All language subtitles for Holmes First Serial Killer

Piinamiskambrid, salajased käigud,

happevannid ja surmakambrid.

TÕENDEID KOGUNEB. VEEL ROHKEM ON VÄLJA
KAEVATUD INIMLUID HOLMES'I "KINDLUSEST".

1895 aastal kaevas Chicago politsei
H.H.Holmes'i "Kindlusest" välja

kohutavad tõendusmaterjalid
piinamiste ja mitmete mõrvade kohta.

Varjates ennast hooliva arsti,
lahke abikaasa

ja väljapaistva ärimehe maski taha, oli
H.H.Holmes tegelikult nüüdisaja koletis,

kes kujundas oma ehitise vaid
eesmärgiga inimkehadest lahti saada.

SAATANA SALVESTIS. HOLMES'I KURITEOD
SAAVAD KINNITUST, PALJUD NEIST VÄÄRIVAD SURMA.

KUUS INIMEST ON TEMA POOLT MÕRVATUD.
Piinaja-arst, 63 tänava mõrtsukas-

H.H.Holmes oli Ameerika
esimene sarimõrtsukas.

H.H.HOLMES

AMEERIKA ESIMENE SARIMÕRVAR

MOYAMENSINGI VANGLA

Laupäeva õhtu, 24 november, 1894

Nädal aega tagasi
arreteeriti mind Bostonis.

Eelistungiks toodi mind siia,
Philadelphiasse,

kus mind hoiti raekojas,
politsei peakorteris.

Eile pandi mind ülerahvastatud
etapeerimisveokisse, mis oli täis inimrämpsu.

Peale sõitu,
mis minu jaoks tundus lõputuna,

jõudsime maakonnavanglasse,
mis asus Kümnenda ja Reed'i tänava nurgal.

Tuntud kui Moyamensing.

Meie lugu algab väikesest
Gilmontoni linnast, New Hampshire'is.

Ammu enne,
kui maailm sai teda tundma H.H.Holmes'ina,

oli ta nimi Herman Webster Mudgett.

KATKENDID RAAMATUST "HOLMES'I ENDA LOOD"

Kui soovid, tule koos minuga Uus-Inglismaa
väikesesse, vaiksesse külla,

mis pesitseb maaliliselt järskude
New Hampshire'i mägede vahel.

Siin, aastal 1861, sündisin mina,

Herman W. Mudgett,
nende lehekülgede autor.

Mudgettite perekonnaajalugu siin,
Gilmontonis, ulatub tagasi aastasse 1761.

Mudgettid olid esimesed
valgenahalised asukad uues kogukonnas.

Hermani esimesed eluaastad
möödusid sellessamas majas.

Tema varased eluaastad
möödusid ema karmi usuõpetuse-

ja isa range distsipliini all.

Holmes oli omamoodi kuritegelik imelaps,
kuri geenius.

Kui ta poleks olnud
nii selgelt sotsiopaat,

oleks ta ilmselt
olnud suurepärane inimene.

Olles ambitsioonikas ja eesmärgikindel,
läks Hermanil koolis hästi.

Kadedusest ja vihast kiusasid
koolikaaslased teda pidevalt.

Üks intsident tema lapsepõlvest,
kerkib teise hulgas esile.

Ta tiriti külaarsti kabinetti

ja sunniti luukerega silmitsi seisma,
osadeks võetud luukerega.

See koht oli minu jaoks
eriliselt jälestusväärne.

Selle said teada kaks
minu vanemat koolivenda.

Ühel päeval vedasid nad mind
vastupunnivana ja kiljuvana väravast sisse.

Kumbki ei loobunud enne,
kui olin toodud silm-silma vastu

ühega neist irvitavatest skelettidest,

mis oma väljasirutatud kätega,
näis ootavat oma järge, et mind haarata.

See oli õel ja ohtlik, teha midagi sellist
lapsele, kes on haavatavas eas ja tervises.

See osutus aga heroiliseks meetodiks,
mis ravis mind terveks hirmudest,

tekitades algul minus uudishimu,
hiljem tahtmist õppida.

See päädis aastaid hiljem meditsiini,
kui elukutse, omaksvõtuga.

Michigani Ülikool.

Ülikool, mis paistis silma sellega,
et omas esimest oma haiglat.

Aastal 1871 oli üliõpilaste arv 1100.

Üks suurimaid Ameerika Ühendriikides.

Peale üheaastast
õpingut Vermonti kolledžis,

registreeris Herman Mudgett
ennast 1882 aasta septembris

Michigani Ülikooli meditsiinikooli.

Siin täiustas Herman oma kahte ala,
milles ta oli sündimise poolest andekas:

keemia ja anatoomia.

Profileerijana analüüsid sa käitumist.
Just seda sa teed.

Sa analüüsid käitumist. Kui H.H.Holmes praegu
elaks, peaks keegi eksperdi kutsuma.

THOMAS CRONIN
KURJATEGIJATE PROFILEERIJA

Enamik sarimõrvareid ei lõpeta ülikooli.
Nad on piisavalt nutikad, et seda teha.

Nad ei lõpeta,
kuna tavaliselt puudub neil enesedistsipliin.

Nad ei käi keskkoolis ja grammatikat õppimas,

nad õpivad oma elukutset,
milleks on sulitembud.

Holmes on selles mõttes täiesti eriline.

Sest tema lõpetas.
Ta lõpetas oma meditsiiniõpingud.

Vaadates tagasi ajale Michigani
meditsiinikoolis,

ilmselt oli osaks tema fantaasiast
laipadega töötamine.

Michigani Ülikool andis võimaluse laipadega
töötada ja tema fantaasiaid rahuldada.

Täiesti unikaalne on asjaolu,
et Holmes tegelikult lõpetas ülikooli.

Kogu oma kolledžiõpingud.
Enamik sarimõrvareid ei tee seda.

Hermani verejanulisus,
mis meditsiinikoolis alguse sai,

muutudeks immuunseks
surmale ja laibatükeldamisele,

saades naudingut
inimese laipadega ringikäimisest.

Samuti praktiseeris ta kuritegelikku
petukunsti, kindlustades inimesi

ja asendades neid siis tuvastamatute
laipadega nende endi kehade asemel.

Herman Webster Mudgett lõpetas
meditsiinikooli 1884 aastal.

