Original subtitles

Elu meie planeedil pärineb merest. Ülalt vaadates tekib mulje harmooniast.

Meri äratab meis müstilisi religioosseid tundmusi.

Kujutlege, et olete delfiin, kes saab elada vastavuses oma vajadustega.

Meis kõigis on varjul delfiin.

Teksti loeb Jean-Marc Barr. Põhineb Jacques Mayoli kirjutistel.

Inimeste ja delfiinide vahel on teatav kooskõla.

Delfiin ei käitu vee all nagu kala, vaid hoiab meie kombel hinge kinni.

Ta hingab...

Ta hingab enne sukeldumist sisse ja hoiab siis hinge kinni.

DELFIINMEES Jacques Mayoli lugu

Delfiine nägin esimest korda Punasel merel. Olin siis seitsmene.

Olime vennaga aurulaeva alumisel tekil, teel Hiinast Prantsusmaale.

Mu süda hakkas kiiresti taguma olin liigutatud, uudishimulik ja elevil

Oleksin tahtnud kedagi neist puudutada.

Ma sündisin Shanghais. Mu isa oli Shanghai Prantsuse osas arhitekt.

Suveks sõitis meie pere tihti Jaapanisse.

Meie vennaga sulistasime vees lastega, kellest said meie mängukaaslased.

Nende seas oli mitmeid Ama sukeldujate lapsi

vanas jaapani keeles tähendab "Ama ookeaninaisi.

Need austripüüdjad viljelevad iidset vabasukeldumiskunsti.

Unistasin elust troopilisel rannal, kus ma mõnel saarel

koidust ehani poolalasti kristallselgesse vette sukeldun.

Isa leppis peagi sellega, et minu pähe mahub vaid üks asi: meri.

Ühel 1948. aasta kevadhommikul panin seljakoti selga

ning asusin teele viis aastat reisisin aina kõikjal ringi:

Marokos, Taanis, Rootsis, Kanadas...

Kui olin oma seiklus- ja rännujanu rahuldanud,

oli aeg võtta ette midagi tõsisemat,

seega abiellusin ühe imelise taanlannaga ja me asusime elama Miamisse Floridas.

Ma mäletan isa põhiliselt ainult mustade ujumispükste väel.

Ma ei näinud teda kunagi teksades ega ülikonnas,

ikka ainult ujumispükste väel.

Isa läks Miamisse intervjuud andma ja talle pakuti mereakvaariumis tööd.

Mäletan, et vaatasin teda suurte klaaspaneelide taga ringi ujumas

Dottie Mayol, Jacques Mayoli tütar

ja toitmas kõiksugu suuri elukaid: kiviahvenlasi ja merikilpkonni...

Tal oli tuukrikiiver peas ja tuukrisaapad jalad

ja ta kõndis ringi nagu mingi suur laguunielukas.

Olin siis umbes kaheksane.

Olin pidanud kõiksugu ameteid, aga ma ei aimanudki,

et olen astumas otsustavat sammu, mis annab mu elule täiesti uue suuna.

Ühel päeval 1957. aastal nägin Miami mereakvaariumis Klouni

ja ta tundis mu ära. Oli tunne, nagu oleksime igiammused tuttavad.

Kloun oli üks nutikamaid delfiine.

Ta tegi nõudlikke trikke ja talle võis õpetada peaaegu ükskõik mida.

Kõik armastasid Klouni Jacques, mina...

Jack Slack, sukeldumispartner

Teda oli võimatu mitte armastada, kui olid teda kord näinud.

Kõigist delfiinidest meenutas just tema kõige rohkem inimest.

Ma usun siiralt, et inimene on sukelduvate imetajatega lähedane.

Nemadki on soojaverelised ja peavad vee all hinge kinni hoidma.

Nad tunnevad ära, kui neid karta,

ent taipavad ka seda, kui nende ees hirmu ei tunta.

Nende ja inimese vahel on mingi side.

Jacquesil oli erilisi andeid, mis delfiinid elevile ajasid.

