Original subtitles

Peidetud Vaikse ookeani avarustes, inimese poolt avastamatuna

veel paarsada aastat tagasi, asub rühm kummalisi vulkaanilisi saari.

Iga neist on pott, kus evolutsioon keeb erakordse kiirusega.

Galapagos.

Igal saarel on oma kogukond.

Nende olendite leidmine on inspiratsiooniks olnud ideele,

mis muutis Maa elu mõistmist... Evolutsioon.

Täna jätkavad teadlased Galapagosel avastuste tegemist,

mis heidavad valgust olulistele protsessidele

ja on avastanud, et inimesed võivad olla sama võimsaks

muutusi liikuma panevaks jõuks, kui mõni muu tegur.

GALAPAGOS

Miski oli katalüsaatoriks, mis tekitas kõige imelisema

bioloogilise mitmekesisuse plahvatuse terves maailmas.

Asi ei ole ainult ilmunud liikide arvus,

vaid kiiruses, millega need tekkisid ja tulemus on erakordne.

See on inspireerinud kõige olulisemat bioloogiateooriat-

Charles Darwini evolutsioon läbi loodusliku valiku.

Nüüd, 200 aastat hiljem, hakkame me mõistma

neid sügavaid jõude, mis on bioloogilise imedemaa loojaks.

EVOLUTSIOON

Üks teguritest on isolatsioon.

Osa Isabela saarest, mis on 16-st suurim,

on nii raskesti ligipääsetav, et seal pole pea kunagi käidud.

Vulkaan Wolf.

Selle hiiglaslik kraater asub täpselt ekvaatoril

ja on seestpoolt ümbritsetud järskude kaljudega.

Tema külgedel avastati tõendeid katastroofist, mis võis

paradoksaalsel kombel viia uute liikide tekkeni.

See, hiljuti tahenenud laavavool,

on loonud 100 meetri laiuse läbimatu barjääri otse läbi taimestiku.

Värske laava on žilett-terav ja pea võimatu ületada.

Selle peal on luud.

Need on kilpkonna omad, pleekinud valgeks lõõmava päikese käes.

Mõned siia vangi jäänud loomad võitlevad oma elu eest.

Kilpkonnad on vintsked loomad.

Nad suudavad kuid ilma toidu ja veeta vastu pidada.

See on nende saatuse hullemaks teinud, suremiseks kulub kuid.

Keegi ei tea, miks nii palju kilpkonni on üritanud takistust ületada.

Mis sunnib neid selleks võimatuks teekonnaks?

Ehk üritavad nad meeleheitlikult teiste rühmaliikmetega ühineda.

Igatahes on nende surm märkimisväärne.

Nad kujutavad põhimõtet, mis kehtib kogu looduses.

See ei ole Galapagosele ainuomane, kuid tänu Galapagosele

mõistsime seda esimest korda.

See esimest korda filmitud stseen

võib anda vihje, kuidas uued liigid tekkima hakkavad.

Laavavool tekitas füüsiliselt läbimatu tõkke

läbi kilpkonnade territooriumi, jagades selle kaheks.

Nii et kaks kilpkonna populatsiooni, mis kord olid üks, peavad nüüd lahus elama.

Kui nüüd või tulevikus on nende kahe territooriumi vahel

mingi oluline erinevus,

siis võivad kilpkonnad muutuda lõpuks kaheks erinevaks liigiks.

Loomad ja taimed arenevad kogu looduses.

Kuid kummalised Galapagose olendid olid esimesed, kes näitasid kuidas see juhtub.

Umbes 200 aastat tagasi külastas saari noor loodusteadlane.

16. septembril 1835

saabus HMS Beagle Galapagose saartele

ja 26 aastane Charles Darwin astus saarele avastusretkele.

Sellel ajal oli saarte looduse ajaloost väga vähe teada.

Darwin oli esialgu lummatud geoloogiast.

Kuid loomad andsid talle oma ajaloolise sisekaemuse.

Darwin oli saartel ainult viis nädalat.

Kuid selle lühikese aja jooksul jäid tema pähe kummitama

siin nähtud asjad ja peetud kõnelused.

Näiteks ütles Floreana saare Briti asekuberner,

et suudab kilbi kuju järgi öelda,

milliselt saarelt kilpkonn pärit on.

