Original subtitles

ASSOORI SAARED: AVASTAJAD, VAALAD, VULKAANID

Kõik on kuulnud Assooride kõrgrõhkkonnast,

aga kes teab, millised saared on sellega seotud?

Assoori saared, rohelised tornid keset Atlandi ookeani,

poolel teel Ameerika ja Euroopa vahel.

Pico vulkaani tipp samanimelisel saarel kõrgub 2351 meetrini,

see on Portugali kõrgeim mägi.

Assoori saarte ajalugu algas 1432. aastal.

Portugali prints Henrik,

keda hüüti Meresõitjaks tema merearmastuse tõttu,

saatis Gonçalo Velho Cabrali läände.

Cabral avastas Santa Maria saare.

Seal leidis ta lisaks ürgmetsale ka vett.

Et kontrollida, kas saar sobib elamiseks, sidus ta kitse vaia külge

ja jättis ta 14 päevaks karjamaale. Kits jäi ellu.

Pärast seda algas saare asustamine.

Ilm Assoori saartel on muutlik.

Eriti muutub see mägedes.

Kuid just sellepärast on Assoori saared

kaetud nii lopsaka taimestikuga.

Täna, nagu ka möödunud sajanditel,

sõltub elu Assoori saartel merest.

Enamik inimesi ja loomi kasutavad mere hüvesid.

Kõik Assoori saarte elanikud elavad kooskõlas loodusega.

Peamised sissetulekuallikad on endiselt viinamarjakasvatus ja kalapüük.

Lisaks mängib alates 1980ndatest aastatest suurt rolli turism.

Mitte massiturism, vaid pigem individuaalturism,

täielikus kooskõlas loodusega.

Ja selles osas on Assoori saartel palju pakkuda.

Viinamarjakasvatusel on Assoori saartel pikk ajalugu.

Kuid viinamarjaistanduste rajamiseks

tuli maad hoolikalt laavakoorikust puhastada.

Isegi tänapäeval on see raske töö,

seetõttu kasvatatakse viinamarju Assoori saartel väikestes istandustes.

Laavamüürid kaitsevad viinamarjaistandusi tuule ja merepritsmete eest.

Lisaks kiirgavad mustad laavakivid öösel soojust.

Algusest peale on Pico veinivalmistamise aluseks olnud

väikesed peretalud.

Viinamarjakasvatuse õitsenguperioodil tarniti väärikat "Verdelho" veini

Vatikani ja Vene õukonda.

Õitsenguperiood lõppes 1852. aastal,

kui kogu veinivaru tabas hallitus.

Nagu sellest oleks veel vähe, hävitas viinapuutäi,

mis ilmselt toodi sisse Ameerika kaubalaevadega,

peaaegu kõik järelejäänud viinapuud.

Viinamarjakasvatusele andis uue elu hallituskindel viinapuu.

Praegu valmistatakse Assoori saartel

endiselt valget "Terrasse de Lava" veini

ja punast "Basalto" veini.

Seetõttu võib isegi tänapäeval kuulda veinivalmistajate laule,

kes endiselt pressivad viinamarju jalgadega Adegases

ja teistes Assoori saarte veinivalmistamise külades.

Kui vaadata kivimüüre ülevalt, näevad need välja nagu labürint.

See on maailma suurim laavakivist ehitis,

mis laieneb 154 ruutkilomeetrile.

Veinivalmistamise saared kuulutati

UNESCO maailmapärandi objektiks 2004. aastal.

Tänu sellele on Pico maastikule iseloomulikud

vanad tuuleveskid säilinud järeltulevatele põlvedele.

Assoori saarte lähedal puutuvad Aafrika ja Euraasia laam

kokku Põhja-Ameerika laamaga,

mille tulemuseks on maavärinad ja vulkaanipursked.

Assoori saared ise tekkisid vulkaanilise tegevuse tulemusel

mitu miljonit aastat tagasi.