Steve McCulloch, mereimetajate asjatundja

Ta oli teistmoodi kui teised inimesed: suutis kauem hinge kinni hoida,

sukelduda sügavamale ja jääda täiesti rahulikuks.

Delfiinid tunnetavad inimese olekut ja meelelaadi.

Neid võlus see, mismoodi Jacques ennast vees üleval pidas.

Füsioloogid on tihti hoiatanud riskide eest,

mis kaasnevad 50 meetri sügavusele sukeldumisega.

Tavaliselt järgneb vääramatu surm, seega seda piiri ei ületata

see kehtib kõigi sukeldumissportlaste kohta peale Enzo Maiorca.

Maiorca oli tuntud Sitsiilia sukelduja, kes suutis ülipikalt hinge kinni hoida.

Aidates sõpradel kala püüda võis ta sukelduda uskumatult sügavale.

See võimas gladiaatoririnnaga sitsiillane oli pikki aastaid

meresügavuste kuningas.

Kuuldused selle itaallase saavutustest levisid maailmas kulutulena.

Mina olin viimaks see uustulnuk, kes talle väljakutse esitas.

Kui olin kolinud Bahamale, palus Jacques mul hakata tema treeneriks,

et aitaksin tal püstitada 200 jala sügavusele sukeldumise rekordi.

Maailmarekordi püstitamisel läks tarvis päris paljude inimeste abi,

sest nii sügavale sukeldumine on ohtlik, seda ka kaassukeldujatele.

Päeval, kui proovisin püstitada oma 60 meetri rekordit,

ei eksisteerinud minu jaoks ei aega ega ruumi ei midagi peale mu sihi.

Ma sööstsin kuristikku.

20. juuni 1966. Jacques Mayol püstitab 60 m sukeldumise rekordi

Vee all kaovad kõik tavalised tunded.

Kehakaal ja -kuju muutuvad.

Südamerütm aeglustub 1213 löögini minutis.

Gravitatsioon hakkab kehale teisiti mõjuma.

Umberto Pelizzari, 1990. aastate vabasukeldumise tšempion

150 m sügavusel tekib iga keha ruutsentimeetri kohta 16-kilone rõhk.

Kopsud kaotavad kuueteistkümnendiku oma esialgsest mahust.

Õhupuudus tekitab teadvuse kaotuse ohu

ning kui inimene minestab ja keegi ei aita tal pinnale tõusta,

siis ta sureb.

Hinga! Hinga!

Kui juhtute sügavuses kaotama tasakaalu, ärge jääge pea ülespidi.

Nii lõhute kopsud ja sülge imbub verd.

Kui kopsud on verd täis, siis võite küll hingata,

aga hapnik ei pääse läbi ja tekib lämbumistunne.

Kopsukude on väga õrn ja selle vigastamisel tekivad hingamisraskused.

Verejooksu korral katkestage sukeldumine. See ameeriklane,

kes eelmisel aastal Blue Holeis suri, käis sukeldumas 34 päeva järjest,

hoolimata teadvusekaotustest ja verejooksudest.

Viimaks ta lämbus pinnale tõustes.

Ta kopsudes tekkis alarõhk. See on väga raske seisund

püüad hingata, kuid ei saa hapnikku kätte.

Fort Lauderdale, 1968 a jaanuar.

Pärast nädalaid kestnud ettevalmistusi on tõehetk viimaks käes.

Mayol sukeldub Golfi hoovuse vete sügavustesse, kiirusega 1 m sekundis.

Kaassukeldujad teevad kindlaks tema jõudmise 70 m sügavusele.

Kell 10 õhtul helistati mulle Connecticuti telejaamast,

et küsida, kas ma uudiseid vaatasin.

14. jaanuar 1968. Jacques Mayol püstitab 70 m sukeldumise rekordi

Olin vaadanud küll:

Jacques oli sukeldunud 230 jalani. Veepinnale tulles kaotas ta teadvuse.

Ta toodi välja ning saadi jälle hingama.

