidiski umbes 1,6 km kaugusel.

See oli kohutavas seisus.

Nüüd hoolitsevad hiinlased selle eest, sest tegu on erakordse asjaga.

Tulime siia, et rääkida 115-aastase nunnaga.

Tean, et see on nagu "Indiana Jones", aga ta keetis teed.

Tahtsin leida midagi, millel on ristikujutis.

Läksin mäest üles, et alla vaadata, kui nägin, et see on kristlik paik.

Taoistlikud, konfutsiaanlikud ja budistlikud templid näitavad lõunasse.

See on Hiina templite traditsiooniline feng shui suund.

Kõik ajaloolised kristlikud kirikud on suunatud itta. - Jah, ida-lääs.

See mäenõlvale lõigatud astang kulgeb ida-lääne suunaliselt.

Jooksin mäest alla, hüüdes: "Just nii see on!"

Budistlik nunn ajas end kogu oma 1,5 m pikkuses sirgu,

vahtis mind ja küsis, mis lahti on.

Ütlesin, et siin võis kunagi olla väga iidne kristlik kirik.

Ta ajas end veelgi rohkem sirgu ja sõnas:

"Muidugi. See oli kõige kuulsam kirik Hiinas. Kas sa ei teagi?"

On hetki, kus sa mõtled: "Issand olgu kiidetud".

Kristlikul kloostril oli tüüpiline Hiina arhitektuur.

Hoones on skulptuurid, mis pärinevad pagoodi aegadest.

Kui tahtsime neid näha, tekkis probleem.

Tänapäeval on pagoodi esimesel korrusel budistlik tempel.

Mõnel kohalikul on kõrini, et maailm tunneb hoone vastu huvi,

nähes selles kristlikku pühamut.

Hoolimata pikkadest läbirääkimistest, ei lastudki sisse.

Ma mõistan vihaseid külaelanikke.

Kui läänekristlus tungis Hiinasse 19. sajandil jõuga,

siis alandas see hiinlasi. Nad pole seda unustanud.

Aga kaua aega tagasi, kui tuli idakirik, olid asjad hoopis teisiti.

Martin tahtis mulle erinevusi näidata.

Tunnise autosõidu kaugusel on Tangide pealinn, praegune Xi'an.

Siin on üks erakordne muuseum, kus saab näha steele.

See nn steelimets on iidne raamatukogu, milles on ajalugu,

Konfutsiuse kirjutised ja Hiina luule.

On ka teisi steele, mis on toodud keiserlikust pealinnast.

Üks neist kividest avaldab rabavat muljet, kui mõistate, mis see on.

See mälestab idakirikut Hiinas

ja pärineb aastast 781.

Siin see on - Da Qini kivi.

Da Qin tähendab "suur impeerium läänes".

Hiinlased teadsid, et läänes on suur impeerium.

Pole kindel, kas viidati Roomale, Bütsantsile või Süüriale,

aga siin öeldakse: "See on lääne impeeriumi valguse usk".

Usku nimetatakse valguseks.

Hiina kristlased nimetasidki oma usku valguse usuks. - Jah.

Kas tohib näidata ühte eset, mis juhatab teid tagasi Süüriasse?

Sellel seinal siin

on mõned tekstid aramea murdes.

Jah. - Siin all on hiina nimed.

Kõik hiina nimed algavad ühe sümboliga, mis tähistab Mari.

Preestrit. - Täpselt nii.

Mind rabab see, et kristlusega seotud kivi on siin võrdsetel alustel.

Täpselt nii. Oleme aastas 781.

See on Hiina tsivilisatsiooni kõigi aegade kõrghetk.

Ristiusk on oma juurte üle uhke,

ent suudab Hiinas kanda kinnitada ja juurduda.

Kuhu nad ka poleks läinud, leidsid idakristlased toetust

ka väga erinevates ühiskondades.

Jääb mõistatuseks, mis idakirikuga siis juhtus

9. sajandil pöördus uus Hiina keiser kõikide võõrusundite vastu.

Tundus, et kirik kadus.

Sellel hoonel oli ka usuline funktsioon...

Martini teooria kohaselt läks kirik pigem põranda alla

Marco Polo, kes tuli 13. saj lõpus, vihkas idakirikut.

Ta oli tulihingeline katoliiklane.

Tema kinnitusel ilmus välja 700000 kristlast.

Ta ilmselt pisendas arvu, sest ei sallinud neid.

Aga ta mainib väga suurt arvu. - Jah, tohutut.

Kui hiinlased nii väga kristlust toetasid,

siis miks kristlus hiinlastele sobis?

Läänekirik vallutas Rooma impeeriumi

ega puutunud kokku teiste kirjalike kultuuridega peale islami,

millega tal oli 15. sajandini üsna vähe probleeme.

Idakirik puutus kokku maailma vägevaimate vaimukeskustega.

Nemad kujundasid dialoogi, mitte vallutamise usundi.

Idakirik polnud keisri kirik.

See oli kaupmeeste, mitte sõjameeste kirik.

Siin on suur vahe, sest kaupmees tahab kompromissi.

Idakristluse oskus kohaneda ja levida sõjalise jõu abita

võis aidata neil Hiinas vastu pidada 9. sajandini.

Sellel ajal oli läänekristlus hakanud levima.

Kesk-ja Põhja-Euroopasse.

Sellest vaadatakse tihti mööda.

Võib öelda, et idakirik kukkus Hiinas läbi.

Keisrid ei toetanud seda. Jumalat kummardati aramea keeles.

Aga kui Martinil on õigus, polnud see läbikukkumine.

Ehk peab kristlus taas kuulama õppima.

Tänapäeval tundub kristlus olevat lääne usk.

Paljud moslemid käsitlevad lääne elustiili kristlikuna.

Aga ristiusk pole sündinud läänes.

Selle juured on Lähis-Idas,

kus on endiselt kirikud, mis on algusest peale idakiriku osad.

Lugu algkristlastest räägib, et ristiusk on mitmekesine

ja selles on palju identiteete.

See polnud kaugeltki tsivilisatsioonide kokkupõrge,

vaid islami ja ristiusu kohtumine rikastas mõlemaid usundeid.

Hoolimata kristluse uuenemisvõimest,

pagendati see peaaegu kogu Aasiast.

Seda tabasid ebaõnn,

veresaunad, vaenamine.

Ka islam pidi üle elama sarnaseid sündmusi,

aga islamil oli piisavalt mõjukaid sõpru, et ellu jääda.

Saate järgmises osas

siirdun Jeruusalemmast läände, Rooma ja kaugemalegi.

Siis näeme, mis juhtub, kui ristiusul on mõjukaid toetajaid.

Miks mitte osaleda Avatud ülikooli võrgu-uurimuses.

"Mida tähendab olla kristlane tänapäeval?"

Vaadake bbc.co.uk/historyofchristianity.

Sealt leiate lingid.