Vulkaanilist aktiivsust võib täheldada siiani.

Siin, Pico kaguosas,

tõuseb pragudest ja lõhedest suitsu ja auru,

nagu tegelikult kogu saarel.

Pico on komposiit-vulkaan.

See on loodud laavast ja tuhast.

Kuid kui komposiit-vulkaanid purskavad,

toimub see tavaliselt tohutult suure jõuga.

Tuha- ja tolmupilved võivad tõusta stratosfääri.

Kui purske ajal murduvad magmakambri seinad,

moodustub kaldeera ja uus kraater, nagu juhtus Picol.

Selle uue tekkinud kraatri ümbermõõt Pico tipus on 500 meetrit.

See on täidetud püroklastiliste kivimite ja basaldiga.

Siiani on võimalik leida tee, mida mööda voolas laavavool

meile teadaoleva Pico purske ajal 1562. aastal.

Vulkaan purskas magmat ja tuhka tervelt kaks aastat.

Kuumad voolud rajasid tee kagunõlvalt orgu

ja jõudsid saare kirderannikuni.

Teisel - ja seni viimasel - Pico purskel 1718. aastal

ei olnud piisavalt jõudu, et purustada vulkaani krooni.

Seetõttu tekkisid uued kraatrid ookeani poolel,

mis töötavad nüüd rõhualandusklappidena.

Need paiskavad välja laavat,

mis voolab saare põhja või lõunasse ja kivistub meres.

Selle tulemusena on tuli ja vesi loonud ainulaadse rannajoone vormi.

See, mis näeb välja nagu pooleldi uppunud eelmise sõja punker,

on ühe kõige ambitsioonikama projekti varemed Euroopa

taastuvenergia uurijate projektidest -

"Euroopa loodejõul töötav elektrijaam".

Ehitust alustati 1998. aastal.

Aasta pärast pidi 400-megavatine elektrijaam

katma 10 protsenti Pico elektrienergia vajadusest.

Kuid peale mõne katsetuse

ei ühendatudki elektrijaama võrku.

See juhtus täieliku ebapädevuse tõttu:

unustati betooni metallvõrguga tugevdada.

Selle tulemusena ei pidanud betoon lainete

löökidele vastu ja hakkas kiiresti murenema.

Terved betoonplokid lihtsalt murdusid vundamendi küljest lahti.

Ja nüüd on meres järel ainult vundament.

Koos projektiga uppus umbes viis miljonit eurot EL-i raha.

Iga kord, kui laine kanalisse satub,

võib hoone seest kuulda vilistamist meenutavat heli.

Magav hiiglane ei ärka kunagi oma unest.

Usk on Assoori saartel mänginud alati tähtsat rolli.

Kõigil teedel ja tänavatel

võib kohata teeäärseid riste või väikeseid altareid.

Neid hoitakse heas seisukorras ja kaunistatakse.

Sageli võib näha,

kuidas keegi on süvenenud palvetesse nende Jumalaga suhtlemise paikade juures.

Kirikul pole Assoori saartel ainult traditsiooniline vaimne roll,

nagu kõigil kirikutel Euroopas.

See on igapäevaste poliitiliste debattide koht,

turistide meelitamise vahend ja võimalus lahendada igapäevaseid elulisi probleeme,

mis kogukonna sees iga päev tekivad.

Kuskil Euroopas pole nii palju kiriklikke pidustusi kui Assoori saartel.

Arhipelaagi elanikud leiavad alati põhjuse tähistamiseks.

Ja tähistavad...

lärmakalt ja lõbusalt.

Üks traditsioonilistest festivalidest Picol

on Püha Maria Magdaleena püha.

Igal aastal 22. juulil

kantakse tänavatel püha eestkostja Santa Maria kuju.

Usklikud järgivad pühakujude protsessiooni paljajalu,

järgides kindlat rütmi.

Protsessioon lõpeb kiriku esisel platsil.

