Original subtitles

DŽUNGEL TEISE MAAILMA VÕLUKUNST

"Pura vida" on elustiil.

Costa Rica elanikud ütlevad meeste puhul "Ticos" ja naiste korral "Ticas".

Hispaania keelest tõlgituna tähendab "pura vida" "puhast elu".

Sõna-sõnalt tähendab see elada ilma "agadeta",

justkui iga päev oleks viimane.

See on Ladina-Ameerika riik,

mille kõnekas nimi

selgitab suuresti selle kollektiivset rahvuslikku identiteeti.

Costa Rica tähendab tõlgituna "rikas rannik", viidates selle looduse rikkusele,

mille ühed peamised varakambrid on vihmametsad,

samuti puuviljade ja vürtside rohkus.

Costa Rica elanike jaoks on vihmametsad riigi süda.

Need mõjutavad positiivselt ka meie kliimat,

olles koduks tuhandetele taimedele ja loomadele.

Nii on kõige väiksemad elanikud tihti kõige lärmakamad, nagu näiteks tsikaadid.

Kuigi nad on välimuselt pisikesed,

on nende monotoonne sirin üks kõige tüüpilisemaid džungli hääli.

Kuulame ja veendume ise nende talendis ja hääleosavuses.

Džunglis võivad puud kasvada kõrgemaks kui 40 meetrit

ja igal "pilvelõhkuja korrusel" on oma maailm.

See maailm on muidugi mõista saladusi täis.

Tänu sellele peavad Costa Rica elanikud vihmametsi

ka legendide ja maagia paigaks.

Ühesõnaga on Costa Rica ideaalne troopiline paradiis.

Kahjuks on kaks kolmandikku vihmametsadest juba hävinud.

Üks kolmandik on õnnestunud säilitada tänu viimasel hetkel tekkinud

valitsuse arusaamisele keskkonnaprobleemidest

ja vajadusest oma imelist loodust kaitsta.

Ökosüsteemi kaitseks kehtestati ranged seadused.

Võetud meetmete tulemusel taastusid džunglid,

muutudes tõeliseks turismiatraktsiooniks.

Mis võiks olla imelisem kui need lõputud rohelised tihnikud,

mitmekesised aroomid ja lõputud avastused igal sammul.

Nagu näiteks selle orhidee õiepungad,

mis peagi nii imeliselt õitsema puhkevad.

Siin kasvab 1200 erinevat liiki orhideesid!

Selles paradiisaias pole vaja millegagi sekkuda.

Siin kasvab ja õitseb kõik iseenesest, isegi kui oled halb aednik.

Jah! Ja mis me teeksime ilma hapnikuta?

Ja kes oleks kuulus Tarzan ilma liaanideta?

Džunglis jalutamist pole vaja karta - metsikuid kiskjaid kohtab siin harva.

Jah, on näiteks jaaguarid, kuid nad on üksiklased ja väldivad võõrast tähelepanu.

Pealegi oleme me suurte kasside ja roomajate jaoks väljaspool jahieelistusi.

Aga siiski tuleb vahel ülespoole vaadata.

Puude ülemistest okstest kukub perioodiliselt

murdunud oksi või raskeid vilju.

Kõige ohtlikumad džungli elanikud on üsna väikesed ja märkamatud.

Nende hulka kuuluvad teatud sipelgaliigid, nagu need rändisipelgad,

kes, rünnates kogu oma armeega,

võivad ohustada isegi nii suurt looma nagu hobune.

Sipelgaradu saab märgata ainult maad hoolikalt uurides.

Erandiks on need lehtlõikurisipelgad.

Neid on raske mitte märgata.

Taimedest, mis on nende saagiks langenud, moodustub kompost,

millel omakorda kasvatatakse seeni, mis on neile töökatele putukatele toiduks.

Džunglid elavad ja on pidevas liikumises.

Enne kui jätkame džungli "sisemuse" uurimist,

puhkame imekaunitel randadel, mis nendeni ulatuvad.

Costa Rica Vaikse ookeani rannikul asuvates

piirkondades on aasta keskmine veetemperatuur 28 kraadi,

luues ideaalsed tingimused suplemiseks.

Kõige puutumatum paik selles piirkonnas on

Nicoya poolsaar Guanacaste provintsis.

Need, kes soovivad vältida turistide sagimist, leiavad siit tühje randu

ja saavad end tunda Robinson Crusoena.

