Original subtitles

ASSOORI SAARED: INIMESED, FAUNA, ELUSTIIL

Assoori saared - viimane Atlandi kindlus enne Ameerikat,

maailmapärandi objekt

ja maailma suurima sinihai ja harihaipopulatsiooni elupaik,

purjetajate paradiis ja üks maailma parimaid sukeldumiskohti.

Kuigi võib tunduda,

et need on liiga ülevad kirjeldused Assoori saarte kohta,

on need siiski tõesed.

Assoori saared pole lihtsalt vulkaanilise päritoluga saarestik,

need asuvad Atlandi ookeani keskel, poolel teel Euroopa ja Ameerika vahel.

Assoori saared on Euroopa ilma köök.

Suvekuudel püsiv Assoori kõrgrõhkkond

võistleb Islandi madalrõhkkonnaga Euroopa ilma üle domineerimises.

Kui domineerib Assoori kõrgrõhkkond, on Euroopas hea ilm,

aga kui Islandi madalrõhkkond ette jõuab - ärge unustage vihmavarje.

Assoori saarte rannikud on kujundatud laavavooludest,

mis voolasid tippudelt mere poole.

Mustad laavaväljad jõudsid mereni,

mõned isegi saarte mandrilavani.

Assoori saared asuvad Kesk-Atlandi mäeahelikul.

See veealune mäeahelik

jagab Atlandi Ookeani põhja-lõuna suunal peaaegu täpselt pooleks.

Kesk-Atlandi aheliku keskmine sügavus on umbes kolm tuhat meetrit.

See tekkis miljoneid aastaid tagasi tektooniliste plaatide pingete tõttu.

Kümne kuni kolmekümne meetri sügavusel asuvad praod ja koopad

on ideaalne elupaik rannikukaladele.

Meriahvenad ja stauriidid

on siin sama tavalised kui skaarlased.

Kesk-Atlandi süvik

on samuti osa Kesk-Atlandi ahelikust.

Tänaseni tõuseb siin magma maa sisemusest pinnale.

Assoori saarte juures kohtuvad kolm tektoonilist plaati,

Aafrika ja Euraasia plaadid

puutuvad kokku Põhja-Ameerika plaadiga,

mis põhjustab maavärinaid ja vulkaanipursked.

Seetõttu on Kesk-Atlandi ahelik

üks maailma aktiivsemaid vulkaanilisi piirkondi.

Et see fakt pole väljamõeldis,

saab ilmseks veealuse sukeldumise ajal

Pico saare juures Assoori saarestikus.

Laavakivide ja karide vahelistest lõhedest

pursuvad välja keeva vee sambad.

Maa sees, koore all, koguneb pidevalt surve,

mis purskub välja läbi õhukeste kapillaaride merepõhjas.

Kardinalkalade ja merilatikate suureks rõõmuks,

kes armastavad mullidega mängida.

Pico vulkaan kõrgusega 2351 meetrit on Portugali kõrgeim mägi.

See kihistvulkaan kõrgub mere kohal

samanimelises Assoori saarestiku saarel.

Viimati purskas see tuld ja tuhka 1752. aastal.

Sellest ajast on see vaikinud.

Siiski purskavad kihistvulkaanid tavaliselt 10 000 aasta tagant.

Seetõttu jääb Pico maailma aktiivsete vulkaanide nimekirja.

Et mõista, kui võimas oli viimane purse,

piisab viietunnisest tõusust vulkaani kraatri servale.

Lõõris on näha tardunud laavavoole ja kivimoodustisi,

mis aeglaselt loodusele alistuvad.

Sammal ja taimestik katavad kokku varisenud vulkaani kupli.

Eriti omapärase kuju omavad moodustised

kraatri kirdeküljel.

Just Pico kirdenõlvalt

voolas laava orgu, pühkides teel kõik minema.

Vulkaani välisküljed on kaetud lopsakas taimestikuga.

