Original subtitles

Reklaami oma toodet või brändi juba täna www.SubtitleDB.org

Pete Murray. Tema on mul ikka meeles.

Ta ütles, et see bänd püsib koos kaks nädalatja kõik.

See võttis tuju väga nulli...

PINK FLOYD. MÜÜRI TAGA

Kartmatu, uljas, vahel liialegi minev ja mõistatuslik Pink Floyd

nihutas muusika piire ja leiutas uue kunstilise väljenduse vormi.

Nad alustasid muusika salvestamist veel mustvalge televisiooni ajal

ja lõpetasid internetiajastul.

Nad on elavad legendid.

Mitte lihtsalt legendid, vaid raamatu algus ja lõpp.

Nad alustasid psühhedeelse muusika ajastul,

siis sai neist suurim staadionirokibänd.

Nende koosseisus oli see mittemõistetud geenius,

kellest sai ikoon ja legend.

Kord, kui aparatuuri üles panime, tuli ta üleni meigitult

ja seljas... mitte päris naiseriided, aga sinnapoole.

Hetkelise pausi järel tegime näo, et see ongi normaalne.

Ja jätkasime.

Pole kahtlustki, et Syd oli skisofreenik

ja tarvitas samal ajal neid aineid.

Teie otsustate, kui palju meie jutust filmi panete.

Mina ei taha pahandada tema vendi, õdesid, onusid, tädisid -

kedagi, kes teda armastab.

Aga sellel hetkel varitses ta oma korteri ukse taga,

kitarr käes, üritades oma sõbratari Lindsay ajusid sisse lüüa.

Rääkisin tema seisundist tema perekonnale,

et nad tema eest hoolitseksid. See igatahes ei õnnestunud.

Mäletan kergendust, mis järgnes Sydi lahkumisele.

Me teadsime, et paljud publiku hulgas küsivad, kus Syd on.

Nad on seda küsinud 30 aastat.

Syd Barretti kaotuse järel

puudus Pink Floydil avalik identiteet muusikast väljaspool.

Rock'n'roll'ile iseloomuliku karisma puudumine

põhjustas pikki arutelusid nende paradoksaalse edukuse üle.

Nad võisid paista päris saatanlikud, valgus näkku suunatud.

Ja eks uimastid aitasid sellele kaasa...

Märkamatuks ei saanud jääda nende täielik huvipuudus.

Mäletan, kuidas Roger trotslikult publikule selja pööras.

Nad kõik nägid välja, nagu oleks endale kaltsukast vanad riided saanud.

Oli kohutavalt piinlik.

Selleni välja, et mängisin enamasti seljaga publiku poole.

Mul oli tõesti... väga piinlik.

Närvis selle pärast, mida tegin.

Polnud mingit kindlust, ma ei teadnud, mida mängida.

Pink Floyd on loonud ajaloo kuulsamaid muusikapalu.

Kokku on nad müünud üle miljardi albumi.

Ometi kippusid nende avalikud ja teravad lahkuminekud

vahel varjutama nende kunstilisi saavutusi.

Probleem oli selles, kas kakled või lõbutsed.

Vahepealset varianti ei olnud.

Meie isiklikud probleemid bändis hakkasid sel ajal domineerima.

Roger hakkas domineerima.

Meie Dave'iga olime selleks ajaks täiesti nugade peal.

Temal oli edasisest üks arusaam ja minul täiesti teine.

Mul on hea meel öelda, et minu idee jäi lõpuks peale.

Dave ja Nick läksid Rogeri juurde

ja ütlesid, et tahavad Pink Floydina tuurile minna.

Tema vastas: "Minuta te ei saa, mina olengi Pink Floyd."

Nemad ütlesid, et küll sa näed.

BOB MARDEN

Meie kontserdil ei mängitud väga palju Rogeri laule. Ütleme nii...

Anna andeks, Roger, aga bändi nimi polnud "Roger Waters ja Superstaarid".

See on alati olnud Pink Floyd.

See on klassikaline lugu.

Kui advokaadid ütlevad, et vaielge, aga ärge seda kirja pange,

on neil ilmselt meeles Rogeri Pink Floydist lahkumise kiri

kui mõjuv asitõend sõnasõjas...

Sa lähed psühhiaatri juurde ravile, et bändis mängimisest üle saada...

Pink Floyd sündis kahest sõpruskonnast.

NIGEL GORDON

Syd Barrett ja Roger Waters olid koolivennad Cambridge'is.

Nick ja Rick tulid Pennerist.

Erinevalt Rolling Stonesist ja Beatlesist polnud nad töölisklass.

Nemad olid jõukatest peredest.

Kahjuks olin Roger Watersi koolivend. See oli imelik kool.

Cambridgeshire'i Poistekeskkool. Täiesti keskpärane keskkool.

Aga minu esimesed mälestused temast on vist ikka kooliajast.

Kool oli karm, tüüpiline akadeemiline kool.

Aga seal jätkus ka lorusid nagu mina ja Roger,

kes sinna kooli ei sobinud, sest see oli puhas keskklassi miljöö...

Meie tegime jalgrattakuuri taga suitsu

ja olime valmis selle maja esimesel võimalusel maha põletama.

Roger... Ta oli päris hirmuäratav, jube.

JENNY FABIAN

Nüüd on ta ju kena poiss, mis!

Siis paistis ta imelik, sest tal oli nii pikk nägu.

Tema on ajale hästi vastu pidanud.

Cambridge'i Poistekeskkoolis käis ka Roger Barrett aka Syd.

Ta oli minust kaks aastat noorem.

Rohkem läbi käima hakkasime teismelistena.

Kui teesklesime huvi Lawrence Ferlinghetti ja Allen Ginsbergi vastu.

Rääkisime narkotsi suitsetamisest, aga ise seda ei teinud.

Oli vist aasta 1959, kui Sydiga esimest korda kohtusin.

Siis oli ta veel Roger Barrett.

Käisime Grantchesteri aasadel, tegime poppi, pidasime piknikke.

See kõik oli enne seda, kui tuli kanep.

Ja kui kanep lõpuks tuli, olime ülirõõmsad.

Minu esimene mälestus Sydist on,

et ta oli üks sädelev printsilik haldja moodi olend.

Võiks öelda, et väga ilus noormees.

Me teadsime, et ta on luuletaja, maalikunstnik, õpib kitarrimängu.

Cambridge'is, nagu paljudes tolleaegsetes Briti linnades,

oli väga elav muusikaelu.

Käisime pühapäeva pärastlõunati tema ema kodus Hills Roadil

ja seal toimusid jämmid.

Mäletan, kuidas kooliajal tema juures akustilist kitarri mängisime.

Roger käis samuti Hills Roadi jämmidel.

Huvitav, et Sydi pärisnimi oli Roger Barrett.

Ja oli Roger Waters. Kaks Rogerit. Mõlemal oli isa surnud.

Arvan, et see muutis nad lähedaseks.

Mäletan, kui Syd ostis endale Futurama 3, punase plastmasskitarri.

Enne olid kõik akustilist kitarri tinistanud.

Ja Syd õppis elektrikitarri ka.

Syd Barrett, legendaarne Pink Floydi sound'i looja,

muutus üheks kõige enam mütologiseeritud kujuks rokkmuusikas.

