Original subtitles

KORALLRIFF: EGIPTUSE VEEALUNE MAAILM

Korallrifid Punases meres on

meie planeedil üks põnevamaid veealuseid maailmu.

Selliseid riffe leidub ainult troopiliste ookeanide madalates piirkondades,

kus päikesevalgus tungib läbi vee.

Nad on iseenesest uskumatult keerulised ja rikkalikud ökosüsteemid.

Mõnikord nimetatakse neid ookeanide vihmametsadeks,

sest siin elavate liikide rikkus

on võrreldav vaid vihmametsade elustikuga.

Oleme valmis sukelduma vee alla,

et näidata teile imelist maailma hämmastava eluvormide mitmekesisusega.

Niipea kui olime vee all,

tervitas meid parv kuldmakrellikesi.

Need oranž-kollased kalakesed

võivad moodustada parvi, kus on kuni kaks tuhat isendit.

Nad söövad planktonit, seepärast kogunevad nad meelsasti rifi äärde,

kus hoovused toovad nende lemmiktoidu otse nendeni.

Paar sinist kirurgkala ilmus otse meie ette ja kadus kohe.

Aga gruuper lubas meil end imetleda.

Korallgruuperid on ühed suuremad kalad riffide seas,

nad on röövkalad ja seisavad seega toiduahela tipus.

Vimpelkala Punases meres on üsna habras olend.

Ta kuulub liblikkalade perekonda,

millest mõnda peetakse kõige kaunimaks kalaks

ookeani korallide seas.

Aga vöödilised tiibkalad pole kaugeltki nii süütud.

Nende pikkades ogades on tugev mürk.

Erkkollane sinilaikudega liblikkala

on lähedane sugulane vimpelkalale, keda me juba nägime.

Meriroos kuulub loomade klassi,

keda tuntakse kui õis- või merelülijalgseid loomi.

Kuigi labidakala sarnaneb liblikkalaga,

ei ole nad tegelikult sugulased.

Tavaliselt eelistavad nad süvavett,

aga Punases meres võivad need kalad olla uskumatult usaldavad.

Meriroosi ja klounkalade partnerlus on suurepärane näide sümbioosist

täiesti erinevate olendite või taimede vahel,

kus mõlemad sellisest suhtlusest võidavad.

Vöödilised tseesiad moodustavad alati suuri parvi riffide madalas vees,

kus nad saavad planktoni järele jahti pidada.

Hiiglaslik künkakorall

on kivikoralli liik lubjalise eksoskeletiga.

Nad võivad kasvada väga suureks ja moodustavad mõnikord rifil kupli.

Meriroosi pikad kombitsad lõpevad mürgirakkudega,

mis suudavad kala halvata, et ta seejärel ära süüa.

Ainult klounkalad saavad kombitsate vahel ohutult ringi ujuda.

Siin peidavad nad end röövloomade eest,

osutades samal ajal olulist teenust meriroosile,

kaitstes teda teiste röövkalade eest.

See hämmastav kaaslane kuulub huulkalade perekonda

ja on tuntud kui napoleonkala.

See on üks suuremaid rifiasukaid

ja võib kasvada hämmastava suuruseni - üle kahe meetri pikaks

ja kaaluda 190 kilogrammi!

Rifi juurde ilmub roheline merikilpkonn.

Kuna tema liha oli oluline komponent kilpkonnasupi valmistamisel,

viis jaht selle liigi peaaegu täieliku kadumiseni.

Kohtasime veel üht vimpelkala,

tavaliselt patrullivad nad oma territooriumil paarikaupa.

Ujumise ajal kasutab kilpkonn ainult esijäsemeid,

tagumisi jäsemeid kasutatakse ainult tüürina.

Paar kirurgkala kasutavad võimalust teda parasiitidest puhastada.

Väike kardinalkalade grupp peidab end suure eendi all,

oodates, kuni suur napoleonkala mööda ujub.

Tal on tugevad lõualuud,

mis võivad kergesti purustada koorikloomade kilbi.

Kuid nendele väikestele kaladele ta endast ohtu ei kujuta.

Veel üks kilpkonn ilmub pinnale.

Ta pole üksi - kaks remorkala püüavad visa järjekindlusega tema kilbile kinnituda.