Ta mõtiskles asekuberneri jutu sees mainitud märkuse peale.

Miks on erinevatel saartel kilpkonnapopulatsioon

üksteisest pisut erinev?

Ta asus taimede ja loomade kollektsiooni koguma,

kus oleks esindatud külastatud saartelt pärit isendid.

Kuigi need olid kilpkonnad, kes esimesena Darwinile andsid vihje

erinevatel saartel elavate loomade erinevuste kohta.

Vintide, nende lihtsate väikeste lindude kollektsioon

andis tema suurele teooriale kõige olulisemaid tõendeid.

Me teame tänaseks, et Galapagose vintide esivanemad

saabusid neile saartele 2 miljonit aastat tagasi.

Sellest ajast peale on nad arenenud mitmeteks eri liikideks.

Tänapäeval on neid 13, jaotunud kogu saarestikus.

Igal neist on oma eriline oskus.

Tüvesirk on avastanud, kuidas kasutada tööriista,

et koukida välja puutüves peituvaid tõuke.

Vampiirvint on õppinud istuvatelt lindudelt verd välja pigistama.

Inglismaale naasnud Darwin võttis endaga kaasa

igat sorti eksemplare

ja veetis aastaid kollektsiooni uurides.

Tal oli hulk vinte mitmetelt saartelt

ja ta märkas ühte kindlat erinevust.

Neil olid erineva suurusega nokad.

Miks?

Üks idee arenes ta peas.

See kehtiks kilpkonnade kohta, ehk kõikide loomade ja taimede kohta, kus nad ka ei elaks.

Hoolikalt ja üksikasjalikult hakkas ta koguma

oma ideed toetavaid tõendeid kogu maailmast

ja hakkas kutsuma uusi liike moodustavat protsessi „evolutsioon läbi loodusliku valiku“.

Mitte kuskil ei ole tema tööd rohkem ilmsed,

kui siin, Galapagosel, kus see idee teda esimest korda tabas.

Ta mõistis, miks siin oli mitmeid hiidkilpkonnade liike.

Algsete liikide kilp oli kõrge kaarega nagu see siin

ja see on kasulik veerikastel saartel, nagu see siin,

kus peab läbi taimestiku teed rajama.

Kuid teistel saartel olid teised probleemid.

Saarestiku kagunurgas asub Española saar.

Siin pole söödavat taimestikku peaaegu üldse.

Välja arvatud ogaline viigikaktus opuntia.

Kuid see opuntia liik on väga pikk.

Ja tal on tihe puitunud tüvi. Ainsad söömiseks sobivad osad

on tipus asuvad lihavad lehed ja õied.

Iga hiidkilpkonn, kes sinnamaani ulatub, saab söönuks.

Madala ümmarguse kilbi eesosaga kilpkonnad seda ei suuda.

Kuid need, kellel on kilbi eesosas nokk ja pikk kael, saavad.

Nii olid nemad need, kes ellu jäid ja järglasi said.

Peale tuhaendeid põlvkondi ja miljoneid aastaid,

süvenes Española kilpkonnade kilbikuju üha enam.

Kilbi eesosas olev nokk näeb nüüd välja nagu sadul.

Selline muutus ei toimunud vaid Españolal, erinevatel saartel on oma versioonid.

Lõpuks oli saartel kokku 15 erinevat liiki,

pärinedes kõik ühest eellasest.

Kuid miks peaks saarte keskkond nii erinev olema?

Vihje põhjuseks võite saada, kui vaatate 1978 aastal

minu tehtud filmi sellest samast kohast.

Nendes episoodides läheme uurima

hoomamatud arvu loomi, mis on arenenud

tänu looduslikule valikule ja vaatame neid mitte kui eraldatud veidrikke...

Need minu kaadrid, mis tehtud 30 aastat tagasi, näitavad midagi erakordset.

Selle aja jooksul on kalju, millel ma istusin, ära liikunud

umbes meetri sellest kohast, kus ta siis oli.

Tegelikult triivib terve saar mööda maakera pinda

kiirusega umbes kolm sentimeetrit aastas, umbes sama kiirusega, kui mu sõrmeküüned kasvavad.

Tundub, et seda ei ole palju, kuid kolme miljoni aasta jooksul,

mis saarte tekkimisest möödas on,

on see kagusuunas triivinud 96 kilomeetrit.