Manuel Antonio rahvuspark paikneb 7 ruutkilomeetril

Vaikse ookeani ranniku keskosas.

See on Costa Rica kõige väiksem rahvuspark.

See on populaarne nii turistide kui ka kohalike elanike seas,

tänu lopsakale taimestikule ja valge liivaga randadele.

Kuigi pargis kasvab 350 taimeliiki,

elab üle 100 imetajaliigi ja umbes 200 linnuliiki,

on loomastiku elu külastajate suure arvu tõttu vaevumärgatav.

Kuid jalutuskäik neis maalilistes paikades on kindlasti ette võtmist väärt.

Siin saate täielikult lõõgastuda

ning nautida õrna briisi ja lainete müha.

Corcovado rahvuspargi värviküllane ilu on samuti ainulaadne.

Läbipääsmatu igihaljas vihmamets, inimtühi Vaikse ookeani rand,

mangroovisalud ja mageveesood iseloomustavad seda ökoloogilist paradiisi.

Me näeme džungli põhilist ja mitmekülgset toidu

"tarnijat" ja ehitusmaterjali - kookospalmi.

Selle vilju kasutatakse toidu ja joogi jaoks, puitu - onnide ehitamiseks

ja lehti - katuste katteks.

Puuvõrad ulatuvad Corcovado rahvuspargis rekordilistesse kõrgustesse.

Mõnes kohas on registreeritud kõrguseks peaaegu 80 meetrit.

140 erineva loomaliigi seas, kes siin elavad,

on olemas kõik ahviliigid,

kellele Costa Rica on koduks.

Need ahvikesed, kes rõõmsalt okstel hüppavad, on "oravahvid".

Miks nad sellise hüüdnime said?

Vaadake tähelepanelikumalt ja kõik saab selgeks.

Ja mis jahutoodetesse puutub, on nad meiega üllatavalt sarnased.

Nii et peitke leib või küpsised paremini ära.

Me tungime läbi Braulio Carrillo rahvuspargi tihedate okste.

See on üsna keeruline.

Park on väga suur, seal on palju külastajaid

ja on vaid mõned rajad, mis viivad sügavamale.

Mets on siin jagatud kolmeks alaks:

Zurqui, Carlo (Quebrada Gonzalez) ja Barva vulkaan.

Pargi kõrgus merepinnast kõigub 36-st kuni peaaegu 3000 meetrini.

Selle tipus asub uinuv Barva vulkaan.

Braulio Carrillo hõlmab 5 erinevat ökosüsteemi.

Kõrguse kasvades muutub õhk hõredamaks ja külmemaks.

Need, kes soovivad nii kõrgele tõusta,

saavad kasutada köisraudteed, mida kohalikud kutsuvad "teleférico"-ks.

Aga meie jääme siia, "maa peale".

Nagu näete, pole muld siin nii viljakas,

vaatamata ümberringi kasvavale lopsakale taimestikule.

Pideva niiske kliima tõttu muld vaesub, kaotades toitaineid.

Seepärast peavad taimed neid võtma oma surnud liigikaaslastelt.

Ojad, jõed, järved, kosed - puhas looduslik mitmekesisus!

See on see, mida me tunnetame Rincón de la Vieja rahvuspargis.

Siin kohtab üsna sageli iguaane.

Ehk õnnestub meilgi neid põnevaid loomi kohata.

Ürgmetsa iseloomustab lopsakas tumeroheline toon.

Teeme siin väikese jalutuskäigu.

Muide, need on banaanilehed,

millest mehed ehk "Ticos" valmistavad oma kuulsaid "tamaleseid".

Nendesse mähitakse keedetud maisiterad. Lausa sulavad suus!

Džungel on imeline maailm

oma imetabase ja täiesti loomuliku eluringiga.

Ja siin ongi iguaan! Buenos días, amigo!

Üsna suur isend.

Kui me lärmi ei tee ega teda ära ei hirmuta, saame teda veidi jälgida.

Iguaanid elavad tavaliselt maapinnal, aga ei pelga ka kaljusid.

Seepärast puudel neid peaaegu ei kohta.

Isased hammustavad emaseid kaelast, näidates oma armastust.

Palja silmaga on näha, et saba on neil kehast pikem.

Neid ei saa nimetada hoolivateks vanemateks:

pojad peavad lapsest saati ise enda eest mõtlema.