Järgmise kahe aasta jooksul
lihvis Herman oma sulioskusi

mitmetes Kesk-Lääne osariikides,

töötates rohupoes müüjana, hullumaja
teenistujana, õpetaja ja arstina.

Oskused, mis Herman oli omandanud,
võimaldasid tal pühenduda kuritegevusele.

Eksitamaks endisi tuttavaid, kes süüdistasid
pettustes, mürgitamistes ja surmades,

otsustas Herman muuta oma identiteeti.

Maailm ei kuulnud enam midagi
Herman Webster Mudgettist,

ta oli nüüd tuntud kui Henry
Howard Holmes, H.H.Holmes.

Chicago, aastal 1886.

Chicagot ehitati innukalt üles,
peale suurt tulekahju linnas, aastal 1871.

Muutes linna õitsvaks majanduskeskkonnaks,
mis on ideaalne kinnisvaraarendajatele

ja tööotsijatele igast maailmanurgast.

See oli Ameerika kuldajastu, mil magnaadid
ja isehakanud miljonärid olid lugupeetud.

Samuti pakkus see head keskkonda,
mida Holmes võis ära kasutada.

Teised said said inspiratsiooni
Rockefellerist ja Carnegie'st,

kuid H.H.Holmes rajas oma
piinakambrid Edgar Allan Poe stiilis.

Chicagost edelas,
õitses Englewoodi eeslinnas kaubandus.

Raudteejaamast läksid läbi
üheksa rööpapaari

ja iga päev peatus
siin enam kui 100 rongi.

Mitte üheski teises Chicago
eeslinnas ei olnud sellist luksust.

Doktor Henry Howard Holmes,
meeldiv tutvuda.

Chicagosse jõudnud,
leidis Holmes kohe tööd E.S.Holtoni rohupoes,

mis asus 63. ja Wallace'i
tänava kagunurgal, Englewoodis.

Mõned kuud hiljem Everett Holton suri,
eeldatavasti loomulikku surma.

Siis kadus Claire Holton, tema lesk,
kui oli rohupoe Holmes'ile müünud.

Rohupoe omamine tagas
Holmes'ile kindla rahavoo.

Ta müüs, ostis ja müüs edasi asju ning
varasid oma mitmete erinevate nimede alt.

Lisaks laenuandjate petmisele,
tegeles Holmes veel teistegi pettustega.

Nagu näiteks mineraalvee eliksiir,
mis tegelikkuses oli pärit

linna veevõrgust.

1888 aastal hangib Holmes krundi,
mis asub rohupoe vastas, lepingu.

63. ja Wallace tänava edelanurgal.

Siin viib Holmes oma kohutavad unistused teoks.

Ta ehitab hoone,
tänu millele mäletab teda terve maailm.

Tema fantaasiad said alguse väga varajases
nooruses. Ta võttis sammu nende elluviimiseks.

Tema fantaasiate edasiviimine.
Et neid reaalsuseks muuta.

Kui me oleksime siis natuke asja uurinud,

oleksime näinud tema plaanides asju,

mitte ainult ehitiseplaanides,
mida me poleks oodanud leida projektidest,

tema piinamiskambrite plaane.

MÕRV!
VIIES OHVER.

WHITECHAPEL'I HULL

Samal ajal kui Holmes on oma joonistega
1888 augustis lõpetamas,

luusib Londoni tänavatel ringi
Jack Ripperi nimeline verejanuline lihunik.

Mõrvates ja moonutades prostituute.

VÕIGAS MÕRV EAST-ENDIS.
JUBEDALT MOONUTATUD NAINE.

Jubedad uudised üle ookeani toimuvast
koledusest jõuavad Ameerika ajalehtedesse.

Ameeriklasi valdab õudus.

Ometi on nad kergenduses,
et sellist koletist Ameerikas ei leidu.

Kogu oma aja Chicagos mõtleb Holmes:
"Arvate, et see on hea? Oodake."

Englewoodi eeslinnas, 63. tänava
ja Wallace'i nurgal, kerkib Holmes'i ehitis.

Tegemist on ulatusliku ehitusprojektiga.

Päev päeva järel vaatavad
möödakäijad koos töötavaid töölisi,

kes loovad naabruskonda
uut suurejoonelist ehitist.

Englewoodi elanikele avaldas
uus ehitis nii palju muljet,

et nad hakkasid seda
"Kindluseks" kutsuma.

Väljastpoolt näeb ta tavaline,

aga nagu Holmesi dualism,
olid ehitise välimus ja sisemus

täiesti erinevad.

Ta ise oli oma ehitise arhitekt.

Ta oli ainus, kes tundis
selle tehnilisi lahendusi.

Tööjõu voolavus oli pidev.

Ta võis palgata müürsepa,
panna seina kallal tööle

ja siis vallandada või panna keegi
trepikäiku ehitama ning vallandada.

Selle käitumise taga
olid mitmed õelad motiivid

Ta ei kavatsenudki inimestele maksta,
väites et töölised ei oska oma tööd teha.

Teine, ja palju tõsisem põhjus oli,
et mitte kellelgi, peale tema enda,

poleks aimu,
mis tegelikult selles ehitises peitus.

Tal oli hiiglasuur pangahoidla
ühes enda ruumis paigaldatud.

Ta pani hoidla esimesena sisse,
kui ehitis oli poolik,

ehitas siis selle ümber ruumi,
ta oli selle asja võla peale ostnud.

Siis keeldus selle eest maksmast ja kui
pank tahtis hoidlat ära viia, ütles Holmes:

"Hea küll, aga kui te ehitist vigastate,
kaeban teid täie raha eest kohtusse."

Ehitise esimesel korrusel
asusid rohupood, juveelipood,

juuksurisalong,
restoran ja sepistepood.

Nende süütute seinte taga,
asus groteskne õudustemaja,

mille oli kavandanud koletishing.

Kolmas korrus nägi piisavalt süütu välja,
sisaldades renditube,

seaduslikke kontoreid
ja Holmes'i enda magamistuba.

Teisel korrusel oli aga 35 tuba,

paljud neist kavandatud tapatubadeks.

LÕKS, LÄMBUMISKAMBER,
SULETUD TUBA, PEIDUPAIK, PIMERUUM.

RENN KATUSELT KELDRISSE,
VIIE UKSEGA TUBA, LABORATOORIUMID.