Syd oli väga inspireeriv. Temas oli midagi haldjalikku.

Ta pani inimesi pead pöörama, tõsiselt.

Isegi 14-15-aastasena oli ta karismaatiline tegelane,

kellele vaadati järele ja kellest räägiti,

sest temas oli mingi magnetism.

Mõtlesin, oh kui ilus.

Ta oli armas, nägi välja nagu arhetüüpne surmamõistetud piraat.

Imelised violetsed silmad, sassis mustad juuksed.

Nõtke, kandis huvitavaid riideid, ei rääkinud palju.

Minu ülesanne oli tema palavikulist laupa pühkida.

Alles hiljem suutsin temaga suhtlema hakata

ja panna teda mind inimesena märkama.

Ta põles laval ereda leegiga.

Kindlasti enamik inimesi, mina kaasa arvatud,

tundis kadedust, et temast sellist valgust kiirgus.

Ei tea, miks, aga meil käis alati jutt Londoni vallutamisest.

London oli Meka, kuhu tuli jõuda. Ja seal hakkasime bändi tegema.

Aastaks 1966 oli tekkinud uus underground-muusika suund.

Pärast kahte aastakümmet sõjajärgses kasinuses algas majanduses õitseng.

Valitsesid idealism ja optimism.

King's Roadil Londonis on niinimetatud Antiigi supermarket.

Antiik võib tähendada ka vaid riideid.

Selle daami ajamasin on häälestatud 20-ndate emantsipatsiooniperioodile.

Sellele reisile läheks paljud ajarändurid.

Üks variant, kuidas võimudele ei öelda, on neid parodeerida.

Mõned noored, kelleltjah-sõna harva kuuleb,

on tulnud Sohosse, Londoni linnaelu tuksuvasse südamesse,

kus tüdrukud lähevad klubidesse vanameeste striptiisi vaatama.

Või on see vastupidi?

Armsa nimega kohas I Was Lord Kitchener's Valley

saab osta vanaaegseid mundreid vastandina moodsatele univormidele.

Sel ajal toimus nii palju.

Beatles ja "Sgt. Pepper" ja "All You Need is Love".

Olime selle kõige südames. Oli imeline ja põnev.

See 60-ndate periood oli unikaalne aeg.

Vahemik 1966. aasta suvest 1967. aasta suveni

oli imeline aktiivsuse ja uuenduslikkuse aeg.

World's End on see, kus lõpeb King's Road.

Siin on näha, mida kohalik rahvas endast arvab.

Granny Takes a Trip, nagu see pood ennast nimetab.

Selle tüüpiline ebatüüpiline kuvand sellest, mis on hetkel "in".

See niinimetatud "väljapääs", mis on "moodne", "gruuvib" ja on "hip",

ehk mida vanaema oleks nimetanud "uusimaks moeks, kallike".

60-ndatest on loodud mingi idealiseeritud mõiste.

Osa sellest on tõde, osa mitte.

60-ndate keskpaigast rääkides

on kiusatus mõelda, et see oli uimastikultuuri aeg.

Mitte ainult seks, droogid ja rock'n'roll,

aga et kõik tarvitasid LSD-d ja seksiti tundide viisi.

Kõik see pidi olema väga kurnav, kui see ikka tõsi on. Ilmselt ei olnud.

Roger Waters, Rick Wright ja Nick Mason

kohtusid Londonis esimesel kursusel arhitektuuri õppides.

Nick Mason ja Roger Waters

õppisid koos Regent Streeti Polütehnilises Instituudis.

Nagu paljudel, tekkis neilgi tahtmine bändi teha.

Mingil hetkel olimegi nagu instituudi majabänd,

proovid toimusid selles majas.

Oli mitmeid ümberkehastumisi ja bändinimesid.

Screaming Abdabs, Sigma 6, Tea Set, Meggadeaths...

Osalisi oli alguses veel, näiteks Keith Noble ja Clive Metcalfe.

Seega, bändi tõelises alguses olid Syd, Bob, Rick, mina ja Roger.

Paar poissi kolisid Londonisse. Neil oli korter Stanhope Gardensis.

Ja ühel päeval ilmus sinna Syd.

Mina olin juba mõne inimesega bändi tegema hakanud. Ja tema ühines.

Ta elas mingis kogukonnas, kus usuti Timothy O'Leary veendumust,

et LSD teeb vabaks ja toob tõe päevavalgele.

Ta elas kohas nimega Cromwell Road 101.

See oli paras narkourgas.

LSD-d tilgutati tee sisse, nii et inimesele ei öeldudki.

See oli ikka tõesti liig. Mina tahan teada, kui LSD-d pruugin.

Cromwell Road 101. Elasime mõnda aega Sydi juures.

Olime viie-kuuekesi. Mina olin ainus naine.

Davidi kirjelduses oli 101 nagu peen salong,

kus käisid toredad inimesed.

Ameeriklased, näiteks Allen Ginsberg.

Mick Jagger, Marianne Faithful, P.J. Proby...

Ja varane Pink Floyd.

Igal õhtul käis pidu.

Pidev narkolaks, maja ilusaid naisi täis.

Võtsime LSD-d ja tegime näomaalinguid. Päris segane.

Lüsergiinhappe dietüülamiid 25 ehk LSD vallutas meid.

Ja ma kinnitan, kõik oli legaalne. Võta ainult sisse ja mine tripile.

Sõnum oli väga lihtne. Kuus sõna. Võta ainult sisse ja mine tripile.

Võtad ainult sisse ja lähed tripile - nii käib uue uimastiga nimega LSD.

LSD-st on saanud elustiil koos oma filosoofidega,

üks on luuletaja Allen Ginsberg.

USA-s on ilmselt miljoneid, kes tahaks täna siia parki tulla,

lastega mängida ja koos laulda.

Imelik on olla selles kehas...

Kas saaksin sinuga magada?

Laulame koos?

Ennekõike ei taha ma end halvasti tunda ega nendega võidelda.

Ma ei taha ka endaga pidevalt võidelda.

Ma ei taha võidelda kaameraga, näha kaameras vaenlast.

Kommunikatsioon on vaenlane.

Aga inimesed, kes vaatavad? Mida nemad arvavad?

LSD, Iüsergiinhappe dietüülamiid.

Kemikaal, mida saadakse rukkil kasvavast seenest.

See ei tekita sõltuvust nagu heroiin või kokaiin,

aga selle mõju on palju tugevam.

Võetuna tabletina või suhkrutükiga, kestab selle mõju kuni 24 tundi.

Selle aja jooksul läheb kasutaja teise maailma,

kus teadvus on palju laiem, vähemalt näiliselt.

See on kuulus psühhedeelne kogemus.

Doktor Timothy Leary, Ameerika LSD ülempreester

ja selle kirglik avalik kaitsja, nimetab seda meelte käivitamiseks,

igavikule keskendumiseks ja hetkest väljumiseks.

Aga LSD-I on ka teine, vastuolulisem külg.

Kõik tripid pole õnnelikud. Mõned on vapustavad või lausa hirmutavad.

LSD pakub kindlasti tugevat vaimset laadi kogemust.

Aga ma ei nimetaks seda teadvust laiendavaks droogiks,

vaid pigem teadvust ahendavaks.