Liikumised maakoores on saarestiku erilise

evolutsioonilise mineviku mõistmisel võtmetähtsusega.

Maa tuumast tõusev hiiglaslik kuumatäpp

hakkas Galapagost moodustama neli miljonit aastat tagasi.

Kuna saar triivis sellest eemale, siis asendas ühe vulkaani teine ja nii korduvalt.

Kõik nad ehitati kogunenud tuhast ja laavast.

Kui nad kõik olid ära liikunud, lõppesid vulkaanipursked.

Nii ilmus rühm saari üksteise järel.

Saared eraldati üksteisest veega,

nii et nende populatsioonid ei saanud enamasti seguneda.

Kuid nad olid piisavalt lähedal juhuslikult kohaletriivinud looma jaoks,

kes uuele tekkivale saarele elama asus.

Kuna saared olid nii erineva vanusega,

erinesid nende elukeskkonnad suuresti.

Igaüks kujundas oma asukad omal moel.

Sellepärast on sealsed loomad nii mitmekesised.

Igaüks on omast evolutsioonilisest kogukonnast.

Darwin märkas mõningaid selgemaid erinevusi.

Kuid on ka palju teisi vähem selgeid.

Isoleeritud loomapopulatsioon ei pruugi muutuda

vaid anatoomiliselt, vaid ka käitumuslikult.

Selliseid väikesi sisalikke on leitud kogu saarestikus.

Igal saarel on oma erinevad liigid.

Nad ei erine üksteisest mitte niivõrd välimuse, kui käitumise poolest.

See on laavasisalik.

Neid on ümbruskonna kaljudel palju.

Praegusel pesitsushooajal

konkureerivad isased üksteisega

nii emaste, kui territooriumi pärast.

Nad teevad seda kätekõverduste abil.

Vaadake.

Tegelikult on see mudel, mida teadlased kasutavad,

et uurida viisi, kuidas need sisalikud üksteisega suhtlevad.

Vaatame, kuidas tal sujub.

Ja siit tuleb vastus.

Kätekõverdused erinevad nii arvult, kui ka intensiivsuselt.

Kiirus, millega nad seda teevad ja kui kõrgele nad peaga noogutavad.

Huvitav asjaolu on, et vastamise intensiivsus

erineb liigiti.

Teiste sõnadega- igal liigil on oma žestidekeel.

Laavasisalikel on saareti

väikesed füsioloogilised erinevused.

Kuid nüüd, tänu sellele et nad on loonud erineva žestidekeele,

ei saa nad isegi kokku puutudes paarituda.

Neid lahutab keelebarjäär.

Uued tehnoloogiad võimaldavad teadlastel uurida evolutsiooni tehtut viisil,

milles Darwin poleks ilmselt osanud unistadagi.

Ühe saare kõige silmapaistmatuma asuka,

maateo, uurimiseks kasutatakse röntgenikiirgust,

et muutusi kaardistada.

Kaua aega on teada, et siin on palju erinevaid teoliike,

kõik lähedalt sugulased.

Kuid hiljutised röntgenuuringud on näidanud,

kui erinevateks nad tegelikult on muutunud.

Koja pikkus, võrreldes koja läbimõõduga

on erinevatel populatsioonidel veidi erinev.

Kindlasti piisavalt erinev, et neid määratleda eri liikidena.

Saartel on neid suurtes hulkades

ja nende vahel näivad olevat keerulised suhted.

Tegelikult on neid siin rohkem liike, kui mistahes teisi saare loomi.

Isegi ühel väikesel saarel võib olla mitmeid erinevaid liike.

Aga miks?

Kõik see on seotud erineva mikrokliimaga,

mis võib esineda ühel väikesel saarel.

Mustal laavakihil elab üks liik

ja lähedasel liivarannal teine.

Pimedas koopas üks liik

ja koopasuu ümber kasvavas metsas teine liik.

Kõik see näib olevat seotud niiskusega.

Üheks äärmuseks on need laiade suudega.

Nad pärinevad suhteliselt niisketelt saartelt.

Laia suuga käib kokku keha, mis on arendanud praktiliselt ümara koja.

Kuivadel saartel peab suu olema väga väike,

et vältida aurustumist ja see on arendanud pika koonilise koja.