Muidugi uuriti, kas ma kavatsen selle rekordi purustada,

Bob Croft, 1960. aastate tšempion vabasukeldumises

ja ma ütlesin pikemata jah.

Reporter paiskas selle kohe eetrisse:

"Rääkisin just Bob Croftiga ja ta lubas prantslasele pähe teha.

Siis mõtlesin küll, et mis asja ma endale ometi nüüd korraldasin...

Õhtul enne kavatsetavat rekordi löömist jõin veidi viskit ja tõmbasin sigarit.

Kella ühe paiku öösel astus Jacques läbi ja oli jahmunud.

Ta hakkas manitsema, et peaksin puhkama ja jõudu säästma:

"Homme on sinu suurpäev, ei tohi juua ega suitsetada!

Jacques oli minust märksa distsiplineeritum.

Ta tegeles jooga ja joogahingamisega,

seisis vahel lausa 25-30 minutit järjest pea peal

ja võis kohati viia end suisa transilaadsesse seisundisse.

Lonavale, India

Hingake nina kaudu sisse ja nina kaudu välja.

Välja hingates kostab kumin. Kohe kuulete...

Jooga mõte on saavutada side iseendaga ja siis transtsendentsusega.

Mayol otsis abi mitmetest jooga hingamistehnikatest,

Dr Mukund Bhole, joogaterapeut

mis võisid talle kui professionaalsele sukeldujale kasulikuks osutuda.

Püüdsin talle selgitada, kuidas need tehnikad toimivad,

nt kapalbhati, kiire hingamine, ja uddiyana, hingamise peatamine.

Ma ei kasuta vastet hinge kinni hoidmine,

sest vaimsel tasandil tajutakse endiselt nii sisse- kui ka väljahingamist.

Inimest seob eluga just hingamine.

Lääne tavamõtlemises peetakse seda lihtsaks füsioloogiliseks toiminguks,

traditsioonilises idamaises mõtlemises aga millekski enamaks.

Hingates saavutame keha-meele ühtsuse, sulandume merre.

See pilt on tehtud siis, kui elasime Kanadas Edmontonis.

Siin on mu ema ja isa. See oli omamoodi armastuse-vihkamise suhe.

Kui nad 1957. aastal lahutasid, olin mina seitsmene, vend kolmene.

Ema jäi kahe väikese lapsega üksi. See võis olla raske.

Freeport Grand Bahama saarel, kust on Kuubasse kiviga visata.

Kohtume siin prantslase Jacques Mayoliga,

kes armastab kolme asja: merd, naisi ja seiklusi.

Seiklusjanu rahuldab ta Californias kulda otsides

või laevavrakkidele sukeldudes.

Meri on tema jaoks alati olemas... ja nii ka naised.

Pärast lahutust läks isa esmalt Fort Lauderdalei

koos sõpradega aardejahile, seejärel Turcsi ja Ciacose saartele

salehomaare püüdma nende eest sai head raha.

Ta oli paras ilmahulgus.

Ta jõudis elus kõike teha, rändas ringi, jättis pere sinnapaika...

Gianfranco Carletti, sukelduja

Noorena oli ta Hollywoodis kuulsa Zsa Zsa Gabori autojuht.

Ta pidas kõikmõeldavaid ameteid.

Ta unistas vaid FIAT 500-st ja mõnusast kambast

ning sellest, et saaks kogu aeg uusi plikasid proovida.

Nii ta elas, sellest ta unistas.

Teda ei huvitanud, kas ta viibib Jaapanis või Aafrikas vahet polnud.

Ta oli tõeline nomaad, kes rändas üsna ebatavalisel moel

tühjade kätega. See oli üpris kummaline.

Mäletan, kuidas me koos Miamis lennujaamast läbi tulime,

Yves Gladu, filmioperaator

temal ühes käes pass, teises kott lestade, hingamistoru ja maskiga kogu lugu.

Raha luges ta hoolega.

Meie kui tema sõbrad võtsime teda sellisena, nagu ta oli.

Kord peatus ta Torinos minu pool üle kuu aja.

