Original subtitles

TEADUSTAJA

LOODUSTEADLANE

MAADEAVASTAJA

TEERAJAJA

LOODUSKAITSJA

ATTENBOROUGH 90

Tere tulemast õhtusse, mis tõotab tulla väga eriline.

Täna, tema 90 aasta sünnipäeval,

on meil au tähistada mehe elu ja karjääri,

kelle kirg ja teadmised loodusest

on põhjalikult muutunud seda, kuidas me maailma näeme.

Tema ainulaadne võime, aidata meil mõista meie planeeti, on lihtsalt tähelepanuväärne.

Tema nimele viidatakse, kui kõige edukamale eetriinimesele kogu aja jooksul.

Ta on planeedi kõige lahedama mehe küsitluses eespool David Beckhamist.

Loomulikult räägin ma meie ühest ja ainsast sir David Attenboroughist.

Täna on meil sinu jaoks küllaltki erinev saade.

Reklaami oma toodet või brändi juba täna www.OpenSubtitles.org

Menüü tipus on nüüd lõhe.

Selle eest peab ta võitlema.

Daamid ja härrad, mul on suur rõõm

tervitada sir David Attenboroughi.

Tere tulemast sinu väikesele televisioonipeole.

Ma arvan et neil on rõõm sind näha. Tähtsad asjad kõigepealt- õnne sünnipäevaks.

Kuidas... Kuidas on 90 aastane olla? - Tänan väga. - Kuidas 90 tundub?

Ma ei ole sellega veel harjunud. - Ei ole? - Loodan et see õnnestub.

Nagu 80, ütleme et... Ei, see ei ole nagu 60. Aga see saab olema hea.

Oma 90. sünnipäeval

oled sa sama õnnelik nagu varem. Ma olen rääkinud inimestega kulisside taga.

Nad ütlevad et oled kõikjal, mis jääb Argentina Austraalia vahele.

Tuleta meile meelde, mis sa oled viimase aasta jooksul filminud?

Ma filmisin seda suurt dinosaurust,

suurimat, kelle me leidsime Argentinast.

Filmisin helendavaid vihmausse Prantsusmaal, uskuge või mitte.

Käisin Suurel Vallrahul. Mul on olnud hea aeg.

Sinu vaimustus loodusest on meile kõigile selge.

Huvitav on see, et su televisioonikarjääri alguses

olime me televisiooni alguses. Need varased 1950 aastad oli aeg,

mil see jalad alla sai. Kuidas sa televisiooni sattusid?

Juhuslikult. Kindlasti ei olnud see nii määratud.

Ma ei olnud 1952 aastal iial televiisorit näinud.

Inimeste arv, kes seda näha võisid, oli väike.

Nad olid lihtsalt Londonis. Paar tuhat inimest.

Ma töötasin siis kirjastuses

ühe kohutavalt igava asja kallal,

lisades käsikirjadesse komasid või neid aeg-ajalt kustutades,

kui ma halvas tujus olin. See oli ütlemata igav.

Ma nägin... Nägin ajalehes reklaami,

mis ütles et BBC vajas raadiosse produtsenti.

Rääkivat produtsenti. Ma mõtlesin: „Võin rääkida küll. Ma pean oskama rääkida.“

Nii ma kandideerisin ja ma... Ma sain viisaka keeldumise.

Mind ei kutsutud intervjuule ega midagi. - Ahsoo. - Lihtsalt tänati viisakalt.

See on mõistetav. Neil oli seal tuhandeid kandidaate.

Umbes paar nädalat hiljem sain ma uue kirja

kelleltki teiselt BBC’st, mis ütles: „Me alustame uue, televisiooni nimelise asjaga.“

„Paljud inimesed on selles suhtes ebaviisakad, aga meie meelest on selles midagi.“

„Me oleme näinud... Me oleme näinud teie taotlust,“

„ja te olete inimene, keda me otsime. Kas te soovite kandideerida?“

Tollel ajal, noore produtsendina, tegelesid kõikide teemadega.

Pean silmas, mis teemasid noore produtsendi töö hõlmas? - Dokumentaalsaateid. - Just.

Nii ma tegin... Pean silmas seda, et alustasin

arheoloogilise viktoriini tegemist, mille nimi oli „Loomad, Taimed, Mineraalid.“

Kuid tegin ka poliitikavestlusi, poliitilisi arutelusid.

tegin aiandussaateid. Mida ma veel tegin? Kudumist.

Neil oli prog... Neil oli saade kudumisest. Jah.

Aastaks 1954 olite oma oskusi piisavalt lihvinud,

et hakata tööle millegagi... Minu meelest oli see „Zoo Quest“.

Tegelikult sai sellest väga populaarne seriaal.

Kas te töötasite saatejuhina või produtsendina?

Ma töötasin... Oh ei, üldse mitte. Ma olin produtsent.

Mul ei olnud vähimatki kavatsust saatejuhiks saada.

Ainus põhjus, miks ma seda tegin, oli loomaaiatöötaja, Jack Lesteri, tõsine haigus.

Jah. - See oli reaalajas toimuv saade.

Nii et mulle öeldi televisiooni juhtkonnast:

„Ainus inimene, kes selle tehtud saab, oled sina.“

Nii et minu saatejuhtumine on juhus. - Nii et te reisisite "Zoo Questiga" ümber maailma

koos oma tolleaegsete kaaslastega. Seal oli kaameramees, nimega Charles Lagus.

Ta on noor poiss, David. Alles 88. Me läksime kuulama mõningaid mälestusi

nende teiega töötatud varaste aastate kohta. - Ma kohtusin Attenboroughi nimelise noormehega.

Näis et sobisime kohe kokku.

Davidi teadmised hämmastasid mind.

Kui me esimest korda lennukist välja tulime ja jalutama hakkasime,

jalutas meist mööda veider põõsaloom.

Ta teadis kohe kes see on, millisesse perekonda kuulub.

Vaata puud ja ta teab, mis puu see oli.

Tema zooloogia-alased teadmised

riigist, kus ta kunagi ei ole olnud, ta polnud Inglismaalt väljas käinud,

olid lihtsalt suurepärased Ta oli väga usaldustäratav.

Me magasime võrkkiikedes.

Veetsime palju aega keedetud riisi süües.

Hakkasime sellega pihta ja tegime ära. See tundus loomulik.

Kuid tore oli tagasi tulla ja korralikult süüa saada.

Kui sa seda filmi vaatad, siis millised on mälestused?

Oled seal tagasi? Viib see sind hetkeks ajas tagasi?

Jah. Tõesti viib.

Loomulikult on olnud imelisi reise.

Midagi sellist nagu praegi ei saanud teha, polnud mobiiltelefone.

Seal olid... Kui läksid, siis läksid.

Loomad, kelle te siis tagasi tõite,

üks kõige märkimisväärsem oli püüton.

See oli isend, kelle püüdsime Java saarelt, Indoneesiast.

Kas sina püüdsid ta kinni? - Nojah, püüdsin küll.