Aga need on pelikanid!

Rincón de la Viejas elab 260 erinevat linnuliiki.

Me ei hakka välja selgitama ja meelde jätma iga liigi nime,

aga neid kuulata on tore.

Need kolm on kalkunraisakotkad.

Täna on neil lõunaks kala. Head isu, poisid!

Kokku kasvab riigis 12 tuhat tuntud taimeliiki,

millest kõiki pole veel kirjeldatud.

Ühel hektaril vihmametsas on keskmiselt 200 erinevat liiki.

Vihmametsades on alati soe.

Temperatuur püsib aastaringselt 25-28 kraadi vahel.

Tänu sellele on Costa Rica džunglid uskumatult maalilised.

Reis läbi džungli pole lihtsalt jalutuskäik.

Siin ei kohta jalgteid nagu linnades,

millega inimesed on nii ära harjunud.

Eriti vihmaperioodil, mis kestab juunist novembrini,

tuleb olla valmis looduslikeks takistusteks -

tuleb ületada palju jõekesi.

Mitte iga sõiduriist pole selliseks katsumuseks valmis.

Seepärast peab jõgedes ja sügavates soodes olema

märgade kivide ületamiseks hästi ettevalmistatud.

Nii on näiteks sandaalid džungli uurimiseks täiesti sobimatud jalatsid.

Ja vahel unustavad turistid end sääskede eest kaitsta,

kes tunnevad end niisketes metsades eriti mugavalt.

Tuleb juua piisavalt vett, sest jalutuskäik võib olla väsitav.

Pidage meeles! Rada ei vii džunglis kunagi otse.

Seepärast peame ümber puude minema ja ronima astmelistest järsakutest üles.

Kuid iga pingutus saab alati imeliste vaadete ja avastustega tasutud.

Ja me liigume edasi sooviga teada saada, mis meid ees ootab.

Nagu igal pool, armastatakse ka Costa Ricas vanu legende jutustada.

Tihti on nende eesmärgiks noormeeste ja neidude moraali kasvatamine.

Üks selline vana lugu "Costa Ricast" räägib talumehest,

kes elas oma poja Joaquiniga Cartagos.

Joaquin armastas juua ja elas kõlvatut elu.

Ühel päeval sai talunik vihaseks ja ajas poja kodust välja.

Ta vandus nii tugevasti, et Joaquini silmad süttisid põlema

ja ta muutus mustaks koeraks.

Koera hakati kutsuma Cadejoseks.

See Cadejos kandis ketti kaelas

ja ajas öösiti taga kõiki, kes teel kõndisid.

Ka tänapäeval saab last hirmutada, öeldes talle:

"Cadejos tuleb sulle järele!"

Veel üks tore legend on lugu La Seguast.

See on müüt truudusetutest meestest.

La Seguaks kutsuti ilusat naist, kes elas Cartagos.

Tal oli õnnetu armastus ühe hispaania ohvitseriga,

kes jättis ta maha, murdes ta südame.

Needuse õudus seisneb selles,

et La Segua võib kohata ükskõik millist meest ükskõik kus ja ükskõik millal.

Kasutades oma ilu, palub ta neid end ära viia,

olenevalt olukorrast, kas autoga või hobuse seljas,

koju oma haige ema juurde.

Aga niipea kui nad nõustuvad,

muutub ta hobuse pea, põlevate silmade ja õudsete hammastega koletiseks.

Costa Rica naistele meeldib see legend: sest peigmees või abikaasa

mõtleb kaks korda, enne kui end kauni võõraga seob.

Ta võib ju osutuda "La Seguaks"!

Ja taas meie sõbrad taimetoitlased esimeselt korruselt.

See rada viib meid ühe paljudest peidetud koskedest juurde -

majesteetliku looduse etenduse juurde.

Vesi selles on nii puhas,

et juba ainuüksi selle loodusliku duši vaatamine puhastab vaimu ja keha.

Tegelikult võiks siia igaveseks jääda.

Aga näha on veel nii palju!

See on unustamatu tunne,

kui džungel laseb sind lõpuks nendele võluvatele randadele

ja värske briis peletab metsa kuumuse.

Veel üks looduse ime:

seda unustamatut planeedi nurka vihmametsades kuldavad päikeseloojangud.

Lihtsalt istume ja naudime seda!