Neil kaladel on seljauim muutunud iminapaks,

nad võivad kinnituda suurtele olenditele või isegi laevadele

ja sel viisil ringi liikuda.

Mollusk saavutas suurema edu,

see väikese vulkaankoonuse sarnane koorikloom

on end kilpkonna kilbile sisse seadnud.

Paistab, et kilpkonna see eriti ei häiri,

teda huvitavad rohkem vetikad põhjas.

Nagu kõik merikilpkonnad, muneb ka roheline kilpkonn oma munad kaldale

ja jätab need päikese kätte kooruma.

Emane valib alati selle ranna, kus ta kunagi ise koorus,

aga kuidas ta suudab täpselt selle koha üles leida,

jääb teadlastele mõistatuseks.

Suur makrellide parv ujub mööda nagu ümmargune pilv.

Need kalad elavad alati parvedena

ja iga üksik kala reageerib naabrite liigutustele.

Tulemusena liigub tohutu kalamass nagu üks mõistusega organism.

Aga see hiiglaslik meriuss elab hoopis teistsugust elu.

Nagu kõik teised perekonna liikmed jahib ta üksinda

ja üldjuhul öösiti.

Ühevärviline punane sõdurkala on samuti öine jahimees.

Päeval peidab ta end korallriffide koobastesse ja pragudesse.

Uppunud laevade rusud

võivad olla oluline osa korallpiirkondade ökosüsteemist,

sest pakuvad varjupaika

tohutule hulgale erinevatele kaladele ja mereolenditele.

Lisaks katavad korallid need kiiresti

ja rusudest võib saada täiesti uue rifi tuum.

Laeva roostes metallosade ümber on kogunenud kirju ja värviline seltskond.

Nagu näete, on need rusud juba kaetud erinevat liiki korallidega.

Punase mere vimpelkala tunneb end sellel kunstlikul rifil nagu kodus.

Ta eelistab alati hoida rifi lähedale

ega lähe kunagi avamerele.

Veidrat flöödikala on alati võimalik ära tunda tema nõeljalt pika keha

ja ebaproportsionaalselt pika suu järgi.

Merisiilikud peidavad end korallide vahel.

Nad kuuluvad selgrootute perekonda

ja kaitsevad end tugeva välisskeleti ja mürgiste ogadega.

Kütkestav hispaania tantsija - nii seda mereolevust nimetatakse.

Need puna-roosad segmendid on tema lõpused.

Seda kukkurkala on lihtne ära tunda tema näokuju järgi,

mis sarnaneb maskiga.

Nagu kõik kukkurkalad, on ta äärmiselt mürgine.

Meie kohal ujus mööda suur vöödiliste tseesiate parv.

Nad pole riffide püsielanikud, vaid eelistavad avamerd.

Meriventiilid on üks põnevamaid korallelu nähtusi.

Nad moodustavad suuri ventiilisarnaseid struktuure haprate okstega

ja võivad kasvada läbimõõdus kuni kahe meetrini.

See eluvorm toitub planktonist, mida ta hoovusest välja filtreerib.

Seepärast seisavad meriventiilid alati hoovuste suunaga risti.

Need puulaadsed struktuurid

kaitsevad paljusid väiksemaid eluvorme: krabisid, krevette ja meritähti.

Aga siin on tulipunane Bali meriroos leidnud kodu meriventiili okste vahel.

Kuigi see meriroosi liik näib esmapilgul koralliga sarnane,

on nad väga kauged sugulased.

Erinevalt kivikorallist, mis moodustab riffe,

pole sellel punameritähisel kõva skeletti.

Selle asemel säilitab ta oma kuju suurendades veerõhku enda sees.

Tähniknapsajate parv ujub üle riffide.

See kala elab peamiselt öist elu,

päeval hoiab ta rifi lähedale madalasse vette.

Kivikorall on tõeline rifiehitaja.

Tegelikult on see pisikeste polüüpide koloonia,

kes ehitavad lubiskeletti.

Kui polüübid surevad, jääb skelett alles

ja järgmised polüüpide põlvkonnad

ehitavad oma skeletid eelmiste kolooniate peale.

Just nii tekivad hiiglaslikud rifid, tagades kogu ökosüsteemi elu.