Siin õnnistab Assoori saarte piiskop usklikke.

Kahest ja poolest tuhandest elanikust tulevad platsile peaaegu kõik.

Mõned võtavad isegi oma kohad sisse loožis - oma korterite rõdudel.

See on vaid üks näide suhtumisest kirikusse Assoori saartel.

Meie keskkond on meie jaoks väga oluline,

ja me hoolitseme selle eest.

Täna oleme leidnud teistsuguse viisi sellega kooseluks,

kui varem, ja nüüd on kõik huvitatud looduse säilitamisest.

ISA MARCO MARTINO, PÜHA MARIA MAGDALEENA KIRIK

Lisaks teame, kui tähtis see on turistidele, kes meile tulevad.

Assoori saarte elanikud mõistavad suurepäraselt

selle majandusharu tähtsust,

seepärast säilitame kõike, mis meil on.

Püha Maria Magdaleena kirikus on luksuslik sisekujundus.

Külgaltarid on pühendatud Nossa Senhora Conceiçãole ja São Miguel Arcanjole.

Püha Maria Magdaleena kiriku pikihoone

paistab silma kullatud, barokse presbüteeriumiga.

Siin hoitakse püsivalt Püha Maria Magdaleena kuju,

saarte suurima kiriku kaitsepühaku kuju.

Ka tänapäeval on kirik

endiselt saarlaste rõõmu ja uhkuse allikas,

samuti usuelu keskus.

Tihedast ürgmetsast,

mida Portugali avastajad siin nägid, on vähe alles jäänud.

Juba esimesed asukad saarel hakkasid maad harima.

Kohalik taimestik ja loomastik on säilinud vaid väikestel aladel.

Imporditud põllumajanduskultuurid,

taimed ja umbrohud vallutasid kiiresti Assoori saared.

Hortensia hekid, nagu siin Fayalis, on arhipelaagile iseloomulikud.

Need toodi Aasiast 19. sajandi alguses.

Ja need said silmapaistvaks maastiku osaks

maatükkide vaheliste piiridena.

Hekkide erksinist värvi on näha juba kaugelt.

Hoopis teistsugune pilt avaneb meile Capelinhos'i tipul:

Atlandi ookeani tumesinine värv,

mustad laavakivid ja imeline ookrikollane liiv.

See Fayali saare kõige läänepoolsem tipp

tekkis pärast 1957. aasta purset.

Vana Farol dos Capelinhos'i majaka varemed

jäävad tolleaegse looduse jõu tunnistajaks.

Fayal on üks viiest peamisest saarest Assoori arhipelaagis.

See on tuntud kui varjupaik Atlandi ookeani ületavatele purjetajatele.

Inimesed kogu maailmast kohtuvad Horta sadamas,

Atlandi ookeani kuulsaimas baaris - Peter'i "Sport" kohvikus.

Kirjad kogu maailmast saabuvad baari,

ja Peter täidab rõõmuga oma klientide jaoks postiljoni rolli,

see populaarne teenus on säilinud hoolimata e-posti olemasolust.

Ümbermaailma purjetajad ja üle Atlandi purjetajad

jätavad siia kindlasti lipu oma laeva nimega.

Sel viisil on tuhanded inimesed

jätnud oma visiitkaardid Peteri "Sport" kohvikusse Assoori saartel.

Jahisadam Hortas.

Siin on oma alused kinnitanud ümbermaailma purjetajad

ja üle Atlandi purjetajad.

Neid võib ära tunda tuulegeneraatorite või päikesepaneelide järgi,

samuti eri maade lippude järgi.

Horta sadam on reisijate kohtumispaik.

Ameeriklased on platseerunud prantslaste kõrvale,

hollandlased on segamini kanadalaste, inglaste ja sakslastega.

Kes iganes ka ei maabuks Horta sadamas,

jätab oma visiitkaardi piktogrammi vormis

või mini-kunstiteosena.