Sest vaadake, vana vaene Jack oli läinud. Et seda näitemängu edasi teha,

pidin ma olema loomade kollektsioneerija.

Teate, ma pidin tegelikult... Mul oli vaja see asi ära teha.

Kuidas te... Kuidas te püütoni kinni püüdsite? - Suurte raskustega.

Ja... Ja märkimisväärse hirmuga, ma ei karda seda öelda.

Hea küll. Vaatame korraks

"Zoo Questi" episoodi püütoniga.

Mind aitab seda püütonit hoida

hr Lanworn Londoni loomaaia roomajatemajast,

Tema on tegelikult nüüd mao hooldaja.

Kuidas tal läheb? - Tegelikult läheb tal väga hästi.

Ta teeb... Ta teeb... Ta annab väga hea näite sellest, kuidas ta oma toitu pigistab.

Kas ma näitan, või sa kaotad oma käe? - Arvan et mitte.

Ma saaksin lõpuks lahti. - Kuni ma jätan hr Lanworni ennast mao küljest lahti harutama,

peame meie head ööd soovima. Meie mõlema poolt, head ööd.

David, ilmselt oli see viimane kord kui sa juuksevaha kasutasid.

Sa tundusid siin väga taibukas. Räägime endale ekraanil nime tegemisest.

Sa tegid seda „Zoo Questiga“. See sai ülipopulaarseks.

Siis juhtus midagi üsna ebatavalist.

Nagu me teame, oli 1965. aastal televisioon verisulgedes

ja nad ütlesid sulle, kui olid tunnistatud telekõlbulikuks:

„Kas sa ei tahaks tulla ja BBC 2’te juhtida?“

„Vastutaksid BBC 2 eest?" Milline oli plaan?

See oli lihtsalt parim töö,

mis ringhäälingus pakkuda võidi, juhul kui olid huvitatud saadete tegemisest.

Lühikokkuvõte: „Tee mida iganes teed, aga see peab olema BBC 1’st erinev.“

Nad läksid pisut kaugemale. Nad ütlesid: „Paku alternatiivi BBC 1’le.“

Tegelikult ei saa määratleda, mis asi on alternatiiv.

Mis on alternatiiv jalgpallile? Kindlasti mitte Beethoveni keelpillikvartetid.

Inimesed mängivad kvartette, nagu ka jalgpalli, sama palju kui keegi teine.

Lõpuks otsustasime, et kuna meil on täiesti uus programm,

saab see olema... Me töötasime välja uusi asju igas žanris, päriselt.

Meil oli uut liiki draama, meil olid klassikalised seriaalid suurtelt autoritelt.

Meil oli uut liiki sporti, valgustatud staadionil ragbi, millega alustasime.

Alustasime snuukeriga, tahan et te seda teaksite.

Sinust sai siis BBC 2’e juht.

Tegid nii head tööd et sind edutati

programmidirektoriks ja olid sellel kohal väga mitmekesine ning uuenduslik.

Huvitaval kombel olid seriaalid Maast need, mille tõttu sa kuulsaks said,

oli „Civilisation“, siis „The Ascent of Man“. David, palju oli komöödiaid ka.

„The Likely Lads“ ja „Monty Pythoni lendav tsirkus“.

Meiega ühineb, et asjast rohkem rääkida, suurepärane Michael Palin, tere tulemast.

David.

Rõõm sind näha.

Niisiis Michael, „Monty Python“ saavutas, omal ajal muidugi,

mitmeteks aastakümneteks kultusestaatuse, samal ajal vaatajaid kaheks jagades-

paljudele see saade ei meeldinud ja nad ei saanud aru. Kindlasti ei olnud

see suure hulga BBC juhtide hulgas

eriti populaarne. - Pean mainima, et sina olid väga hea. Sa olid see...

Paljud BBC juhid vältisid meid täielikult.

Sina tulid ja ütlesid: „Tead, tõsiasi et sa pole igal õhtul eetris“

„ja asjaolu, et saade võeti „Aasta Hobuse valimise“ ajaks maha,“

„teeb sellest kultusseriaali.“ - Jah. - „Ja kultussaateid ei unustata kunagi.“

Mina mõtlesin: „Milline kohutav vana jama. “ Aga tal oli õigus!

Phytoni juures oli kena asi see, et me olime... BBC lasi meil lihtsalt oma asja teha.

Keegi ei teostanud järelevalvet, ega vaadanud, mida me teeme.

Ja me saime nii edasi lasta umbes 13 saadet.

Palju tegime halbu asju ja palju oli häid asju ka.

See oli hämmastav et BBC lasi meil oma väikeses keldris edasi eksperimenteerida.

David, sa mainisid spordiprogramme,

mille eest olid programmidirektorina vastutav. See oli päeva nael.

Sa tutvustasid kriketit. Sa mainisid snuukerit.

Loomulikult otsustasid sa snuukeri

vahel eetrisse lasta, kasutades tehnoloogiat, mida hiljemgi rakendasid.

Alles siis hakkasid inimesed värvitelevisiooni nägema. - Jah.

Kas inimesed pidasid TV snuukerit heaks mõtteks?

Ei, see oli klassikaline joon. Ma pidin selgitama.

Näete, kuigi need kellel on värviteleviisor, näevad seda värvilisena,

siis enamik inimesi pidi vaatama mustvalgelt.

Kommentaator pidi neil aitama mõista.

Selgitasin seda terve esimese saate ajal kommentaatorile.

Siis, peale seda kui ta saadet tegi ja mäng edenes,

tegi ta sellist kussutavat heli.

Lõpuks ta ütles: „Ja nüüd läheb ta sinist lööma.“

„Neile, kellel on mustvalge televiisor,“

„teadmiseks, et sinine on rohelise kõrval.“

David, sind tuntakse ka kui külastajatele oma kodus

viktoriini korraldajat, mõned... Need on väga eksootilised, väga haruldased esemed,

mis sa oled aastate jooksul kogunud. Michael, ma arvan et see oli aastal 2002,

kui sind proovile pandi. - Nii see oli. Mul oli hirm naha vahel! - Oh ole nüüd.

Vaatame seda dokumentaalfilmi.

Jah, objekt number kolm on?

See on väga raske. Ma pakuksin, et tegemist on mingisuguse munaga.

Aga ma ei kujuta ette, mis looma oma. - On see muna? See on mingi olendi seest välja lõigatud?

Jah, see on... See on muna. - Dinosauruse muna.

Täistabamus. Kümme kümnest. - Kas tõesti?

On kaks asja, mida sa sellisel puhul ütled.

See on kas kultusese või siis raha.

Alti on kaks võimalust. Alati võid öelda neist ühte, kas üks või teine.

Hea küll. - Ja see on raha. - Rituaal...

David, pigem oleme me üsna hea koomikutepaar.

Nüüd on sinu kord, Michael. Me anname sulle võimaluse... - Jah.

Nüüd on sinu kord küsimusi esitada. - Mul on midagi, mille lahendamine ei ole eriti raske.

Mul on midagi, mille ma hankisin oma reisidelt

ja ma tahaks teada, kas sa tead millega on tegu, kust on pärit ja milleks kasutatakse?