Me juba kohtusime selle maskiga kukkurkalaga.

Nagu kõik tema liigi esindajad, eelistab ta üksindust.

Aga kollauimeline koger, vastupidi, elab ainult parves.

Terve päeva ujuvad nad suurte parvedena rifi ääres.

Nad muutuvad aktiivseks alles öösel,

kui nad hajuvad ja asuvad põhjas otsima pisikesi selgrootuid.

Selle otsingu käigus kaevavad nad end vahel merepõhja

ja tekitavad suuri liivapilvi.

Sinilaikudega liblikkalad oma lameda kehaga

on suurepäraselt kohanenud eluks riffide seas,

nad püüavad alati hoida korallokste lähedale.

Nad toituvad polüüpidest - igal kalal on oma jahipiirkond,

mida ta oma liigikaaslaste eest kaitseb.

Veelgi hämmastavamatena kui liblikkalad paistavad ingelkalad,

kõige värvilisemad mereloomad üldse.

Vöötlõvikala ujub üksinda läbi kuldmakrellide parve,

kes hoiavad mõistlikult tema mürgistest ogadest eemale.

Need härjasilm-hamurid on seltskondlikumad olendid.

Nende suured silmad on kohanenud öiseks eluks.

Lõvikala on samuti öine jahimees.

Päeval peidab ta end pragudes ja näitab end avameres harva.

Ta ootab kannatlikult saaki, et korraldada vaatemäng -

ta imeb õnnetu looma oma hiiglasuurde suhu,

tekitades äkitselt tugeva sisemise alarõhu.

Kuid härjasilmadel pole midagi karta,

nad on liiga suured, et lõvikala neid võimaliku saagina näeks.

Erkroheliste kromiste parv kihutab ümber kivikoralli,

neid jälgib huviga tähniline gruuper.

Tähniline kromis oma selge must-valge kehaga

kuulub erakordselt levinud pomatsentriliste kalade perekonda.

Nagu ka härjasilmad, elavad nad väikeste parvedena.

Pehmed korallid, mida te näete koos kukkurkaladega nende kohal,

kuuluvad kivikorallide hulka.

Kujult meenutavad nad salatilehti.

Limmarai peidab end tihti liiva sisse maskeerumiseks.

Lisaks leiab ta sealt põhjast ka toitu -

usse, krevette ja limuseid.

Erinevalt suurest mantaraist

jääb limma alati merepõhja ega näita end avameres.

Tema sabas olev oga sisaldab tugevat mürki,

mis on ka inimesele ohtlik.

Ta pole agressiivne, aga kui te kogemata talle peale astute,

võivad tagajärjed olla väga tõsised.

Must kirurgkala

on tegelikult tumepruun ja valge triibuga sabal, et kontrasti rõhutada.

Kirurgkala on saanud oma nime skalpellteravate uimeotste tõttu,

mille ta välja sirutab, kui teda ärritada.

Kollase äärisega lüürasabad kuuluvad meriahvenate perekonda.

Sinised tseesiad on tüüpilised parvekalad.

Kui neid rünnatakse,

püüavad nad röövkala sünkroonsete liigutustega segadusse ajada.

Meist mööda ujudes näitas lüürasaba veel kord oma kütkestavat värvingut.

Tseesiad toituvad planktonist ja elavad rahumeelselt koos erinevate kalaliikidega,

sageli nende parvedega segunedes.

Siin on nad ühinenud erkkollaste merikobrede

ja hõbedaste härjasilmadega mitmevärviliseks parveks.

Imekaunis Punase mere vimpelkala toitub samuti planktonist,

kuid eelistab teha seda varjulises kohas kalaparvest eemal.

Lauakorallil on tugev välisskelett

ja seetõttu peetakse teda kivikoralli liigiks.

Ta moodustab puulaadse vormi arvukate okstega.

Riffide sügavamal küljel moodustavad nad laudade sarnaseid struktuure,

et neelata võimalikult palju valgust.

Kivikorallid elavad sümbioosis üherakuliste vetikatega,

mis vajavad päikesevalgust fotosünteesiks.

Seetõttu valivad nii taimed kui korallid piirkonnad,

mis on küllastunud loodusliku valgusega.