See ei häirinud mind, kuna ma pidasin teda oma sõbraks.

Minu jaoks oli ta ebajumal, väga eriline inimene,

aga kulude jagamises ei osalenud ta sendi eestki.

Meist said sõbrad, ent töö ajal muutus ta täielikult.

Ta oli teine inimene, viibis kusagil mujal, meenutas näitlejat.

Giancarlo Formichi, veealuste võtete operaator

Oma eraelust ta ei rääkinud. Sinna ei lasknud ta kedagi ligi.

Neil aastail ei kuulnud me isast midagi. Ei teadnud sedagi, on ta elus.

Ühel päeval lugesin raamatukogus ajakirja... ja seal oli juttu mu isast!

Tuli välja, et ta on elus ja Floridas!

Sain tema numbri, helistasin ja mu kõne nii vapustas kui ka rõõmustas teda.

Ta viis mu reisile.

Läksime Litva-nimelise Vene laevaga merereisile, et üksteist tundma õppida.

See oli kahenädalane lõbureis Mustal merel isa seltsis.

Minu pettumuseks oli ta koos pruudiga,

kelle kaasatulekut ta polnud maininud.

Tal oli nimelt sakslannast pruut Gerda, kellega nad Floridas koos elasid.

Olin väga õnnetu ja aina tujutsesin nagu väike tüdruk,

kes otsib isa armastust ja kellele ei pöörata piisavalt tähelepanu.

Küllap isa nägigi minus eelkõige sellist pisikest plikat.

Ta ei mõistnud teatud asjade olulisust suhetes ja pereelus.

Põhjus võis olla selles, et ta oli vanematekodust väga noorena lahkunud

ega olnud oma ema-isaga nende 18 äraoldud aasta jooksul üldse suhelnud.

Gerda... Nad olid väga sarnased.

Gerda oli talle ideaalne kaaslane. Neil oli samasugune meelelaad.

Gerda oli vaba hingega, armastas loomi... Nad olid koos õnnelikud.

Nad rajasid koos meelepärase kodu, sõitsid alati ühe ja sama autoga,

neile meeldisid ühed ja samad toidud...

Kõik, mis meeldis ühele, meeldis ka teisele.

Jacques kaotas selle kõik.

Pussitaja tapab naise, vigastab meest ja põgeneb

Ühel päeval pussitas keegi võhivõõras mees Gerda poerünnakus surnuks.

Ma tegin tööd, kui korraga ilmus isa, kes ei suutnud õieti rääkidagi

Ta nuttis ja rääkis mulle Gerda surmast.

Naine oli surnud tema käte vahel. Hiljem ei maininud ta isegi Gerda nime.

Pärast seda sattus ta sügavasse masendusse.

Jacques Mayol oli nimelt alati olnud väga üksildane inimene.

Toyama, Jaapan

Kuidas sai meie sõprusest midagi erilist?

Jacques väitis, et kuna me ei saa sõnade abil vabalt suhelda,

ühendab meid telepaatia nagu delfiinidegi puhul.

Hitoshi Narita, sõber

Töötasin Katsuyama sadamas

ja selle omanik ütles mulle ükskord, et mind otsib keegi võõras,

kes küsib jaapani keeles Naritat.

Murdsin pead, kes see võiks olla.

Välja minnes nägin Jacques Mayoli.

Ajasime juttu ja Jacques puhkes nutma.

Kui see mulle meelde tuleb, tõusevad mullegi pisarad silma.

Ta ütles: "Gerda on surnud.

Seal oli klaver, ta hakkas mängima ja ütles:

"Muusika on mu sõber ja kallim,

aga muusika ei saa täita tühjust, mille Gerda surm mu hinge jättis.

Minu sukeldumisõpetaja Eishin Osaki tegi ta tuttavaks

üha buda mungaga Daikoini templist,

mis asub Itos Izu poolsaarel.

Sellelt buda mungalt ammutas ta teadmisi zeni vaimse õpetuse kohta.

Kui ma templis elasin, märkas minu zeniõpetaja, et olen tihti murelik.