Ajades segadusse aimamatuid ohvreid,
sisaldas labürindiks kavandatud ehitis

hulgaliselt treppe ja uksi,
mis ei viinud kuhugi välja.

Ohvrite kehade kiire peitmise
meetodina olid käigus salauks ja renn,

mis viisid otse Kindluse keldrisse.

Keldris asusid kõige hirmuäratavamad ruumid,

mis sarnanesid keskaegsete piinakambritega.

Happevannid, lubjaaugud ja krematoorium,
mis oli maskeeritud klaasisulatusahjuks.

Need olid Holmesi lemmikmeetodid
inimkehast kiiresti vabanemiseks.

Seal oli seade, mida Holmes nimetas
"elastsusemõõtjaks",

mis oli tema sõnade järgi
mõeldud "hiiglaste võistluseks"

Ta sidus inimesi selle külge
ja venitas siis masina abil.

Arusaadavalt oli tegemist
piinamiseks mõeldud riistapuuga.

Peale ohvrite luude puhastamist ja
kokkupanemist sai Holmes oma ohvritest tulu,

müües skelette kohalikele
meditsiini- ja ülikoolidele.

Holmes korraldas Chicagos tapmisi,
saades majanduslikku tulu ja naudingut.

Benjamin Frelan Pitezel saabus koos perega
Chicagosse 1889 aasta sügisel.

Kurb, aga Benjamin Pitezel
näis olevat sündinud õnnetusetähe all.

Tal ebaõnnestusid kõik tööd,
mida leidis.

Mees oli rännanud mööda Kesk-Läänt
viimased kümme aastat,

töödades erinevatel tööotstel
ja olles mitmel korral arreteeritud

kuritegude eest,
mis ulatusid pisivargustest võltsimisteni.

Pitezel jätkas Chicagos töö otsimist,
et aidata oma naist Carrie't ja viit last.

Dessa Pitezel oli
neist vanim, 17 aastane.

Järgmine oli Alice.

Nellie.

Howard.

Ja imik, poisslaps nimega Horton.

Raske töö, et suurt peret ülal pidada,
ja pidev uue töö otsimine

nõudis Pitezeli'lt oma,
ta hakkas rohkelt alkoholi tarvitama.

Kuigi ta muutus noorest kenast mehest

läbikulunuks, iseenese varjuks,

oli Benjamin Pitezel täielikult
pühendunud perekonnale,

tehes igat tööd, mis ta leida suutis,
et neile elatist hankida.

Pitezel vastas ajalehekuulutusele,
kus otsiti tislereid ehitisele Englewoodis.

Siin kohtus ta doktor H.H.Holmes'iga

ja nende elud said saatuslikult seotud.

Üks Pitezeli suur probleeme oli alkoholism.
Samas oli ta suur ja tugeva kondiga mees.

Igatahes sai temast Holmes'i
parem käsi ja nad olid väga lähedased.

Neist said kaasosalised kuritegudes
ja Pitezel teenis teda mitmel eesmärgil.

Holmes ise oli loomulikult väga ohtlik isik,

kuigi ta ei näinud ohtlik välja.
Pigem oli ta õbluke

ja maitsekas mees,
üks põhjustest miks ta naistele meeldis.

Vähehaaval hakkas tema vaikne loomus
mulle meeldima ja ma sõltusin temast,

kuna ta võttis minu äraolekul
ehituse juhtimise üle.

Benjaminiga väga lähedane läbikäimine
tõi kaasa lävimise tema perekonnaga,

temast sai perekonna uus liige.

Mu esimene eraeluline kohtumine Pr Pitezeliga
ja tema lastega, toimus 1893 aasta sügisel.

Olin juba varem näinud nende soovi selleks,
eriti laste, kellele ma meeldisin

ja kes mulle alt üles vaatasid, kui olime
aeg-ajalt asjatoimetuste tõttu kohtunud.

1. mai 1893,
avati Kolumbuse Maailmamess Chicagos.

Hõlmates 280 hektarit,
laiutades ilusa Michigani järve ümber,

oli suurejooneline
mess vaatamist väärt koht.

Üle 20 miljoni inimese kogu maailmast,
tuli vaatama pimestavat messi

1 mai ja 30 oktoobri vahel, aastal 1893.

Holmes kasutas Maailmamessi,
kui suurepärast võimalust

kasutada oma nõdrameelset ehitist.

Asudes Maailmamessist
vaid mõne kilomeetri kaugusel,

oli Holmes'i Kindlus suurepäraseks
turistide majutuskohaks.

Holmes otsustas toad
messikülalistele välja rentida,

ta renoveeris täielikult
Kindluse ülakorrused,

tuues sinna kõikmõeldavat
uudset sisustust ja luksust.

Kaup oli võla peale ostetud ja Holmes'il
polnud seda kavatsustki tagasi maksta.

Lisaks ajalehtedesse
pandud üürikuulutustele,

külastas Holmes messi
mitmete Pitezeli lastega,

otsides rikkusega
uhkeldavaid vanemaid naisi

ja kutsudes neid Kindlusesse,

soojaks öömajaks pehmes voodis.

Nad ei helista oma sugulastele, need teavad,
et inimene läks Chicagosse Kolumbuse messile.

Täiuslikud ohvrid,
sest neid ei tunne linnas keegi,

nende sugulased teadsid,
et nad tulid Chicagosse

ja ei tulnud kunagi tagasi.

Kuidas neid otsima hakata?
Ei ole teada isegi seda, kus nad peatusid.

Ideaalsed ohvrid. Ma olen kindel, et mõned
inimesed läksid probleemideta ära.

Teised jalutasid sisse ja ei registreerinud
ennast enam kunagi välja.

Mõned toad olid vooderdatud asbestiga,
et muuta need täiesti helikindlaks.

Holmes'i kontoris oli peidetuna juhtpaneel,

mis oli ühendatud gaasitorustikuga
ja viis õhukindlatesse magamisruumidesse.

Holmes viis oma külalised tubadesse,
pani luku taha

ja keeras gaasi lahti.

Lämmatas nad,
vaadates pealt nende hinguseleminekut.

Palun! Laske mind välja!
Laske mind välja, palun!

Messi kõrghetkel juhtis
Holmes osavalt oma äri Kindluses,

tube üürides, võlausaldajate
eest laveerides, luukeresid müües,

tegeledes paljude naiste vajadustega,
kellel tema elus koht oli.