Kuldmakrellide parved peidavad end mitmetasandilises korallimetsas.

Korallide vormide mitmekesisus on tohutu.

Tugevad kivikorallid moodustavad riffe,

misjärel asuvad neisse elama meriventiilid või lauakorallid.

Punavetikal pole kõva skeletti, seetõttu õõtsub ta õrnalt veevoolus.

Meriuss peidab end korallide vahel saaki otsides,

tema pikk keha mahub täpselt õõnsustesse.

Öösel näevad rifid hoopis teistsugused välja.

Kui sellele seenelaadsele korallile langeb ultraviolettvalgus,

hakkab ta helendama kahvatu fluorestseeruva kiirgusega.

Ilmub vasarhai.

Selle kuni neli meetrit pika hai eriline peakuju

on teinud temast ühe hämmastavaima koralliookeanide asuka.

Kuid riffide juures on ta harv külaline,

tema tegevuspiirkond ulatub palju kaugemale.

See uudishimulik olend on suur pleurobrancus,

üks meriteo liik.

Punases meres leidub kõige erinevamaid selliste limuste liike,

mõned neist on värvunud uskumatult kaunilt.

Must-valged riffahvenad jätkavad oma üksildast teekonda

läbi tähniliste kromiste parvede.

See kala, kes võib kasvada üsna suureks,

eelistab avamerd riffide ääres või sügavates laguunides.

Kohtame taas rohelist merikilpkonna,

ta puhkab põhjas, enne kui asub toitu otsima.

Seda veidrat flöödikala nõeljalt pika kehaga

oleme me juba kohanud.

Aga see hämmastav olend on elegantne ükssarvikkala.

Nagu enamus ükssarvikkalasid, paistab ta silma oma ereda välimusega.

Aga erinevalt ükssarvikkalast, üksildasest jahimehest,

kogunevad hõbekogred päeval suurtesse parvedesse.

Alles öösel lähevad nad laiali toitu otsima: igaüks enda eest.

Hispaania tantsija, keda me juba nägime puhkamas,

on nüüd aktiivne, näidates kogu oma hiilgust.

See suur meritigu liigub vees laineliste liigutustega.

Nüüd saab selgeks, kust tuleb selline nimi -

ta meenutab hispaania flamenkotantsijat tema traditsioonilises rõivastuses.

Ilmselt hirmutasime seda maskiga kukkurkala,

sest ohuhetkedel pumpab ta endasse vett,

et näida välja suurem kui tavaliselt.

Hämaruse saabudes muutuvad härjasilmad aktiivsemaks.

Nende parvedes kohtab tavaliselt ka teisi parvekalasid,

nagu näiteks punast suursilma,

kes ultraviolettlambi valguses hõbedaselt sädeleb.

Nad jahivad planktonit öösel, hoides turvalisuse huvides alati parve.

Vahel kogunevad need segaparvad kaitstud kohtadesse,

näiteks selle kalju alla.

Paljud kalaliigid püüavad võimalusel avamerd vältida

ja eelistavad selliseid varjulisi kohti.

Ilmselt teeme selle kirurgkala närviliseks,

sest ta kiirustab meist eemale üleulatuva koralli varju.

Koobaste ja pragude maailm on lemmikjahipiirkond

ka hambulistele kardinalkaladele iseloomulike triipudega kehal.

Ilmuvad kaks mustasuist liblikkala.

Nad elavad paarides ja tavaliselt patrullivad oma väikesel territooriumil,

mida nad teiste oma liigi esindajate eest ühiselt kaitsevad.

Vöödiliste tseesiate parved tiirlevad toitu otsides ümber riffide.

Need kalad toituvad planktonist,

seepärast kohtab neid sagedamini avameres riffide ümber.

Tohutu hulga värviliste kalade seas

paistab flöödikala eksootilisena oma ebatavalise kuju tõttu.

Suured kuldmakrellide parved siuglevad riffide ümber nagu oranž pilv.

Loomulikult meelitab selline elav tegevus ligi röövkalu,

nagu barrakuuda ja härjasilm.

Äkki ilmuvad kauguses delfiinid.

Need olendid on uskumatult seltskondlikud ja elavad väikestes karjades.

Hallide täppide järgi kõhualusel on need pulldelfiinid.