Loendamatud kuulsad nimed ehivad Horta kaid,

sellest sadamast ei saa mööda teel Kariibi merre.

Horta on oodatud peatuspaik

teekonnaks Atlandi ookeanil idast läände,

pikkusega viis tuhat meremiili.

Assoori saared asuvad tegelikult poolel teel tagasi koju Euroopasse.

Kõik Kesk-Euroopa elanikud rõõmustavad,

kui sünoptikud räägivad Assoori kõrgrõhkkonna saabumisest,

selle suurepärase, sooja, kuiva ilma ja selge sinise taevaga.

Puhkajad, kes ootavad pidevat päikesepaistet,

mõistavad, et Assoori kõrgrõhkkond tagab

päikesepaistelise ilma kindlas kohas.

Kõrgrõhuala sai selle nime,

sest suurema osa aastast

tagab see enam-vähem stabiilse ilma Atlandi ookeani keskel,

ja Assoori saared on selle planeediosa kõige märgatavam punkt.

Assoori kõrgrõhkkonda toidab soe õhk ekvaatorilt.

Kui tihedad suured või väikesed kõrgrõhualad

liiguvad Euroopa poole, võib oodata sooja ja kuiva ilma.

Kõrgrõhkkonna peamine vastane on Islandi madalrõhkkond.

Kesk-Euroopas sageli esinev muutlik ilm

tekib Assoori kõrgrõhkkonna ja Islandi madalrõhkkonna

vaheldumise tulemusena.

Ilm Assoori saartel endil on muutlik.

Keskmine temperatuur suvel on umbes 25 kraadi Celsiust.

Ilm võib muutuda igal hetkel.

Lühikese aja jooksul võib mägedes

tekkida udu ja muutuda külmaks ning niiskeks.

Sellised ilmamuutused on taganud Assoori saartele

luksuslikud looduslikud tingimused.

Koos viljakate vulkaaniliste muldadega

on nad loonud ainulaadse taimestiku.

Pikkade aastate jooksul on mustad

laavakivid andnud teed rohelistele väljadele

ja paljud piirkonnad näevad nüüd välja nagu muinasjutus.

Kui ilm järsku muutub

ja udu katab maa läbitungimatu vaibaga,

oodatakse justkui, et kohe ilmub haldjas "Sõrmuste isandast".

Assoori saared on alati olnud müstika ja melanhoolsuse varjupaik.

Iga loodusetenduste tunnistaja ütleb,

et tajude ja maastiku muutused, eriti Pico mägipiirkondades,

toimuvad arusaamatul põhjusel.

Ramo Grande tõugu lehmad

on Assoori saartel ainus kohalik veisetõug.

Nad on elanud saartel viimased kolmsada aastat

ja neid kasutatakse veoloomadena ja liha saamiseks.

Pull võib kaaluda üle 900 kilo, lehm umbes 600.

Ma armastan neid lehmi. Nad on sõbralikud, pärit Assoori saartelt.

See on ainus kohalik tõug. Nagu minagi. Nad on väga head.

Ma võin neid siit hüüda ja nad tulevad.

Laudas nad sellist asja ei tee. Liiga kitsas.

JULIO SERPA, FARMER

Nad armastavad mind, räägin teile tõtt. Tunnetage vahet.

Loomad veedavad õues peaaegu terve aasta.

Kasvatajad ja farmerid viivad sajapealised karjad

ühelt karjamaalt teisele mitu korda aasta jooksul.

Lehmad söövad rohtu.

Aga vaesed lehmakesed laudas istuvad seal nagu vanglas.

Nad lähevad paksuks ja siis te tapate nad. Mina nii ei tee.

Nad elavad vabalt.

Muidugi tapan ma neid ka liha pärast, aga see on hoopis teine asi.

Liha on enamasti natuke sitke, aga mahlane ja maitsev.

Mõned ütlevad, et liha on sitke.

See on arusaadav, nad jalutavad kogu päev.