Nii et Galapagose uued liigid ulatuvad väikestest tigudest,

kuni suurte meriiguaanideni.

Teistes maailma osades toimub evolutsioon harilikult järk-järgult.

Uute liikide tekkimiseks võib kuluda miljoneid aastaid.

Kuid Galapagosel on see juhtunud evolutsioonilise silmapilgu vältel.

Hoolimata oma suurusest elavad Galapagosel ainulaadsemad liigid, kui mujal maailmas.

Kõik see on ilmunud lühikese ajaloo jooksul.

See tõstab teise intrigeeriva küsimuse.

Miks nii suur hulk nii lühikese aja jooksul ilmus?

Vastus peitub mõnede loomade puudumises.

Kiskjad. Mõned, kes siin leiduvad, on väikesed.

See on kõige mürgisem. Skolopender. Sajajalgne.

Ta rändab maa-all ringi saaki otsides, keda ta siis mürgiga tapab,

mida süstib esijalgade teravate küünistega.

Kuid ta on vaid kuni 30 cm pikk. Nii et tema ohvrid on pisikesed.

Suuremad loomad, nagu pilalind, saavad temast kergesti jagu.

Nad söödavad sadajalgu isegi tibudele.

Kogu saarestiku kõige suurem röövloomade kontsentratsioon

on leitud kiviselt saarelt Fernandinalt.

Kuid nad on pigem väiksemat sorti ja suhteliselt saamatud.

Maod.

Alsophis biseralis.

Nad otsivad toitu meriiguaanide koloonias.

Kuid nende saavutuste laeks on noored, nõrgad või surevad isendid.

Isegi sellega hakkama saamine on üsna raske.

Nad peavad jahti koloonia ümbruse kaljudel.

Nad peavad tapmiseks kasutama kombinatsiooni mürgist ja kägistamisest.

Kuna nad on väikesed maod,

võib saagiga hakkamsaamiseks vaja olla mitut madu.

Siis veel vägikaikavedu võitjate vahel, kes saab saagi.

Veel on olemas kiskjad, kes iguaane õhust jahivad.

Galapagose pistrik.

Kuid seegi jahimees saab harva hakkama täiskasvanud isasega.

Tavaliselt ootab ta, kuni leiab nõrga või vigastatu.

Tiine emane, kes otsib kohta munade munemiseks.

Siin ei ole palju pistrikke. Umbes 150 paari,

sest pesitsuskohtade arv on piiratud.

Siin on nii vähe linde, et iguaanide populatsioonile on neil väike mõju.

Miks ei ole Galapagosel suuremaid kiskjaid?

Enamik Galapagose loomi tuli 960 km kauguselt Ladina-Ameerika vihmametsadest.

Neis metsades on mitmeid kiskjaid.

Roomajad tulid Galapagosele, hulpides üle ookeani taimeparvedel.

Vaid elujõulised loomad, iguaanid ja kilpkonnad, suutsid selle 960 km pikkuse reisi vastu pidada.

Džunglite suured loomad on aga imetajad.

Suured, kiired ja soojaverelised nagu jaaguarid.

Kui mõni neist oleks kunagi taimeparvel ära kantud,

oleks nad ookeanil paari päeva jooksul hukkunud.

Niisiis, samal ajal kui Galapagosel on palju taimetoitlastest roomajate liike,

ei ole kiskjatest imetajaid üldse.

See on siiasaabunud loomadele tugevat mõju avaldanud.

Seda on märganud iga saarekülastaja.

Kõik loomad on hämmastavalt rahulikud.

Isegi pisikesed vindid sulistavad paari sentimeetri kaugusel võõrast.

Kiskjate puudumisel võib olla veelgi laiem mõju.

Loomad mitte ainult ei karda võõraid, nähtus, mida kutsutakse „saare taltsutatus“,

vaid see aeg, mida nad peaksid ründajate eest põgenemiseks kulutama.

saavad nad veeta toitu või paarilist otsides ning järeltulijaid kasvatades

ja nii saada rohkem järeltulijaid, mis kiirendab evolutsiooniprotsessi.

Kõige ilmekamaks näiteks on Fernandina iguaanide koloonia.

Ilma tähtsust omavate kiskjateta, toodavad need taimesööjad palju järeltulijaid.