Syd hakkas LSD-ga katsetama.

Umbes samal ajal hakkasime huvituma idamaisest müstitsismist,

sest kogenud üleilmset armastust ja LSD avatud uksi,

tahtsid paljud meist loomulikult mõista seda sügavamat tähendust.

Vist pooltest meist said niinimetatud satsangid.

Kui tahtsid seda rada minna, pidid loobuma uimastitest ja alkoholist

ning hakkama taimetoitlaseks.

Syd palus, et talle tutvustataks seda meditatsiooni vormi.

Ta tuli ja teatas, et hakkab sellega tegelema

ja loobub uimastitest.

Mina ütlesin, et ei saa, peab ikka tarvitama.

Ja ta läks õpetaja juurde juhatust saama.

Charan Singh keeldus ja see oli löök.

Ta oli endast väljas. Tundis, et teda on välja tõrjutud.

Ilmselt Charan Singh nägi, et ta oli ebastabiilne

ning et Indiasse sõitmine poleks ilmselt hea idee.

Meie Jennyga tegelikult käisimegi Indias Charan Singhi juures.

Syd ja Lindsay kolisid meie tuppa, aga asjad ei läinud hästi.

Tulime Cromwell Roadile tagasi

ja nägime, et meie äraolekul olid nad korraldanud marihuaanaõhtu.

See äratas politsei tähelepanu

ja mina tundsin, et selle paiga parimad päevad on möödas.

Siis tuli Roger Waters ja ütles:

"Ma ostsin auto. Chrysler Plymouth Powerglide'i."

"Kes tahab Kreekasse tulla?"

"Tahan minna Patmosele, kus Johannes ilmutust nägi."

"Mida? Autoga?" - "Jah."

Nii istusimegi meie Jennyga, Roger, tema sõbratar Judy ja Rick,

kõik koos tema roosasse Chrysler Plymouth Powerglide'i

ja võtsime suuna Patmosele.

Nii me siis läksime.

Siis keset ööd olime kusagil Saksamaa kiirteel.

Rick oli roolis. Me ärkasime.

Auto sai sõita ainult tagurpidi. See oli täiesti puru.

Jätsime auto maha, istusime rongile

ja siis saime väikese paadiga Patmosele.

Raha meil palju polnud, pidime kõvasti kokku hoidma.

Leidsime elamiseks väikese maja, kus polnud mööblitki.

Roger ja tema sõbratar Judy olid madratsiga ülakorrusel.

Meie Nigeliga magasime vist köögis.

Ja tuli vältimatu tripp.

Seal tegi Roger Waters oma esimese LSD-tripi.

Patmose saarel, kus vaatasime püha Johannese pilte,

kus valguskiir oli tema pead tabanud, selles kahtlemata pühas paigas.

See kogemus oli tal vist päris veider ja enam ta seda ei korranud.

Mäletan, et küsisin Rogerilt, kas ta tahab kuulsaks saada,

ja tema vastas: "Jaa!"

Nad tulid tagasi ja siis hakkas kõikjuhtuma.

Arvestades hilisemate aastate muusikalist kõrgtaset,

on raske kujutleda Pink Floydi keskpärase bluusibändina.

Aga ometi just nii nad alustasid.

Pink Floydist pidi saama bluusibänd.

Aga mingis mõttes oli bluusiaeg mööda läinud.

Floydi poisid vist polnudki nii hullud bluusifanaatikud

nagu mõned teised bändid.

Uimastite ja muude asjade pärast tüdinesime lühikestest poplauludest

ja tahtsime midagi pikemat, millesse süveneda.

Floyd oli esimene LSD-teadvusele sobiv bänd.

Nemad võisid mängida ühte lugu 40 minutit.

Muusika lihtsalt kestis ja meile see meeldis.

Kadusime nende soolode vahele.

Aastaks 1966 oli Beatles ja paljud teised bändid avastanud Ravi Shankari

ning sellega kaasnevad sitarid ja raagad.

Raaga võib kesta pool tundi ja see on ainult sissejuhatus.

Roger oli kindlasti käinud Ravi Shankari kontserdil.

Kahtlustan, et mõju tuli nimelt sealt.

Me alustasime bluusist. Ja ma ei usu, et keegi meist...

Mina küll ei aimanud, milline bänd meist tuleb.

Varane Pink Floyd mängis bluusi ja R'n'B-d.

Syd pani nad pikalt jämmima,

kuna teda huvitasid tol ajal levivad uued lained.

Mäletan, kuidas istusin koos Sydiga, paberileht ees,

ja panin kirja, mis aparatuuri meil vaja on.

Leidsime, et kahest AC30 kitarrivõimust piisab küll.

Laul ja soolokitarr tulevad läbi ühe võimendi

ning bass, rütmikitarr ja klahvid läbi teise.

Enamasti oli see kogu plaan.

Ansambel hakkas üritustel mängima.

Nad said esinemisvõimaluse Kensingtoni klubis Countdown,

kus oli vaja mängida õhtul kolm 90-minutilist setti.

Nad said aru, et lauludestjääb puudu.

Nii hakati laule pikemaks tegema, improviseerima.

Sellest said alguse Pink Floydi pikad instrumentaallõigud.

Notting Hilli keskel oli koht nimega All Saints Hall

ja Floyd mängis seal.

Läksime neid kuulama ja saime aru, et see on raudselt tulevikumuusika.

Mäletan kontserdist, et see oli kõige valjem, mida olin elus kuulnud.

Kõrvad vilistasid hiljem mitu tundi.

Võiks öelda, et suur osa meie muusikast oli päris kehv.

Aga kahtlustan, et meid kannatati välja, kuna publik oli kõik pilves.

Klubi muusikajuht Chris Welch nimetas neid lärmitsejateks

ja ta ei talunud improvisatsioone. See oli üsna skisofreeniline bänd.

Päris pikka aega olid nad kaubanduslikus mõttes null.

Ma ei usu, et plaadikompaniid neid tunda tahtsid.

Publik kindlasti ei tahtnud tunda.

Nende hilisemat edu arvestades näib uskumatu,

et mitme aasta jooksul ei jõudnud nad kuhugi.

Nägin Floydi esimest korda heategevusüritusel Notting Hillis.

Mõtlesin, et nad on ägedad!

Joe Boyd oli Underground-bändide seas tunnustatud produtsent.

Joe oli Ameerikast Inglismaale naasnud,

tunnustatud plaadiprodutsent ja muusikamaailmas toimuvaga kursis.

1966. aasta suveks oli Pink Floyd võtnud endale kaks mänedžeri,

Peter Jenneri ja Andrew Kingi.

Ma tundsin Peter Jennerit ja Andrew Kingi.

Olin ainus, keda nemad muusikaäris teadsid.

Nad andsid mulle nende salvestise.

Üritasin otsekohe veenda Electrat nendega lepingut sõlmima.

Electra boss tuli Inglismaale, me korraldasime neile esinemise,

aga boss polnud huvitatud ja mind lasti lahti.

Ma tahtsin Inglismaale jääda, aga vajasin sissetulekut, et üüri maksta.

Hakkasin inimesi kutsuma, et keegi tuleks Floydi kuulama.