Ta hakkas mind kohe manitsema: "Ära mõtle! Ära mõtle!

Õpetaja katkestas mind piinanud mõtete voo,

lüües mulle oma pillirookepiga turja pihta.

Kui küsida, mida tähendab zen, siis vastaksin,

et lihtsust ja rahunenud meelt. See ongi zeni olemus.

Jacques suutis ehk aina sügavamale sukelduda,

kuna oli õppinud oma vaimu mõtetest puhastama

Buda munk Asaka-san

ja laskma mõtetel minna.

Ta vabanes ka hirmust pimedusse neeldumise ees.

Ma usun, et ta saavutas zeni meeleseisundi.

Minu vanaisa ütles ikka, et kui liiga palju mõelda,

tarvitab aju rohkem hapnikku, kui aga lasta mõtetel minna,

võib hoopis kauemaks vee alla jääda.

Küllap see on seotud oskusega mõtetest lahti lasta.

Deani sinine sügavik, Bahama

Sügavale laskumine on teekond iseendasse.

Mayol oli esimene, kes selle elemendi vabasukeldumisse tõi.

Räägitakse palju vaikusest, mis sügavikes valitseb,

ent see vaikus vaigistab ka selle seesmise vaimse vadina,

mis meid igapäevaelus alailma painab.

See on üks vabasukeldumise võluvamaid aspekte

William Trubridge, vabasukeldumise tšempion

olla suuteline eksisteerima täielikus vaikuses.

Hingamise ja aja vahel oleks justkui mingi side,

ja kui inimene hinge kinni hoiab, siis see side nagu katkeks.

Ennekõike oleme pärit merest

see, et inimolend saab alguse emaüsast, vaid laiendab seda mõtet.

Kas kalast on arenenud välja inimene või on inimene kala järeltulija?

Merre sukelduv inimene, kes hoiab hinge kinni, ei erine mereimetajaist.

Jacques vist uskus, et enne kui tekkis ühiskond,

oli inimene kõige lähedasem just delfiinidega.

Jacques pöördus selle seisundi juurde tagasi.

Ta kohtus delfiinidega ja elas nagu nemad,

ta pidas nendega sinasõprust.

Junji Takasago, loodusfotograaf

Minu arvates tahtis ta elada delfiinide moodi.

See just Jacquesi meresügavustesse tõmbaski

ta soovis ujuda koos delfiinidega ja õppida nende kombeid.

Inimestesse ja inimühiskonda suhtus Jacques üsna küüniliselt.

Kui me kord keskkonnateemadel vestlesime,

ütles ta mulle,

et looduse jaoks oleks parem, kui inimesi ei oleks olemas.

Mis sa ütlesid?

Räägi natuke...

Anna musi.

Tubli! Üks veel.

Kas ujume?

Hakkame ujuma. See on mäng, ujume mängult...

Mina olen nagu su emme. Õpetan su ujuma.

Sul on väikesed lestadega käpad...

Sa ju sulistad ainult esikäppadega, aga liiguta tagakäppasid ka...

Sa ei sulista üldse tagakäppadega.

Näita mulle, kuidas sa sulistad.

Mis sa räägid? Jah, oled küll ilus...

Kalad ja saarmad... Ujume kõik koos. Eks ju?

Mis sa räägid?

Nüüd tagasi vette.

Näita mulle oma käppi.

See lugu algas nii. Tegime filmi minu kontaktidest vaaladega.

Sõitsime küürvaalu filmima ja maabusime Caicose saartel.

Ja kes seisis kail, kui me kohale jõudsime? Eks ikka Jacques Mayol.

Bernard Delemotte, veealuste võtete operaator

Järgmine päev küsisin, kas ta tahab näha küürvaalu.

Tema vastas, et tahab ta oli näinud delfiine, küürvaalu aga mitte.

Küürvaalad on need vaalad, kes laulavad.

Nende häälitsused panevad vee võnkuma.

Jacques kui vabasukelduja tunnetas neid võnkeid eriti hästi.