Arvukad mitmekesised taimed mägedes meenutavad Kanada hilissuve.

See juhtub seetõttu, et Pico püüab kinni pilved

ja orograafilised sademed

toovad kaasa taimestiku lopsakuse.

Puud ja põõsad meenutavad varajaste impressionistide maale.

Ja üksikuid puid võib ekslikult pidada stiliseeritud monumentideks.

Tipus saab veel tunda vulkaani hingust.

Selle sees tõuseb erinevatest kohtadest kuum aur

müstiline vaatepilt, eriti varahommikul.

Vulkaani purske ajal

moodustavad sulanud laavavoolud tunneleid.

Need tekivad, sest laava jahtub pinnal

kiiremini kui voolu keskel.

Mõne aja pärast, sõltuvalt jahtumise tasemest,

voolavad laavavoolud erineva kiirusega.

Sees palju kiiremini kui väljas.

Tekivad tunnelid, mis laienevad laava edasiliikumisel.

See koobas on üks endistest laavatunnelitest.

Sees saab läbida ulatuslikku kanalite labürinti,

mille laava tegi 1752. aasta purske ajal.

Kõikjal seintel on näha kriimustusi ja pragusid,

mille jättis mööda voolav laava,

samuti tardunud laavapiisku, mis turritavad laest nagu haikala hambad.

Täna on varisenud kuplid muutunud koobasteks,

kus sageli võib näha meetrikõrguseid stalagmiite seismas nagu altarid.

Kristallilised kasvandid seintel

võimaldavad määrata kunagi tunnelis voolanud laava koostist.

See on geoloogide jaoks põnev uurimisvaldkond.

Tunnelite seinte koostise uurimine

võib anda ettekujutuse Pico purske tugevusest umbes 260 aastat tagasi.

Sellistele kihistvulkaanidele nagu Pico on iseloomulik see,

et esimese purske ajal lüüakse mäe tipp minema.

Kui purse ei olnud piisavalt tugev

ja kraatri kuppel jääb alles, tekivad teisesed kraatrid,

mille kaudu laavavoolud orgu suunduvad.

Picol juhtusid mõlemad sündmused.

Sellepärast moodustusidki

arvukad teisesed kraatrid kõrgel mägedes,

ja täna näeb platoo välja nagu suured korstnad.

Need on iseloomulikud Pico maastikule.

Maavärinad ja vulkaanipursked on Assoori saartel sagedased.

Suurim purse 1957. aastal

lõi Capelinhos'i vulkaani Fayali saare rannikul.

Tegelikult kasvas ühe ööga tasasele maale

2400 ruutmeetrit uut saart koos vulkaaniga.

Üks küla hävis, pool saare majakaid mattus tuha alla,

ja need leidsid end äkki saare keskelt.

2000 inimest tuli ümber asustada.

Paljud elanikud kolisid USA-sse tänu erilisele seadusele,

mis lubas nende immigratsiooni.

Assoori saarte vulkaanide hävitavat jõudu võib näha kõikjal.

Sukeldujad puutuvad pidevalt kokku uppunud hoonetega,

nagu näiteks see majakas.

See võimaldab hinnata looduse piiramatut võimsust,

mis aeglaselt, kuid kindlalt muudab inimeste ehitised

kalade, taimede ja korallide elupaigaks.

Järgides sukeldujate õhumulle, võib kogeda müstilisi hetki.

Võib kohtuda meriahvenate või makrellide parvedega,

kes on kiiresti vallutanud inimeste uppunud maailma.

Elu varemetes kihab.

Sukeldujad kohtuvad mitmesuguste meriahvena ja latikatega.

Makrell on usaldav ja uudishimulik,

tal on väga suur huvi teada saada, mis akvalangistidel seljas on.

Valgemere latika parved söövad majaka tahutud kividelt.

Tugevad hambad võimaldavad kalal toitu kivi küljest lahti rebida.