Raha või kultusese? - Kas sa tahad seda kasutada? - Kasutada?

David, esiteks on see tagurpidi.

Ma tahtsin pakkuda lilleseade abivahendit. - Ei ole? - Ei, keera õige pool üles.

Nii... See on kas kaelatugi või tagumikutugi.

Ma arvan et see on tagumikutugi. - Jah. - Ma arvan et see on pärit Aafrikast.

Jah, inimesed tassivad päriselt seda niimoodi ringi. - Täpselt.

Ta vastas sellele küsimusele häbematult ruttu, kas pole?

See on pärit karamojongi inimestelt.

On või? - Minu meelest geniaalne. - Tõepoolest. - Need väga suured poisid,

nad on tohutult suured inimesed ja lihtsalt tassivad neid kaasa ja istuvad, kui tahavad,

lihtsalt neil istuda. Minu meelest, see on tõesti... Tundub lihtne,

aga tegelikult see ju...

Tegelikult pole üldse paha.

Ilus, majanduslik, nutikas. See on... - See on imeline asi.

Kuid nii palju kui ma mäletan, oli see ainus asi peale oda, mis neil oli?

Ühel oli Rolex’i käekell ka. Tõsiselt, päris tõsiselt.

Michael Palin, tänan teid väga.

David, ilmselt oleks aus öelda, ilmselt oled sa inimene,

kes on reisinud rohkem, kui ükski kunagi elanud inimene.

Kuid on üks koht, kus sa pole käinud.

Tere õhtust sir David ja head õhtut kõigile. Tere tulemast rahvusvahelisse kosmosejaama,

mis tiirleb 400 kilomeetri kõrgusel Maa pinnast.

Sir David, teie sõnad on meid tohutult inspireerinud

ja muutunud viisi, kuidas me Maad vaatame.

Suurbritannial on pikk teadusavastuste ajalugu.

Nagu loodusteadlased ja maadeavastajad meie ajaloost,

on oluline rääkida järgmistele põlvkondadele

lugu teadlastest, looduskaitsjatest ja tänastest avastustest,

et meie tulevik muutuks paremaks. Nii et soovin siit ekvaatori kohal kosmosest

teile õnnelikku 90 aasta juubelit, sir David.

Sul oli edukas aeg, mille veetsid administratiivtööd tehes,

juhtides BBC 2’te, olles programmidirektor.

Sa tõusid ametiredelil päris kõrgele ja järsku otsustasid

enda elus pöördepunkti teha. See oli 1972. aastal

ja sa lahkusid suurtest töökohtadelt. Ütlesid: „Mind see enam ei tõmba“.

Mida sa mõtlesid? See pidi olema isiklikus plaanis päris kaalukas otsus.

Ma ei tea. Pean silmas et sellest sai laen tasutud,

ja lapsed... Lapsed olid kooli lõpetanud

ja olid hariduse saanud. Ja... Mida mina ette võtan?

Mõtlesin selle peale et...

Nautisin kõige enam saadete tegemist. Mitte minna tagasi ja teha saateid?

1979 jõuab meie ekraanidele „Life on Earth“.

See on murranguline seriaal. Ta on 13 osaline. See oli väga populaarne.

See tegi su tuntuks. Mis oli selle seriaali inspiratsiooniks?

Miks sa nii kirglikult seda teha tahtsid? - Kuni me oleme... Kui ma juhtisin BBC 2’te,

alustasime 13 osalise, iga osa tund pikk, uut tüüpi dokumentaalfilmiga.

See hakkas, rohkem või vähem, vaatajate mõjutamisega.

„Vaata, kui sa tahad teada sellest, millest sageli kuulnud oled,“

„jää meiega 13 tunniks nädalast nädalasse. Kui oled sellega hakkama saanud, oleme sulle andnud“

“mõistlikult usaldusväärse ülevaate sellest, mis toimub.“

Kuid mina teadsin, et teema,

millest saaks teha ülipopulaarse seriaali,

räägiks elu ajaloost Maal.

Kõige lihtsamatest kuni meietaoliste primaatideni.

Sellest võib kergesti 13 osa teha.

Ja ma mõtlesin: „Jumaluke, see on see, mida ma tahan teha.“

Minu mure programmidirektorina oli,

et mõni teine vennike tuleb

ja ütleb: „Milline suurepärane idee oleks teha midagi elu ajaloost?“

Ma poleks saanud oma südametunnistuse vastu „ei“ öelda.

Õnneks kedagi ei tulnud. Niipea kui olin ametist lahti,

soovitasin BBC’le, et see oleks ehk midagi, mida tasuks kaaluda.

Sellel oli tohutu vaatajamenu. See oli täis erakordseid hetki.

Loomulikult on „Life of Earth’i“ kõige tuntum lõik...

Ma ei pea seda isegi kirjeldama. See on maagiline kaader.

Vaatame seda.

Gorilladega pilguvahetamises

on rohkem mõistmist ja vastastikust arusaamist,

kui ühegi teise loomaga.

Nii veedavad nad enamuse ajast,

puhates maapinnal ja teineteist sugedes.

Vahel lubavad nad teistelgi liituda.

Erakordne. Meiega ühineb, et rääkida rohkem sellest hetkest,

keegi, kes oli sellel ajal alles värke uurimisassistent Rwandas.

Praegu on ta gorilladega tegeleva organisatsiooni esimees.

Tere tulemast Ian Redmond.

Seda klippi vaadates tulevad head mälestused. David, mis oli selle gorillade keskel

filmitud lõigu algne eesmärk?

Ma tahtsin... Üks olulisemaid asju inimkonna ajaloos,

inimkonna arengus, on hetk, kui meie muistsed primaatidest sugulased

arendasid oskuse panna pöial ja nimetissõrm kokku,

nii et nad saaksid hoida asju. Esialgu muidugi okstest, et nad saaksid ringi kiikuda.

Kui saad niimoodi teha, siis saad hoida tööriista.

Kui suudad hoida tööriista, suudad valmistada relvi,

võid teha igasuguseid esemeid, mida ainult tahad.

Nii et pintsetthaarde olemasolu on väga oluline asi.

Ma tahtsin seda piltlikult ahvide peal näidata.

Ian, kas sa olid üllatunud, kui nägid seda,

kuidas gorillad Davidi juures käitusid?

Sellel ajal olid gorillad harjunud ühe vaatlejaga.

Nii et grupi inimeste kohalolek oli väga ebatavaline.

Just. - Kuid gorilladel näib olevat mõiste „minu sõbra sõber“.

Kui nad kedagi tunnevad ja selle inimesega on koos keegi, keda nad ei tea,

kuna ta on koos sellega... Hea küll.

Enne kui sa gorillasid külastasid, anti sulle lühiülevaade gorillade kombestikust.

David võttis selle nii omaks, nagu see oleks osa temast.

Ma valmistasin ennast pintsetthaardest rääkima,

kui ma oma pea peal kätt tundsin.