Ei pidanud olema geenius, saamaks aru,

et Syd kirjutas suurepäraseid laule ja bänd oli väga huvitav.

Joe Boyd leidis uue ameti psühhedeelse roki klubis.

Avasime UFO 23. detsembril 1966 ja esines Floyd.

Me ei teadnud, kes kohale tuleb. Meie ainsad pisireklaamid

olid Melody Makeris ja International Times'is,

jagasime ka Portobello Roadil eelmisel laupäeval reklaamlehti.

Olime väga närvis.

Olime lubanud maksta tantsusaali üüriks reede õhtul 15 naela.

Ilm oli väga külm ja me ei teadnud, kes kohale tuleb.

Aga saal oli rahvast täis

ja ma võiksin öelda, et enamik publikust olid täielikud friigid.

UFO oli üsna räpane koht. Istuda polnud kusagil.

Vedelesid kusagil, vaatasid lava või filmi.

See oli koht, kuhu oma LSD-tripi ajal minna.

Rahvast oli kõvasti.

Olime üsna üllatunud, et neid nii palju oli.

Nad tulid ja läksid, aga me polnudki päris üksi.

Mina ja mu sõbrad polnudki ainsad,

kes olid tobedalt riides, tarvitasid imelikke aineid

ja tahtsid sellist muusikat kuulata.

Minu ja publiku jaoks jaoks oli see kui ilmutus,

nähes nii paljusid huvilisi.

Pink Floyd, keda on nimetatud ka underground-majaorkestriks,

mängib koos teiste bändidega reede õhtuti UFO-s.

UFO ehk tundmatu lendav objekt, pakub öist keskkonda,

selles ööklubis näidatakse filme ja kõlab muusika.

Maa-alusest ööklubist on saanud meelelahutuskeskus.

Muudel päevadel on siin iiri tantsusaal.

Siin saab underground'ist noorteliikumine.

Ainsad üle 30-aastased on reporterid, kes uurivad, mis toimub.

Nende uurimisobjektid kohtlevad neid lõbusa sallivusega.

Üks siinne eesmärk on muuta muusika tajutavaks kogemuseks,

ühendada valgus ja heli ning viia koos kuulajani.

Seda katsetust nimetatakse psühhedeelseks ja meelilaiendavaks.

Psühhedeelne on rumal termin, mida kasutavad kommentaatorid,

et kajastada kõike seda, millest nad lõpuni aru ei saa.

Kui see on psühhedeelia,

siis võib psühhedeelne muusika jääda meiejuurde veel kauaks.

Paljud kinnitavad, et selline on uus popmuusika.

Muusika, mida kogetakse, mitte ainult meloodiana.

Tegin seal paar trippi ja vedelesin põrandal, kui nad mängisid.

Mitte oma kehas. Liikusin sealt ära.

Sadade miljonite valgusaastate kaugusele kosmosesse -

nende muusika helide saatel.

Bänd kaunistas vägevaid lugusid pikkade improvisatsioonidega,

mängides vilkuva valguse ja pulseerivate värvide sees.

See oli uhke, võimendas tervet kogemust.

Ma polnud ainus, kes nii tundis, kõik tundsid sedasama.

See oli väga veider kogemus. Mõju oli hüpnotiseeriv.

Neil olid uhked siidist kostüümid, prožektorid valgustasid neid.

Nad olid nagu omamoodi värvikad skulptuurid.

Londoni underground-liikumine on veel väike.

Mujal on saanud sellest suurjõud.

Improteater, häppeningid, valguse ja heli etendused,

psühhedeelne muusika - kõik see levib.

Tänane Underground võib olla homne tavameelelahutus.

Meie olime niinimetatud ilusad inimesed.

Aga ajaleht News Of the World, kes asjast kuulis ja vaatama tuli,

üles, et siin on koos ainult süstivad narkomaanid.

Jah, muidugi tehti ka seda.

Aga välismaailm hakkas huvi tundma, mis selles underground'is toimub.

News of the Worldi toimetaja küsis, kas mul on fotosid Pink Floydist.

Ütlesin, et ei ole. Aga korraldasin pildistamise Peter Jenneri kaudu.

Ta oli Pink Floydi mänedžer. Ütles, et tule ja pildista.

Olin närvis, kui ta ütles,

et ei tohi lubada toitu, jooke, sigarette ega midagi sellist.

Ma ei küsinud, miks, olin lihtsalt nõus.

Läksin kohale. Nad olid väga lahked ja toredad,

pakkusid tassi teed... Ja mina keeldusin. Olin hirmul.

Nad olid nagu haritud erakoolipoisid ikka.

Nad olid pildistamise üle päris segaduses. Jah, "segaduses" on hea sõna.

Neil polnud vist kunagi palutud oma pille sättida.

Nad vaatasid üsna mõistmatult üksteisele otsa,

nagu küsides, mida see hull naine tahab.

Mind saadeti uuesti pildistama,

sest esimesel korral paistsid nad kõik veidi imelikud.

Jenner ütles, et ta tahaks uusi pilte,

kus nad ei oleks nii krambis.

Aga teisel pildistamisel võttis Syd juhtimise üle.

Mina täitsin terve sessiooni vältel tema soove.

News of the World avaldas foto ja arvamuse, et nad olid narkouimas.

Ma polnud aru saanud, et selleks neil pilte vaja oligi.

Mõtlesin, et paha lugu, nüüd kaevatakse mind kohtusse.

On raske öelda, kui paljud külastajatest pilves olid.

Ilmselt esimesel kuul oli see protsent päris suur.

Aga kuna avalikkuse tähelepanu tõmbas ligi uusi inimesi,

kellel polnud uimastite tarvitamise kogemust,

politseil tekkis huvi ja inimesi hakati väljas järjekorras läbi otsima,

hakkas külastajate arv kasvama ja kainete hulk samuti.

Floydi prioriteet oli plaadi väljaandmine.

Jaanuaris 1967 tõi Joe Boyd bändi Chelseasse

Sound Techniquesi stuudiosse,

et salvestada Barretti kirjutatud laul "Arnold Layne".

Nendega oli rõõm töötada. Meil oli väga lõbus,

salvestades nii "Arnold Layne'i" kui ka singli B-poole lugu...

Ühe õhtuga saime lood linti ja järgmise õhtuga miksitud.

See polnud pikk protsess, aga väga lõbus oli.

Laul tõusis tabelites umbes 20. kohale.

Radio London pani loole eetrikeelu,

sest see õhutas transvestismi ja mida veel...

Lugu räägib poisist, kes tagaõuel tüdruku aluspükse nuusutab.

See on veidi vallatu teema. Ja aasta oli 1967.

BBC oli alles alustanud popmuusika mängimist.

Ja korraga ilmus lugu poisist, kes on omamoodi pervert.

Nende esimene reaktsioon oli lugu ära keelata,

mis loomulikult tõi kaasa suure avalikkuse tähelepanu.

Minu meelest oli lugu piisavalt hea, et tabelites kõrgemalegi tõusta,

kui seda poleks ära keelatud. Aga sama hästi võib ka väita,

et tänu ärakeelamisele see üldse tabelitesse jõudiski. Kes teab...