Seda enam, et siin on seda külluses.

Ja siin põgeneb sardiinide parv makrellide parve eest.

Juulis ja augustis õitsevad kõigil üheksal Assoori saarestiku saarel

lopsakalt hortensiad.

Külastajad saavad imetleda kontrastset maastikku:

alates rohelise värvi mitmekesisusest,

mida viljakas pinnas pakkuda suudab,

kuni erinevate hortensiate kõigi siniste toonideni.

Saartel võib kohata valget, roosat ja lillat hortensiat.

Meremehed tõid selle lille Aasiast umbes 150 aastat tagasi,

ja nüüd on meetrikõrgune hortensia saanud saarestiku sümboliks.

Üle kogu saare kulgevad kilomeetrite pikkused hortensiahekid

tänavate ja majade ääres ning piiravad karjamaid.

Viljakas vulkaaniline pinnas koos mõõduka kliimaga

toimib kui hiigelsuur looduslik kasvuhoone

ja loob ideaalsed kasvutingimused.

Eriti palju hortensiaid on Fayali saarel,

mistõttu kutsutakse seda sageli Siniseks saareks.

Need, kes otsustavad saart külastada,

saavad tasuna hingematvad vaated

loendamatutelt vulkaanilistelt küngastelt ja rannikuäärsetelt radadelt.

Ka teised taimed kasvavad ohtralt, eriti Assoori kelluke

ja erinevad rohttaimed.

Viljakas laavapinnas toidab kõiki taimi.

See ananass tunnistab ammu möödunud päevi.

See meenutab selle puuvilja kunagist õitsvat eksporti.

Kõik, mida siin kasvatati, tõi kunagi head kasumit.

Apelsinid, seejärel tee ja veelgi hiljem tubakas

olid maailmas populaarsed.

Tee tuleb taas moodi,

kuna seda kasvatatakse siin ilma keemiliste lisanditeta.

Assoori saartele asudes ei raisanud inimesed aega.

Ürgmetsad, mida esimesed meresõitjad siin nägid,

on peaaegu täielikult kadunud.

Ainult mõned väikesed alad on säilitanud oma algse ilme,

nagu näiteks siin, Fayalil

ja siin võib veel leida kohalikke taimi,

mis esinevad ainult Assoori saartel.

Need kohad soodustavad iseseisvat arengut,

ja vahel võivad mõned taimed

erineda oma liigi tüüpilistest tunnustest.

Assoori saartel

toodetakse 25 protsenti Portugali piima- ja juustutoodangust.

Lehmad karjatuvad aastaringselt kõrgmäestiku karjamaadel

ja annavad suurepärast piima, pakkudes sama maitsvat liha.

Reisijad kohtuvad sageli veisekarjadega,

keda farmerid ühelt karjamaalt teisele ajavad.

Kõik loomad on terved ja liha on maitsev ning mahlane.

Veiniaiad Assoori saartel

asuvad peamiselt Graciosa, Terceira ja Pico saartel.

Viinamarjaistanduste pindala on umbes 400 hektarit,

ja aastas toodetakse umbes 12 tuhat hektoliitrit.

Piki Pico läänerannikut

laiuvad loendamatud väikesed viinamarjaaiad,

mida eraldavad kivimüürid.

Põlvkonnad farmereid on muutnud selle kivise maa

unikaalseks põllumajandusmaastikuks.

Viinamarjaaiad Assoori saartel

nõuavad hoolikat tööd ja erilisi kaitsemeetmeid.

Alad on ümbritsetud laavakivimüüridega,

et kaitsta tugevate tuulte ja soolase merepritsmete eest.

Tänu erilisele viinamarjasordile nimega Currais,

saadakse kõrgekvaliteedilist veini.

Esmapilgul tunduvad segased müüride jooned labürindina,

kuid selles hullumeelsuses on süsteem,

esiteks on suured alad inimeste poolt piiratud.