Pöörasin ümber ja seal seisis hiigelgorilla. Ta hakkas sellega pihta,

et pani oma suure nimetissõrme mulle suhu. Niimoodi.

Mina mõtlesin: „See küll ei ole õige hetk pintsetthaardest rääkida.“

See läks päriselt mul peast välja.

Ja ma olin... Lamasin seal...

Ma arvan et olin mingit sorti paradiisis.

Sest sind võttis omaks loom,

kes on tohutult võimas ja kes oli selgelt sõbralik

ja ta aktsepteeris sind su omadel tingimustel.

Maailmas on väga vähe loomi, kellega seda teha saab.

Lõvidega seda teha ei saa. Sa ei saa seda teha...

See on vastastikune usaldus. - Jah, see on vastastikune usaldus. - Sa usaldad neid

ja nemad usaldavad sind. - David, hämmastav on see,

et lõiku, millest on saanud sinu karjääri omamoodi sümboolne hetk,

ei oleks peaaegu üldse filmitud. - John Sparks, kes oli režissöör,

oli sellepärast mures, sest pealtvaatajatele võis tunduda,

et me olime osa lastesaatest või midagi sellist

ja et need olid taltsutatud gorillad. Ta ei tahtnud neid taltsana näidata.

Martin nägi seda, ta oli operaator, ja ütles veidi aja pärast:

„Tead, me peaksime seda filmima.“

Nii ta nupule vajutas ja selle materjali sai.

Niisiis, Ian, see filmiti 38 aastat tagasi.

Olukord oli tollal gorilladele ohtlik, kuidas tänapäeval on?

Siis olid gorillad oma madalseisus.

Arvasime, et Virungas on umbes 250 mägigorillat.

Paar aastat enne seda filmilõiku näitas kooliõpilaste hulgas tehtud küsitlus,

et gorillad olid ühe pulga peal ämblike, ja haidega- neid peeti ohtlikemaks loomadeks.

Nähes hästituntud televisioonisaatejuhi usaldavat omaksvõttu

gorillapere poolt, muutis inimeste suhtumist.

Tulemuseks oli organisatsioonide koalitsioon

ja asjad muutusid. Kümneid aastaid hiljem käib praegu populatsiooniuuring,

usume et neid on seal tuhatkond.

Nii et 250 pealt 1000 peale, mitte ainult Virungas vaid kahes populatsioonis.

See on üks neid haruldasi asju, looduskaitsjate edulugu,

milles see mees mängis olulist rolli. - Suurepärane.

Enne kui sa lähed, räägi mulle, kas need väikesed gorillad

kasvavad, on nendega kõik korras? - Pablo kasvas üles suurepäraseks hõbeseljaks,

temast sai uuringu üks edukamaid hõbeselgi.

Ja Poppy, kes on Pablost natuke noorem,

on ikka meie juures, sünnitab lapsi ja ta on üks

gorillapopulatsiooni vanematest. Kuid jah, me jälgime neid,

see on nagu lõputu seebiooper.

Igal aastal õpime me midagi uut gorillaühiskonna kohta.

Ian Redmond, tänan sind, et meiega ühinesid. Suurepärane.

Liigse BBC kesksuse vältimiseks

arvasime, et peaksime kuulama ka gorilladepoolset arvamust kohtumisest.

Meie sõbrad Aardman Animatsioonidest ulatasid abikäe.

Ta rääkis väga vaikselt.

Ja ta on väga pikk. Jah, ma märkasin, et ta on väga pikk, kuna

siis kui ta istus, olid kõik kohad teda täis.

Aga jah, ta võis üsna ligi tulla, kui ta minu privaatruumi tungiks.

Pean silmas, et ma ei lase endast üle kõndida.

Aga minu arvates on David Attenboroughil see...

Empaatia looduse vastu. Ja mitte ainult loomade vastu,

vaid kõige elava vastu.

Nagu istuks vana semuga maha ja ta räägib sulle kõiki neid lugusid.

Mis ta on? Kas ta on arheoloog?

Mida... Mis ta... Ta ei ole ju naturalist, sest ta ei käi ju alasti ringi?

Või käib?

Sa ei ole ju naturalist? - Miks sa küsid?

Nad mainisid seda. David, ilmselgelt oled sa keegi,

keda jälgitakse ja imetletakse üle kogu maailma.

Kuid mitte kuskil rohkem kui siin, Suurbritannias.

Sir David, kogu riigi nimel

soovin sulle väga õnnelikku 90. juubelit.

Nii nagu paljud teised, kasvasin minagi üles sind vaadates ja sinult õppides.

Sinu entusiasm avas mu silmad ümbritseva looduse koha pealt.

Sinu elukestev töö on loonud ühe erilisima hariduspärandi.

Isegi tänapäeval katsetad sa uusimaid tehnoloogiaid.

Suurbritannia on uhke, et siin elab maailma suurim loodusteadlane.

Nii nagu sina pead kalliks maailma, peab maailm sind kalliks.

Tänan sind kõige eest, mis sa oled meile andnud ja selle eest, et sa jätkad edasi.

Soovin sulle väga erilist õhtut.

David, see mida peaminister ütles oli kindlasti tõsi,

tehnoloogia on nii palju aidanud tuua loodust

inimeste elutubadesse ja nende teadvustesse.

Kui sa alustasid, see on geniaalne idee?

Tehnoloogiaga oli tol ajal palju raskem töötada,

sest see oli nii lihtne. - Jah, aga nüüd on meil absoluutselt kõik olemas.

Tegelikult arvan ma tõesti,

ei ole olukorda, mida me ei saaks filmida.

Uus asi, mida me teeme, bioluminestsentsist,

on viimane samm edasi. Martin Dorne’il, kes on operaator,

on kirg katsetada elektrooniliselt uusi kaameraid

ja leida uusi viise, et saada neid kaadreid bioluminestseerivatest loomadest.

Nagu sa ütlesid, oleks viis aastat tagasi see võimatu olnud.

Tuletame meelde neid vaimustavaid kaadreid,

mis on jäädvustatud maailma kõige uskumatuma tehnoloogia abil.

Meil on väga vähe aimu sellest, mis toimub välilaagris

nagu see siin. Kuid see optiline andur võib meid aidata.

See on lastenurk, täis noori, arenevaid tõuke.

Lõvid tunnevad ennast nii vabalt,

et meie spioonikaamera võib tihti vurruulatusse tulla.

Kui nad on põhjalikult üles soojenenud, suudavad meriiguaanid säilitada oma kehatemperatuuri

sama püsivalt, nagu minagi,

veelgi enam, umbes samal temperatuuril või isegi pisut kõrgemal.

360 kraadise ulatusega ja väga võimsate objektiividega,

suudab kaamera suumida kilomeetri kauguselt.

Teine üllatav filmimistehnika lubas aeglustada tegevust,

lihtsalt suurendades kaadrite arvu sekundi kohta.

Kuna aegvõtete keerukus on tõusnud,

saame me nüüd näidata, et taimed

võivad olla sama konkurentsialtid ja agressiivsed, kui paljud loomad.