Nii palju, et nende probleemiks pole enda kaitsmine,

vaid toidu leidmine, mis nii arvukat kolooniat suudaks ülal pidada.

Nii nad otsustasid merepõhjast toiduks vetikaid minna tarvitama.

Kuigi ujumine külmas meres, ilma et siin oleks kiskjaid, jahutab neid ebameeldivalt maha,

saavad nad asja uuesti korda päikese käes lesides.

Kiskjate puudumine on mõju avaldanud kõikidele Galapagose loomadele.

Nad paljunevad vabalt, nii on nende arvukus järsult tõusnud.

Järelikult ka pidev evolutsiooniline muutumine.

Kuid saare taltsutatusel on ohud.

Kui suur kiskja ilmuma peaks, ei ole elusloodusel varustust enda kaitsmiseks.

Ja üks ilmuski. Aastal 1535

saabus kõige edukam kõigist kiskjatest.

Inimene.

17 sajandi algusest sai saarest piraatide pelgupaik.

19 sajandil käisid siin vaalapüüdjad ja kaupmehed

ja kõigil neil laevadel oli laastav mõju.

Neil saartel on vähe, või pole üldse magedat vett,

kuid siin on haruldasem ressurss.

Hiidkilpkonnad võivad ilma toidu ja veeta elada pikka aega,

nii et laev võis siia tulla, korjata peale kilpkonnad,

pakkida nad sahvrisse ja nädalate möödudes, merel,

tuua üks välja ja saada värsket liha süüa.

Aeglased, kohmakad, polnud kilpkonnadel ennast võimalik kaitsta

ja neist sai lihtne saak.

Populatsioonilt võeti kümnist.

16 ja 20 sajandi vahel viidi üle 100000 neist ära ja tapeti.

Laevad tõid teisigi ohte.

Rotid.

Need sõid kilpkonnamune.

Pinzoni saarel sõid rotid ära pea kõik munad,

viies kilpkonnapopulatsiooni hävimisohtu.

Kuid teinegi saar on oma kilpkonnapopulatsiooni kaotanud.

Pinta asub laevateel, arhipelaagi põhjapoolses servas,

olles näljaste laevameeskondade lemmik peatuspaigaks.

Ainulaadne Pinta kilpkonn arvati 20 sajandi alguseks väljasurnud olevat.

Aastal 1972 tehti ja filmiti üles hämmastav avastus.

Maa-alt leiti isane elav Pinta kilpkonn.

Ta viidi peasaare kaitstud keskkonda,

et loom saaks oma päevad veeta mugavalt ja ohutult.

Siin sai temast rahvusvaheline kuulsus

ja talle anti tema staatust väljendav nimi.

Üksildane George.

Ta on umbes 80 aastat vana ja liigesed muutuvad veidi naksuvateks.

Nagu loomulikult minul ka.

Vaieldamatult on tegemist kõige haruldasema loomaga maailmas.

Kindlasti ei saa olla kedagi haruldasemat, sest tema on oma liigist viimane.

Tema emane suri kaua, kaua aega tagasi.

Kui George sureb, sureb välja Galapagose Pinta kilpkonnaliik.

Kuid ta on väga oluline loom.

Rohkem kui ükski teine olend,

on ta juhtinud maailma tähelepanu keskkonna

haprusele ja pannud inimesi

uurima täiesti uusi teadusharusid Galapagosel.

Vaid kaks nädalat peale Üksildase filmimist, suri ta une pealt.

Kuid teda ei ole unustatud.

Üksildase Georgi lugu, nagu ka Darwini põgus, kuid kuulus visiit

200 aasta eest, on liigutanud paljusid saare külastajaid.

Täna on saarestik miljonite dollarite suuruse turismitööstuse kese.

Kolmes väikelinnas elab kokku 30000 inimest

ja väikelaevade armaada viib külastajaid hoolikalt planeeritud reisidele,

et näha saarte peamisi vaatamisväärsusi.

Loomadel ja taimedel kulus miljoneid aastaid, et Galapagos leida ja vallutada.

Nüüd võivad uued taimed ja loomad kogu maailma mandritelt

siia jõuda vaid loetud tundide jooksul.

Siia jõudes levivad nad sageli tahtmatult peaaegu kohe üle saarte.

Võõrtaimede seemned reisivad liiklusest tekkivate õhuvoolude abiga.