Alguses ehitati välismüürid kaitseks küülikute rünnakute eest.

Seejärel piiratud ala

jagati väikeste sisemiste müüridega mõneaakristeks kruntideks.

Ristisuunalised müürid lõid väikesed platsid, taskud ja käigud,

kus kasvatati 3-4 viinapuud.

Kivid kogusid päeval soojust ja öösel eraldasid seda,

lisaks kaitsesid müürid tuulte ja pritsmete eest.

Viinamarjakasvatuse traditsioonid arenevad Assoori saartel tänaseni.

Tuunipüügi kantsiks on jäänud São Jorge.

See on väike saareke Pico nägemiskauguses,

ja ainult kohalikel on õigus siin püüda.

Tavaliselt püütakse Assoori saartel tuuni õngega.

Võrgud on siin keelatud, erinevalt Portugali territooriumist.

Nii kaitstakse siin delfiinide parvi,

sest väljaspool territoriaalvesi hukkuvad delfiinid piinarikkalt

suurte kalapüügilaevastike võrkudes.

Tuuni töödeldakse käsitsi

Assoori saarte vanimas kalakonservitehases.

Enne kui tuun purki jõuab, valmistatakse seda nendes sumpades.

Seejärel lõigatakse see käsitsi fileedeks.

Kala peab lõpuks ujuma, antud juhul õlis.

Ja lõpuks purgid steriliseeritakse ja suletakse.

Nüüd on need valmis pakendamiseks.

Tehases töötab umbes 200 inimest, enamasti naised.

See on umbes 20 protsenti São Jorge elanikest.

On selge, et tuun aitab saartel ellu jääda.

Toiduahel on Assoori saartel siiani terviklik.

Nimekirja tipus koos inimestega on haid.

Nad jahivad makrelli ja teisi kalu, hoides bioloogilist tasakaalu.

Toiduahel algab krilli ehk vähilaadsetega,

mis saabuvad Assoori saartele Golfi hoovusega.

Krill on peamine toit paljudele väikestele kaladele,

samuti mantadele.

Krill tõuseb üles Atlandi sügavustest koos veega

nn süvavee tõusu protsessi käigus.

Assoori saarte riffide maailma elanikele

on see vee tõus lihtsalt paradiisiaed.

Neil tuleb vaid suu avada ja toit ujub ise sisse.

Pole ime, et makrellide, ahvenate, barrakuudade ja latikate parved

peavad neid vesi oma koduks.

Koopad ja praod pakuvad ideaalseid tingimusi

noorkalade tekkeks ja kasvatamiseks.

Bioloogilist mitmekesisust on raske kirjeldada.

Raid ja kaheksajalad on samuti Assoori saarte veemaailma elanikud.

Siiski ei ela nad avamerel,

näiteks printsess Alice'i vulkaani lähedal,

vaid eelistavad rannikulähedasi alasid, kuni 50 meetri sügavusel.

Iseenesestmõistetavalt valitseb riffide ja merepõhja vahel sagimist ja tunglust.

Peamiseks põhjuseks on triipahvenad,

need uudishimulikud kalad elavad parvedes

ja ujuvad pidevalt edasi-tagasi ühelt saarelt teisele.

Vahel muutub nende uudishimu maaniaks,

ja siis tulevad sukeldujad üles pärast nende valusaid hammustusi.

Kõik kohalikud kalad tunnevad haisid hästi.

Kõige sagedamini kohtab Assoori saartel sinihaid.

Teadlased arvavad, et Assoori saared on koduks

maailma suurimale sinihaide populatsioonile.

Loomad naudivad neile ideaalseid tingimusi

umbes 10 meetri sügavusel.

Haidega ujumine

võib olla akvalangisti elu kõige põnevam hetk.

Vaatajad on lummatud

selle mereröövli liigutuste uskumatult puhtast esteetikast.