Loomulikult oli see aegvõte, mida me nägime, ja mille suur austaja sa oled.

See näitab nii paljusid asju, mida palja silmaga ei näe.

Üks paljudest operaatoritest, kes nende maagiliste filmide

autoriks on- Tim Shepherd.

Sa oled teda kirjeldanud geeniusena.

Meil on uus lõik, mille Tim on teinud spetsiaalselt tänaseks õhtuks.

Minule? - Sinule.

Imeilus.

Kena, eks?

Suur tänu sulle, Tim. Jah. - Kuigi me räägime tehnoloogiast,

on jutustamine ja lõikude tegemine vee-all

kindlasti üks keerulisemaid asju, millega oleme hakkama saanud.

Ehk peitub mullikiivris vastus.

See on kole mälestus minu jaoks. Kahju, et pead seda taas nägema.

See oli kaua aega tagasi.

Olin kaamerasse rääkinud pikka aega.

Tegime uut seriaali vee all,

mille produtsendiks oli minu sõber Alastair Fothergill, kes oli direktor.

Ta selgitas mulle, et kui tahan teksti peale lugeda, võib see olla päris raske.

Võinuksin seda teha laevas, või loomulikult paadis.

Kuidas ma aga hakkan vee all rääkima korallidest, haidest ja muust.

Alastair ütles: „Mul on hea mõte, meil on uus tehnoloogia,“

„seda kutsutakse mullikiivriks. Näed? Paneme selle sinu õlgadele“

„ja keerame kinni, siis saad sa rääkida,“

„sest siin on mikrofon olemas.“ Mina ütlesin:

„See ei tundu mulle üldse väga hea mõttena.“

Mina küsisin: „Mis asi selle kinnikeeramisega on?“

Tema vastas: „Sa pead selle korralikult kinni keerama, muidu hakkab lekkima.“

Vastasin: „Kõik see on väga tore, aga kuidas me välja saame?“

„Me saame su viie minuti jooksul, või umbes nii, välja.“

Ütlesin: „Viis minutit on väga pikk aeg, kui midagi nihu peaks minema.“

Tema vastas: „Ei lähe midagi valesti. Tead mis ma ütlen,“

„kui sa muretsed, siis võime seda testida. “ See oli siis, kui me filmisime

Amazonases elektriangerjaid ja mina pidin neist rääkima.

Ta ütles et prooviksin seda hotelli basseinis.

Nii ta selle mu õlgadele pani.

Pea sinna sissesaamine ei olnud lihtne.

Nina läheb vastu. - Jah, jah.

Ja kui see kinni kruvida... Tunned ennast tõesti lõksus.

Kahlasin basseini ja ülimalt ettevaatlikult

läksin vee alla ning vesi hakkas sisse tulema.

Mina mõtlesin selle peale, et viis minutit kulub äravõtmisele.

Nii et tulin kiiresti välja. Alastair küsis, mis viga?

Tead ju küll, millised direktorid on. Jah. - Jah.

Mis su probleem on? Ütlesin et see on vett täis.

Tema üles: „Sa pidid midagi valesti tegema.“

Vastasin: „Jalutasin lihtsalt basseini ja see oli vett täis.“

Tema lubas mulle ette näidata. Nii ta selle võttis. Pani selle pähe.

Mul oli rõõm see kinni keerata. Ma ütlesin: "Mine sinna."

Ta läks ja tuli kiiremini tagasi, kui mina, vett täis...

Ta võttis selle ära ja ütles. „Siin peab mingi viga olema.“ Tänasin teda selle eest.

Siis me... Siis jõudsime osalisele kokkuleppele, et seda saab kasutada küll.

Loomulikult, filmides laiades avarustes,

ei lähe ka kõige kõrgtehnoloogilisema varustusega,

nagu me just kuulsime, alati plaanipäraselt.

Sest see lumi ei ole valge.

Punane ja must, vaba mürgihirmust.

Punane ja kollane, mürki täis tegelane.

Tänased vulkaanid on tagasihoidlik meenutus...

Selle mandri mõju on ülemaailmne.

Siin juhtunu on oluline.

See on esimene kord, kui sa minu teada seda teed.

Kord taasühinevad nad siia naastes,

nende kiviklibusel lapikesel.

See on nii tõhus, et isegi taoline rikas metsamaa

näib olevat lindudest tühi.

Kuid see on hoopis erinev heli.

See on lennuk.

Ta on sellel paaritusajal nii tahtmist täis,

et uhkeldab pea igale asjale, kaasa arvatud minule.

Kahtlemata. See kindlasti...

See on kindlasti üks...

Kui asi jõudis selle linnu teadusliku nime määramiseni, nimetati see...

Paradisaea apoda. /Suurem paradiisilind./

Isegi siis kui asjad ähvardasid minna veidi käest ja ohtlikuks,

näisid sa alati suhteliselt rahulik. Kuna oli filmitegemise ajal selline hetk,

kui sa mõtlesid: „Ma pean tõesti siit minema saama.“ Kas on olnud hetki, kui sa oled mõelnud:

„See on mu elule ohtlik“, tegeledes metsloomaga?

Ma olin kunagi koos selliga, kes oli elevantide ja ninasarvikute ekspert.

Me sõitsime ja...

Järsku pöördus ta minu poole ja küsis: „Kas sa kuulsid seda?“

Mina küsisin: „Mida“? Ta ütles: „Seal oli mingi pladin. Kas sa ei kuulnud?“

Mina vastu: „Ei, mis see oli?“ Tema: „Meid ründas ninasarvik.“

Mina: „Kus me oleme?“ Tema: „Oh, jah, see oli petterünnak.“

Mina vastu: „Kas tõesti?“ Tema: „Ma näitan sulle.“ Ta pani tagurpidikäigu sisse.

Ma ütlesin: „Ei ole vaja, ma usun täiesti sinu sõnu.“

Tema vastas: „Ei, ei, ei, ei.“ Nii ta ümber keeras.

Ninasarvik tormas 65 km/h joostes põõsastest välja

ja virutas Land Roveri tagaosa pihta oma sarvega,

tõstis tagumise osa üles ja raputas seda.

Siis taandus ja tuli tagasi, et tegeleda tagaratastega,

rebis rehvid puru ja nii edasi. Ütlesin: „See oli ikka kuratlik petterünnak.“

Land Rover oli muudetud täielikuks vrakiks. See oli üsna ohtlik.

David, heidame pilgu peale ühele väga liigutavale hetkele.

See filmiti vaid paar aastat tagasi "Aafrika" sarja tarbeks.

Sa kohtusid selle väikese Nicky nimelise ninasarvikuga.

Tähelepanuväärne oli selle väikese ninasarviku juures see, et ta oli pime.

Kui me mõtlesime, et hakkama lõpetama, siis ei lastud meil minna.

Tere, väikemees.

Ta hakkab piiksuma. Me saame veidi vestelda.

Tal on pime maailm, kas pole?

Tal on haistmine. Ja tal on helid.

Ilmselt vastab ta helile, kuna ta ei näe midagi.