Plaadifirma EMI oli üllatunud ja sõlmis Pink Floydiga lepingu,

tingimusel, et töötatakse EMI produtsentidega

nende oma stuudios Abbey Roadil. Seega sai Joe Boyd lihtsalt kinga.

Peter Jenner ja Andrew King jõudsid EMI-ga lepinguni.

Summaks oli 5000 naela.

Ma polnud pahane, et nad EMI-ga lepingu tegid, kuigi...

Jah, olin pahane, et nad ei teinud lepingut minu firmaga läbi Polydori.

Aga eriti vihastas mind EMI jutt, et Joe Boydi ei saa kasutada,

kasutatakse nende oma produtsente. See polnud üldse hea.

Joe oli meiega väga tubli ja produtseeris kaks head singlit.

Siis aga läks kõik teises suunas.

Bänd hakkas salvestama oma esikalbumit "Piper at the Gates of Dawn"

Abbey Roadi 3. stuudios.

Samal ajal kõrval 2. stuudios

sündis Beatlesi "Sgt. Pepper's Lonely Hearts Club Band".

Meile aga sobis EMI kui plaadikompanii väga hästi.

Muutsime lepingut nii, et saime üsna piiramatult stuudioaega

ja veetsime seal õppides palju aega. Palju sai selgeks tänu Beatlesile.

Nad salvestasid Abbey Roadil plaati "Piper at the Gates of Dawn"

ja kõrval tegi Beatles "Sgt. Pepperit".

Loomulikult külastasid nad üksteist ja kuulasid, mida teised tegid.

Sellest sai Beatlesi kõige psühhedeelsem album.

"Piper at the Gates of Dawn" ja "Pepper" olid võrdluse objektid,

nii ilmumise aja kui ka Briti müügiedu teemal.

Head rokkmuusikud, nagu ka head heliloojad ja kunstnikud kõikjal,

on kogu aeg valvel. Varastavad tükikesi siit ja sealt.

Kõik teevad seda ja selles polegi midagi halba,

eeldades, et sünnib midagi uut.

Nii avatud ja terava kõrvaga muusik nagu John Lennon

ei jätnud kindlasti märkamata teiste uuendusi,

proovides neid ka ise kasutada. Selles pole midagi halba.

Selline protsess käib igasuguses suures kunstis.

Syd kasutas Zippo tulemasinat slide-kitarri efekti tekitamiseks.

Rick Wright püüdis kogu aeg klahvidest uusi hääli välja võluda.

Lennon tajus, et Pink Floyd on ühe olulise saavutuse lävel.

Neil oli ühine seos Indiaga, nad olid käinud Maharishi juures...

Lühikest aega olid nad ka kandnud helmeid, lilli juustes

ning ajanud oma jama transtsendentaalsest meditatsioonist,

mis oli muidugi täielik jura...

Olime küllalt LSD-d pruukinud. See oli teinud kõik, mida suutis.

Enam edasi minna ei saanud, selle mõju on piiratud.

Kas viibite praegu alateadvuse seisundis?

Ei, laman rohu peal...

Mida peab tegema, et sellisesse mõtteseisundisse jõuda?

Vaid mõned juhised healt õpetajalt ja juba saabki seda kogeda.

Kui palju see aega võtab? - Umbes pool tundi.

Ja kust te teate, et olete "kohal"?

Kohe algusest peale tunned end Iõdvestunult,

Mõnel läheb enesetunne paremaks...

Sa tunned end energilisemana ka lihtsalt tööd tehes.

Sa just tuled sellest välja, ja juba tahaks tegutseda!

"Piper at the Gates of Dawn" võeti vaimustusega vastu

ja bändist sai lillelastekultuuri muusikaline lemmik.

Andsime peaaegu iga päev kontserte.

Olid kiljuvad tüdrukud ja Syd oli tõeline staar.

Tegelikult see meeldis talle.

Usun, et seda osa kuulsusest Syd tõesti nautis,

aga kõik ülejäänu tekitas ebamugavust.

Esimene album oli päris edukas.

Aga kui saates Top of the Pops oli neil lugu "See Emily Play",

mis tõusis edetabeli esikümnesse,

siis kontserdil kõlas neil pooletunnine "Interstellar Overdrive".

Nad olid muusikas avastajad, ometi tegid edukaid poplaule.

Mingi aja oli neil kõik tasakaalus, kuni korraga tuli muutus.

Juba selles varases staadiumis

näitas Syd Barrett märke vaimsest haprusest.

Nad ei mänginud enam UFO-s, sest olid juba liiga suur bänd,

aga lubasid, et tulevad suvel tagasi ja esinevad oma endise hinna eest,

lihtsalt vanade aegade mälestuseks.

Seda nad ka tegid. Syd astus sisse, ma vaatasin teda, kui ta möödus...

Korraga oleks nagu keegi tuled ära kustutanud.

Tema silmad olid täiesti tühjad. Seda oli häiriv vaadata.

Pärast esimest albumit "Piper at the Gates of Dawn"

ütles Syd, et tema ei hakka pantomiimi tegema.

Sellel hetkel võis tunda,

et Syd hakkas bändist kaugenema ja lausa lagunema.

Ta tahtis säilitada oma terviklikkuse kunstnikuna.

Talle ei meeldinud muusika kommertslikkus.

"See Emily Play" sai kuulsaks

pärast nende esimest esinemist saates Top of the Pops.

Nad esinesid selle singliga saates kolm korda,

kuigi Syd keeldus kolmandast esinemisest.

Juba oli näha, kui häiritud ta oli. Ta mässas popstaariks olemise vastu,

juba ammu enne seda, kui neist tõelised popstaarid said.

Salvestasime Radio 0ne'i saadet BBC-s ja Syd ei ilmunud kohale.

Oli vist reedene päev ja keegi ei leidnud teda üles.

Me muudkui ootasime ja vist pidime salvestuse ära jätma

või tegime midagi ilma temata... Mänedžerid otsisid teda taga.

Nad leidsid Sydi vist pühapäeval või esmaspäeval...

Ja ütlesid, et Sydiga on midagi juhtunud.

Midagi oligi juhtunud, ta oli täiesti teine inimene.

Käisin nendega mängimas, kui kõlas "See Emily Play".

Syd oli muutunud mees.

Ei paistnud mind äragi tundvat, nagu jõllitas minust läbi.

Nagu Roger väga tabavalt ütles -

tal olid silmadeks taevased mustad augud.

Lugusid Sydi tasakaalutust käitumisest liikus palju.

Olin West Endis ja kohtusin Sydi sõbratariga Cambridge Circuses.

Tüdruk näis häiritud ja ütles, et Syd istub kusagil rentslis.

Pisikesel kõrvaltänaval, mis viis Seven Dialsi poole.

Ta lisas, et Syd oli seitse päeva järjest LSD-d pruukinud.

Tundus, et tal on katus täiesti ära sõitnud.

Oli üsna raske öelda, millal ta oli LSD mõju all ja millal mitte.

Lyndsay ja Syd, Nigel ja mina läksime ühte maamajja Walesis.

Võtsime kõik LSD-d.

Sydiga ei saanud enam eriti suheldagi. Teda nagu polnudki kohal.

Ta käitus väga imelikult.

Veetis terve õhtu veinipudelil tasakaalu hoides.