Seda kurvem on, et paljud hailiigid on väljasuremise äärel.

Isegi sinihai elu on ohus,

ta on juba kantud ohustatud liikide nimekirja.

Ekspertide hinnangul on umbes kaks ja pool miljonit haid

langenud aasialaste kuritegeliku haiuimesupi ihaluse ohvriks.

Traagiline on see, et haidel lihtsalt raiutakse

uimed ära ja ülejäänu visatakse minema.

Kuid veelgi traagilisem on see bioloogia seisukohalt,

kuna haid hoiavad meie ookeanides bioloogilist tasakaalu,

eraldades haige kala tervest, tagades meile terved kalavarud.

Ookeanide kroonimata kuningateks jäävad siiski mantad.

Te ei näe ega kuule neid,

kuni nad äkki teie ette ilmuvad,

ujudes vaikselt sukeldujate kohal.

Nende hiiglaslike raide - merekuradite - liigutused on tõeliselt majesteetlikud.

On tõeliselt majesteetlikud.

Koos sabaga võib manta kasvada üle 9 meetri pikkuseks.

Raide tiibade siruulatus on enamasti seitse meetrit.

Nad neelavad planktonit oma pidevalt avatud suuga,

ja eraldavad selle veest läbi suurte pealõpuste.

Täiskasvanud mantad võivad kaaluda kuni kaks tonni.

Sageli saadavad merekuradeid remorkahvid.

Need umbes 30-sentimeetrised kalad kinnituvad mantade kehale

ja reisivad nii "hääletades" mööda ookeane.

Mantad taluvad neid ja astuvad nendega isegi sümbioosi.

Vastavalt teaduslikele tõenditele on kokkulepe lihtne -

transport kui tasu puhastamise eest.

Ka mantad võidakse kanda punasesse raamatusse.

Kuigi nende arvukus pole veel ohus, on nad väga haavatavad.

Nagu delfiinid, elavad grindid parvedena ehk karjadena.

Keskmine kari koosneb 20 isendist.

Lisaks suhtlevad grindid tavaliselt teiste väikeste vaalaliikidega.

Näiteks hallide pringeldega või ümarpeavaalaga.

Tavaliselt ujuvad grindid aeglaselt kiirusega 6 kilomeetrit tunnis,

kuid kui nad tajuvad ohtu, võivad arendada 7 korda suuremat kiirust.

Kui nad ei toitu, ujuvad ja hingavad grindid kõik koos

ja eralduvad ainult toidu otsinguil.

Vaalapüük Assoori saartel algas umbes 1830. aastal.

Algul hakkasid Assoori saartele vaalade pärast

"sisse astuma" Ameerika, seejärel Inglise vaalapüüdjad.

Tegelikult ei tulnud nad siia vaalapüügiks, vaid varude täiendamiseks,

et parandada oma laevu või värvata uut meeskonda -

saarestiku noori.

Ajapikku õppisid Assoori saarte elanikud vaalu püüdma,

omandasid uue tehnika ja materjalid

ning ehitasid rannikule vaalavaatlusjaamu.

Kuid vaalapüügist ei saanud siin püsivat elukutset.

Sellega tegelesid kalurid, käsitöölised või farmerid,

kes vahetasid oma elukutset iga kord, kui vaalad ilmusid.

20. sajandi teisel poolel otsustati vaalapüük lõpetada.

1981. aastal tapeti 137 vaala,

1982 - 94, ja 1983 ainult 19.

1983. aastal keelati ametlikult vaalapüügitööstus.

Viimased kolm vaala tapeti 1987. aastal.

Sellest ajast kasutavad kunstnikud ja suveniirimüüjad

vaalaluud ja -hambaid vaid oma varudest.

Kašelotid on Assoori saarte eripära.

Peamiselt võib siin näha emaseid, kes kasvatavad oma järglasi.

Nad võivad kaaluda tervelt 50 tonni.