Mul on olnud palju noori naisalluvaid,
enamik neist elab Chicagos ja selle ümbruses.

Nende vanemad ja sõbrad teavad,
et ma ei ole kaugeltki nende võrgutaja,

vaid olen teinud palju,
et neid rahaliselt aidata.

Sarmika noore arsti- ja ärimehena

võitis Holmes mitmete naiste südamed.

Ühel hetkel oli Holmesil kolm naist,

kellest ükski ei teadnud
teiste olemasolust.

Aastal 1890 sai Julia Connerist
Holmes'i alluv ja armuke.

Ta elas Kindluses
koos oma tütre Pearl'iga.

Kui ta jäi rasedaks,
nõudis ta abiellumist.

Holmes oli nõus,
tingimusel et naine teeb aborti.

Naine oli nõus.
Julia't, ega tema tütart Pearl'i

ei nähtud enam kunagi.

Vaid nädal hiljem müüs Holmes puhta,
liigendatud luukere

peaaegu 200 dollari eest
Hahnemanni meditsiinikoolile.

1892 aastal hankis Holmes endale
uue armukese, Emeline Cigrand'i

ja võttis ta tööle erasekretärina.
Holmes läks koos Emeline'iga varakambrisse,

mingeid dokumente välja otsima
ja pani ta sinna kinni.

Lämmatades naise surnuks.

Mõned nädalad hiljem, hankis Chicago ülikool
dr Holmes'i käest naisterahva skeleti.

1893 sai Minnie Williamsist
Holmes'i uus erasekretär

ja viimaks ka tema armuke.

Minniel oli pärandiks saadud
kinnistu Fort Worth'is, Texases,

mis oli väärt üle 40 tuhande dollari.

Holmes mõrvas Minnie
ja tema noorema õe Nannie.

Peale seda, kui Minnie oli alla kirjutanud
Fort Worth'i vara üleandmisele.

1894 aastal sai Georgiana
Yoke'ist Holmes'i kolmas naine.

Holmes abiellus,
kasutades nime Henry Mansfield Howard.

Nagu teised tema ametlikud naised,
suri ka Georgiana loomulikku surma.

Pitezeli joomine läks hullemaks ja muutus
aja möödudes üha suuremaks mureks.

Hilja õhtul kuulsid Kindluse töölised
Holmes'i ja Pitezelit raha üle vaidlemas.

Holmes teadis,
et Pitezel valdas Kindluse räpaseid saladusi

ja kartis, et Pitezel võiks
neid purjus peaga välja lobiseda.

Pitezeli aeg, kui ta kasulik oli,
on otsa saanud. Holmes töötab välja plaani.

Ta veenab Pitezel'it,
et see sõlmiks elukindlustuslepingu,

Pitezeli naine, Carrie,
oli selle poliisi järgi pärija.

Plaan oli,
et Pitezeli surm toimub Philadelphias.

Seal, kus asus kindlustuskompanii.

Holmes pidi varustama laibaga,

ta kinnitas Pitezelile,
et selle hankimisega pole mingit muret.

Pitezel pidi mõneks ajaks varju minema,
siis võtavad nad raha ja jagavad saagi.

See on nagu lõbustusparki minek.
Lähed esimest korda Ameerika mägedele,

hirmus on, oled lähedal väljakukkumisele.

Inimestele meeldib selline põnevus,
noatera peal kõndimine.

Liit Holmes'i taolise inimesega on sama asi.
Inimesed saavad lähedasteks.

Nad ei arva iial,
et nendest võiks ohver saada.

Novembris 1893,
lahkuvad Holmes ja Pitezel Chicagost.

Kuid on Holmes ja Pitezel jooksus
ja sooritavad üle maa pettusi.

Harry Gordon, meeldiv tutvuda.
Alexander E.Cook.

Franklin, Herbert Henderson...

Doktor Henry Howard Holmes,
rõõm on minupoolne, mu kallis.

Juulis 1894 püüab Holmes tüssata
ühe rohupoe omanikku St.Louises.

Seekord asi ei õnnestunud.

Esimest korda oma kuritegeliku
karjääri jooksul on Holmes trellide taga.

Mind ei olnud kunagi arreteeritud
ja mul õudne tunne, et mind lastakse maha.

Marion Hedgepeth,
kes oli tolle aja silmapaistev lindprii,

jagas Holmes'iga kongi. Sellel ajal,
kui Holmes Hedgepethiga kongis oli,

rääkis Holmes oma
kindlustuse petuplaanist,

mis ta oli kavandanud. Miks Holmes selle
Hedgepethile avaldas, on jäänud mõistatuseks.

Hedgepeth andis Holmes'ile
ühe kelmist advokaadi nime,

kes saaks Holmes'i asemel
Pitezeli kindlustusrahade järele minna.

Holmes lubas Hedgepeth'ile
soovituste eest saata 500 dollarit.

Peale seda,
kui kindlustusraha on kätte saadud.

Enne kui Holmes vabastati,
oli ta tunnistajaks kaasvangi hukkamisele.

Järgmisel hommikul, vaadates
trellitatud aknast välja vanglaõuele,

nägin teda võlla all surma ootamas, ümber
surmajanus uudishimulik rahvahulk.

Kui mul on olnud vajadus hoiatuse järele,
mõtlen end koheselt tema olukorda.

Ma ei tea võimsamat hoiatust,
kui olla tunnistajaks mehe surmaheitlusele,

näha, kui vähe läheb see rahvale korda,
kuidas veel enne tema surma

tülitsevad nad köietükkide pärast,
mis ta hinge võtsid

ja tema riiete pärast.
Need olid muidugi jubedad räbalad.

Holmes sai kautsjoni vastu vabaks, mille
maksis hämmingus uus pruut, Georgiana Yoke,

peale Holmes'i valesid selle kohta,
miks ta vangistuses oli.

Mõned nädalad hiljem,
saabusid Holmes ja Pitezel Philadelphiasse.

Nad seadsid end sisse aadressil Callowhilli
tn 1316, mis oli kindlustuspettuse kohaks.

Pitezel rääkis oma naisele,
Carrile, kõikidest pettuse detailidest.

Naine anus, et ta ei teeks seda,
aga peale vähest veenmist oli nõus.

Pitezel sättis ennast sisse,
kui B.F.Perry, patendimaakler.