Paljajalu veinipudelil ja käed laetala küljes.

Ilmselt ta naeris selle üle.

Lihtsalt kõigutas end edasi-tagasi.

Olin rohkem mures tema sõbratari Lindsay pärast,

sest ta oli väga endast väljas.

Siis ei osanud meist keegi selles olukorras midagi ette võtta.

Püüdsime ise selget mõistust säilitada.

Aga sel hetkel ei osanud me teda kuidagi aitama hakatagi.

Ta oli geniaalne poeet.

See oli lihtsalt LSD, narkootikumist põhjustatud hullus.

Meie seda ei teadnud. Meil polnud kogemusi vaimuhaigustega.

Ta muutus pikkamööda teistele mõistetamatuks.

Ja keegi meist ei osanud teda aidata.

Nüüd teame selliseid mõisteid nagu bipolaarsus ja Skisofreenia.

On üsna tõenäoline, te teda vaevas midagi sellist.

Lisaks tegi ta suurtes kogustes LSD-d, mis ta lõpuks kontrollimatuks muutis.

Oktoobris 1967 alustas Pink Floyd Ameerika turneed.

Juba esimestel päevadel ähvardas Sydi vaimne tervis tuuri rikkuda.

Olime 1968. aastal tuuril USA-s, läänerannikul, vist kolm kontserti...

Siis oli selge, et ta on läinud.

Ta polnud enam meiega selle sõna tegelikus tähenduses.

Kogu aeg mõtlesime, kas Syd saab õhtul hakkama.

Kas ta üldse lavalegi tuleb?

Siis tuli keegi tuppa. Ma ei mäleta, kas bändiliige või keegi...

Ja ütles: "Tulge vaadake, mida Syd teeb."

Ta oli oma Mandraxi tabletid pulbriks teinud,

seganud kokku Brylcreemi juuksehooldusvahendiga,

hõõrunud juuksed sellega kokku.

Siis tuli lavale ja see hakkas sulama. Haiglane.

Ühel kontserdil keeras ta laval kitarri häälest ära.

Teisel korral mängis ainult ühte nooti.

Siis tuli appi kutsuda David 0'List, kes oli nagu Sydi asendaja,

kuna Syd ei suutnud alati kitarri mängida.

Probleemsele solistile vaatamata

jätkas bänd Inglismaal kontsertide andmist.

Nad hakkasid ühel päeval kontserdile sõitma

ja tekkis küsimus, kas peaks Sydi ka kutsuma. Keegi ütles, et mõttetu.

Nad ei võtnud Sydi ja oligi kõik. Ta oli bändist välja arvatud.

Kui nüüd mõtlen, kuidas Sydi kohtlesime,

siis ma ei näe, et kamp toredaid inimesi teinuks kõik, mida teha sai.

Kõik mõtlesid ainult, kuidas asja kontrolli alla saada,

et võiks üldse jätkata. Nüüd on raske öelda...

Tagantjärele tarkusena võiks öelda, et võinuks valida mõne muu tee.

6. aprilil 1968 teatati ametlikult, et Syd pole enam Pink Floydi liige.

Roger Waters helistas mulle ja ütles,

et Floydil on õhtul Brightonis kontsert, aga Syd sinna ei jõua,

äkki küsin David Gilmourilt, kas tema saaks mängima tulla.

David liitus bändiga ja Roger vist enam tagasi ei vaadanud.

Alguses polnud mul aimugi, mida teen. Kõlas ilmselt päris jubedalt.

Polnud kuigi lõbus, pean ütlema.

Oli tohutu kergendus, kui Dave bändi tuli.

Ei pidanud enam kartma, mis järgmiseks juhtub.

Siis õppisimejuba lugusid kirjutama, Roger, mina ja Dave.

Kindlasti just siis õppisin ka klahvpillidel improviseerima.

Laulud, mida kirjutasid juba Roger ja Dave,

on väga erinevad Sydi lauludest.

Need pole nii sisutihedad, nii vaimukad ega nii energilised.

Pärast bändist lahkumist aastal 1968

oli Syd ülejäänud aasta üsna halvas seisus.

Olin Harrodsi kaubamajas ja nägin Sydi.

Ei usu, et ta mind nägi, aga mina teda nägin.

Tal oli pruun paberkott. Ta ostis komme...

Ta ainult kommide peal elaski. See oli viimane kord, kui teda nägin.

Sydi lahkumine sattus samale ajale, kui nad eduni jõudsid.

Kaubanduslikus mõttes. Seega oli siin kohutav dilemma.

Roger armastas ju Sydi nagu venda. See oli veel midagi enamatki.

Ta tundis Sydi ees teatud vastutust. Nad olid head sõbrad.

Olid koos olnud teab kui palju aastaid.

See oli tõsine tragöödia ja Roger oli aastaid selle pärast mures.

On siiamaani mures.

Kui Syd suri, oli Roger ikka veel mures.

Ta suri aastal 2006 pankreasevähi tõttu.

Aga kiiduväärt on see, et lõpuni välja

hoolitses bänd selle eest, et ta saaks kätte oma autoritasud.

Kahju, et inimesed mäletavad teda kui omamoodi läbipõlenud tegelast.

Ta on üks tõelisi geeniusi popmuusika ajastus.

Kuigi tema panus on haletsusväärselt väike,

on see vägagi mõjukas.

Sydi lahkumine kummitas meid kaua.

"Wish You Were Here" loomulikult läks selle teema juurde tagasi.

Pink Floyd oli laval suhteliselt väheliikuv,

võimaldades publikul täielikult keskenduda muusikale

ja uusimatele multimeedia võimalustele.

Aastal 1973, pärast 8 albumit, tõstis "Dark Side of the Moon"

Pink Floydi populaarsusse, mida on kogenud vähesed bändid.

Sellest sai üks muusikaajaloo edukamaid albumeid,

mis oli müügiedetabelites enneolematud 26 aastat.

Uus plaat "Wish You Were Here"

oli kõigi aegade edukaim järg bändi menualbumile.

"Wish You Were Here" on ilmselt muusikaliselt kõige tasakaalustatum,

samas tohutu suure emotsionaalse tugevusega.

Minu jaoks toimib see paremini kui "Dark Side of the Moon".

Pärast plaati "Wish You Were Here"

hakkas kvarteti omavaheline keemia kiirelt kaduma.

Kui seda plaati tegime,

arvestades, kui edukas oli olnud "Dark Side of the Moon"...

Ma mingis mõttes teadsin,

et meie kui sõprade bänd oli kadumas.

Me polnud enam nii lähedased ja ei saanud enam selleks.

See vist oli viimane album, mille puhul meie koostöö sujus.

Tean, et sellega alustades polnud me südamega asja juures.

Siis tekkisid erimeelsused.

Umbes sel ajal läksin lahku oma esimesest naisest.

Mäletan, kuidas Abbey Roadi sööklas närvivapustuse sain.

Vist ainult nii saab seda kirjeldada. See käis väga lühidalt, aga oli...

Istusin seal ja sõin midagi...

Halvas seisus.

Korraga oli elu kui teleskoobis.

Kõik oli teleskoobi teises otsas. Kõik kadus...

Mõtlesin, et kurat küll, ma lähen hulluks! Vist nii see käibki.