Galapagose teedevõrgustik on nüüd ääristatud võõrliikidega.

Nende hulgas on euroopa murakas.

See taim suudab kasvada sentimeeter päevas ja rajada nelja meetri paksuse tihniku.

Nad mitte ainult ei lämmata ja tapa kohalikke taimi,

vaid blokeerivad suurte loomade, nagu kilpkonnade, radu.

Teadlased püüavad nüüd analüüsida inimeste mõju

saarte evolutsioonisuunale.

Üllataval kombel, need vindid, kelle Darwin tegi kuulsaks,

pakuvad ikka veel uusi teadmisi.

Bioloog Andrew Hendry uurib, kuidas vintide areng

võib olla inimasustuse poolt mõjutatud.

Kui inimesed tulid uude asukohta,

siis hakkavad nad muutma keskkonda

ja need valikud mõjutavad populatsioone.

Hendry uurib ühte kindlat liiki- tume-maasirku.

Hea küll, jah. - Märkimisväärne on tema avastus, et see vint, oma loomulikus keskkonnas,

on muutumaks kaheks eraldi liigiks.

Neid määratakse noka suuruse järgi. Ühel väikene, teisel suur.

Nende suuruste vahe on tingitud toidust, mida nad söövad.

Kui sa toitud väikestest seemnetest, kipub nokk olema väike

ja kui suurtest, siis peab ka nokk suur olema,

samuti ka tugev.

Henry leidis tume-maasirku uurides,

et elu inimeste läheduses on muutnud nende nokasuuruste vahe väiksemaks.

Nagu muutuksid kaks erinevat liiki jälle üheks tagasi.

Inimeste ilmumine on takistanud vindi arengut.

Leidsime et nad tarvitavad söögiks palju inimtoitu, alustades riisist,

marjadest kuni kartulikrõpsudeni. Sedasorti erinevat toitu süües

ei ole tegelikult enam vahet, kas nokk on suurem või väiksem.

Nii et puudub surve väikese ja suurema nokaversiooni evimiseks

ja selektsiooni keskmise nokasuurusega lindude hulgast pole.

Lindudele jätkub toitu küllaldaselt.

Näib et inimesed põhjustasid liigitekke pöördumise,

inimmõju tulemusena muutuvad nad taas üheks liigiks.

Nii et inimene võib olla sama palju looduse osa, nagu need jõud,

mis esmalt saared ja seal elavad organismis vormisid.

Kuid inimesed ei suuda vaid hävitada, vaid võivad ka säilitada.

1970 aastatel kukkus kilpkonnapopulatsioon kõigi aegade madalaimale tasemele.

Neid oli vaid mõned tuhanded alles.

Kuid nüüd on nende jaoks suur aretusprogramm.

Kilpkonnapopulatsioon kasvab täna.

Kord ohustatud liigid on tagasi toodud hävingu äärelt.

Teadlased on avastanud, kui oluline ja mõjukas

selline taastamisprogramm võib olla.

Alcedo vulkaanil, mis on suurima vabaduses ringiliikuva

hiigelkilpkonna populatsiooni koduks, on uuringud näidanud,

et nad on ümbritsevale loodusele väga olulised.

Täna on Galapagosel 15000 kilpkonna

ja nad on saarte ökosüsteemi olulisteks osadeks.

Üks uuring näitas eriti selgelt, kui olulised nad on.

Bioloog Steve Blake kasutas satelliitseadmeid, et nende liikumist jälgida.

Ta avastas paljude üllatuseks,

et kilpkonnad rändavad suuri vahemaid

kraatri põhjast kuni servani. - See on hämmastav.

Miks peaks 270 kg raskune roomaja merepinnast

kuni 1000 meetri kõrgusele rändama?

Õhust on kilpkonnade rajad selgelt nähtavad.

Nad kasutavad samu teid aastast aastasse.

Peamine rändekäivitaja näib olevat toit.

Kilpkonnad kipuvad tulema mägismaale aasta jahedaimal perioodil.

Mägismaal leiavad nad aastaringselt madala kvaliteediga toitu.

Kui vihmad algavad, on madalmaad rohelust täis

ja kilpkonnad lähevad sinna, ilmselt nuumamiseks.

Kuid Blake’i uuringud näitavad palju enamat, kui vaid kilpkonnade teekonda.