Hetk hiljem jooksis leiutaja
aadressile Callowhill 1316 kontorisse,

et Perry'ga arutada
edasisi patendi üksikasju.

Leides, et kontor on tühi,
läheb ta ülakorrusele,

kust ta leiab põrandalt
B.F.Perry surnukeha.

Holmes läks Pitezelit tapma viisil,

kuidas seda teeb inimene,
kes on varemgi kloroformi abil tapnud.

Ilmselt jootis ta täis
ja tappis kloroformiaurudega.

Siis lavastas plahvatuse,
mis majas oli aset leidnud.

Põhjuseks erinevad kemikaalid,
mida majas leidus.

Siis põletas ta Pitezieli näo,
et tema välimust muuta.

Ma ei olnud veel kloroformi
mõjust taastunud ja olin oimetu.

See ei olnud põhjustatud vajadusest
äkki surnukehaga tegeleda,

aastaid kogemust meditsiinialal olid
mind harjutanud ebameeldivate stseenidega.

See mees oli aga mulle palju enamat,
kui tavaline töötaja,

kellega meie arvamused peaaegu
alati erinevad. Ta oli mulle alati meeldinud

ja mul oli temaga vähem tülisid,
kui oleks olnud vennaga, kui mul vend oleks.

Kriminalistika oli väga algelises järgus,
verepritsmeid sai vaid kinnitada,

et tegemist oli tõepoolest verega.

Kui Benjamin Pitezel leiti ja identifitseeriti
kloroformi kasutamine mao sisu põhjal,

oli tegemist väga õnneliku juhusega,
sest seda oli suurel hulgal.

Nad said tugineda füüsikalistele tunnustele,
kloroformi värvile ja lõhnale.

Kui seda oleks olnud vähemal hulgal,

poleks olnud olemas testi,
mis oleks võimaldanud

õigesti identifitseerida väiksemas
koguses kloroformi, kuni 1940 aastateni,

kui muutusid kättesaadavaks
instrumentaalsed tehnikad,

et tuvastada erinevaid orgaanilisi aineid.

Benjamin Pitezeli laip
oli vaja seaduslikult tuvastada,

mitte ainult Holmes'i poolt,
vaid seda pidi tegema esimese ringi sugulane.

Carrie ja tema kolm nooremat last,
13 aastane Nellie,

11 aastat vana Howard ja 18 kuud
vana Horton, olid kõik väga haiged.

Deressa, neist kõige vanem, 17 aastane,
pidi koju jääma ja abistama nooremaid hoida.

Carrie oli meeleheitel. Polnud raha ravimite ja
toidu jaoks, keegi ei hoolitsenud laste eest.

Ta saatis vanuselt teise lapse, 15 aastase
Alice, Holmes'iga koos laipa tuvastama.

Carrie uskus ikka veel,
et tema abikaasa on elus, kaitstud ja peidus.

Kahjuks, kui 100 aastat
tagasi isegi leiti pehmeid kudesid

ja isegi nahatükke,
mis olid seotud sõrmeotstega,

ei oleks koheselt sõrmejälgi
otsitud isiku tuvastamiseks,

sest sellel ajaperioodil,
19 sajandi lõpul,

kasutati inimeste identifitseerimiseks

Bertillioni tehnikat.

Põhimõtteliselt seisnes see
erinevate kehamõõtmete võrdlemises.

Inimese käte sirutusulatus,
tema pea laius,

vasaku jala pikkus, sellist tüüpi analüüs.

Nad ei kontrollinud sõrmejälgi,

mis oleksid inimese
õigesti identifitseerinud,

sest daktüloskoopia ei olnud
identifitseerimismeetodite valikus,

et tulemust saada, 1903 aastani.

Alice ja Holmes tuvastasid laiba

ja Holmes seadis Alice'i
sisse Indianapolise hotellis.

Koroneri büroo tuvastas
juhtumi surmana õnnetuse läbi.

Tagasi tulles oli Carrie šokis,
kui Holmes tuli ilma Alice'ta.

Holmes veenis naist,
et Alice ja Benjamin on ohutus kohas

ja parem on, kui Nellie
ning Howard lähevad isa juurde.

Uurijatel,
kes tegelevad kindlustusjuhtumiga,

võiks olla teda lihtne tabada,
kui ta viie lapsega reisib.

Kindlustuskompanii uuris asja
ja tegi järelduse,

et tegemist oli
tõepoolest õnnetusjuhtumiga

ja nad maksid raha Pitezeli naisele,
kellelt Holmes võttis sellest enamuse ära.

Vahepeal reisis naine ülejäänud
kahe lapsega, et hiljem kokku saada.

Sarimõrtsukatele meeldib
märgata naisi, kes on hädas.

Naisi, keda saab
veenda tegema mida iganes.

Nad on head naised,
kes on sattunud haavatavasse olukorda.

Inimesed on naljakad. Me oleme
ainsad loomad, kes ei kuula sisehäält.

Sisemine hääl ütleb:
"Ära tee seda, see on vale."

Holmes reisib Pitezeli lastega läbi paljude
osariikide. Alice kirjutab emale.

Edastab uudiseid viimasest reisist.

Reede, 21 september, 1894,
Philadelphia-Pennsylvania.

Kallis ema ja beebi.
Ma kirjutan pidevalt, et aega viita.

Oled sa need neli kirja kätte saanud,
mis ma saatsin? Soovin, et kuuleksin sinust.

Kuid ma ei tea,
kas sa saad neid kätte või mitte.

Nagu mängujuht, kasutab Holmes Carrie
Pitezel'it ja tema kolme last etturitena.

Kasutades loogikat,
liigutab nad üksteisest mitu ruutu eemale.

Kordagi ei tule talle pähe emaarmastus
ja mure tema kadunud laste pärast.

Näib, et Holmes naudib ennast täielikult.

6 oktoober, 1894. Indianapolis-Indiana.

Kallis ema, miks sa mulle ei kirjuta?

Pole sinult kirja saanud ajast, kui lahkusin.
Ülehomme saab sellest kolm nädalat.

Reedel, 14 oktoober, 1894. Detroit-Michigan.

Soovin, et saaksin teid kõiki näha,
mul on suur koduigatsus, ei tea mis teha.

Howard ei ole praegu meie juures,
pean praegu lõpetama, kirjutan homme.