Minu arust lihtsalt uudishimulik. Kas sa tuled tagasi?

Lihtsalt hämmastav. Nüüd ühineb meiega stuudios

Sarah Wilson, Keeniast, Lewa looduskaitsealalt,

kus need hetked filmile võeti. Tere tulemast, Sarah.

Tutvusta meile selle väikese tähelepanuväärse olendi tausta,

räägi Nicky’st. - Ta on pime. Me saime sellest üsna varakult aru, et ta oli,

siis kui ninasarvik oli nädal või kaks vana,

ta oleks pidanud oma ema järel kõndima põõsastesse ja välja,

kuid ta ei teinud seda. See oli hetk kui me mõtlesime,

peame ta sealt ära tooma. Nii tõid mehed ta sealt ära

ja mul on seal kus ninasarvikud elavad, üks suur boa

ning temast sai pereliige. Tõime ta ära, kui ta oli kolm ja pool kuud vana

ja ta on senimaani meie juures. Nüüd on ta kolme ja poole aastane.

David, nii paljude saadete juures mida oled teinud,

oled nii hoolikalt neid planeerinud, need peavad olema

kõrge kvaliteediga ja keerukad. Siiski on nii tihti neid hetki,

hetki, mis näivad lahti rulluvat

ja sa oled justkui suutnud meid viia väiksele reisile

läbi selle võluhetke.

Seda vaadates tundub kogu asi märkimisväärselt emotsionaalne,

kuigi vaatan seda telekast. Kui sa oled seal seda tegemas,

kas sa muutud emotsionaalseks, kui midagi sellist filmid?

See on selline armastusväärne väike olend.

Ja asjaolu et ta ei näe...

tekitab loomulikult kaastunnet.

Siis hakkas ta äkki minuga rääkima.

Tal oli pikk jutt ajada. - Jah, meil oli pikk vestlus.

Ma ei ole üldse kindel, mida ma ütlesin või mida tema vastas.

Aga sa võtsid tegelikult mul sõnad suust. Kas sa saad ninasarvikuga rääkida?

Nii et sa olid lihtsalt... Sa ajasid lihtsalt juttu. - Jah, ma vastasin lihtsalt tema helile.

Kuid jah, võluv olend. Tõesti armas.

Tahan teada, mis on sinu meelest kõige olulisem tegur

selliste ninasarvik Nicky sarnaste ohustatud liike kaitsmisel.

Ja tegelikult ohustatud liikidest üldisemalt. Milline peaks meie lähenemine olema?

Nagu sa ütled, on ninasarvikutega eriline probleem salaküttimise tõttu.

Salaküttimine on üle maailma suur probleem.

Nii et meil tuleb arendada kaastunnet looduse suhtes kõikjal.

Tegelikult on üks neist asjadest mida televisioon võiks teha,

see, mida teevad loodussaated. Ma mõtlen et see on veider, kas pole?

Teate, tänasel päeval elab Maal rohkem inimesi,

kui kunagi varem terve universumi ajaloos.

Ma pean silmas, et praegu elab planeedil kolm korda rohkem inimesi

kui siis, kui ma 50. aastatel hakkasin neid saateid tegema.

Neil kõigil on tarvis kohta elamiseks ja nii edasi.

Loomulikult on. Kuid kui me samas tempos jätkame,

ei jää loodusest midagi järele. Maa peal on ka teisi olendeid,

kes seda kohta koduks peavad. Ja meil on nende ees vastutus.

Me peame neile andma ruumi,

jätma neile looduskaitsealad, kus nad saavad areneda,

mis on nende õigus. - Sarah, sa oled kõvasti nende ruumi nimel tööd teinud

ja ütlesid, et Nicky on nüüd suur, suhteliselt terve poiss.

Kuidas tal läheb? - Ei, tal läheb hästi. Ta on erakordne loom.

Seal ta on. - Ma tean et ma ei ole neutraalne. Enamasti seetõttu, et ta on pime.

Kuid tema teised meeled on võimete tipul.

Pean silmas, et ta teab mu lõhna ja mu häält

nii ta mind näeb, põhimõtteliselt lippab kohale nagu labrador.

Ta teab et saab sügamist. Ta arvab, et see on taevas.

Ta esindab 1/5000-kku

maailmas järelejäänud ninasarvikupopulatsioonist.

Nii et tema tööks on olla saadik. Läbi selliste inimeste nagu David,

fakt on, et kõik tuttavad on seda klippi näinud ja mina ütlen: „Jah, see on minu ninasarvik.“

Kui me saame veidigi infot liikuma panna, on see alguseks.

Sarah, tänan sind väga meiega täna õhtul siin kokku saamast. - Heameelega.

Enne kui me edasi läheme, kuulame üht teist, üsna erilist looduskaitsjat,

keda on sinu töö inspireerinud. - Davidil on olnud kõige

olulisem mõju minu looduskaitsest mõtlemisele. Ja ma harjusin armastama...

Ja teen seda ikka veel, kuid noore poisina

olin ma harjunud televiisori lahti keerama ja vaatama Davidi saateid

ning tundsin ennast, justkui oleksin tagasi Aafrikas

või õppisin midagi maagilist, peaaegu kosmilist.

Neis saadetes oli midagi väga rahustavat

ja omamoodi soojendavat. Väga rahustav oli näha

David Attenboroughi BBC Ühes, tegemas oma dokumentaalfilme.

See on osa rahvuslikust psüühikast ja ta on rahvuslik aare.

See on vägagi sobilik, et tema 90. aasta sünnipäev

on vaid paar nädalat pärast kuningannat. Kaks uskumatut rahvuslikku aaret,

kes on nende aastate jooksul nii palju teinud.

Tema Kuninglik Kõrgus, kellest te nii siiralt räägite,

lülitas väikese poisina teleka sisse ja nägi sind seal.

See on midagi sellist, mis on tuttav kogu siinsele publikule.

Ma tahan teada, kui sina olid väike poiss,

mis sind loodusteaduste poole tõmbas? Kuidas see sinu jaoks algas?

Üldiselt oli kaks asja. Esiteks elasin ma Leicestershire’is, maal.

Jah. - Seal ma kasvasin üles. Peale selle olid meil imelised raamatud.

Üks neis oli kirjutatud mehe poolt, keda tänapäeval ei tea keegi

või teavad väga vähesed, tema nimi oli Ernest Thompson Seaton.

Ta oli Kanada preerias pargivaht.

Ta kirjutas loomadest, keda ta tundis. Huntidest, pühvlitest ja nii edasi.

Ja neil oli... Ta joonistas... Ta oli samuti hea kunstnik.

Ta joonistas väikesi käpajälgi kõrvaläärtele.

Ma jumaldasin neid raamatuid. Nutsin neid lugedes ka.

Ja kuidas... Seal sa oled, vaata nüüd ennast neis villastes sokkides.

Kuidas on mõjuga...

Sa ei... Sa ei kanna ikka neid. Kuidas on su vanemate mõjuga?

Ma mõtlen, kas nemad olid loodusest huvitatud? - Ei, mu isa oli õpetlane, akadeemik.