Sageli ujuvad nad kuni 350 meetri sügavusele.

Ja isased sukelduvad veelgi sügavamale.

Sukeldumine võib kesta 20 kuni 80 minutit.

Assoori saared

kuuluvad kindlalt maailma kümne parima sukeldumiskoha hulka.

See pole üllatav, arvestades nende kohtade bioloogilist mitmekesisust.

Siiski ei sobi need veed algajatele.

Siinsete tugevate hoovustega

saab hakkama ainult kogenud ja tugev sukelduja.

Need, kes on siin sukeldunud,

peavad igavesti meeles unustamatuid hetki sukeldumisest Assoori saartel.

Kuigi on väga kaheldav,

et nad kogevad selliseid hetki nagu meie turvaja.

Soovitame mitte järele teha,

lihtsalt nautige sukelduja ja manta balletti.

Assoori saared asuvad Atlandi ookeani ääretutel avarustel.

Peale nahkhiirte pole saarestikus kohalikke loomi.

Kõik loomad on kas meremeeste poolt

toiduallikana siia toodud ja maha jäetud,

või hiilisid siia "piletita".

Loomad kohanesid eluga saartel täielikus isolatsioonis,

ja erinevad veidi tunnuste poolest oma liigikaaslastest.

Suur randtiirlane loetakse kohalikuks linnuks.

Nad elavad gruppides avamerel.

Ainult emased tulevad saartele, et koobastesse muneda.

Siiani pole selge, kuidas gekod saartel ilmusid.

Mõned arvavad, et nad hiilisid "piletita" laevadel Aafrikast.

Täna elavad nad peamiselt Fayali saarel.

Ramo Grande tõugu veised

on Assoori saarte ainus kohalik veisetõug.

Nad toodi saartele kolmsada aastat tagasi tööjõuna,

kohanesid tingimustega

ja on nüüd hea liha- ja piimaand.

Nad on uskumatult vastupidavad

ja karjatuvad peaaegu aastaringselt mägedes.

Tänu oma geograafilisele asukohale

määravad üheksa saart keset Atlandi ookeani Euroopa ilma.

Kuulus Assoori kõrgrõhkkond

loob meeleolu kogu Kesk-Euroopas.

Teisest küljest on ilm Assoori saartel ise ebastabiilne.

Seda võiks nimetada muutlikuks.

Vahel võivad ootamatult saabuda tugevate tuultega tormid.

Assoori saartel on oma kliima:

vihm, udu ja päike võivad päeva jooksul vahelduda.

Seetõttu on siin üsna püsiv niiskus aasta läbi.

Vihm ja päike võivad vahelduda läbisegi.

Kui hommikul on taevas pilves,

ei tähenda see, et päeval päike välja ei tule.

Aga võite kohe unustada oma lootused püsivale päikesele.

Tavaliselt pole siin äärmuslikke temperatuure:

kohutavat kuumust ega sama külma.

Soe Golfi hoovus tagab vastuvõetava temperatuuri.

Eriti suvel,

kui Assoori kõrgrõhkkonna keskpunkt asub saarestiku kohal.

Rünkpilved võivad kiiresti moodustuda,

kuid need jäävad mägedesse.

Assoori saared on üks viimaseid paradiislikke kohti maal.

Euroopa viimane kindlus Atlandil

tervitab oma külalisi tuhandete lugude ja ebatavaliste vaatenurkadega.

Veealune bioloogiline mitmekesisus võlub.

Assoori saartel on toimunud elustiili ümbermõtestamine.

Siin suhtutakse looduskaitsesse tõsiselt,

isegi kui majanduslikud piirangud seavad väga ranged piirid.

Me üksnes loodame, et poliitikud, kes saari juhivad,

suudavad hoida tasakaalu majanduse ja ökoloogia vahel,

et säilitada viimane paradiis maa peal.

Tõlkis Ervin Põld