Head aega. Armastan teid kõiki.
Suudlused kõigile! Armastav tütar, A.R.Pitezel.

Oma koletu plaani juures
teeb Holmes ühe pisikese vea.

Ta ei saada kurjategija Hedgepethile
500 dollarit, mida lubas, kui vanglas oli.

Kui Hedgepeth luges
vanglas Pitezeli mõrvast,

võttis ta kohe vanglaametnikega ühendust

ja kindlustuskompanii saatis eradetektiivid
Pinkertonist Holmes'i jälgi ajama.

Pinkertoni detektiivibüroo
paistis silma võimekusega

ajada kurjategijat taga
ühest Ameerika otsast teise.

Nende oskuste hulka kuulus
ka varasema palgamõrva luhtaajamine,

mis planeeriti Ameerika
presidendi Abraham Lincoln'i vastu.

Samuti väga aktiivse
Konföderatsiooni spioonivõrgu hävitamine.

Pinkertonid olid ka arhiivifotode leiutajad,

kes korjasid kaasaja
kurjategijate fotoandmeid andmebaasi.

Nende motoks oli: "Me ei maga iial."

See pandi proovile Holmes'i otsimise ajal,

kes sõitis Kesk-Läänt mööda edasi ja tagasi.

Holmes leiti ja arreteeriti Pinkertoni
poolt 17 novembril 1894 Bostonis.

Ta viidi üle Moyamensing'i
vanglasse Philadelphias.

Seal süüdistati teda kelmuses
ja kindlustuskompaniilt raha väljapetmises.

Holmes tunnistas ennast
pettuses süüdi ja kinnitas,

et Pitezel sooritas enesetapu.

Siin on Holmes,
kahtlustatuna Pitezeli surmas,

olles petnud kindlustuskompaniilt
välja suure hulga raha.

Seal on Carrie oma kahe lapsega.

Küsimus on, kus veel kolm last,
kes Holmes'iga kaasas olid ja kadusid?

Holmes räägib ühe jutu teise järel,

algul et nad olid koos isaga,
siis et oli veel üks kaasosaline.

See on lihtsalt manipulatsioon. Teate miks?
Sest iga päev tuldi ja räägiti.

Mis muidu oleks olnud? Ma oleksin pidanud
teiste hulgas olema. Mulle ei meeldi seal.

Sõbralikele meestele ei meeldi vanglas olla,
sest vanglas ei ole teisi sõbralikke mehi.

Keegi ei taha seal lahke olla, see ei meeldi.
Võtab enne aega, kui inimesed aru saavad,

oodake nüüd, ta ajab meile jama.
Aga sain kaks nädalat intervjuusid anda.

Mida muud teha oleks, istuda kaks
nädalat kambris, kus kellegagi rääkida ei ole?

VEEL KURITEGUSID. HOLMES'IT KAHTLUSTATAKSE
PR QUINLANI JA LAPSE TAPMISES.

Kahtlus, et ta need
lapsed tappis, tugevnes,

kuigi seda tundus
praktiliselt võimatu uskuda.

Uurija, nimega Frank Geyer,
kes oli selle loo kangelane,

määrati jälitama
Holmes'i käänulist odüsseiat,

kohti kus ta rändas,
üritamaks leida lapsi.

Uurija Geyer uuris asukohti,
kasutades Alice'i kirjutatud kirju.

Kirju, mida Holmes iialgi
tema emale ära ei saatnud.

26 juunil 1895, täis lootust ja söakust,

alustas uurija Geyer oma teekonda.

Lõpuks, peale kuudepikkust ringireisimist,

käies Holmes'i jalajälgedes,

sai Frank Geyer, tehes tuvastamisega

kangelaslikku politseitööd,
hakkama laipade asukoha identifitseerimisega.

Ta leidis kõigi kolme lapse kehad.

Ta leidis poisi, õigemini söed,
mis olid jäänud väikesest poisist,

Minneapolis'est, väikese maja ahjust.

Kaevati välja kahe tüdruku jäänused Torontost.

Kui need leiti, sai Holmes'i räpasuse ulatus,

tema ebardlikkus, avalikult teatavaks.

Holmes oli äkitselt, täiesti üle öö,

saanud üle riigi
kurikuulsaks tegelaseks.

Oma ajastu suurim kurjategija.

1895 aasta juulis läks Chicago
politsei Holmes'i Kindlusse.

Maailm saab teada Kindluse õudused,
mida see oli saladuses hoidnud pikka aega.

Segadusse aetud politseinikud
otsisid Kindluse ülakorrustelt,

Holmes'i kurjuse tegelik ulatus,
ootas neid keldris.

Kindluse keldris olevate
piinamisseadeldiste vahelt

leidsid uurijad hunnikutes
segi inimeste- ja loomade luid,

veriseid naiste aluspesu
ja puidust lahkamislaua,

mis oli kaetud kuivanud verega.

Chicago politsei oli üle ujutatud inimeste
nimedega, kes olid messil kadunuks jäänud.

Viiekümne kadunu jäljed
viisid Õuduste Kindlusse.

Keldrist leitud tõendusmaterjal,
veri ja luud,

tekitasid 19 sajandi kriminalistika
tehnikale probleeme.

Tuvastamine oli väga raske,
isegi kui tegemist oli inimluudega.

Väikeste tükkide puhul ei olnud piisavalt
tuvastamiseks vajalikke karakteristikuid,

et nende päritolu kindlaks määrata.

Maailm kutsub Holmes'it
63 tänava koletiseks,

piinadoktoriks ja kaasaja Sinihabemeks.

Üleöö muutub Holmes
vanast petisest vanakuradiks.

Chicago ajakirjalik kutsub
Holmes'it sarimõrtsukaks.

Holmes'i juhtum saab
uskumatult palju rahva tähelepanu,

isegi rahvusvahelist tähelepanu.

Omal ajal Ameerikas
oli Holmes palju kurikuulsam

ja paremini tuntud,
kui Jack Ripper, kes oli tema kaasaegne.

Siis ja ka praegu on inimesed lummatud

tema kuritegudega seotud
kohtade külastamisest.

Tema Kindlus oleks võinud
muutuda turismiatraktsiooniks

ja oli inimesi, kes tahtsid sellest
teha omamoodi mõrvamuuseumi.