Taevasse ilmus pelikaniparv.

See venib pika ribana välja.

Vaatamata oma massile,

libisevad linnud kergelt tõusva õhu vooludes

ja suudavad lennata pikki vahemaid.

Džunglid peidavad palju saladusi ja müüte Costa Rica ajaloost.

20. sajandi alguses leiti siit mõistatuslikud kivikerad.

Nende valmistamine ulatub tagasi "dikiste" - Costa Rica põliselanike aega.

Tänapäeval elavad põliselanikud endiselt vihmametsades.

Nad järgivad oma traditsioone -

tantse lõkke ääres, naljatlevat võitluse imiteerimist ja musta maagia rituaale.

Lisaks toidule, energiale ja tervendavatele

taimedele annavad džunglid neile usku looduse tõesse.

Indiaanlased uskusid pimesi metsa jõudu,

arvates, et selle vaimud teavad kõike.

Nad pöördusid nende poole enne jahti abi saamiseks

ja suurimate kahtluste perioodidel targa nõu saamiseks.

Just neid ümbritsevates džunglites leidsid nad oma eksistentsi jõu.

Maleku indiaanlastel on oma keel, mis on suguluses maiade keelega.

Vihmametsadel on üsna keeruline süsteem.

Puud aurustavad niiskust, mille tulemusena moodustuvad pilved.

Siin, Costa Ricas, on pilved tõepoolest kolossaalsed.

Need hiiglaslikud pilved, mis tulevad niiskete metsaalade poolt,

täidavad olulist funktsiooni.

Nad hajutavad otseseid päikesekiiri.

Need pilved kaitsevad päikese eest, olles omamoodi Maa filtrid.

Teisisõnu - ilma metsata pole pilvi

ja ilma pilvedeta kuivab maa ära.

Ja seda on isegi hirmus ette kujutada!

Seepärast on vihmametsade kaitsmine nii oluline.

Metsiku looduse entusiastid tulevad siia kogu maailmast.

Nad kogunevad džunglis spetsiaalsetesse kohtadesse,

et kuuvalgel tantsida ja end looduse energiaga laadida.

Selline uskumatu hulk elus organisme

teeb džunglid muljetavaldavaks ja mõistetamatuks.

Indiaanlaste kultuuris peegeldub

inimeste heaolu ja looduse vahel tihe seos.

Vihmametsade tähtsust meie ökoloogiale on raske üle hinnata.

Puud neelavad atmosfäärist kasvuhoone- ja süsihappegaase.

Me kujutame ette, et need on lõputud reservuaarid.

Kui jätkame metsade raiumist ja alade puhastamist,

need reservuaarid kaovad.

Ja see mõjub halvasti kõigile.

Costa Rica maalilist maastikku täiendavad 7 aktiivset vulkaani.

Vihmametsa keskel kõrgub taeva poole Poás'i vulkaani kraater.

Viimati purskas see mõned aastad tagasi.

Must suitsusamba tõusis kõrgele taevasse.

Täna näitab seal toimuvaid protsesse vaid aur kraatri kohal.

Poás'i nimelisest vulkaanist on olemas ilus legend.

Legend räägib, et kunagi elas metsas, vulkaani ümbruses lind nimega Rualdo

ja tal oli imeline hääl.

Ühel päeval, kui vulkaan tuld purskama hakkas,

inimesed hirmusid ja hakkasid mõtlema, kuidas teda rahustada.

Vulkaan nõudis endale ohvriks noort kaunist neidu.

Lind Rualdo oli neiuga, kes ohverdamiseks valiti, sõber.

Ta oli hirmunud ja Rualdo otsustas ta päästa.

Nii lendas ta otse hõõguva kraatri sisse

ja laulis imeilusa laulu, millele vulkaan südantlõhestava meloodiaga vastas.

Lind palus vulkaanil neiu päästa,

pakkudes vastu oma kuldset häält.

Vulkaan nõustus, neiu päästeti,

kuid Rualdo ei laulnud sellest ajast enam ühtegi viisi.

Tagasiteel tahame jätta hüvasti ühe elu allikaga maal.

Kaunite lillede, puude ja eksootiliste taimedega.

Mägede, randade ja merega.

Ja muidugi kohalike elanikega.

Me ütleme neile nägemist. Taaskohtumiseni.

Tõlkis Ervin Põld