Tema ja looduse vahel valitses täiuslik harmoonia.

Oli üks väga liigutav moment...

Meil vedas ja me saime näha kaht vaala, kel oli käsil pulmarituaal.

Nad keerlesid häälitsusi kuuldavale tuues ümber teineteise

sõna otseses mõttes kõnelesid omavahel.

Jacques sukeldus nende juurde.

Ta ujus nende kahe hiiglasliku looma vahel,

ise nii pisike, et kadus nende varjus ära, aga täiesti rahulik.

Otsustasin püüelda selle poole, mida seni oli peetud võimatuks.

Olin veendunud, et inimene suudab sukelduda ka 100 m sügavusele.

Otsisin abi tervelt teadlaste, arstide ja tehnikute meeskonnalt

ning pühendusin täielikult katsetele, mida polnud iial varem tehtud,

kasutades esmakordselt ka veealust röntgenaparaati.

Treenisin suurtel kõrgustel, et soodustada vere punaliblede teket.

Sellele järgnesid pikad hinge kinni hoidmised.

Saab näha, kui sügavale ma olen võimeline sukelduma.

Minu sukeldumiskooli tuli Cressi reklaamijuht,

kaasas keegi sümpaatne vuntsidega härrasmees.

Minult küsiti, kas soovin osaleda uue rekordi püstitamise treeningutes,

Alfredo Guglielmi, sukelduja

mis nende selgitust mööda pidid olema teaduslikud katsed.

Meil Jacques'iga tekkis kohe klapp ja me alustasime koostööd.

Jooga oli Jacques'ile kindlasti abiks.

Ka teadlased olid temaga ühel meelel,

et tema tulemused põhinesid 50% osas treeningutel ja sportlikul vormil,

50% osas aga joogaga tegelemisel.

Tema arusaamist mööda ei ole inimvõimetel kindlaid piire.

Ta uskus, et inimene võib jõuda kuhu tahes, pruugib vaid tahta.

Et oma teooriat tõestada, otsustas ta jõuda võimalikult sügavale.

Ta ütles ikka, et kui ta ka sureb, on ta vähemasti püüdnud oma unistust.

Me jäädvustasime kogu oma tegevusel, filmisime ja pildistasime.

Jagasime kõike ajakirjandusega.

Meedia kirjutas temast ja tema eksperimentidest.

Ta kogus üha enam populaarsust.

Härra Mayol, kas teid on vee all kunagi vallanud surmahirm?

Et surma mitte karta, tuleb kõigepealt aru saada, mis see surm üldse on.

Muidugi on mul olnud raskusi, aga mitte otsest surmahirmu.

Olen kartnud tehnilisi apsakaid, aga otseselt surma mitte kunagi.

Sukeldusime terve hooaja ja olime rekordi püstitamiseks valmis.

Ometi võib vee all alati ilmneda midagi, mida sa ei osanud arvestada.

Õnnetus ei hüüa tulles ja alati varitseb mingi oht.

23. november 1976.

Mayol üritab 100 m sügavusele sukeldumist

Ma istun sukeldumisplatvormil, lestad juba vees.

Rind on veel veest väljas, et kopsusid ventileerida.

Ma sulen silmad.

Hingamine üha aeglustub ja hakkab tekkima seesmine rahu.

Üks minut!

Ma olen valmis.

Prantslasest eksperimentaator Mayol purustas Elbal rekordi,

sukeldudes 100 m sügavusele.

49aastane Mayol, keda hiinlased ja jaapanlased nimetavad Delfiinmeheks,

on hingamisaparaadita purustanud vabasukeldumise maailmarekordi.

Te lõite nii isikliku kui ka maailmarekordi.

See oli 10 päeva tagasi. Ennustasin, et inimene suudab sukelduda 100 m.

Kas 100 meetrit on piir? - Vaevalt küll.

Kui palju meetreid lisaks? - Vaat selles ongi küsimus.