Anglosaksi ekspert. - Või nii.

Kuid ta mõistis haridust.

Ta küsis igalt oma kolmest pojalt: „Mis see on, mida sa teha tahad?“

Kui ma ütlesin et tahan teha midagi loomadesse

või kivististesse puutuvat,

siis ta ei öelnud: „Mis on selle ala või loomade nimi, millega sa tegelema hakkad.“

Igatahes ta ei teadnud. Kuid ta ütles seda,

et on olemas viise selliseid teadmisi koguda.

Võid minna muuseumisse, nad räägivad sealsest.

On olemas mõned head raamatud ja võid neid lugeda.

Nii ta julgustas meid ennast avastama.

Aastal 1945 võitsid sa koha Clare’i kolledžisse, Cambridge’is,

et õppida geoloogiat ja zooloogiat.

Sa said stipendiumi. - Jah.

See on väga suur asi, kui saad stipendiumi.

Mida sa mäletad hetkest, kui seda teada said?

Minu isa ütles et kui tahad minna Cambridge’isse,

siis pead stipendiumi saama, sest mina ei saa seda endale lubada.

Just. - Nii ma töötasin üsna kõvasti,

et saada stipendiumi, mida kolledžid andsid.

Ma mäletan et see oli sõja ajal

ja mu isa oli... Mina kaevasin oma maalapil.

Minu isa tuli joostes majast, kus me elasime,

lehvitades telegrammi ja ütles: „Sa said selle, mu poeg. Sa said!“

Tähelepanuväärne. - Nii ma Cambridge’is alustasin.

Kui sa töötasid loodussaadetega,

kas sinu jaoks tuli ette midagi rutiinset.

Tõid sa tööd koju kaasa? Et mitte liialt peensustesse laskuda.

Maja oli täis loomi, kas polnud? - Meil oli terve hulk erinevaid,

kõik oleks... Praegused seadused ei lubaks.

Aga mul oli... Mul olid leemurid, kopskala,

papagoid, koolibrid ja igasugu olendeid.

Üheks mu lemmikuks oli paar galaagolasi.

Tead küll, leemurlased, nad on nagu... - Jah. - ...väikesed pärdikud, umbes nii suured.

Primitiivsed pärdikud. Mida teeb isasloom, et luua endale kodu,

tekitada hea enesetunne ja lootus järeltulijaid saada.

Ta pissib oma käte peale.

Pissib oma käte peale, hõõrub neid vastamisi ja läheb siis

üle kogu mööbli ja mööda seinu,

samuti mööda õõnsat puud ja kõike muud, mida näed,

see andis kena, koduse õhkkonna.

Kuid siis tulevad sõbrad õhtusöögile

ja ma avan ukse ning näen sõbra naist

oma ninasõõrmeid laiali ajamas. „See ei ole Mulligatawny supi lõhn.“

Nii et natuke meil probleeme oli, kuid tegelikult

saime me neilt pisikestelt 14 pesakonda.

Kas tõesti? - Jah, nii oli. Seda ma ütlen, et väike galago...

On aeg tervitada veel ühte külalist. Liitus meiega, et jagada

tema oma loodusaardeid.

Kaasvõitleja, loodusteadlane, looduskaitsja

ja teda on nimetatud harulduste kollektsioneerijaks.

Tere tulemast, Chris Packham.

Tere, aitäh tulemast. Rõõm sind näha. - Tere, David.

Chris, ma ütlesin et sa oled harulduste koguja,

sa tõid mõned aarded kaasa. Näita meile ühte oma kaasatoodud asjadest.

Vaata seda, minu meelest on alati romantikat taolistes esemetes.

See on haihamba kivistis, megalodoni hammas,

mis kuulub väljasurnud liigile,

kes on mitu korda suurem mõrtsukhaist.

Kui ma seda käes hoian, ei saa ma midagi teha,

et püüan ennast viia ajas tagasi,

kujutades ette maailma, kus see loom elas.

Samal ajal, vaata... Peaaegu täiuslik, kas pole,

kui sa libistad sõrme üle hambulise serva.

Sul on samasugune sahtlis, kas pole? - Nii see on.

Ma tahtsin küsida, "Kas avaldas muljet?" - Sa mõtlesid seda...?

Jah. - Ma tahan seda tagasi. - Jah. Hea küll.

Me ei aja neid segamini. Koorega on sinu, must on minu. Milline ilu.

Milline ilus asi see on. - Hämmastav!

Kuid kollektsioneerimise juures on oma osa hasardil,

mis meid haarab. - Ei - Aga seal... - Meil ei ole seda vaja.

Aga ma pean kõige suurema saama. - Ma olin just ütlemas, et poisid jäävad alati poisteks.

Kas sa tead, mis see on? - Heidame pilgu peale.

Jah. Jah, ma tean mis see on.

See on olnud dinosauruse kehas. See on gastroliit, kas pole? - On küll.

See on kivi, mille ta alla neelas.

Ma oletan et me ei tea liiki...

Tean küll. - Tead? See leiti luustikust?

Mina ei tea, mis liigist?

Väga julge, Chris Packham. - No jah.

Kuid kivi järgi ei saa liiki öelda. - Täpselt nii - Aga sina tead.

Sa leidsid selle koos ülejäänud kivistisega.

Ma leidsin. Ma leidsin. - Jätka siis. Ära ütle et see on T-Rexi gastroliit.

See kuulus seismosaurusele. - Seismosaurus. - Seismosaurus, kes oli omal ajal

suurim tuntud dinosaurus, enam ta seda loomulikult pole,

kuid omal ajal oli ja ma läksin kaevetöödele.

Sul on see peaaegu täielik

luustik selgrooga ja ribidega

ja ribide vahel, seal kus asub kõht,

oli nagu pool kotti killustikku.

Kui sa seda vaatad, siis näed, et see sai väga korralikult poleeritud, kas pole?

See on ilusti lihvitud ja seda tehti hiigelsuure

dinosauruse soolestikus. Midagi paremat lihtsalt pole olemas, eks?

See on tõesti ilus... - See...

David, räägi mulle sellest toredast asjast ja tema leidmisloost.

Jah. Mul on siin suurim hammas.

Ja sa ei ole leidnud suuremat linnumuna? - Ei.

Ma ei ole. Aga see, olen selliseid palju näinud. See on päris hea.

See oli katki, kuid pandi päris hästi kokku.

Tegelikult vaatame lihtsalt hetki filmist, see võeti üles,

kui sa selle leidsid ja muna kokku panid.

Parim meetod alguseks tundub olevat sama, kui alustate pusle kokkupanekut.

Laota kõik maha laiali, pealpool üleval.

Nende ajutiseks kinnitamiseks kasutasin teipi.

Muna kujunes suuremaks, kui ma olin ette kujutanud.

Lõpuks oli mul kaks poolt.

Minu rõõmuks sobisid nad ideaalselt kokku.

Pean sind tänama nende kaasatoodud imeliste aarete eest,

Chris Packham. - Tänan teid.

David, nüüd on aeg kuulata sinu väga häid sõpru.