Enne kui mõni impressaario
oleks sellest vaatamisväärsuse teinud,

põles see maha,
keegi pani selle põlema.

Võis olla mõni raevukas linnakodanik,
kellele ei meeldinud morbiidne vaatamisväärsus.

Tuli!

Holmes'i Kindlus põleb!

HOLMES EI MUUTU IIAL NÕRGAKS.

SUUR KINDLUSTUSPETTUS.

Sel ajal, kui Holmes vanglas vaevleb,

hakkab ta kirjutama autobiograafiat
pealkirjaga "Holmes'i oma lugu."

Selle raamatu ainus eesmärk
on minu nime puhtaks pesemine

koletust porist, mis minu pihta on loobitud

ja selleks, et pöörduda õiglase Ameerika
rahva poole süüdimõistmise peatamiseks,

et saada vaba ja õiglast kohut, milleks
on igal Ameerika kodanikul sünnipärane õigus,

uhkust ja kaitset meie
Ameerika Konstitutsiooni poolt.

Eeldatavasti pidi ta
hakkama üles tunnistama.

Ta alustas pildi loomisega ümbritsevatele,
enne kui tunnistama hakkas.

Ta teadis, et kirjutab selle asja
ja inimesed hakkavad lugema.

Võib-olla saja aasta pärast või hiljemgi.
Me kõik tahame et meid mäletataks.

See tüüp kindlustas, et teda mäletatakse.
HOLMES VÄIDAB, ET ON SÜÜTU.

Holmes püüab üldsust meeleheitlukult veenda
oma süütuses. Tal on kiire selgel põhjusel.

23 septembril 1895
pannakse tema istungiaeg paika.

Holmes peab nüüd vastutust andma
oma paljude jälkide kuritegude eest.

Sajandi kohtuprotsess algab
Philadelphia raekojas 28 oktoobril 1895.

H.H.Holmesi kohtuprotsess on
täis manipuleerimist ja teatraalsust,

mis ei iseloomusta kedagi teist,
kui vaid Holmes'i ennast.

Esimesel kohtupäeval on saal vapustatud,
kui Holmes oma kaitsjast loobub.

Palun kohut, mul ei ole ühtegi põhjust,
miks praegune kaitsja peaks juhtumiga jätkama.

Ma näen, et see on vastu minu huvidele.

Arvestades seda, kasutan ma
viimast hetke, et ta juhtumist vabastada.

Holmes, sarimõrvar, on nüüd advokaat.

Holmes on nüüd vastutav.
Ta on lava keskel.

Ta ei taha lihtsalt kohtus
olla vaid olla ringi kuningas.

Kõike teha. Ta võib püsti tõusta
ja vandemeeste juurde jalutada.

Millal te esimest korda
Callowhilli tänavale läksite?

Kas on võimalik, et Pitezel jõi ise
seda vedelikku, enne kui minestas?

Mis selle umbkaudne suurus oli?

Kuna te Pitezeli esimest korda läbi vaatasite
ja õnnetusjuhtumi tuvastasite?

Läbi kogu kohtuprotsessi
selgitavad eksperdid,

et Pitezel ei saanud ennast ise tappa,

tuginedes sündmuskohal ja lahkamisel
kogutud tõenditele. Holmes teab, et ta põrub

Advokaat on tagasi. Miks ta
advokaadi tagasi võttis? Mina võitsin.

Nemad kaotasid. Tal on,
keda süüdistada. Ta ei võta süüd endale.

Ta ei pea kunagi ennast süüdistama.
Alati on keegi teine süüdi.

Kui see läbi on ja mind on süüdi mõistetud,
saan öelda: "Tegin, mis suutsin."

Kolmandal päeval tuli musta
riietatud naine kohtusaali.

See oli Carrie Pitezel,
noor 37 aastane naine,

kes näis olevat kümneid aastaid vanem,
peale oma mehe ja kolme lapse surma.

Tunde oli ta tunnistajapuldis,
andes ütlusi kindlustuspettuse ja selle kohta,

kuidas Holmes lastega maad mööda ringi sõitis
ja tema neist enam midagi ei kuulnud.

Süüdistaja käes olid Alice'i kirjad,
mida Holmes kätte ei toimetanudki.

Oh mu Jumal, kus mu lapsed on?
See mõrtsukas...

Kohtusaalis nutsid kõik korraga.

Kohtunik pühkis taskurätikuga silmi.

Vandekohtunikud
ja politseinikud nuuksusid.

Tunnistus puudutas kohturuumis kõiki,
välja arvatud ühte.

H.H.Holmes, kes näitas ükskõiksust,
sirgeldades paberit.

Sel ajal,
kui need inimesed hakkasid tundeid väljendama,

oli hälbival käitumisel
liiga hilja oma südametunnistust näidata.

Sa ei saa oma südametunnistust näidata,
sest nad on juba hõivatud.

Nad on läinud,
me oleme nad kaotanud.

Päevad mööduvad
ja uudishimulike hulgad suurenevad.

Inimesed võitlevad,
et heita pilk müstilisele piinadoktorile.

Holmesi viimase naisena,
rääkis Georgiana Yoke kõik,

mis ta teadis oma salatseva abikaasa kohta.

Kohus oli šokis sellest,
mis edasi juhtus.

Holmes, kes ei näidanud välja kübetki
kahetsust Carrie Pitezeli tunnistuse

ja tema surnukambris lamavate laste vastu,
nuttis lohutamatult oma naise nähes.

Ta oli suurepärane manipulaator.
Kui kogu rahvas nutab, mõtleb tema...

Ma lasin võimaluse mööda,
seal oleksin pidanud nutma.

Tuleb tema eksnaine ja tal on vaja näidata,
et ta ei ole koletis. Ma võin ka nutta.

Võin vandemeeste jaoks paar pisarat valada,
et näidata, mina olen ka inimolend.

Muidu kõik vaatavad nagu mul oleks
roheline mehike kukil.

Ma tahan näidata, et minus on ka headust.
Suurepärane näitlejatöö.

Kaitse lõpetab omapoolse lõppsõnaga.

Holmes ei tee mingeid avaldusi.

Rahvas, kes on oodanud
pikalt Holmes'i kuulamist,

reageerib vastavalt, pettumusega.

Holmes'i juhtum oli omaaegne O.J.Simpsoni
oma, ehk mitte kuulajate arvu poolest,

aga ta sai üle riigi tähelepanu, siis ei
olnud uudistekanaleid ja kohtutelevisiooni.