Loomulikult oli reaalsus täielikult muutunud.

Aastal 1979 ilmus "The Wall".

See oli Roger Watersi ambitsioonikas topeltalbum,

millega kaasnes võimas kontsertja film.

"The Wall" sai muusikaajaloo ikooniks.

Roger Waters tuli minu juurde vist kümme aastat tagasi

ja mängis "The Walli" salvestisi.

Ta ütles, et teeme sellest filmi ja eraldi kontserdi. Tegimegi.

Hakkasime mõtlema, mis kujundid muusikaga sobiksid

ja milliseid osi illustreerida.

Tegin valmis põhijoonistused ja andsin animaatoritele,

kes omakorda joonistasid valmis põhilised liikumised.

"The Wall" oli ilmselt nende kõige uhkem lavaline etendus.

Veidral kombel sai kõik alguse sellest, kui Roger laval fänni pihta sülitas

ja otsustas, et tahab esineda laval publikust eraldatult.

Kõik viis selleni, et bänd oli laval suure müüri taga

ja lõpuks müür lammutati.

Sellega oli jõutud lava-show' piirideni, kuhu isegi Rolling Stones polnud läinud.

Nad olid tõesti maailma suurim bänd.

See oli tol hetkel suurim ja parim tuurikontsert.

Tagasi vaadates on see kõik lihtne ja labane,

aga tol hetkel oli see tehnika tipptase.

Tuuril osales 120-130 inimest.

See oli väga hästi korraldatud, nii suur masinavärk pidigi olema.

Sa olid rattake masinavärgis.

Nägin "The Walli" Napolis. See oli täielik hullumeelsus.

Rock'n'roll'ist sai 80-ndatel show.

Oli vaja lasereid, projektsiooniekraani, suitsumasinaid,

Mick Jaggerit maa alt ilmumas kui messias

ja Madonnat enneolematult koonusjate rindadega.

Vabandust, aga see on nõmedus. Kõik see ei puutunud enam muusikasse.

Kui mängida staadionil 50-60000 inimesele, nagu nemad sageli tegid,

siis sa ei tee enam muusikat. Sa ei kuule enam iseennast.

Publik ei kuule korralikult, kära kostab muusikast üle.

Kõik süütavad küünlaid... Täielikjama!

Staadionidel pole muusikaga mingit pistmist.

Nüüd olid nad hiigelbänd ja plahvatus oli tulemas.

Bändi sees oli tekkinud mingi kokaiiniprobleem,

mitu liiget olid seotud. Sellest ei tule kunagi head.

Albumi "The Final Cut" salvestamise ajal lasi Roger Ricki bändist lahti,

mis oli väga kurb tegu nii toreda inimese vastu.

Ja see ei muutnud midagi.

Rahas polnud ju küsimus... Tal lubati jääda.

Ühel hetkel liigitati ta ainult palgaliseks muusikuks.

Ta oli bändist lahkunud, tagasi tulnud ja talle maksti palka.

Arvan, et olla palgal bändis, mida ta ise oli aidanud kokku panna...

See oli päris jälk kogemus.

Rogeris peituv äng pani teda inimesi päris halvasti kohtlema.

Rick oli tore rahulik härrasmees, tema pihta tuli põhilöök.

Nad ei suutnud aru saada, milline oli Ricki panus.

Mäletan mitmeid Vestlusi bändi teiste liikmetega, nimesid nimetamata...

Ta meeldis neile, aga nad ei taibanud, mis oli tema panus.

Minu meelest oli see täiesti ebaõiglane.

Aga kui selline idee on juba kord idanema pandud,

siis hakkadki mõtlema, milline on siis ikka tema panus...

80-ndate keskpaigaks hakkas bänd lagunema.

Rogeri suhted ülejäänud bändiga olid väga halvad.

Ta reisis omaette.

Viimane album valmis täielikult tema dikteerimisel.

Selle nimi oli "The Final Cut" ja kõik lood olid Rogeri kirjutatud.

Ja siis ta lahkus. Aastaks 1985 oli ta läinud.

Seda juhtub. Nad kasvasid koos üles, see oli pikk aeg.

Aga oodata, et elu lõpuni rõõmsalt koos elatakse -

seda ei juhtu. See on võimatu.

Mul pole mingit võimu selles otsustamisprotsessis,

sest vanema materjali õigused on kompaniil Pink Floyd Music Ltd.,

millel on neli aktsionäri: Rick Wright, Nick Mason, Dave Gilmour ja mina.

Meil kõigil on vaid üks hääl. Nii saab mind alati maha hääletada.

Ma ei vaevagi end selle teemaga, see on energia raiskamine.

Pärast Roger Watersi lahkumist

läksid ülejäänud liikmed igaüks oma teed,

aastani 1987, kui Gilmour ja Mason jätkasid Pink Floydi nimega,

andes välja albumeid ja korraldades kontserttuure.

Esimese asjana taastati Rick Wright bändi täieõigusliku liikmena.

Nad ei lõhu hotellitubasid ega peida end turvameeste taha.

Kujutlete, et Rolling Stones oleks muusikaajakirjanikele nii lähedal?

Kas olite mulluste kontsertide üle uhke? -Jah, muidugi...

Mis põhjusel? - Need olid väga head kontserdid.

Oleme uhked uue albumi üle.

Arvan, et tegime... Usun, et see on üks meie parimaid kontserte.

Mulle ei tule meelde ühtki teist bändi,

kes alustanuks mängimist narkouimas hipidele

ja mänginuks lõpuks valitsuse konservatiivsetele ministritele.

See pole kriitika. Kas kujutasite ette, et nii kaugele jõuate?

Mõnes mõttes oleme tõesti teinud taandarengu.

Meile kõigile meeldib endiselt olla edukas ja kuulus.

Täpselt samamoodi, kui 20 aasta eest alles üritasime endale nime teha.

Olete maailmaturneel.

Kas Londonis mängimine on teie jaoks ka kuidagi eriline?

Londonis on paras segadus. Tuhanded inimesed tahavad pileteid...

Ei, kõik läheb kenasti.

Kuigi paljud nimetavad seda suureks kõrtsiks,

on see tegelikult väikseim koht, kus mängime.

On tuuri viimane osa, pärast siinseid kontserte ongi kõik.

Miks te seda edasi teete? - See on mu töö. Miks teie oma tööd teete?

Floyd on 100 miljonit naela maksval maailmaturneel.

1200 istekohaga tribüün vajus kokku mõni minut enne kontserdi algust.

Earl's Court evakueeriti. Pink Floydi kontsertjäeti ära.

Päästeamet uurib varingut, et teada saada, mis läks valesti.

Äpardusi juhtus päris tihti.

Veneetsias toimus meie kontsert pargasel.

Pargas oli 110 meetrit pikk, 36 meetrit lai ja 3,6 meetrit sügav.

See oli nagu suur teraspaak.

Kogu lava ehitati sadamas üles, see asus pargasel.

See oli suur festivali välilava.

Läbi varahommikuse udu sõitsime kahe puksiiri järel sadamasse,

mereröövlilipud lehvimas.

See oli kõrguselt kolmas ehitis Veneetsias.

Dave seisis lava keskel ja vaatas seda hullust enda ümber.