Kuid hallide täppide võrgustik ilmub alles täiskasvanud isenditele.

Kahe ja poole meetrise pikkusega on see väikseim delfiiniliik,

neid kohtab sageli troopilistes ja subtroopilistes meredes,

nad püüavad hoida ranniku lähedale 5-15 isendilistes karjades.

Delfiinid on uudishimulikud ja mänguhimulised olendid.

Kuigi nad vaevalt esimest korda akvalangiste näevad,

on nad otsustanud meiega lähemalt tutvuda.

Selle tulemusena olime nendele uskumatult armsatele loomadele päris lähedal.

Kollaste merikogrede parved

hoiavad turvalisuse mõttes rifi lähedale.

Alles mõne aja pärast julgevad nad edasi liikuda.

Ka liblikkala eelistab ohtlikku aega turvalises koopas üle elada,

siis kui rannik jälle puhtaks saab.

Punase mere klounkalad ei armasta meriroosidest kaugele minna,

kes neid kaitsevad.

Meriroosi mürgised kombitsad on ohtlikud kõigile teistele kaladele,

aga klounkalal on tekkinud immuunsus

tänu soomuste peal olevale erilisele limakihile

ja ta saab rahulikult kombitsate vahel ujuda.

Need härjasilmad saavad sellisest mugavusest vaid unistada.

Seepärast eelistavad nad turvalisuse nimel suuri parvi moodustada.

Tähniliste kromiste parv mängib suure poorsete korallide välja kohal.

See korall-liide eristub sõrmjate polüüpidega

ja moodustab suuri välju.

Meie all laotub kivikorallide tohutu mitmekesisus,

nagu kummaline aed.

Väike must kirurgkalade parv askeldab ringi,

püüdes planktonit tabada.

Kuid kilpkonna see ei huvita, tema on leidnud midagi näsida.

Ka korallahven on liiga suur, et sellistele asjadele tähelepanu pöörata.

Sinilaikudega liblikkala näeb valguses vapustav välja.

Aga tähniline limmarai

on saaki oodates endiselt merepõhja liiva sisse kaevunud.

Roheline papagoikala on koopasse peitu pugenud, et veidi tukastada.

Tal on nagu kõigil skarustel võimsad lõuad,

ta suudab koralli läbi närida kuni vetikateni välja.

Paistab, et meriussile ei paku nii väike saak huvi.

Ta jääb ootama, aga seniks võib pisike kala edasi möllata.

Meriroos on rändamas.

Need on poolpaiksed olendid, tavaliselt püsivad nad kaua ühes kohas,

kuid võivad soovi korral elupaika vahetada.

Lõvikala püüab pugeda väiksesse varjupaika.

Näha on ainult tema ohtlikke mürgiseid seljauimi.

Harva võib näha, kuidas meriuss oma urust väljub.

Alles nüüd nägime, kui pikk tema keha on:

need ohtlikud olendid võivad kasvada kuni kahe meetri pikkuseks.

Üksikud kromised paistavad erkkollase värvusega

oma must-valgete sugulaste seast silma.

Mere selgrootu, merikurk,

peidab end ettevaatlikult pragudesse.

Samuti võib merepõhjas märgata skorpena lamedat kombitsatega pead.

Võrguline garruupa paistab silma oma punase marmorja värvinguga.

50-sentimeetrise pikkusega on see väikseim tursaliik.

Meil õnnestub hetkeks näha kaunist ingelkala.

Vahepeal on kukkurkala rahunenud ja võtnud taas oma normaalse kuju.

Keiserlik ingelkala.

Igal nendest kütkestavatest kaladest on suur territoorium

ja nad on valmis seda oma teiste perekonna liikmete eest kaitsma.

Roheline merikilpkonn on rifil veetnud piisavalt aega

ja kiirustab tagasi avamerele.

On meilgi aeg korallrifi hämmastava elurikkuse juurest lahkuda.

Meie veealune ekspeditsioon

näitas teile üht planeedi rikkaimat ökosüsteemi.

Me nautisime vaatepilti uskumatult rikkalikust elust

kõigis vormides ja värvides,

sellist mitmekesisust vaevalt et kusagil mujal maailmas kohtab.

Tõlkis Ervin Põld