Nende loomade liha ei peeta Assoori saartel delikatessiks.

Seetõttu tuuakse liha mandrilt. Kuid ekspordi osas on takistusi.

Ma müün liha palju odavamalt kui mandril.

Ja see on Assoori saartel probleem.

Nad veavad siit kõik välja.

Laadivad hea kauba laevadele

ja saadavad mandrile või mujale.

See tähendab, saadavad hea kauba ära ja söövad ise halba kaupa.

Mulle ei meeldi see mõte.

Seepärast avas ta Madalenas oma restorani ja müüb ise oma liha.

Assoori saartel elab 45 tuhat lehma.

Üle 40 protsendi Portugali piimatoodangust valmistatakse siin.

Pärast kalapüüki on piimatööstus

arhipelaagi peamine majandusharu.

Vaalapüük Assoori saartel algas umbes 1830. aastal.

Aastakümnete jooksul oli see Pico oluline majandusharu.

Täna jutustab vaalapüügi muuseum São Roque do Picos

meile Moby Dicki ja kapten Ahabi aegadest.

Täielikult on taastatud vaalaõli tehas,

ja endise vaalapüügilaeva pardal saab tutvuda vaalapüüdjate töö ja eluga.

Kunagi töödeldi sellistes tehastes kalaõli ja -rasva

Euroopa ja USA tarbijatele.

Veel 30 aastat tagasi

tagas see tööstusharu tööd ja õitsengut Assoori saartel.

1987. aasta memorandum vaalapüügist tegi vaalade küttimisele lõpu.

Viimane vaal saartel tapeti samal 1987. aastal.

Vaalapüüdjad läksid merele pikkades, haprates paatides,

mõned neist olid varustatud purjega.

20. sajandi teisel poolel hakati seitsmemehelisi vaalapüügipaate

vedama merele mootorpaatidega.

See traditsioon on säilinud tänapäevani.

Vaalapüügipaate hoitakse armastusega riiklike toetuste abil.

Kuigi vaalu enam ei püüta, on iga-aastane vaalapüügiregatt

peamine sündmus sellistes endistes vaalapüügikeskustes

nagu São Roque do Pico linn.

Siiski jätkub ka vaalapüük Assoori saartel.

Ainult et mitte harpuunide, vaid kaameratega.

Vaatlusretked on saanud üheks kohaliku turismi võtmeelemendiks.

FRANK WIRTH, "PICO SPORTS LIMITED"

Nüüd mõistab juba enamik inimesi,

et vaalaturism toob rohkem raha,

kui nad said teenida vaalu tappes.

Peab ajaga kaasas käima,

jätkama rahva harimist ja pöörduma nende tunnete poole.

Vaalapüügi ajal üle kogu arhipelaagi

olid strateegiliselt kõige soodsamates kohtades

püstitatud vaatlustornid.

Nendelt said kohalikud

jälgida ümbrust nähtavuse piires.

Mõned tornid töötavad tänapäevani.

Nad juhendavad vaatluspaatides olevaid vaatlejaid vaalade juurde.

Siin on üks vaatlustornidest,

mis eksisteeris juba vaalapüügi perioodil.

ANTERO SOARES

Ma jahtisin vaalu vajadusest, see oli töö.

Töökohti oli minevikus vähe,

ja kusagil ei saanud teenida nii palju kui vaalapüügiga.

See on lihtsalt samasugune töö nagu kalapüük või põllumajandus.

Isegi täna on vaalad endiselt Assoori saarte elanikele

oluliseks sissetulekuallikaks.

Kuid nad teavad, et vaalapüük ei taganud neile püsivat sissetulekut,

samas kui vaatlused

tagavad neile püsiva tööhõive ka tulevikus.

Üks olulisi tegevusi Assoori saartel on tuunipüük.

Lisaks suurele tuunikalale püütakse siin ka selle väiksemaid liike.

Neid töödeldakse tehastes.