Läksin ta juurde ja ütlesin: "Aitäh, Dave, see on äge."

Ta vastas: "See on suurim nõmedus, mida elus teinud olen."

"Ma ei suuda uskuda, et seda teeme."

See pidi olema kõige vaatemängulisem kontsert rokkmuusika ajaloos.

200000 inimest tuli kokku, et Pink Floydi kuulata.

Sada miljonit jälgisid kontserti televiisorist.

Aga järgmisel hommikul võis näha uut vaatemängu,

kui Püha Markuse väljak oli üleni saastakihi all.

Välikäimlaid oli vaid mõni üksik.

Mõned fännid üritasid endale paremaid vaatamiskohti leida,

tagajärjed olid vältimatud.

Vähemalt üks ajalooline mälestis sai kannatada.

Veneetslased on raevus. Et segadus veel suurem oleks,

teatas linnapea, et võib koos linnavolikoguga tagasi astuda.

Veneetsia toibub möödunudnädalasest kontserdist.

Rühm arhitekte oletab, et Pink Floydi muusika detsibellitase

võis hooneid jäädavalt kahjustada.

Sel juhul võib Veneetsia veel kaua kahetseda päeva,

mil Pink Floyd linna tuli.

Aastal 1996 võeti Pink Floyd vastu USA rock'n'roll'i Kuulsuste Halli.

Sama au Suurbritannias sai neile osaks aastal 2005.

Tore on olla armastatud ja panuse eest tunnustatud saada.

Olen nõus, et meil on olnud oma mõju.

Usun, et oleme väga rahul.

See on au. Hea on olla ise tunnustatud,

selmet teiste tunnustamist kõrvalt vaadata.

...Rock'n'roll'i Kuulsuste Hall!

Ilmselt tähendab see nüüd ametlikult,

et me ei pea enam kunagi olema soojendusbänd. Aitäh!

2. juulil 2005, esimest korda peaaegu 25 aasta jooksul,

tuli Pink Floyd kokku oma viimaseks esinemiseks.

Kui Pink Floyd suudab kokku leppida, mida mängida,

siis kindlasti suudab ka G8 mõelda, mida teha Aafrika heaks.

Väga põnev oli seda näha.

Roger näis olevat väga rõõmus tagasituleku üle, Dave veidi vähem.

Kehakeel oli veidi imelik. Muidugi oli vaenulikkust.

Kui ka oli pingeid, olid need nutikalt varjatud.

Kui aus olla, mida ma olen,

siis mulle oli tähtsam taas Nicki, Ricki ja Dave'iga laval olla.

Selles oli tohutu suur rõõm.

Hetkest, mil tulime proovi ja hakkasime mängima...

See oli lihtne, muusikas pole midagi keerulist.

Mingil hetkel vaatasin ringi. Inimesed olid pisarais.

Keegi polnud lootnud seda enam näha.

Pisar tuli silma, kui neid kõiki koos nägin. Rõõmust.

Iive Aidi probleem oli selles, et sa ei teadnud, miks seal oled.

Sel puhul tekkis küsimus, kas oled seal tähtsa eesmärgi nimel

või lihtsalt rõõmustad neid nähes.

Paljudel bändidel on keerulised suhted, on lahkuminekud ja muud.

Üks põhjus, miks laval nii rõõmustasin,

oli see, etjah, meil on erimeelsused. Mis siis!

Nad seisid laval, käed üksteise ümber. Jumal tänatud, et see juhtus.

Sõjakirves maeti maha ja mul on selle üle hea meel,

sest Rick Wright suri üsna varsti pärast seda.

15. septembril 2008 suri Richard Wright aka Rick vähi tõttu.

Ta oli 65-aastane.

Olin väga endast väljas, tema lahkumine näis nii arusaamatu.

Olin uudist kuuldes vapustatud. Ütlesin oma meeltes nii mõndagi.

Aitäh sulle, Rick. Aitäh kõige eest, mida meie heaks tegid.

Mul on hea meel, et sinuga tuttav olin ja sinuga koos töötasin.

Sa olid väga armas inimene, jääme sind kurvalt igatsema.

Ta oli nagu Pink Floydi elujõud. Oli väga alahinnatud.

Tema oli see nähtamatu liige.

Kui rääkida geeniustest, siis selle osa oli pärinud tema.

Mind kutsuti esitlema Pink Floydi

2009. aastal elavate legendide auhinna üleandmisel.

See oli kolm nädalat pärast Rick Wrighti surma.

David pani terve Grosvenori hotelli koos püsti tõusma

ja tõstma klaasi Ricki mälestuseks.

Ei näe just sageli, kuidas inimesed tulevad, pisarad silmis,

ja ütlevad, et see oli üks imelisemaid asju, mida nad on elus näinud.

Roger lihtsalt ei tahtnud teada. Ei uskunud, ei tahtnud kuuldagi.

Seda mõisteti ekslikult ükskõiksusena.

Aga see, kuidas ta kuulutas, et ei taha teada,

ütles paradoksaalsel moel, et ta hoolis väga.

Ta oli väga endast väljas. Samamoodi nagu Sydiga.

Syd Barretti puhul oli täpselt sama olukord.

Roger Waters ja David Gilmour jätkasid soolokarjääriga.

Vahel on nendega ühinenud ka Nick Mason.

Rogeri jaoks on kui teraapia oma psüühikat uurida,

mis mõjub veidi endale vabanduste otsimisena.

Samas on inimesi, kes seda mõistavad

ja ta räägib terve põlvkonna temasuguste inimeste nimel.

Võtan tema ees mütsi maha. See nõuab kõvasti vaeva.

Dave Gilmouri peetakse praegugi Pink Floydi esindusnäoks,

kuigi ta on teinud sooloplaate, mis on olnud väga edukad.

Ta andis heategevuseks oma maja Londoni lääneosas.

Arvan, et üheks põhjuseks on tema arvamus,

et ta ei vääri kõike seda raha, mida praegu teenib.

Ta ei karda ka eksperimenteerimist.

Äsja salvestas uue albumi Dr. Alex Patersoni ja Orbiga.

Neli aastakümmet pärast nende esimest albumit

inspireerib Pink Floyd endiselt rokkmuusikasõpru kogu maailmas.

Olen sõitnud taksoga veidrates kolmanda maailma riikides.

Kindalaegas kukub lahti ja selles on kaks kassetti -

üks on "Dark Side of the Moon" ja teine Madonna.

Kui keegi öelnuks mulle aastal 1967,

et 25 aastat hiljem näen Indoneesias kellegi autos neid kassette,

siis oleksin teda hulluks pidanud. Aga on imeline, et see on tõsi!

Kõik teavad Pink Floydi.

Sa võid oma vanaemaga Pink Floydist rääkida. See on omamoodi veider.

Uhke! Tore, kui inimesed tulevad ja autogrammi paluvad.

Ning mitte oma vanaemale, vaid oma lastele!

Pink Floydi muusika inspireerib meid veel ka tulevatel sajanditel.

Nad on jäädvustanud nii palju oma ajastu vaimsusest.

Nende muusika on ajatu, sügav ja imeline.

Tõlkinud Tom Karik

Palun hinda seda tõlget %url% Aita teistel kasutajatel leida parim tõlge