Nii et seda ei saanud
taolisel moel edasi anda.

Kuid seda edastati laialdaselt,
olid isegi kuriteo pamfletid.

Holmes'ist endast sai
peaaegu et rahvuslik kuju,

rahvuslik koletis.

KAS HOLMES ON SÜÜDI?

VIIMANE KAHTLUSTEPÄEV. HOLMES'I KAITSJA
OTSUSTAB TUNNISTAJAID MITTE KUTSUDA.

Kohtusaal täitub otsuse ettelugemiseks.

Holmes muutub väga närviliseks, kui ükski
vandekohtunikest tema poole pilku ei heida.

Oma kriminaalse karjääri jooksul on see hetk,
mille saabumist Holmes iial ei uskunud.

Ta tunnistatakse süüdi
esimese astme mõrvas.

Herman Webster Mudgett,
alias H.H.Holmes

puuakse 7 mail 1896 üles.

HOLMES ON SÜÜDI MÕRVAS.

HOLMES TUNNISTAB ÜLES PALJU MÕRVU.

Kui Holmes vanglas oli
ja hukkamispäev määratud,

tegi William Randolph Hearst talle pakkumise,

lubades suure rahasumma
Holmes'i ülestunnistuse eest.

Holmes oli juba esitanud pool tosinat

üksteisele vastukäivat
lugu oma kuritegudest.

Tal ei olnud midagi kaotada,
nagunii peab surema.

Ta tegi selle ülestunnistuse,
et lõpetada oma portree,

kui hulleim koletis, kes kunagi on elanud.

Ta tunnistas üles iga kuriteo,
mida keegi kuskil

temaga oskas seostada või kahtlustada.
Mõned veel lisaks.

Ta elab fantaasiates peale tegusid.

Ta elab läbi asju, mida tegelikult tegi.

Ta oli väga abivalmis, valmistudes
varakambrist peale kirja lõpetamist lahkuma,

sai ta teada, et see uks ei avane enne,

kui on lõppenud tema piinad,
mida pakub aeglane ja pikaldane surm.

Osalised kaevamisjäljed seinas,
mis politsei leidis,

olid pärit Lattimeri põgenemiskatsest,

kui ta paljaste sõrmede abil püüdis
jagu saada telliskividest ja mördist.

Ma sulgesin ukse ja keerasin
täisvõimsusel sisse õli ja auru.

Veidi aja pärast polnud
mu ohvrist isegi luid järel.

See oli Nannie Williamsi jalajälg,
mis leiti varakambri värvitud ukselt.

Jäetud tema võitluse käigus,
enne surma.

Ainult üks raskus tuli ette.

Tema tapmine sellisel viisil oli vajalik,

et kehal ei ilmneks jälgi
vägivallast ja liikumisest.

Sain selle probleemiga hakkama.
Esmalt sidusin kinni ta jalad,

kui see oli tehtud,
jätkasin tema elusalt põletamisega.

Kallasin tema riided ja näo üle bensiiniga

ja süütasin tikuga põlema.

Kohe kui ta hingamine lakkas,
lõikasin ta keha tükkideks.

Kasutades kombinatsiooni bensiinist
ja maisitõlvikutest,

jätkasin selle põletamist, tundega,
et see on lihtsalt elutu objekt.

Ma viisin nad viivitamatult
Vincenti tänava majja

ja sundisin ronima suurde kohvrisse.

Selle kaane sisse tegin ma väikese avause.

Lõpetasin nende elu,
lastes kohvrisse gaasi.

Avasin kohvri ja nägin nende moonutatud
ja mustaks tõmbunud nägusid.

Siis kaevasin maja
keldrisse madala haua.

Kiskusin julmalt nende riided seljast
ja matsin ilma ühegi katteta,

välja arvatud külm muld.

Ma olen veendunud,
et alates vahi alla võtmisest

olen ma kohutavalt muutunud nii
vaimselt kui füüsiliselt, võrreldes varasemaga.

Minu muutunud omadused
eeldavad Saatanaga sidet.

Minu pea ja nägu on tasapisi
muutunud kujult pikemaks.

Ma usun täiesti,
et muutun välimuselt Saatana sarnaseks.

HOLMES SUREB TÄNA.

TAPALAVA ON VALMIS.

Võllapuu all, enne oma surma,
võttis ta sõnad tagasi.

Ta ütles, et ülestunnistused,
mis ta avaldas, olid täielik väljamõeldis.

Minu õigusrikkumiste ulatus
päädib kahe naise tapmisega,

kes surid mu käte vahel tänu ebaseaduslikele
operatsioonidele. Rohkem pole mul midagi öelda.

H.H.Holmes puuakse üles neljapäeval,
7 mail 1896.

Vaid üheksa päeva enne
tema 35 aasta sünnipäeva.

Kell 10.25 tunnistatakse ta surnuks.

Ta oli väga mures, et peale tema hukkamist

võivad meditsiiniinimesed
tema keha välja kaevata,

ja tahaksid tema aju uurida,
et kindlaks teha, mis teda tegutsema pani.

Samuti koolnusuveniiride jahtijad.

Ta palus et tema matmispaik
kaetakse betooniga,

mida ka tehti.

Üks asi on Holmes'i puhul kindel,

keegi ei tea täpselt,
mitu inimest ta tappis.

Kuigi minu uuringutes,
mis on mu hinnangul päris laialdased,

et ta tappis vähemalt üheksa inimest.

Liigub ka lugusid,
et ta tappis 50 kuni 100 inimest.

Peamiselt Chicago messi kõrgperioodil.

Mitu inimest Holmes tegelikult mõrvas,

ei saa suure tõenäosusega keegi teada.

Holmes ja paljud temaga kokku puutunud
inimesed on ammu surnud.

Olles võtnud vastused endaga hauda kaasa.

Juba sündides oli Saatan mu sees.
Ma ei saanud midagi teha, et olin mõrtsukas.

Nagu ei saa luuletaja teha midagi,
et tal inspiratsioon peale tuleb.

Ma sündisin,
Kurjus minu ristivanemaks,

voodi kõrval, kus ma maailma ilmusin.
Sellest ajast peale on ta minu kõrval olnud.

Kuulmise järgi tõlkinud
ja aegkoodi kirjutanud danel32.