12 meremiili tsoonis võib Assoori saartel

tuuni püüda ainult bambusõngega.

See kaitseb delfiinikarju, kes elavad saarte vahel,

ja säilitab varud tulevase kalapüügi jaoks.

São Jorge saarel asub vanim tuuni töötlemise tehas,

"Santa Catarina".

Kõik tööd tehakse siin siiani käsitsi.

Kalapüügihooajal täidetakse kõik laod tuunikalaga,

see külmutatakse kohe kiirmeetodil,

et hiljem töödelda.

Tehases töötab umbes 200 inimest, peamiselt naised.

See on umbes 20 protsenti São Jorge elanikest.

"Santa Catarina" ekspordib konserveeritud tuuni

peamiselt Itaaliasse ja Saksamaale.

Asjatundjad väidavad, et see on maailma parim tuunikala.

Assoori saarte elanikel on oma erilised majad.

Need on ehitatud laavakividest ja kõigil on oma aed.

Paljud majad on valgendatud lubjaga.

Selle tulemusena tekivad valged laigud musta keskel,

luues psühhedeelse meeleolu, eriti rannikukülades.

Käibeväljend "unustatud saared" on endiselt omane Assoori saartele.

Vaesus ja tulevikuväljavaadete puudumine Assoori saartel

viis pidevalt massilise väljarändeni.

Mõnikord ähvardasid need põgenemiskatsed

jätta saared elaniketa.

Ameerika näis eelkõige tõotatud maana.

Praegu elab USA-s kolm korda rohkem Assoori saarte elanikke

kui saartel endil.

Paljud mustast laavakivist majad jäävad tühjaks

või kasutavad neid väljarändajad nädalalõpumajadena.

Teised lagunevad ja loodus võtab tagasi selle,

mis kunagi temalt võeti.

Laevaehitusel on alati olnud eriline staatus Assoori saartel.

Esimesed laevatehased tekkisid üle saja aasta tagasi.

Hiljem sai Picost puust laevade ehitamise keskus.

MANUEL FRANCISCO COSTA NOOREM, PICO MUUSEUMI DIREKTOR

Ma võin öelda,

et Pico oli laevaehituse peamine keskus viimased kaks sajandit.

Me ehitasime siin puust kaluripaate, väikelaevu,

tuunipüügilaevu ja kõiki teisi meresõidukite tüüpe.

Assoori saartel kavatsetakse see traditsioon taastada.

Palju aastaid oli "Santa Eugénia",

arhipelaagi vanim praam, roostes laevade surnuaial.

Tänu EL-i rahadega restaureerimisprojektile

sai see traditsiooniline laev teise elu.

See puulaevade ehitamise meister on saare vanim,

ja jätkab siiani klassikaliste laevade meisterdamist.

Ta õppis oma ameti isalt,

ühelt kuulsaimalt meistrilt Assoori saartel.

JOSÉ ADRIANO ALVES ROMANO, LAEVAEHITAJA

Alguses tahtsime lihtsalt kuunarit remontida,

aga kuna suurem osa puidust oli mädanenud,

otsustasime ehitada uue laeva samade jooniste järgi,

mida kasutati vana kuunari ehitamisel.

Pärast ehituse lõpetamist

hakatakse kuunarit kasutama õppelaevana kooliõpilastele.

Nii säilitavad Assoori saared traditsioone

ja aitavad noortel luua oma suhet ookeaniga.

Assoori saared ärkavad aeglaselt

pärast sajandilist inertsiolekut keset Atlandi ookeani.

Ökoturism ja ainulaadne loodus

on taas tõmmanud Euroopa tähelepanu Assoori saartele.

Koht, mis varem oli tuntud vaid sukeldujatele ja mägironijatele,

on muutunud atraktiivseks looduskaitsealaks,

ja me loodame, et see säilitab oma loomulikkuse ja ainulaadsuse.

Tõlkis Ervin Põld