41. Cannes'i filmifestival avati filmiga "Suur sinine".

See on Luc Bessoni kauaoodatud kolmas linateos,

mis põhineb vabasukelduja Jacques Mayoli elusündmustel

mehe, kes sukeldus ainsa hingetõmbega 100 m sügavusele.

Seni pole keegi seda filmi veel näinud.

Film sai inspiratsiooni Jacques'i sõnumist,

mille vaimne mõõde on universaalne:

inimolendi suhe ookeaniga on ürgne.

Jean-Marc Barr, näitleja

Esmamulje temast oli, et ta on oma põlvkonna ere esindaja ja kuulsus,

võrgutaja ja showmees. Temas oli kõike seda, lisaks parajat pöörasust,

ja see tuli talle kasuks, sest võimaldas veelgi tuntust koguda.

Luc Bessoni "Suur sinine" raiub end suurte tähtedega filmiajalukku:

vaid 20 nädalaga on see linateos kogunud 3,5 miljonit vaatajat

ning muutunud ühiskondlikuks sündmuseks, kultuurifenomeniks.

Vaatan seda juba viiendat korda.

See on mul viies kord. - Miks? - See on tõesti väga hea film.

Tõeline edu 18 nädalaga on müüdud 400 000 piletit.

Terve suvi on saalid välja müüdud. Täielik triumf!

Ma nägin "Suurt sinist" ja adusin,

et selles on merd kujutatud hoopis teistmoodi kui tavaliselt.

Tol ajal mõtlesin merest lihtsalt kui suurest veekogust,

mitte paigast, kust inimene võiks otsida iseennast.

See film avas müstilise maailma väravad,

ja jaapani rahvas tunneb müstika poole tõmmet.

Olin toona alles laps ja Mayoliga kohtumisest tohutult elevil

ta oli ju suur staar. Siis aga kohtusin temaga

Mehgan Heaney-Grier, USA vabasukeldumise tšempion, loodushoidja

ja vaatasin, et on nagu täitsa tavaline inimene... aga samas ei ole ka.

Olin selleks ajaks juba oma mõlemad rekordid püstitanud

ja murdsin pead, kas jätkata samas vaimus. Mõnele see sobib,

aga see ei olnud minu tee ja polnud ka Jacques'i tee

ka tema ei suhtunud vabasukeldumisse kui võistlussporti.

Vabasukeldumine on midagi märksa enamat see on tunne.

Vee all tajuksid nagu iga veepiiska oma naha vastas

see on kõikehõlmav.

Mingil hetkel hakkas võistluslik moment seda tunnet lõhkuma.

Jacques mõjutas mind palju, eriti minu suhet ookeaniga.

Niisugused asjad jätavad inimesele püsiva jälje.

Jacques ütles mulle tihti: "Junji, pere on kõige tähtsam."

"Sinul on kodu, pere, koer..."

"Need ongi maailma kõige olulisemad asjad."

"Hoia neid hoolega."

Viimastel eluaastatel oli Jacques üksildane.

Fännid ei tungelnud enam ta ümber nagu enne. Ta oli enamasti üksi.

Ta pakkus, et võiksime koos ujumas või reisimas käia,

aga minul oli palju tööd.

Siin tuleb see kõik mulle uuesti meelde

ja mul on natuke raske rääkida.

Ma viibin ühes erilises paigas, tõelises paradiisirannas.

Olen sellise elu ise endale valinud,

aga ma ei ole õnnelik,

sest ma ei ole leidnud paradiisisaart, mida mu alateadvus on alati otsinud.

Täna tunnetan seda iseäranis teravalt.

Olen väsinud ja kurnatud. Lähen koju Elba saarel ja püüan seal puhata.

Ta viis meid 45 päevaks Elbale.

See oli üks kurb olemine.

Ma ei saanud aga arugi, kui halvad asjalood tegelikult on.

Keegi polnud mulle rääkinud, et tal on depressioon

võimalik, et see polnud isegi päriselt depressioon.

Ma ütlesin talle: "Sa pole pime ega ratastooli sunnitud.

Miks sa tahad elust lahkuda?" Ta vastas: "Mul on omad põhjused."