Nad näitavad kilpkonnade erakordset mõju ümbritsevale keskkonnale.

Nad loovad erilised tingimused, mis sobivad igasugustele teistele loomadele.

Nad kujundavad ja kärbivad maastikku.

Nad levitavad seemneid, tallavad maha alusmetsa

ja kärbivad põõsaste alumisi oksi.

Kõik see võimaldab seentel idaneda.

See häirib putukaid, nii et näljased kiskjad saavad neid kokku koguda.

Nende sõnnik on oluline paljude teiste olendite ellujäämiseks.

Mardikad munevad sinna oma mune ja vastsed lähevad rasva

toitainetest, mida see sisaldab.

Kilpkonnad on kindlasti suured saarte kujundajad.

Nad on justkui Galapagose elevandid.

Neid on siin suurel hulgal ja neil on suured kehad.

Nad loovad teiste liikide jaoks müriaadi mikroelukeskkondi.

Nad on poole kohaga Galapagose aednikud.

Ilmselt on see parim viis nende ökoloogilist rolli sõnadesse panna.

Tagajärjed on väga olulised,

need näitavad, et kilpkonnade arvukuse taastamine

saartel, kus nende arvukus oli tõsiselt vähenenud,

võib taastada kogu keskkonna rikkuse.

Meil on võimalus tagasi tuua kogu selle

õrna ökosüsteemi hiilgus.

Erinevalt teistest troopilistest saartest,

on 95% Galapagose bioloogilisest mitmekesisusest alles.

Praeguseks.

Hämmastaval kombel avastatakse ikka veel uusi liike.

Üks leiti 56 km Alcedost põhja pool,

hiigelsuurelt vähekülastatud vulkaanilt Wolf.

Wolfile pääsemiseks peab sul olema helikopter.

See on üks kõige vaenulikum ja vähem uuritud osa arhipelaagis.

Käivad kuulujutud, et midagi kummalist

elab neil kaugetel, kõrgetel nõlvadel.

Miski, mis elab urgudes, ja käib aeg-ajalt söömas.

Teadlaste meeskond läks asja uurima.

Nende avastatu hämmastas kõiki.

Täiesti uus ja tundmatu roomajaliik.

Roosa iguaan.

Seni arvati, et Galapagose on vallutanud vaid kolm liiki iguaane.

Meriiguaan, kes elab mererannal.

Kaks liiki kollaseid iguaane, kes elavad sisemaal,

toitudes kaktusest ja muudest taimedest.

See maismaaiguaan on kõige lähemalt seotud vastavastatud liigiga.

100 üksikisendi geeniuuringud näitavad,

et see väike populatsioon on lahknenud sellest maismaaiguaanist

rohkem kui viis miljonit aastat tagasi.

Niisiis on ta hämmastaval kombel elanud siin teistega sama aja,

kuid oli senini teadusele tundmatu.

Avastus tähendab ka seda, et ta on vanem kui Wolfi vulkaan, millel ta praegu elab.

Loomulikult on veel üks müsteerium, mida keegi ei ole veel selgitanud.

Keegi ei tea, miks ta on roosa.

Kas roosat värvi olemine toob mingit kasu?

Me ei tea.

Ehk oli see liik kunagi saartel laialt levinud

ja see on jäänuk populatsioonist.

Jällegi ei tea.

Head aega.

Kuid üks asi on üsna kindel-

meil on siin veel palju õppida

nende võluvate saarte ja loomade kohta, kes siin on arenenud.

Kahtlusteta oleks Charles Darwinil ühe asja üle heameel.

Vaid paari miljoni aasta jooksul on tühi ookean muutunud.

Rida vulkaane on pinnale tõusnud ja ehitanud need saared.

Kõikidele raskustele vaatamata on mõned liigid nendeni jõudnud.

Nad kohandusid sellega, mille siit leidsid

ja kujunesid mitmeteks uuteks liikideks.

Iga meie tehtud uus avastus annab Darwini teooriale suurema tõenduslikkuse.

Lisaks kummalistele taimedele ja veidratele loomadele on suurem tähtsus muul.

Siin õpitu on meil aidanud palju paremini planeeti mõista.

See väike saarterühm on avanud protsesside

mikrokosmose, mis on kujundanud elu kogu Maal.

Opensubtitles'i jaoks tõlkinud danel32