Preili Jane Goodall. - David Attenborough on inspireerinud miljoneid noori inimesi,

et need huvituksid ja mõnikord isegi alustaksid karjääriredelil

sellisel alal, mis õpetaks tundma loodust, kaitsma seda.

Tal on hämmastav võime inimesi kaasata.

Ma mäletan ühe saate vaatamist

ja ta jahtis ühte väga haruldast konna

ning lõpuks näed ekraanil värisevat vesiroosi lehte.

Vaiksel häälel pöördub ta kaamera poole ja ütleb:

„Konn istus seal minut tagasi“.

Keegi teine poleks niimoodi pääsenud.

Ilmselt on üks loodusilma kõrgemaid austusavaldusi see,

kui äsjaavastatud liigile pannakse isiku järgi nimi.

Tegelikult, David, ma tean et päris mitmed liigid kannavad sinu nime.

See on sinu sünnipäev ja maailma juhtivamaid kiilieksperte

tahtis teha väikese kingi. Siin on Klaas-Douwe Dijkstra.

Sinu 90. aasta juubelil tahan soovida

mitte ainult palju aastaid head tervist ja saadetetegemist,

vaid soovin kõigile rohkem sind.

Et sind tänada, nimetasin koos kolleegidega

kiili sinu auks

Acisoma attenboroughi. Sinu uus kiil on pärit Madagaskarilt

ja mul on heameel teatada, et sinu kiil on tegelikult väga levinud.

Iga talupidaja leiab ta oma riisipõllult. Iga kalamees näeb seda tiigis.

Iga koolilaps võib ta aiast leida.

See on lihtsalt üks neist liikidest mis on unikaalne,

kuid keegi ei ole teda märganud.

Kuid nüüd saavad inimesed välja minna ja öelda: „Vaata.“

„see on sir Davidi kiil.“ Aitäh ja palju õnne sünnipäevaks.

See on kena. - Siin see on.

Siin see on, David. Väga eriline väike sünnipäevakingitus.

Acisoma attenboroughi. Päris kena.

Kas sa ei arva? - Minu meelest erakordselt ilus.

Kiilid on maagilised putukad, kas pole?

Tead, nende ajalugu ulatub 300 miljoni aasta taha.

Just niimoodi, jah. Kui põnev. - Erakorraline.

Nagu me ütlesime siis, kui tänase jutusaatega alustasime,

oled sa ikka veel üle maailma filmimas.

Tõepoolest, sa teed „Planet Earth II-te“, mis on uus suur seriaal.

Kui „Planet Earth II“ idee tuli,

siis ütlesid inimesed, et oled juba kõike teinud.

Kuid tegelikult, kui alustad asja uurimist,

hakkad leidma asju, mida sa ei ole kunagi teinud.

See saab olema põnev, uus ja erutav.

Uskumatu. Nii palju on veel seda, mida oodata

ja meie aeg täna õhtul on otsa saamas, kuid enne kui me läheme,

on meil veel mõned sünnipäevaõnnitlused.

Sir David Attenborough, me armastame sinu saateid

ja peale selle soovin sind lihtsalt tänada.

Tänan sind kõige eest, mida oled nende aastate jooksul televisioonis teinud.

Oled tõepoolest asju selles riigis muutnud

ja andnud meile sellise uskumatu teadlikkuse meid ümbritsevast maailmast.

Olgu sul õnnelik sünnipäev. - Õnnelikku 90. aasta sünnipäeva, David Attenborough.

Olen üles kasvanud sinu filme vaadates

ja nüüd on mu lapsed üles kasvanud sinu filme vaadates

ja ma olen väga uhke selle üle, et olen olnud Maa peal sinuga samal ajal.

Sir David, selle habeme taga on Sting.

Olen kuskil tundras. Olen olnud sinu austaja alates

komodo draakoni otsingutest aastal 1956.

Oled olnud minu inspiratsiooniks ja imeks. Palju õnne ja palju õnnestumisi.

Tänan sind väga nende inspiratsiooniaastate eest,

motiveeriva ja murrangulise televisiooni eest,

selle eest, et oled ergutanud mind ja miljoneid teisi,

et nad tahaksid planeedi eest paremini hoolt kanda.

Minu ja sadade tuhandete teiste inimeste poolt,

keda sa oled inspireerinud minema poodi, ostma paari matkasaapaid ja kamuflaaži

ja võib-olla ka sinise särgi, aitäh. Tänan sind nii väga selle eest, mida oled meile andnud

ja väga, väga palju õnne sünnipäevaks.

Palju õnne, David! - Kogu meie Springwatchi meeskonna poolt.

Sir David, see on suur au

minu jaoks, et saan soovida sulle õnne sünnipäevaks

ja ka tänada sind südamepõhjast

kõikide su säravate saadete eest. - Sa pead sellel erilisel päeval aja maha võtma, et vaadata

tagasi sellele uskumatule mõjule, mis sul on kogu maailmas.

Sa oled tõeline legend ja oled muutnud looduskaitse tulevikunägu.

Soovin sulle palju õnne sünnipäevaks, selle verstapostini jõudmise päeva puhul.

Sa oled fantastiline, sa oled selline kangelane. Oled olnud selline inspiratsioon.

Mitte ainult meile kõigile vaid eriti mulle.

Kesta igavesti, loodan et teed seda,

sest sa oled hindamatu. Palju õnne sünnipäevaks.

Me teame, et sa teed edasi neid suurepäraseid saateid,

mida me kõik nii palju armastame ja Jumal tänatud selle eest.

Sa ei võta jalga gaasilt. Ma mõtlen, kas... Filmimine on raske töö.

See on tõesti raske töö. Mis sind inspireerib,

et tuled igal hommikul üles ja lähed rasket tööd tegema?

Saadete tegemine on tohutult lõbus.

Mitte ainult põnevates kohtades käimine,

põnevate asjade tegemine, seda saab sõpradega teha.

Sa teed seda inimestega, kellega sul on rõõm koos töötada.

Ja saadete tegemine on, nagu sa tead, väga paljus meeskonnatöö.

Ma tunnen pidevalt piinlikkust selle au eest mida ma saan

selle töömahu eest, mida teevad tegelikult

teised inimesed. Mul on olnud ainulaadne, uskumatult õnnelik aeg.

Ma kardan et võin sulle veidi rohkem piinlikkust valmistada,

sest ma kavatsen öelda, mitte ainult kõigi poolt siit stuudiost,

vaid ka nende poolt, kes kodus saadet vaatavad

ja sadade miljonite inimeste poolt üle maailma,

kes armastavad kogu südamest seda, mida sa teed.

Tänan et sa seda teed ja palju õnne sünnipäevaks. - Tänan teid tõepoolest väga!

Palju õnne sünnipäevaks. - Tänan teid. Tänan teid väga.

Tänan teid.

Tänan teid.

Tänan teid väga.

Opensubtitles'i jaoks tõlkinud danel32.

Toeta meid, et saada VIP staatus ja reklaamid kaovad lehelt www.OpenSubtitles.org