Nii et ta ei rääkinud meile.

Ta oli lootnud luua uue perekonna, niipalju ta mulle ütles.

Mingil hetkel oli tal see lootus olnud: uus naine ja lapsed.

Nii et ta siiski oli hingelt pereinimene, ent jäi ometi üksi.

Jacques Mayol on otsustanud lõplikult Suurde Sinisesse tagasi pöörduda.

Kuulus sukelduja sooritas 74 aasta vanuses

oma Itaalia kodus Elba saarel enesetapu.

Tema elusündmuste alusel lõi oma kuulsa filmi Luc Besson.

Enesetapule tõukab see, kui inimesel pole enam midagi anda.

Ta oli olnud number üks, ja siis sai see läbi.

Ta ei jätnud meile selgituseks ainsatki rida.

"Ma lähen teise ilma" see oli tema ainus selgitus.

Ta ehk uskus, et teises ilmas on parem kui siin.

Me vestlesime tihti sellest, mida me arvame elust ja surmast.

Jaapanis ei peeta endalt elu võtmist halvaks asjaks.

Jacques'i surmas oli teatavaid samurailikke elemente.

Minu arvates oli tõesti.

Kunagi ta rääkis mulle,

et kui vana delfiin tunneb, et surm on ligi,

Maurizio Russo, Mayoli kirjastaja USA-s

ujub ta parvest eemale, et surra üksinda.

Minu arvates Jacques just nimelt seda tegigi.

Kui sulen silmad ja mõtlen tema peale, siis valdab mind hea tunne.

Ei möödu päevagi, mil ma tema peale ei mõtleks.

Jacques avas mu silmad ookeani laiema tähenduse ees,

inimese suhte ees ookeaniga, selle ees, mida me võtame ja anname.

Meie suhted ookeaniga ei ole kaugeltki heal järjel

ja just temasugused inimesed

kes sukelduvad igasuguste tehniliste vahendite abita

näitavad meile eeskuju, kuidas olla ookeaniga üks.

Näed, mis see on? Näeb välja nagu kivike...

Oota, pea kinni! See on ju väike krabi...

Vaatame, kas saame ta välja meelitada ja talle tere öelda.

Oleme inimeste ja ühiskonnana loodusest väga kaugele liikunud.

Kõik on nagu oravad rattas, siis veel kõik need tehnilised vidinad...

Korraga peatun ja tõmban hinge ja mõistan, et mul on loodusepuudus.

Tunnetan seda eriti teravalt laste puhul: meil on vaja leida tasakaal,

tuua loodus tagasi oma ellu ja ühiskonda.

Mida sa siin näed? - Kilpkonnaheina!

Õigus! Ja mäletad, kes kilpkonnaheinas elavad?

Kilpkonnad!

Mida enam ma õpetan oma lastele ookeani ja sealse elustiku kohta,

mida enam nad sellest aru saavad, seda vähem on neil põhjust hirmu tunda

ja seda suuremaks kasvab hoolimine.

Kas jookseme?

Inimesed peaksid hakkama taipama, et elu on kõikjal.

Kõigel on mõte. Peaksime saama sellest teadlikuks.

Inimolendil on kaks eesmärki:

esimene on õppida armastama

ning teine on saavutada tasakaal loodusega loomade ja taimedega.

See mõte tundub mulle tähenduslik ja ma tahan seda teistega jagada.

Jacques'i surm tõi mu teadvusse kurbuse kõigi inimolendite hinges

ja ma otsustasin hoida au sees seda, mida Jacques mulle õpetas.

Nüüd ma elangi nende mõtetega kooskõlas.

Homo delphinus saab olema inimene, kes mõistab,

et on üks looduse ja ookeaniga.

Ta mõistab, et mikroobist sinivaalani on kõik võrdsed,

keegi pole ülem ega alam. Kõik on omavahel seotud.

Ma ei näe meres järjekordset territooriumi, mis ootab vallutamist.

Näen selles ürgalget.

Mina olengi meri.

Tõlkinud Eva Kolli